Üks teistmoodi reisielamus Austraalias 7

Mul avanes võimalus eelmisel sügisel rännata Austraaliasse. Seiklusi oli mul seal palju ja nüüd tahaksingi mõned paremad palad ka teiega jagada. Esimesena postitan loo sellest, kuidas tsüklon Yasi veebruaris Austraaliat ründas ja kuidas mina otse selle kurja tsükloni keskele jäin. Elasin sel ajal väikses linnas nimega Tully, mille kohta Austraalia ajalehed pärast tormi kirjutasid: "Tully was a scene of mass devastation" . Kindlasti oli see kogemus üks nendest, milleta mu reis teiselepoole maakera nii meeldejääv poleks olnud.

Kuupäev: 3. veebruar, 2011

Asukoht: Tully, Queensland, Austraalia

Alustan algusest.
Teisipäeval (01.02 2011) anti uudistes  hoiatus, et meie linnale läheneb level 3 tsüklon. Me ei osanud sellest suurt midagi arvata. Kohalikud ütlesid, et pole hullu ja et ilmselt see ei tulegi siia jne. Tsüklonid on Austraalia troopilises piirkonnas suvel väga tavaline nähtus, nii et Yasi tulek polnud suur üllatus. Teisipäeva õhtuks olid aga uudised muutunud. Öeldi, et 4 astme tsüklon on teel meie poole, et see on suurem kui kunagi varem ja et meie asukoht (Tully) on täpselt selle keskmes. Peab ütlema, et see tekitas meis juba paanikat. Mul eestlasena pole just palju kogemusi suurte keeristormidega-tornaadodega-tsüklonitega. Niiisiis muutusin väga murelikuks, ei suutnud öösel eriti magada ka. Kella 3 paiku öösel(vastu kolmapäeva) saime kõik osariigi valitsuselt sõnumid, et asi on väga hull ja et me peame nii kiiresti evakueeruma kui võimalik. Järgmises sõnumis, mis saabus pool tundi hiljem, korrati taas, et asi on väga tõsine ja et meil on aega evakueeruda kella 8.00 hommikul. (st umbes 5 h oli aega antud) Seejärel hakkas juba kehtima liikumiskeeld ja kõik pidid varjuma sinna, kus nad hetkel olid. Pole vist vaja öelda, et sellised sõnumid valitsuselt ajasid mu totaalsesse paanikasse.

Kuna meil polnud autot, ei tulnud meil evakueerumisest midagi välja. Mõned meie tuttavad said veel viimaste lendude peale ja kihutasid ära Sydneysse või Melbourne`i. Jälgisime uudiseid, kus näidati, milline paanika lennujaamades lahti oli läinud, kuidas lisalende graafikusse pandi ja kuidas osariigi kantsler ikka korduvalt rõhutas, et kõik meie piirkonna inimesed peaks evakueeruma. Samal ajal muidu kohalikud endiselt rahustasid meid maha ja ütlesid, et pole hullu, kui siia jääme. Kella 5 paiku hommikul oli tsüklon Yasist saanud level 5 torm. See tähendab, et kõige hullem, mis Austraalias üldse kunagi olnud on. Viimane sama hiiglaslik keeristorm Trazy ründas Darwinit aastal 1974  ja sellel olid ikka väga tõsised tagajärjed- seda loetakse lausa katastroofiks. Pärast uudist uue level 5 tormi kohta muutusid ka kohalikud väga närviliseks. Viimane suurem tsüklon, mis ründas Tully naaberlinna aastal 2006, tegi ka siin Tullys ikka üsna palju pahandust  ja see oli level 4 torm.  5 astme omast polnud kellelgi ettekujutust. Meie ülemus käis ka meie hotellis ja rääkis meile, kuidas ta just oma sõpra nägi, temaga viimast korda kätt surus ja mõtles, et ei tea, kas nad enam üldse kunagi kohtuvad. Ühesõnaga, ka kohalikud inimesed kartsid oma elu pärast.

Selleks ajaks olin ma täiesti paanikas. Terve päev oli telekast ja raadiost otseülekanne, kus räägiti Yasist. Osariigi kantsler rõhutas kogu aeg, et tegemist on eluohtliku tormiga ja et oodata on palju inimohvreid. Mis te arvate, kui rahulikud me siis olla saime? Olime Tullys lõksus, torm tuli meile otse peale ja teha polnud enam midagi. Kõik ümberringsed evakueerumiskeskused olid rahvast täis ja seega pidime jääma oma hostelisse. Meie hosteli omanikud tegid erakorralise koosoleku ja rääkisid, et see hostel on väga turvaline ja et muretsemiseks pole põhjust (  pärast Yasit need samad tüübid naersid ja rääkisid, et tegelikult olid nad üsna veendunud, et torm puhub ka meie hosteli pikali). Igatahes, vaatamata ilusale ja paljutõotavale jutule oleks me ennast kindlasti paremini tundunud kuskil suures evakueerumiskeskuses. Kahjuks see polnud meie valikutes. Niisiis hakkasime kõik usinalt tööle. Kindlustasime kõik hosteli aknad-uksed mattide ja teipidega ära, vedasime kõik lahtised toolid ja muu kraami rõdult sisse, pakkisime oma asjad kokku ja viisime ühte akendeta ruumi, ostime süüa-juua, võtsime raha pangast välja ja helistasime kodustele.

Meid jäi siia hostelisse ligikaudu 50 inimest. Terve päeva lihtsalt sadas ja sadas. Ei osanud ette kujutada, et see on midagi muud kui tavaline vihmane ilm. Tormi hakkasime tundma alles õhtul. Selleks ajaks olid närvid nii läbi. Polnud maganud, polnud söönud, nutsin ja naersin vahelduva eduga ja mõtlesin, et võib-olla sellest me elusalt välja ei tulegi. No lihtsalt ei teadnud, mida oodata! See on kõige hullem tunne üldse!
Torm algas alles kella 21 ajal. Asjad hakkasid väljas lendama, tegid müra jne. Alguses ei olnudki väga jube. Meil oli elekter alles, seega nägime endiselt uudiseid, istusime oma toas, mille olime ilusti ära kindlustanud ja ootasime, et mis edasi saab… Uudised olid kohutavad. Kella 22 paiku hakati rääkima Tullyst kui tsentrist. St et asusime otse suure ja hirmutava tsükloni silma keskel. Aeg hakkas venima ja iga 15 minuti tagant räägiti,et 2 h pärast läheb asi väga hulluks.Tähtsad inimesed rääkisid uudistes,kuidas nad mõtetes meiega on ja kuidas nad kaasa tunnevad meile ja et peab valmistuma hulleimaks. Ka mu ema saatis mulle sõnumi ja teatas, et vaatab netist uudiseid ja kõik viitab sellele, et asun otse tormi keskel. Tuule kiirus olevat 290 km/h. Oeh. Ma arvan, et kui me poleks uudiseid näinud-kuulnud, oleks natuke kergem olla olnud. Pikutasime põrandal ja lõpuks ei olnud enam isegi närvis. Olime vist lihtsalt nii kurnatud ja ei suutnud enam millelelgi mõelda. Tuleb, mis tulema peab. See oli ainus mõte, millele keskendusin. Pärast kella 22 läks asi hulluks. Väljas mürises ja vilises ja asjad lendasid, puud murdusid, katkised elektriliiinid särisesid. Pärast kella 23 oli asi nii hull, et me ei saanud enam oma tubades olla, vaid pidime kõik trepikojas varjus olema (kuna see oli eemal välisseinadest, alumine korrus oli juba kaetud vihmaveega ja kui katus oleks hakanud ära lendama, oleks saanud treppe mööda alla vette varju joosta. Seega parim koht hostelis oli just see trepikoda. Enne südaööd oli ka elekter kadunud. See müra oli lihtsalt väga hull. Kõrvad olid reaalselt lukus. Ja seinad värisesid. Ma pole midagi sellist varem kogenud. Siis käisid külll juba mõtted peast läbi, et äkki puhub see torm kogu tänava pikali. Aga kusjuures, me ei nutnud enam kordagi. Võrreldes päevaga polnud ma enam üdse närvis. Mu reisikaaslane Marika ütles, et vahetult enne tormi silma oli tal korraks nutt kurgus..Sest no tõesti oli hull! Seda müra ei ole võimalik kirjeldada.  Nii. Ja siis saabuski tsükloni silm. SEKUNDI pealt oli müra kadnud, kõik oli täiesti vaikne. Üksikute lindude laulu võis väljas kuulda. Nagu totaaaaaaaalne vaikus! See oli nii jube. Nii veider. Nagu üks jubedaim õudusfilm. Me teadsime, et see on silm ja et välja sel ajal minna ei tohi. Telekas korrutati seda kõigile terve päev.  Aga kuna silma kestus oli tund aega (tegemist oli ikkagi hiiglasliku keeristormiga), siis korraks pistsime kõik ikka ninad rõdule ja vaatasime, mis meie linnast järgi oli jäänud. Samal ajal hosteli omanikud kontrollisid meie katust. Kõrvalhosteli katus oli juba minema lennanud. Ka seal pesitsesid backpackerid.Niisiis pärast esimest poolaega tuli veel inimesi meie hostelisse varju. Enamjaolt need, kelle kodul juba katus ja/või seinad ära oli lennanud.

Tund aega vaikust möödus kiirelt, oli ülimalt tore, et sain sel ajal kõigiga sõnumeid vahetada ja isaga isegi telefoniteel rääkida. Uskumatu, et sel ajal veel levi oli! Niiisiis sain endast märku anda, öelda, et esimene pool on läbi ja üldse kõigega oma sõpru kursis hoida.  Sõbrad ütlesid, et meediast nad küll nii täpset infot poleks leidnud selle tormi kohta:P Aga koheselt, kui tsükloni teine poolaeg algas, oli levi ka kadunud ja rohkem reportaaže ma kohapealt teha ei saanud.

Yasi teine vaatus algas väga järsult ja kohe müraga. Taas ei teadnud, mida oodata.  Istusime küünlavalgel trepikojas. Müra oli päris kõva. Kõrvad läksid taas lukku. Üritasin pidevalt neelatada, et teiste juttu kuulda. Mingil hetkel olin nii väsinud, et jäin magama. Ja siis järgmisel hetkel tuli omanik ja äratas meid kõiki üles ja ütles, et võime nüüd oma tubadesse magama minna. Tsüklon Yasi oli meist möödunud.

Niisiis, magasime edasi oma toa põrandal kuni hommikuni.  Ärgates olin endiselt väsinud, aga samas NIIIIIIIIIIIIIIIII õnnelik, et elus-terve olin. Esimese asjana tõmbasime akendelt matid ära, et  näha, mis linnast järgi oli jäänud. Mäletan nii hästi seda hetke, mil aknast Tully peatänavale vaatasin  ja kuivõrd muutunud kõik oli. Mäele, mis oli veel eelmine päev kaetud ilusate roheliste puudega, oli justkui  sügis saabunud. Kõik puud olid lehtedeta ja pooleks murtud. Aga see selleks. See, mis toimus linna tänavatel, oli päris jube.   Meie tänaval oli palju katusejuppe, suvalisi poolikuid liiklusmärke,  mõne poe katus oli sisse kukkunud, ühest vastasmajast polnud peaaegu miskit alles, puid oli palju majadele peale kukkunud, katkised elektriliinid särisesid jne…

Aga samas oli tunda, et inimesed olid rõõmsad, et nad eluga pääsesid ja kõik see materiaalne kahju oli  neile teisejärguline. Politsei, helikopterid ja kiirabi ka tegutsesid ja tundus, et kõik läks hästi. Tänaval jagas poemüüja kõigile tasuta jäätist:P Nurgapeale kohvik kutsus kõiki tasuta lõunale. Inimesed kõik aitasid tänavaid korda teha ja hoidsid väga kokku. K õige esimestena saabusid linna  punane rist, kes kõigile vett ja süüja jagama hakkasid ja meedia, kes koheselt inimeste emotsioone  kaadritele üritasid saada.

Kuna jõed hakkasid pärast yasit uputama, oli sõjaväelaste ja muul abil algul raske linna pääseda.  Nii jõudsid sõjaväelased alles  pool nädalat hiljem koristustöid tegema.

Ja lõpuks tulid ka briti vabatahtlikud, kelle üle meil väga hea meel oli, sest nemad orgunnisid meile bussid Tullyst Cairnsi. Kuna muud väljapääsu Tullyst tol hetkel ei võimaldatud, oli ülihea meel, et  keegi ka meid meeles pidas ja umbes 100-le backpackerile bussid organiseeris ning meid sealt minema toimetas.

Oli hästi hea tunne selliste soojade südametega inimeste keskel olla ja näha, kuidas nad mure korral erimeelsused unustavad ja üksteist aitavad. Samuti üllatas mind see, kui hästi Austraalia valitsus suudab kõiksuguste eriolukordadega toime tulla.

Hoolimata sellest, et meie algses reisiplaanis tsüklon Yasit kirjas ei olnud,  poleks ilma Yasita mu reis kindlasti nii meeldejääv olnud. Põnev oli tunda võõraid loodusjõude, mis Eestisse ilmsel kunagi ei jõua ja näha, kuidas inimesed sellistes olukordades kenasti toime tulevad ja rõõmsa meele säilitavad:)

7 kommentaari

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    No ikka superluks reis oli sul, otse sündmuste keerises (peaaegu sõna otseses mõttes). Aga vapper plika oled ja mis see hädine troopiline torm ühele kangele Võrumaa naisele ikka teeb. 🙂

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Jube hale on vaadata suuri puid, mis koos juurtega maast üles rebitud.

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Wow… Oli see vast kogemus?! Lugesin ja pean tõdema, et väga hästi kirja pandud ja kirjeldused olid mahlakad..

  • Siiri Kuus kommenteeris

    oOi, lugesin eelnevat kommentaari Reemet Ruubenilt ja – Kas oled Võrumaalt pärit? Kust sel juhul ? Ka mina Võrumaalt 🙂

  • Maarja Puniste kommenteeris

    Reemet natuke liialdas:D Ma olen Põlvamaalt pärit tegelikult. Sellisest ilusast kohast nagu Mooste:) Igatahes, seiklus oli jah oodatust hulga suurem. Aga elu peabki üks korralik seiklus olema!

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Ise sa liialdad, Maarja 😛

  • Debi kommenteeris

    Ma hetkel veel Austraalias ja õnneks(või kahjuks :D) on kõik super loodusnähtused minust mööda läinud..või olen ise näiteks pool nädalat enne möllu mujale liikunud..:P aga tahaksin koheda miskit ylimat loodusjõudu kyll: maavärin, tsüklon jne..
    igatahes VÄGA HEA lugemine oli 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga