Tormaval Vahemerel 18

Ükskord ammu said Kreeka Vahemere saared kogemata läbi sõidetud ja seda veel tugeva tormi tingimustes. Läänemeres võib tormata küll, aga Vahemere mõõtmetes on muidugi merehaigus sootuks teine asi. Kui meri seal kandis tormama hakab, teeb ta seda korralikult ehkki tookord õnneks lühiajaliselt.Aasta oli 1978. Olin kahenädalasel turismireisil Rhodose saarel. Saare vaatamisväärsused olid kähku läbi vaadatud, mistõttu mind juba esimese nädala lõpul hakas tugevalt tüütama. Kaua sa ikka rannas magada viitsid, pealegi linnas, kus juulikuul peamiselt saksa, rootsi ja soome turiste on rohkem kui põliselanikke. Enamusel veel ootused "siin me oleme" -stiilis: mitte just nõukogude inimesed Tallinnast kuid ikka Berliinist, Stockholmist, Helsingist jne. Nii ma otsustasingi uurida võimalusi mõneks päevaks Rhodoselt eemale sõita. Mul õnnestus kohalikust reisibüroost ühesuunaline lennupilet Ateenasse muretseda. Tegemist oli mingisuguse viimase tunni sooduspakkumisega, mistõttu tagasisõiduks piletit broneerida ei saanud. Lennusõit või õigemini selle ettevalmistused lennujaamas jätsid mulle kustumatu mulje. Kreekat peetakse teadupärast demokraatia hälliks, kuid toona oli demokraatia taastamisest pärast Papadopoulose diktatuuri kõigest neli aastat möödas. Turvameetmed olid igaks juhuks silmatorkavalt karmid. Kunagi varem ega kunagi hiljem pole mind enne lennuki pardale lubamist naispolitseinik igale poole käega katsudes läbi otsinud. Ja ta katsus sõna otseses tähenduses igale poole. Mitte kuskil mujal pole ka pardaleminek ja lennukist väljumine automaatrelvaga sõduri valvsa pilgu all aset leidnud. Ateenas möödus mul kolm päeva linnutiival. Külastatud said nii antiigi ajastu kui ka uuemad vaatamisväärsused ajaloolise Akropolise templivaremetest kuni esimeste kaasaegsete olümpiamängude sündmuskohani välja. Toona langetatud otsus linna tagasi tulla on tänaseni ellu viimata ja esialgu nii jääbki. Eks neid paiku on palju, mida praegu küpsema pilguga üle vaadata tahaks. Samas aga on mulle jõukohasemalt saavutatavaid seni nägemata huvitavaid linnugi küll ja küll. Ei tea kas Rhodose lennuvälja turvameetmed või linnuperspektiivist väljavaade Vahemerele tekitas mul mõtte Rhodosele tagasi hoopis praamiga sõita. Praamisõit pidi graafiku kohaselt 17-tunnine olema. Väljasõit Piraeuse sadamast oli lõuna ajaks ette nähtud ja saabumine Rhodosele järelikult kell seitse järgmisel hommikul. Ma ei tundnud suurt muret ettevalmistuste tegemisest. Ostsin teekostiks kõigest kuuese õllepatarei ja poolekilose kotitäie ploome. Arvasin et praami pardal ikka toitlustus olemas, mida mulle pileti ostmisel ka kinnitati. Mingi arusaamatuse pärast aga sain pileti sootuks vale praami peale, mis mulle paraku alles pardal selgus. Selle otse Rhodosele 17 tunniga sõitva asemel, mida oma silmaga sadamast väljumas nägin, leidsin end postipaadi pardalt, mis iga Kreekale kuuluva Vahemere saare igas sadamas peatus. See praam hilines juba väljumisest ühe tunniga ja maandus Rhodosel 36 tundi hiljem. Esimene mure tekis mul toitumisest. Olin ju poole lühema sõiduaja ja pardal einetamise võimalusega arvestanud. Mingisugune puhvet oli küll olemas, kuid ainukeseks toidupooliseks olid seal soojad juustuvõileivad. Õlut ja ouzo nimelist kreeka viina müüdi samuti. Õnneks taipasin esimest kohe kahe kuuspaki ulatuses osta, sest õlu sai juba esimesel hilisõhtul puhvetist otsa. Võileibu jätkus veel teise sõidupäeva lõunani. Ega seal pisikeses istesalongis magamisest suurt midagi välja ei tulnud. Kuidagi õnnestus mul siiski pärast südaööd silma kinni pigistada ja paariks tunniks tukastada. Ärkasin selle peale, et meri oli rahutuks läinud ja kaasreisijad ümberringi end halvasti tundsid. Esimene asi, mida mu silm pärast ärkamist seletas, oli kellegi naisterahva maniküreeritud käsi. See haaras minu kõrvalistmelt paberikoti, kuhu käe perenaine oma merekäigust tingitud vajadused ruttu õiendas. Minu ploomikott oli see, mida ta merehaiguse jaoks istme peale paigutatuks arvas. Õnneks oli ploomidest vaid riismed söömata. See ameerika neiu oli mu uinumise ajal kuskilt väikesaare sadamast pardale tulnud, nagu selgus veidi hiljem kui ta end paremini tundis. Ei raatsinud talle oma ploomidest midagi rääkida. Selle asemel pakkusin talle tilga ouzot, mille ta pärast väikset kõhklemist oma kõhutunde huvides otsustas vastu võtta. Neiu sõnul oli ilm veel tema pardale tulles ilus ja meri vaikne. Torm oli ilma ettehoiatuseta alanud ja seda kohe erilise hooga. Mulle tundus, et see praam võiks igal hetkel õhku tõusta ja ei tea kus maanduda, kui üldse maandub. Erilist ebamugavust ma merekäigu pärast ei tundnud, ent sedagi rohkem endast nõrgemate kaasreisijate heidetest tekinud haisu pärast. Meeskond ei lubanud mul teki peale minna, mis oli iseenesest arusaadav. Ega ööpimeduses heitleva väikese praami libe tekk poleks tol hetkel tõesti jalutamiseks turvaline olnud. Õnneks rahunes meri siiski sama ettearvamatult kui oli rahutuks läinud. Salongi uksed löödi valla, et värsket õhku sisse lasta, ja põrand pesti kuuma veega enam-vähem puhtaks. Ilusa päikesetõusu ajal saatsin ameeriklanna mõne Kreeta väikesadama kai peale, kus mul ka õnnestus oma õllevarusid täiendada ja puhveti juustuleibadele vahelduseks paar singivõileiba kaubelda. Vaatamata täiendusostudele Kreetal olid mul sõidu viimastel tundidel söömise ja joomisega kasinad lood. Puhvetist oli praktiliselt kõik söödav ja joodav otsas, isegi kohv. Mis aga polnud otsas, oli ouzo, seda oleks teisegi sõidu tarvis jätkunud. Mis mul siis muud vaesel patusel üle jäi kui katsuda kange kraami abil nälga ja janu eemale peletada. Rhodose linn elab turistidest, kuid vähemalt tol ajal arvati, et turistid enam pärast südaööd mitte mingil juhul süüa ei taha. Praktiliselt kõikides restoranides suleti köök hiljemalt südaööl, mida ma juba oma esimesest nädalast teadsin. Järelikult oskasin kell üks öösel pärast oma pikka meresõitu Mandraki sadama ööbaaridesse suuna võtta. Need olid ainukeseks võimaluseks midagi peale märjukese kehakinnituseks leida. Söömise plaan läks rahuldavalt korda. Sadamas tuvastasin oma tavapärasel valvepostil ka ühe rootsi vanapapa, kes oli enda sõnul juba 20 aastat igal suvel kaheks kuuks Rhodosele sõitnud. Seal istus ta varavalgest hilise ööni ühe ja sama baarilaua taga banaanilikööri manustades. Sealt samast baarist leidsid mind mu hotelli toanaabrid, kes olid mind vahepeal kadunuks arvanud. Mu äraoleku kolmandal hommikul olid nad hotelli valvelaua poole pöördunud, kust said mu Ateena sõidust teada. Õnneks taipasin oma plaanist personali teavitada. Oleks veel see puudunud, et mind oleks postfashistlikul Kreekamaal tagaotsitavaks kuulutatud. Ei tea kas just tolle meresõidu tõttu, aga mulle eriti laeval reisida ei meeldi. Meri kui selline on ilus ja mõnus, aga eelistan kas mere kaldal või rannavetes viibida. Kui tuleb tingimata laeval sõita, katsun sellest võimalikult kiirelt jagu saada. Aga see on juba teine lugu.

18 kommentaari

  • Juulie kommenteeris

    Põnev lugu nii kauasest ajast. Kuidas küll Nõukaajal nii kaugele sai sõita kui enamusele jäi Soomegi vaid unistuseks…

  • Larko kommenteeris

    Ma tol ajal elasingi Soomes 🙂

  • Maarja Lainevoog kommenteeris

    Väga meeleolukas lugu!:)

  • karina kommenteeris

    Ma ka ei läheks laevareisile. Minu arust see ei ole mingi puhkus!

  • elis kommenteeris

    jaa.. päris huvitav lugu laeva reisid on vägaa põnevad ja rahustavad teistsugused kui mingi muu vahendiga reisida.

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Kohutav mõte, et keegi katsub KÕIK kohad läbi :S

  • Larko kommenteeris

    Kui pead silmas kõiki Kreekale kuuluvaid Vahemere sadamaid, siis satusin sellise laeva peale kogemata. Kui aga jutt käub kõigist maailma või Euroopa kohtadest, siis ei jõua neid kõiki elu sees väisama. Tegelikult ei taha ka 🙂

  • Larko kommenteeris

    See sõit oli ikka pigem jube kui lõbus. Ma ju arvestasin veidi vähem kui poole sõiduajaga ja ilm polnud ka kõige parem. Ka oksehaisust paksu õhuga suletud ruumis polnud kuigi kena viibida. Takkajärgi võib muidugi mõnuga meenutada, kuid tookord just naerma ei ajanud.

  • Siiri Kuus kommenteeris

    “maniküreeritud”-väga hea 😀 😀 😀 ei tea kuidas see sõna mul eelmisel korral märkamata jäi 😀
    Maniküüritud küll, aga maniküreeritudkõlab kuidagi… Ma isegi ei tea mille moodi 😀 Usun, et sellist sõna ei ole meie emakeeles 😀

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Tugev närv ja organism kui suutsid ise mitte oksendada seal 🙂

  • Larko kommenteeris

    @Siiri:
    Keele piire peabki venitama 🙂

    Närvist on kasu. Lisaks aitasid laevapuhveti ouzovarud okse ennetamisele kaasa.

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Larko.. Mulle meeldis Su keelevenitus 😀
    Mis iganes see ouzo on.. aga sellest sain aru, et see kraadidega jook peab olema 😀

  • Larko kommenteeris

    Ouzo on traditsionaalne kreeka aniisiviin. Tavaliselt lahjendatakse seda veega, mis muudab joogi välimuse sogaseks. Mida aga aeg edasi, seda vähem oli laeval joogivett ja lõpuks oli see sootuks otsas. Nii tuligi küllaltki kanget ouzot paljalt juua, kuna midagi muud joodavat enam lihtsalt ei olnud.

  • Siiri Kuus kommenteeris

    aniisiviin… öäkkkkk…. võigas maitse ju aniisil… Mina ei suudaks 😀 Ma vist keedaks pigem merevett 😀

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Larko, tead.. aniisi maitsega võib vist isegi harjuda.. Ma ostsin viimati Sensodine suuvee ja see rõibe on tugeva aniisi maitsega. Samas ei saa ma ju äsja ostetud kallist kraami ära visata, see tuleb ikka äää tarvitada, hakkan juba selle maitsega kergelt harjuma 😀

  • Larko kommenteeris

    Üks korralik aniisiviin, näiteks just kreeka ouzo või prantsuse pastis, on täitsa joodav. Üldiselt ei ole seal paljalt aniisimaitset tunda vaid kasutatud on ka teisi ürte. Näiteks prantsuse pastisel Ricard on äratuntav lakritsimaitse juures.

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Ega lagrits parem minu jaoks pole 😀 aga see selleks.. võimalik, et ma veidi maitseks.. 🙂

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Kusjuures ouzo on täitsa nauditav jook, vähemalt see, mida küprosel pakuti, oli.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga