Türgi on ühe jalaga Euroopas

Minu viimaseks 2008 suve suurürituseks sai Türgi külastus. See toimus mul kolmanda reisina, eelnesid Slovakkia ja Horvaatia. Ka esimesed kaks reisi olid meeliülendavad, ometi ületas kolmas kõik mu ootused. Ehk seetõttu et toimus üllatusena mulle endalegi, ehk ka seetõttu, et oli muljetelt ja ilult vapustav.

Türklased on uhked selle üle, et olles pisut Euroopas ja rohkem kui pooleldi Aasias, on neil õigus kuuluda EÜ-sse. Tõsi viimasel ajal on entusiasm kahanenud ja ilmneb isegi vastupidiseid meeleolusid, sest liitumine venib. Türgi asub väikese jalaga, nimetatud Traakiaks, Euroopas. Suurem, laiem osa Aasias, on tuntud Anatooliana. Väike Aasia poolsaar, millel asub enamik tänapäeva Türgist, on üks Euroopa vanimaid asustatud alasid. Just sealt on leitud ühed maailma vanimad inimasustused nagu näiteks Çatalhöyük, Göbekli Tepe ja Mersin

Türgi  on Euroopa rahvastega suhelnud üle 2 tuhande aasta vältel. Euroopa elustiili mõjutusi võib tähendada kõigis eluvaldkondades. Eriti huvitav on võrrelda Türgit teiste muhameedlike riikedega.  Türklastel hakkasid elustiili muutused toimuma alates Ottomani perioodist, aastatel 1718-30. Kahe kultuuri vahel on aegade jooksul olnud hulgaliselt nii liite kui vaenuhetki. Raske  uskuda, et  Türgi Vabariik on vaid 85 aastat vana, sest sai suveräänsuse alles 1923. aastal. Kemal Pasha, esimese presidendi nimi ja ta pildid on vabariigi tänavatel ja ka elanike jutuaineks kõikjal. Teda austati  „Atatürgi“ (tõlkes türklaste isa) nimega ja mitte teeneteta. Esimene president  viis läbi väga palju radikaalseid tänapäevani toimivaid reforme.

Turisti jaoks on riik tõenäoliselt üks kõige kaunimaid  Vahemere ääres. See on rannik, mis kogu ulatuses on üle külvatud kaunite randade ja turismipiirkondadega. Puhkaja ja randu eelistava turisti jaoks jagub sooja merevett Vahemere ääres tervelt kolmest ilmakaarest. Türgi riik on suur ja mitmekesine ning kõikjal äärmiselt huvitav. Nii Traakias kui Anatoolias leidub kreeka-roomaaja antiigimälestisi. Loodusturistidele on huvitavad nii  kivivormid kui  karstinähtused ning termaalpiirkonnad. Äärmiselt mitmekesine on olnud ajalugu. Türgis on aga võimalik näha juba hetiitide muistseid tsivilisatsioonimärke, kõige enam  Kreeka ja Rooma ajastu ning Bütsantsi ja Otomani impeeriumi arhitektuuri ja mälestusmärke. Riigi eriliseks uhkuseks on  Istanbul. Juba 330. ndal aastal sai Konstantinoopolist (tänane Istanbul)  Ida-Rooma riigi keskus.

Lendasime vihmast otse leitsakusse. Lennuk maandus Tauruse mäeaheliku all asuvasse Antalyasse, seal ootasid meid bussid, mis viisid Kemeri linna. Olin teadlik sellest, et esimesed elanikud asusid Türgi aladele umbes 1 miljard aastat tagasi. 6. sajandil e.m.a. sai Anatoolia Pärsia osaks. Kolmas ja neljas tähtsatest daatumitest, mis meeles olid need, et 4. saj. e.m.a. vallutas territooriumi Makedoonia Aleksander ja 1.sajandil e.m.a. vallutati maa Rooma vägede poolt.  Türgi-tatari sisserändajaid kutsuti seldźukkideks, nemad tõid islami ja uue riiginime – Türgi. Niisiis tekkis riik 8-14 sajandil. Osmanitega peetud vallutussõja tulemusena moodustus suur Osmani impeerium, suurim islami maailmas.

Tänapäeva Türgi mõjub oma 64 miljoni elanikuga Eesti kõrval hiiglaslikuna. Riigiterritooriumilt on ta 17 korda väikeriiki mahutav. Kõige vanemate muinsusmälestiste vanus ulatub 4-6 tuhat aastat tagasi hetiitide kultuuri. Türgi loodus on fantastiline. Nagu iga vahemeremaa on ka siin rannikupiirkonnad palmidega, vahemere rannad eri värvi liivadega. Türgi kiituseks tuleb öelda, et see on maailmas üks haruldasemaid kohti, kuna metsik loodus on sulandunud täiuslikult kokku antiikse kultuuripärandiga. Loodus suudab säilitada vana, inimene mitte.  Nii pakubki Türgi jätkuvalt unustamatuid kultuurielamusi huvilistele ja neil ei tule lõppu.

Näiteks jäävad Efesose varemed, ulatuslikumad ja pareminisäilinud antiik-kreeka-rooma varemed, kuulsuselt ja võrreldavad Ateena Akropolisega, omati autentsemad ja laiaulatuslikumad, jäid minu puhkuselinnast siiski liiga kaugele. Nägin aga ära Pamukkale, mis mitte kaugel Efesosest, tema kaunid valged karstialad, termaalvee basseinid ja Hierapolise rooma-aegsed varemed. Kemeris ja ka igas teises turismilinnas müüakse 2 päevaseid pileteid kaugusel põhja poole asuvatesse Pamukkalesse ning Kappadookiasse.  Oli kuum suvi ja sisemaa oli tundus olevat meie jaoks liiga palav, ometi ei raatsinud ma lahkuda ilma vähemalt Pamukkalet nägemata. Kappadookia karstikoopad ja –tornid, kuhu on oma eluaseme ja kirikud rajanud droglodüüdid oli piltidel samuti ahvatlev  aga seal ei oleks nii kiiresti ära jõudnud käia, pealegi valmistas kuumalaine meile tõelist muret. Ka aega oli vähevõitu, vaid nädal . Pamukkale travertiinterrassid võtsime ette alles neljandal päeval. Kõik esimesed päevad leekisime lähemas ümbruses ringi, õhtuti ja varahommikul päevitasime Ioonia mere rannas, mis väga sarnane Kreeka ja Itaalia rannikuga ent ometi veidi räpasem ja metsikum, teenindus ja turistipiirkonnad samas üsna viisakad.

Meie hotell asus Kemeris, mis on Haapsalu suurune ja sama elanike arvuga linn ja isegi meeleolult sama idülliline, seda loovad Vahemeri oma vaiksete puhta liivaga randadega ja Tauruse mäed taamal.  Meri, mis pea igapäevaselt türkiissinine,  vahemerelisele loodusele omane rohelus ja kindlasti rahulik elutempo teevad Kemerist mõnusa puhkusepaiga. Väikelinnale päris lähedal on enam rahutute linnadena kuulsad Antalaya ja veidi kaugemal Marmaris. Mäed on Kemeris alati päikeseloojangu poolsel küljel, päikesetõusu poolel Vahemeri. Praktiliselt käeviske kaugusel on kuulus antiikaja linn Olümpos.

Esimene reis, mille ostsime, oli Myra ja Kekova  reis. Kekova saare põhjarannikul asub niinimetatud Uppunud Linn, see oligi ühepäevase bussieksursiooni sihtpunktiks.  Buss peatus pikemalt 5 saj eKr püstitaud linnas Myra, nimi mis kuulub ka etrüskide jumalannale.  Myra ajalugu ulatud tagasi tuhandeid aastaid enne Kristust. Linnakeses suri püha Nicolaos, ja tema auks püstitati siia  Püha Nikolaose kirik, mis on saanud silmapaistvaks nii oma ajaloo kui ka arhitektuuri poolest. Myra oli see linn kunagi, nüüd on Demre, aga püha Nikolaosest räägitakse kui Jõuluvana prototüübist ja jõulude traditsiooni algatajast ikka veel. Oli ta ju laste ja meremeeste aitaja, kutsutud ka Santa Clausiks või St. Nicholaseks. Myrast põhja pool, kaljudel mere kohal, on säilinud unikaalsed kalju sisse uuristatud matusekambrid.

Sama tee, mis hauakambriteni viib ka amfiteatrini. Ronides näeb vasakut kätt otsekui kivisse raiutud pesa-avausi ja vasakul kõrgemal mäe otsas võib imetleda avanevat avarat väljavaadet.  Lüükia elanikud ei matnud oma surnuid maha, vaid raiusid neile kaljudesse hauakambrid. Need meenutavad linnupesi – Lüükia rahva usuliste tõekspidamiste järgi on inimese hing linnusarnane, nii on hingel pesataolisest hauast hõlpsam taevasse lennata.  Lahkunule pandi kambrisse kõik vajalik hauataguseks eluks kaasa: tööriistad vastvalt oma ametile, ehted riided, sõdalasele sõjarüü. Tänapäeval annavad hauapaikade bareljeefid ja ornamendid teateid tolle aja lüüklaste kommete ja elu kohta, samas räägivad selget keelt ka skulptorite ja kiviraidurite kunstimeisterlikkusest. Antiikteatri diameetrid on 110 m ja ehitatud on see 2  saj eKr, suuruselt mitte just kõige suurem säilunud ja ehitatud ovaalne amfiteater rooma aegadest. Pika aja jooksul oli Demre peamine linn Lykia linnade liidu hulgast. Vaatamata rooma võimu tagakiusamisele kuulutas Püha Nikolai kristlust kuni tema surmani 325 a. Iidne amfiteater linnas tuletab meelde antiiktsivilisatsiooni õitsengut. See ehitati loodusliku mäe sisse ja mahutas kuni 10000 vaatajat.

Meie selle päeva ekskursiooni teine osa toimus jahtlaeval, mis viis meid Kekova saarele. Pikk ja kitsas Kekova saar oli  keskajal turvapaigaks mereröövlitele. Meile pakkus aga väga rahumeelne lausa külalislahke laeva kapten isiklikult lõunasööki ja puhkepeatust oma majas. Laeval pakuti täiendava raha eest küll aga parimaid krevette mis ma iial saanud. Kekova saare põhjakaldal, selges vees, saab vaadata Lykia aja sarkofaage. Siin, te näete harmoonilist looduse ja antiikajaloo ühinemist. Maavärin hävitas kunagi 4-5 sajandil eKr eksisteerinud hellenistlikud asula, basiilikas ehitised ja torn on nüüd alaliseks vee all. Äärmiselt selges vees saab vaadelda viadukte, tsisterne kuhu koguti vihmavett ja varemeid, tore paik ajaloolastele ja toruujujatele igal juhul.

Viimasena tahaksin kirjeldada Pamukkalet ehk puuvillalinna (pamuk = puuvill). Türklased nimetavad paika uhkusega kaheksandaks maailmaimeks ja ka meile oli see vaatamata palavusele meeldejäävaim. Pamukkale on üks imepärane koht. See on ju stalagmiitmägi mis maapinnal ja mitte koopas. Looduslike terrasside pealt allapoole voolav jõgi kus segunevad kuum- ja külm vesi. 35 kraadine soe, kaltsiumit sisaldav vesi värvib kallakut mööda alla voolates kaljud valgeks ja annab terrassidele materjali pidevalt juurde.  Türgis levinud legendi kohaselt on Pamukkale basseinides suplemine noorendava toimega. Muidugi on see kõigest legend, kuid Pamukkale veel on tõepoolest mitmesuguseid raviomadusi.

Ei saa rääkimata jätta ka türgi saunast. Millegipärast tähendas türgi saun ehk hammami aurusauna, tegelikkuses on teisiti. Kõigepealt lebasime soojadel marmorplaatidel, lõdvestusime pikalt. Kui järg meieni jõudis valab saunamees meid üle sooja veega, et avada poorid, seejärel tohutu koguse seebivahuga, et eemaldada surnud naharakud. Puhas nahk pruunistub kergemini ja sügavamalt, seega on otstarbekas käia hammamis ära puhkuse alguses.

Viimasel kahel päeval ootas meid ees ka seiklus ja pealekauba enneolematu. Kaks vallalist naist kohtusid ühe türklasega. Esmakohtumine oli Kemeri rannas. „Seiklus“ jätkus kahes türgi restoranis, kuhu mees meid oma isikliku sõidukiga kenasti kohale toimetas. Istusime bugenvilleatest varjutatud kohvikuterrassil çay’d ehk õunateed rüübates. Järgmisel päeval sitsime Kemerast välja suurde ja  kuulsasse kalarestoran. Sealses ehtsas türgi miljöös sai istutud päikesevarju all madalate laudade ääres rätsepaistes ja tõeliselt nautides. Türgi köök,  õigustatult üks parimaid Vahemere ääres, ei jäänud seega meile tundmatuks.  Õhtusöök algas eelroaga, milleks oli suur valikutaldrik kitsejuustu, tomati ja sibulaga, mitmesuguseid salateid ja türgi leib. Olime valmis tellima lambakebabi, millest eriti hästi maitseb kebab jogurtikastmes ja iskender kebabi. Aga samahästi oleksime soovinud ja olime ka teadlikud türgi maitsvatest mereandidest (meriahven, -latikas ja -forell), mida süüakse grillitult, õli või sidruniga, aga ka tomatileemes hautatult. Meie võõrustaja tellis ise, ilma meilt midagi küsimata, vastu ka ei julgenud vaielda ja nii vägisi lauale saadud kala maitses imehea.

Mida öelda türklaste kirgliku kauplemissoovi kohta? Veendusime et see on tõesti  türklastele emapiimaga rohkelt kaasa antud. Lausa rumal võib neile tunduda kui eurooplane nõustub esimese hinnaga. Veendusime ka selles, et nahavabrikus nimega Naturel Bodrum on võimalik osta või õmmelda lasta nahast kehakatteid, alghind millel uskumatult kõrge. Heade kauplemisoskuste korral ja endale kindlaks jäädes langeb see aga vähemalt poole võrra. Kahjuks jäi meil külastamata nii nii palju. Tahaks näha kindlasti Artemise templit, mis Vana-Kreeka suurim ja Efesose kauneim ehitis, Halikarnassose mausoleumi Bodrumi linnas, mis vanal ajal veel üks maailmaime, praegu kahjuks vähe säilinud. Tuleb lihtsalt veelkord Türgit külastada ja kauemaks jääda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga