Diana, Maie ja Jaanika meie autojuhtidega
Täna varahommikul saatsin oma reisikaaslased Aeroflotiga kodu poole. Sajab vihma ja mina olen siin nagu üksik mongol stepis ja ümisen omaette oma kurba ja venivat laulu.
Tegelikult pole mul häda midagi, olen isegi päris rõõmus kordaläinud ringsõidu ja mõnusate reisikaaslaste üle. Istun Ulaanbaatari peatänaval kohvikus Amsterdam, mida peavad hollandlane Rik ja ta abikaasa Tsereng. Kohvik on täis noori seljakotirändureid, kes nagu minagi, saadavad oma reisimuljeid läbi netiavaruse kodustele. Kõrvallauas räägib keegi rootsi neiu oma uutele sõbrannadele, kuidas ta naadami ajal esimest korda elus vene viina jõi ja mis siis juhtus. Lõbus on sellist erutust täis maailmaavastamist salaja pealt kuulata.
Ulaanbaatar on palju teistsugune, kui nelja aasta eest, kui siin viimati olin. See on faking globaliseeruv linn. Üleilmastumine vahib vastu igast tänavareklaamist, kallist butiigist, teleprogrammist, inimeste ihalustest. Nii nagu Moskva pole enam vähemalt kümmekond aastat venelik linn, pole UB enam mongoolialik linn. Moskva on linn nagu enamus Euroopa linnu. UB on linn nagu enamus Aasia linnu.
Õnneks on mongoolialik ka kõik veel Mongoolias alles. Püüan täna-homme vanu võlgu likvideerida ja mõned meeleolud siia reisikirjalehele üles riputada.
5 KOMMENTAARI
On ääretult kurb vaadata kuidas linnad, kellel oleks pakkuda nii palju maailmale, kaotavad oma identiteeti – sulandudes ühtseks massiks.
Rännumees loodab ju ennekõike kohata tõelist kohalikku kultuuri, mitte lääne-ida analoogi või kogeda McDonaldsis “äratundmisrõõmu”.
Need väärtused, millega püütakse teha piirkonda atraktiivseks hakkavad just mõjuma negatiivselt selle mainele..
njaa…nii vist juhtubki..et vähesed kohad säilitavad oma olemuse;)
salaja pealt kuulata 😀 Vat mis temale meeldib 😀
Kas mongoolias sajab tihti?
🙂