Üheksa päeva Indias – EESTI NAINE SARIS 6

2.päev. Lugu sellest, kuidas me templit imetlemas ja looduspargis hobuseid, lehmi ja hanesid vaatamas käisime, omale sarid ostsime ja rongiga sõitsime.

Hommikul on mõnus ärgata teadmisega, et ei pea kuhugi kiirustama. Hotelli tube võime kasutada poole neljani päeval (st 24 tundi). Kuna Siiri otsustab hommikusöögi sisse magada, siis lähme restorani kolmekesi. Soojade tundmatute toitude valik on piisavalt suur, aga midagi eriti maitsvat me küll ei avasta. Lauda tuuakse piimaga kohv ja tee, mis tuletab meelde, et oleme kodust kaugel. Röstisai on ainus tuttav toit ja puuviljad magustoiduks maitsevad väga hästi. Pisikesi banaane lähme veel teist kordagi võtma.

Hotelli administraatoritelt tellime omale auto koos juhiga, et võiks minna linna avastama. Taas saab tunda end konditsioneeriga mugavas sõiduautos valge inimesena. Ilm on päikesepaisteline ja kuumus täiesti talutav. Esiteks sõidame vaatama Kerala pealinna uhkemat 500 aasta vanust Sri Padmanabhaswamy templit, mida kaunistavad tuhanded kujukesed. Kohalikele oli tempel avatud, meie lepime siseõuel jalutamisega. Erksates toonides sarides naised mõjuvad siin kuidagi värskelt ja eriti indialikult. Autojuht pakub meile edasi sõites ja laiale jõele osutades, et kas me ei tahaks paadiga siia sõitma minna. Loobume.

Järgmine peatus kestab ligi paar tundi. Tutvume pargiga (pilet 10 ruupiat), kus väikeste tiikide ja lillede-puude-põõsaste keskel naudime lõunamaist loodust. Tiigi kaldal jalutab hanekari, heinamaal sööb rohtu valge lehm ja hobused on valmis meid oma seljas sõidutama. Õigemini küll hobuste omanikud pakuvad meile korduvalt sellist teenust. Hetkel tundub india hobuse seljas ratsutamine väga mõttetuna, hoopis sobilikum loom selleks oleks siin elevant. Isegi Lauri tõdeb, et park on ilus. Lapsed ostavad paar jäätist, raha küsitakse algul 10 ruupiat jäätise kohta, aga pärast võetakse 15, sellist asja tuleb võtta kui loomulikku nähtust. Teeme veel mõned pildid suurte kujude taustal enne, kui lahkume. Mul mees ei saa aru, miks neil naiste kujud igal pool alasti, kui ise käivad palavaga pikkades sarides ringi. Ka mina tahan teada, mis tunne on kanda sari ja palun autojuhil järgmisena sõidutada meid poodi, kust saab sellist riietust osta. Kolmekorruselises kaubamajas käib paras rüselemine, sest indudest ostjaid on piisavalt palju. Suured riiulid on maast laeni täis saride komplekte, valime Siiriga kiiresti mõned välja ja palume müüjal näidata, kuidas neid kasutada. Kõigi eelduste kohaselt meesmüüja naist puudutada ei tohi ja seepärast jääb pikkade riidetükkide passitamine üsna pealiskaudseks. Üks müüja väljastab tšeki, teine võtab raha ja peale järjekorras seismist õnnestub kolmandalt mehelt kaup kätte saada.

Hotellis kutsume toatüdruku, et ta mulle ja Siirile sarid ümber keeraks. Toatüdrukule, kes sõnagi inglise keelt ei oska, näib see igati lõbus tegevus olevat. Vahepeal vaatab ta aga nõutult ringi ja otsib sahtlitest midagi, arvata võib, et kolmeosalised hilbud vajavad ka kinnitamiseks mingeid nõelu või klambreid. Õige pea omandame me india naisele sarnase välimuse. Anname kumbki toatüdrukule 10 ruupiat ja jääme imetlema oma uudset välimust: Siiri valges ja mina tumesinises saris. Mehed on juba hirmul: „Ega te nii ometi välja ei mõtle minna”. Siiri suudetakse ümber veenda, aga mind mitte. Väga mugav tundub olla ja peeglist vaadates sobib see kuldne riietusese mulle suurepäraselt. Koos kompsudega liigume raudteejaama poole, mis siin üsna lähedal. Selgub et rongi väljumiseni Kollamisse on aega üle tunni. Ostame piletid, perroonilt topsi piimakohvi ja suundume vagunisse, mis meenutab nats aega kaugest lapsepõlvest, mil mööda raudteed sai suveks vanaema juurde sõidetud. Tegelikult vist selliste rongide ja vagunite aega polegi Eestis olnud, aga kõigele vaatamata osutub see täitsa mugavaks liiklusvahendiks. Ruumi ja õhku jätkub, vaguni akendel (nagu paljudel bussidelgi) asendavad klaase trellid. Tunnikese siin oodata ja paar tundi sõita kannatab ära küll. Vähemalt saame sedasi u 70 km põhja suunas tagasi Mumbaile taas lähemale ja vaade aknast on igati huvitav: kenad looduspildid vaheldumisi ülerahvastatud asulatega.

Rongi peal tutvume u 40 aastase mehega, kes valdab piisavalt hästi inglise keelt, et mu tütrega terve tee vestelda. Mees peab inseneriametit ja sõidab Allupysse, et seal toimuvatel kanuusõidu võistlustel osaleda. Ka meil on plaan laupäevaks samasse kohta jõuda, aga enne veel tahame näha vahepeatusena paika nimega Kollam. Seepärast lükkame tagasi ka üritusele tasuta piletite pakkumise ega nõustu koos mehega edasi sõitma.Muide mees märgib muuseas ära, et mu sari olevat valesti ümber.

Rongilt perroonile astudes tunnen, et sari hakkab vajuma ja jalad takerduvad riietesse. veel paar sammu ja mu tütar karjatab: “Issand, ema!”. Kindlasti on see pilt üsna jube, mil mu punased aluspüksid keset perrooni sari alt paistma hakkavad, istun ruttu pingile. Meie meessugu on ammu piinlikkust tundes meist kaugemale jooksnud. Meie Siiriga aga istume pingil ja naerame kõhtu kinni hoides. Kuidagi saan selle sari ikka endale uuesti korralikumalt ümber.

Kollam osutub väga meeldivaks linnakeseks. Saame vastu õhtut omale odavad, kuid korralikud hotellitod ja seekord asub meie ööbimispaik mere ääres. Võtame riksa ja palume end viia kalasadamasse. Õige pea näeme ehtsat kaluriküla: väikesed erksavärvilised paadid mere ääres ja nats eemal pisikesed elamud kahel pool kitsast tänavat, mida mööda riksajuht tuudutades sõidab. Inimesed naeratavad ja lehvitavad meile, tänava lõpus peatume kõrge majaka juures.

Edasi sõidame suuremasse kalasadamasse, mille territooriumile pääsemiseks tuleb maksta nii inimeste kui ka fotoaparaadi pealt, kuigi on pildistamiseks juba liiga pime. Uudistame püütud kalu, mis jääga segatult suurtes kastides ja korvides transporti ootab. Mu mees saab kohalike traalpaadi meestega ka kuidagi jutule, kuigi kümnest mehest oskab vaid üks mõnd ingliskeelset sõna, aga üks-teisest ikka aru saadakse ja näidatakse lahkelt ka paati seest poolt. Selgub, et sellise paadiga sõidetakse mitmeks päevaks ja ööks kalale. Küsimisele, et kus mehed öösel puhkavad, näidatakse tüürimehetagust paarimeetri pikkust ja meetri laiust lavatsit. Uskumatu, et sinna mitu meest korraga magama mahub. On juba nii pime, et silm seletab vaevalt tagasiteed, aga riksamees ootab truult meid sadama väravas.

Avaldame soovi veel enne hotelli jõudmist kuskil õhtust süüa ja autojuht valib mele selleks pererestorani, kus meid väga viisakalt teenindatakse. Isegi sääsepeletamise küünlad pannakse laua juures põlema. Elamusterohke päev, mis tõestas, et sari kandmine polegi lihtne, on nüüd selja taga.

6 KOMMENTAARI

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *