Üheksa päeva Indias- KALAPÜÜK JA PADUVIHM 14

3. päev. Kohtumine sisalikuga, värvilised kalakesed ja ektreemne bussisõit koos röökivatete india lastega. Alustame hommikust, mil joome hommikuteed ja -kohvi hotelli teise korruse söögitoas, kus lahtistest akendest avaneb oivaline vaade otse lainetest vahusele merele. Hommikul hotellitoas ärgates tervitab meid seinal roomav sisalik ja kohe meenub, millisel eksootilisel maal viibime. Seekord joome hommikuteed ja -kohvi hotelli teise korruse söögitoas, kus lahtistest akendest avaneb oivaline vaade otse lainetest vahusele merele. Mööda mereäärset teed kõnnivad inimesed ja sõidavad üksikud riksad. Kohe siinsamas on ka väike palvemaja, kus järjekord, sest vaid üks inimene saab korraga palvetama minna. Laual seisavad suured vaasid kunstroosidega. Plekilisele laudlinale ilmuvad peagi  banaanivaagen ja pannkoogitaldrik. Hommik missugune! Mu mehe suureks sooviks on siin koos kohalikega kala püüda ja see saab ka teoks. Lähme mõne meetri kaugusel asuvasse liivaranda, kaasas kivi ümber mähitud tamiil. Kalur näitab ette, kuidas sööta lainetesse heita ja siis tuleb lihtsalt aegajalt tamiili sikutada ja saaki oodata. Ranna ääres paiknevad kohalike onnikesed ehk elamud, kus kasutatakse WC-na seda sama rannaliiva: kaevatakse lihtsalt väike auguke ja aetakse see siis pärast asjatoimetust kinni, aga mitte alati. Peab ikka hoolega vaatama, et mitte sita sisse astuda. Siiri proovib ka kalaõnne ja kohe näkkab kaks värviliste uimedega kalakest korraga. Kohalikud matavad need kalad ruttu liiva alla (- ei tea millisesse auku) ja lõpuks saab ka mu mees kalamehe uhkust tunda ning oma väikese saagi suurtest hiidlainetest välja tõmmata. Paadiga pole nende lainete tõttu merele minek lubatud. Järsku tuleb meile kaela suur vihmavalang. Me Lauriga jõuame poolkuivana hotelli tagasi. Kalapüügi eest maksame natuke raha ka, ostame ühelt rändkaubitsejalt paar maastikupilti mälestuseks ja tellime riksa, et bussijaama sõita. Sellise paduvihmaga pole hetkel siin linnas enam midagi teha, aga me ei kahetse, et peatusime paigas, kus turiste massiliselt ei voori. Paaritunnine bussisõit Allepeysse osutub parajaks katsumuseks, kuigi nelja peale kulub selleks raha vaid umbes 30 eesti krooni. Mina pean istuma kahe india naise vahel ja selg väsib hirmsasti ära. On umbne ja palav ning paljud reisijad seisavad püsti. Ühes peatuses siseneb ema röökiv laps süles, aga tükk aega ei paku talle keegi istet. Bussist väljudes sajab ikka veel. Üks noor poiss näitab bussijaama varju all meile agaralt oma bossi hotelli pilte. Tundub ilus ja mõnus paik olema, otsustame riksaga kohapeale vaatama sõita. Nagu alati käib kauplemine, kas võetakse 4 reisijat ühte autosse või mitte ja nagu alati õnnestub meil tagaistmel üksteise otsas suurepäraselt sihtpunkti liikuda. Hotell on väike ja hubane vanaaegne ehitis, meenutab koos oma siseõuedega mõisat. Võtame kaks kõrvutiasetsevat vaheuksega tuba koos dušširuumidega. Voodite kohal ripuvad siin sääsevõrgud. Hotellist saame tellida kohe järgmise päeva suureks ürituseks piletid ja ka paatmaja rendi koos meeskonnaga. Kuna linnas toimub aasta suurim üritus, siis hotellitoa hind on poole kallim, aga pole hullu. Lähme kohe veel enne pimenemist linna peale jalutama, siiani polegi olnud võimalust perega omaette kohalikku elu-olu uurida. Ostame vihmavarju, mis näib hetkel väga vajalikuna, kuigi selleks päevaks on sadu juba lõppenud. Ometi õnnestub mul tänaval suurde lompi astuda ja end sopaseks teha. Prügikastides tuhnivad kitsed ja lehmad. Kõikjal vaid lärm, kummaline kaup ja igasugu india inimesed. Keegi vanamees haagib ennast meile sappa, me üritame temast mitte välja teha ja siis kui lõpuks teatab ta kurvalt: „Ma lähen nüüd oma koju”, hakkab mul millegipärast mehest kahju. Lehvitame sõbralikult. Otsime tükk aega söögikohta ja lõpuks leiame sellise, kus vaid turistid istuvad. Kõrval lauas mees ja naine valmistuvad just hoolega söömiseks. Puhastavad salvrätikutega käed, joogipudelid ja söögiriistad. Isegi taldrikud nühivad nad üle. Meile meenuvad hotelli seljakotti mahajäänud „Pampersi” puhastuslapid. Tegelikult pingutasime üle ja tassisime neid liiga palju kaasa. Vähemalt Keralas on ka WC paber turistidele täiesti olemas. Kelner sokutab turistidele mitmekordse hinnaga värsket kala, millest rooga tahab valmistada. Meie keeldume, sest menüüs on valik piisavalt suur ja hinnad odavad. Tellime kala ja kana ja nuudleid ja riisi ja salatit ... nii nagu ikka õhtuti. India valget sooja leiba „naani” ja  „rotat” palume tuua teist kordagi. Võtame jälle riksa, et sõita meie hotelli, kus istuvad ühes söögitoas kõik külastajad täna koos ja võivad tellida omale nii süüa kui ka juua., isegi kokteile. Meie lepime värske mahla ja õllega. Tore on sedasi taas eurooplaste seltsis, kuigi me kellegagi otseselt ei suhtle, ainult tervitame. Mind haarab väsimus, teised jäävad siseõuele hotellitöötajatega mängima mingit nipsutamise mängu, mis sarnaneb koroonale. Tore, et saame selles koduselt hubases hotellis olla veel järgmisegi öö.

14 kommentaari

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Armas aeg… see vetsude teema.. kas neil siis ehitatud wc-sid pole… Välikäimlad jms??? Nagu Eestis

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Miks kalad liiva alla maeti? Et päikse käes ära ei kuivaks???

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Meil käivad prügikastides A-sotsiaalid, seal kitsed ja lehmad 😀

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Miks see vanamees Teile end sappa haakis… Kas te ei saanudki teada, et mida ta tahtis? Kuidas saite temast aru? Mis keeles ta seda siis ütles?

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Nii ilusad pildid.. Hullult tahaks ka Indiasse 🙂

  • Marilin kommenteeris

    wow…sellese hotelli läheks isegi..jutujärgi ikka üks super ilus ja tore koht;)

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Marilin.. Sa vaata seda rannajoont.. oeh.. nii ilus .. palmid ja need värvid..

  • Marilin kommenteeris

    Jeesh…see on võrraty vaatepilt;)

  • Siiri Kuus kommenteeris

    hea meelega omaks seal ka oma pisikest onnikest.. aga põhjamaa inimese jaoks on seal mageveega probleeme, et kenasti ära elada..

  • Marilin kommenteeris

    Seda saad odavalt poest;)

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Ei tea kui odav ta seal on..

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Eks Eestiski tuleb seda ette, et astud kõige ootamatus kohas essu sisse, asi see seal Indias siis, kus inimesi on rohkem, kui taevas tähti.

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Aga jah, puhta vee puudus muutub paljudes riikides üha enam kasvavaks probleemiks. Tahaks loota, et Ülemiste järv niipea ära ei kuiva, või mõni Poola lennuks sinna ei kuku.

  • Maarja . kommenteeris

    India on ikka täiesti omaette maa. Minu üks väga hea sõbranna on sealt pärit avhetusõpilane siin ja India kultuur on lihtsalt imeline:) Olgu siis vesikäimlatega või ei. minu vetsu info pärineb “Slumdog Millonairest”, kus üks väike poiss teatavasti sinna vetsu häda sunnil hüppas.. 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga