Ühtelaulmine Kihnu moodi 15

Kihnu Virve tõmmet oleme me kõik tundnud – tahaks ka triibulist seelikut, tahaks oma bändi ja taevast maa peale laskuda, purjed seljas. Virves on jõudu ja naeru, vabadust ja lennukust. Tahaks ka! No kasvõi Kihnu tahaks, kui Virveks ei saa. Tahaks kihnu keeles merejutte vesta ja Kihnu Poistega merelaule joriseda. Tahaks tuulega võidu telki püstitada ja kopsumahuga maadeldes madratseid puhuda. Oi kuidas tahaks olla pärismaalaste keskel oma, lestakala hambus.

Digilaulupidu “Ühtelaulmine” meelitas sadade lavade ja tuhandete virtuaalsete õlgadega. Ärkamis- ja märkamisaegsed suured tunded ja  Edgari poolt kingitud vaba päev taskus sai Kihnu rahvamajale kaardi peal ring ümber tõmmatud ja rattakummid täis pumbatud. Uhuuu, hülgekütid, merekarud, Kihnu pulm ja triipseelik -siit tulevad andunud turistid ahmima teie kultuuri, emotsioone,  muuseume, Kihnu Jõmmi legende ja naivistide maale!  Ühesõnaga kõike, adruvallidest  koekirjadeni!

Munalaiu sadamasse leiab avatud silmadega autojuht tee üles. Praamile saab ka, aga autot pole mõtet üle vedada. Auto rikuks kõik ära. Siis oled nagu laia kaabuga mandri- jõmm  pardijahil, kes peale lindude ja oma toru midagi ei näe.  Rattaga on mõnus ja lahe. Ratta saab laenutada ka, kui vedada ei viitsi. Kihnlased teavad hästi, mida turistile pakkuda ja kuidas ta rahakoti raudu avada!

Servatud laudadega veoautot on sadamasse mõistlik vastu tellida, viib kõik su kola lahkelt laagriplatsile. Hakkajast autojuhist saab hetkega „Kihnu bussi“ juht, kes mööda saart kiletatud turistipakke siia-sinna sõidutab. Külgkorvidega amatsoonid triibulistes seelikutes vuravad samal marsruudil, ainult hullu kiirusega, neil ju vaja veidi enne turiste igas peatusplatsis laulukaared sisse võtta.  Ja jälle jeehat, seelikud tsiklikorvi ning järgmisele lauluplatsile. Nii töökad naised need Kihnu naised, nende seelik ei värise ühegi töö ees!

No ja need külapoed! Nagu oleks ajamasinaga end minevikku vändanud. Nii nummi, poed olid ise tillu – lillud, aga polnud asja, mis nende lettidele poleks mahtunud. Kõike oli! Ainus nõuanne-olge õigel ajal kohal! Egas kellaajad ustel ega viitadel ei reguleeri elu! Poed on avatud, kuniks on ostjaid! Hästi ilus põhimõte. Võimalik, et lapsele, kes on 5 km vändanud jäätise nimel, see on vahel löök, aga tõelisele Kihnuhuvilisele see on normaalne!

Selline fiiling oli seda kõike nähes ühtelaulmise õhtuks saabunud. Laulusõnad lauluõliga segamini  kotis eesootava peo hardas ootuses väntasime Kihnu rahvamaja poole.  Sättisime omad rätid ka kenasti pähe ja  ühinesime kohalike memmedega. Paari aasta taguse Märkamisaja peoplatsi mõõte küll ei olnud, aga tahtmine oli suur ja Elioni võrk pidi korvama sajad – tuhanded küünarnukid.

Kuidas need Arlet- Artur täpselt seda digitaalset kooslaulmist mõtlesid, ei tea, aga tundub, et ei Lenna ega Virvega nad sedapuhku repertuaari valiku üle nõu küll ei pidanud, no minimaalselt oleks Vilde tee rahvaga pidanud konsulteerima, et milliseid laule rahvas oskab ja suudab  kaasa laulda. Muidugi mõista me lootnudki riigitelevisioonist “Kuut kannu” ega “Õllepruulijat”, aga no mõnda suupärasemat eesti lemmiklaulu oleks küll meelsasti kaasa jorisenud. Kaheksa palavalt armastatud koorilaulu edenedes televusseriekraanil kargas pähe mõte, et kui Popov (või Marconi) 115 aastat tagasi raadio leiutas, siis istusid inimesed samuti küla keskel ringis ja ootasid suure elevusega imet sellest purgist väljuvat. Peale sahina ei kuulnud vist nemadki suurt midagi, aga oli hää tunne millegi tähtsa alguse juures olla, olla nö kohal! Sama meil.

Korraks välgatas ekraanil viinareklaam (see oli suurem ja valjem, pani pilku tõstma), korraks nägime, et kuskil on IT-mehed ja lubatud sajad ekraanid rivis nagu oreliviled ja et neil on põnev. Oli mõnus suveõhtu, sopranite kilehäälsete piiksumised mängisid sürri ettevõtmisega toredasti kaasa  ja kui lõpuks oli käes Sind surmani, lajatas eufooriline rõõm pingi jalge all uperkuuti. Pole olemas paremat starti Kaerajaanile!

Keset ühtetantsulöömist taktimõõdus 15/8 küsis keegi, et kus kõik Kihnu mehed on?  Aina memmed igal pool, mehi ei kuskil!?

Selle peale tuli meelde vana anekdoot, kus vihmaussipoiss küsib emalt: „Kus isa on?“ ja ema vastab: „isa läks meestega kalale“.

“Meri on, meri jääb, meri olema peab, laine laksudes rannale lööb…”

Hinnad: Munalaiul auto parkla 1 ööpäev 30.-, praamipilet Munalaiust Kihnu 40,-/ suur, 20.-/ väike, ratas 15.-(Kihnust tagasi samad numbrid). Rattalaenutus 150.-/ööpäev, tunni kaupa võtta ka võimalik, siis odavam. Muuseum 50.-(väike oli vähem). Telkimine 55.- /1 öö/suure inimese plats omas telgis, 30.-/ 1 öö/väike inimene telgis, veoauto ots 200.-/kamp, kalalõuna 160.-/ täisinime, 95.-/ väike, kosutav dušš 25.-/in. Kuivkäimla kasutamine on hinnas, aga paber mitte (!). See fakt oli nii lõbus, et ma kohe uurisin põhjust ja siis tuli välja, et „muidu lapsed kerivad ümber kadakate“ – no kae nalja!

 

Vaata lisaks:
http://kihnu.ee
http://tv.elion.ee/laulmine/









15 KOMMENTAARI

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *