Tiibeti mõju 4

Olime Hiina Rahvavabariigi poolt okupeeritud Tiibetisse kaasa võtnud ka Tema Pühaduse XIV dalai-laama Tendzin Gjatso autobiograafilise raamatu „Vabadus paguluses”. Sellel raamatul on ilus sisu ja seda on kindlasti mõistlik enne Tiibetisse minekut lugeda, aga see pole praegu tähtis. Räägin raamatu kaanest. Teose eestikeelse versiooni kaanel on pilt palveks kokkusurutud kätega dalai-laamast.

Kõik Tiibeti reisiraamatud hoiatasid tollal, et dalai-laama foto on Tiibetis keelatud. Lonely Planet rääkis ühest ameeriklastest abielupaarist, kes oli nende piltide levitamise eest punahiinlaste poolt riigist välja saadetud.

Gandeni kloostris võtsin selle raamatu esimest korda kotist välja. Ganden asub umbes 40 kilomeetrit Lhasast, 4500 meetri kõrgusel, käänuline tee viib kõrgel Drogri mäenõlval asuva tohutu kloostrikompleksi juurde. Selle, esimese geluki koolkonna kloostri, asutas rinpotše Tsongkhapa, kollamütsiliste ideoloogiline alusepanija, 1409. aastal. Just Tsongkhapa õpilastest sai alguse dalai-laamade ja pantšen-laamade institutsioon. Siia kloostrisse matsid õpilased ka oma õpetaja surnukeha. Gandeni kloosterülikool on läbi sajandite olnud üks Tiibeti olulisimaid pühapaiku. Ta on olnud religioosne-, ilmalik- ja teaduslik keskus. Kloostri nime võiks eesti keelde vist tõlkida kui „rõõmu”.

Kui 1990. aastate keskel dalai-laama pildid hiinlaste poolt karmilt keelustati, toimus siin suur meeleavaldus ja klooster oli külalistele mõnda aega suletud. Tegelikult pole 15. sajandil ehitatud kloostrist tänaseks suurt midagi järgi jäänud. 1959. hävitasid võimud kloostri peaaegu täielikult. Aleksander Berzini arhiivi andmeil elas enne seda kloostris koguni 7500 munka. 1966. aastal sundisd hiinlased viimaseid tiibetlastest munki kahuritule toel Gandenist lahkuma. Kirjutan veelkord – kloostrit tulistati kahuritest.

Ära põles ka Tsongkhapa munifitseeritud laip, vaid pealuu ja natuke tuhka õnnestus mungal, kel õpetaja keha hävitada kästi, alles hoida. Seda küünilisem on ühel Hiina ametlikul turismilehel ilutsev teade: „Oma usulise, kunstilise, poliitilise ja kultuurilise tähtsuse tõttu, on ajaloomälestis võetud kaitse alla vastavalt 1961. aasta kultuurimälestiste kaitse seadusele.” Eksiil-tiibetlaste abiga on tänaseks suur osa kloostrikompleksist taastatud.

Sellesse kloostrisse jõudsime 2003. aasta sügisel. Oli pärastlõunane vaikuse aeg. Inimesi polnud, enamus uksi oli suletud. Meile Pekingist määratud teejuht jäi suure palvehoone varjulisele trepile istuma, „et mul pärast lihtsam raportit oleks kirjutada”, naeris ta ise, meid juba kuu aega tundes.

Leidsime ühe noorema munga, kes hakkas meile vabatahtlikuks teejuhiks. Rääkis tiibeti keelt, millest me sõnagi aru ei saanud, aga hea oli ta järel vantsida ikka. Lõpuks saime aru, kuhu munk meid viis – seisime Tsongkhapa hauamonumendi ees ja munk avas ukse.

Kui hauakambrist väljusime, õngitsesin kotist dalai-laama raamatu ja püüdin aeglases inglise keeles seletada, et see on Tema Pühaduse eestikeelne…

Munk ei püüdnudki kuulata mu juttu, ta vaatas ainiti raamatu kaanepilti. Minagi jäin vait, vaatasin munka ja pinget ja palvet ta näos. Andsin raamatu mehe kätte ja astusin ise sammukese eemale. Munk kummardus natuke ette, surus raamatukaane vastu oma laupa, hoidis seda seal mõne pika sekundi ja istus siis kloostritrepile ning jäi – ma ei oska leida paremat võrdlust, kui – armunud pilgul dalai-laama pilti vaatama.

Noorel mehel läksid silmad märjaks. Minul ka.

Olen oma reisipäevikusse selle sissekande lõppu jätnud kaks tühja lehekülge, et hiljem kirja panna muud selle päeva sündmused. Need jäidki kirja panemata.

Nii tajusin esimest korda otseselt, milline mõju võib olla Tiibetil inimesele, kes pole budist, kes elab maailma teises servas, sõidab hommikul autoga eurokontorisse, on iseenda ja oma eluga laias laastus rahul ja ei peakski nagu muretsema kauge maa murjaminäoga asukate pärast.

Et mõista Tiibetit, tuleb esmalt aru saada sellest, kus ta asub. Tuleb aru saada Tiibeti isoleeritusest. Looduslikust isoleeritusest ja poliitilis-kultuurilisest iseolemise tahtest. Praegune dalai-laama on oma leebel moel kritiseerinud oma eelkäijaid, kes jätsid riigi rahvusvahelisse isolatsiooni, nii et Briti ja India huvi jahtudes täitsid hiinlased hegemooniatühimiku ilma maailma olulise tähelepanuta. Ent pea kõik Tiibeti vaimsed juhid rõhutavad iseolemise olulisust. Ja selles iseolemises on iseseisvuse kõrval tubli annus omaette olemise ihalemist, välismõjude kramplikku vältimise tahtmist. Nii nagu oleme seda soovi läbi hilisajaloo näinud ka mitmes teises Himaalaja väikeriigis – Sikkimis ja Buthanis eelkõige.

Usun, et tegelikult kõik, kes poisikesepõlves lugenud Sven Hedini seiklustest Aasias südames, on tundnud Tiibeti platoo hingematvat mõju, on tundnud selle kättesaamatu maa romantilist tõmmet. Hedin püüdis mongoli palveränduriks maskeerununa Lhasasse jõuda. Tiibetlaste vastuseisu tõttu ei läinud see tal korda. Nikolai Prževalski oli meile, meie nõukogude nooruses ehk tuntumgi rännumees kui Hedin (ja mitte sellepärast, et ühe seltskonnateooria kohaselt olevat Stalin Prževalski sohilaps). Ka tsaarivalituse luureülesandeid täitnud Prževalski ei jõudnud Lhasasse.  Küll aga marssis püsside toel 1904. aastal Tiibeti pealinna Francis Younghusband, brittide maailmas tuntuim Tiibeti-rändur. See kõik oli üks osa sada aastat kestnud „suurest mängust”, Vene ja Briti impeeriumide võitlusest mõjuvõimu pärast Kesk-Aasias. Sellest mängust, mille teravik ei olnud enamasti siiski Tiibetis, olid haaratud suurvaimud nagu kirjnik-luuraja Arthur Conolly, kunstnik-luuraja Nikolai Roerich, budist-luuraja Agvan Doržijev. N. Liidu välisasjade rahvakomissar Georgi Tšitšerin oli idast huvitatud isikliku intellektuaalse mängu mõttes, aga ka põhjusel, et pidas trajektoori Mongoolia-Tiibet-India-Hiina oluliseks teeks revolutsiooniliste ideede viimiseks Aasiasse.

Rääkimata väiksematest seiklejatest, müstikutest, okultistidest – meie paljasjalgse Tõnissonini välja -, kes uskusid, et Tiibetis oli kunagi eksisteeriunud  kõrgkultuur, kus oli tuntud „mingi kummastav eriline sünteetiline meetod, mis kujutas endast universaalse teadmise kõrgeimat astet”.

Nii mõjutas Tiibet, kes 8. sajandil oli mõjutanud tervet suurt Hiina riiki, 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi esimese poole õhtumaid kui natuke müstiline ja natuke keeruline vigur suures mängus.

Kõigi hiina rahvaste suur sõber MaoTse-tung (vastutav 70 miljoni hiinlase surma eest), küsis 22. jaanuaril 1950 kõigi nõukogude rahvaste suurelt sõbralt Josif Stanilit (vastutav kuni 60 miljoni inimese surma eest), kas sovjettide sõjalennukid saaks osutada varustusabi Rahvavabastusarmeele, mis valmistavad ette rünnakut Tiibeti vastu. Protokollija on kirjutanud üles Stalini vastuse: „On hea, et te valmistute rünnakuks. Tiibetlased tuleb alistada.” Samuti andis Stalin Maole väärtuslikku nõu, et riigi piirialadel peaks päris-hiinlaste ehk hanide protsent rahvastikust olema umbes 30. Tollal oli see Xinjiangi provintsis näiteks 5%. Suure õpetaja programmi asuti innuga täitma. Kuigi kommunist, ei teinud Mao tegelikult midagi rohkemat, kui seda, mida hiina imperialistlik koloniaalvaim juba aastatuhandeid on ihalenud – olla taevapojana kogu teadaoleva maailma valitseja. Tiibetit peavad hanid oma riigi osaks juba 2000 aastat. Seda demagoogilist juttu ei pea siinkohal isegi taas kord ümber lükkama hakkama, seda on tehtud tuhandetes ajalookirjutistes ja sadades poliitilistes deklaratsioonides.

Rohkem kui mis iganes poliitilised deklaratsioonid, aitas aga Tiibeti mõju maailmas suurendada Heinrich Harreri raamatu „Seitse aastat Tiibetis” põhjal Jean Jaqcues Annaud poolt 1997. aastal tehtud film. Selle raamatu või filmi kõrvale soovitan aga kindlasti lugeda ka Harreri teist teost – „Return to Tibet. Tibet After the Chinese Occupation”. Üks autor, üks vaatepunkt, aga kui erinevad teosed. Mõlemat raamatut kannab aga autori sõbra XIV dalai-laama ehk gjälva rinpotše rahumeelse võitluse vaim.

Tiibeti mõju suurim kandja maailmas ongi täna muidugi karismaatiline dalai-laama, kes on oma isetuse, vägivallatuse ja tolerantsiga tõstnud Tiibeti sümboli staatusesse. Võideldes Tiibeti eest võitleme ka uiguuride eest Hiinas, võitleme karenite eest Birmas, soome-ugrilaste eest Venemaal. Nii nagu 20 aastat tagasi sümboliseeris Baltikum suurele osale maailmast Nõukogude Liidu rahvaste vabaduspüüdeid.

Meie ei tea lõpuni, kas enamus tiibetlasi tahavad iseseisvat riiki või suuremat autonoomiat Hiina koosseisus või veel midagi kolmandat-neljandat. Me võime aimata, aga otsus pole meie teha. Küll aga peame me kaasa aitama, et selle küsimuse otsustaksid tiibetlased, mitte Pekingi poliitikud või Lhasa tänavatele valguv hiina lumpen.

Aga kuna tiibetlaste võimalused oma arvamuse avaldamiseks on piiratud, tuleb meil, kel see võimalus olemas, seda valjuhäälsemalt ja radikaalsemalt tegutseda.

Eelkõige ei tohiks me nõustuda pragmaatiliste ja äriettevõtete teenistuses olevate analüütikutega nagu näiteks Henry Kissinger, kes kordavad oma mantrat: las Hiina majandus areneb, eraomandus kosub ja siis avanevad punase kassipoja silmad. Tiibetlastele võib siis juba hilja olla. Seega ei tohiks me nõustuda nokia-laadsete suurkorporatsioonide diktaadiga, mis mõjutab vanhaneni-laadseid spondeeritud poliitikuid, kes variserlikult väidavad, et poliitika ja sport tuleb teineteisest lahus hoida.

Rahvusvaheline avalik arvamus on varem või hiljem argumendiks ka oma nägu säästa armastavatele hiinlastele. Ja meie kohus on neile igal võimalusel viisakalt, ent  järjekindlalt meelde tuletada, et enesemääramise õigus ja inimõigused ei ole kaubeldavad majandussuurused, vaid moraalsed väärtused.

Ilmunud ajalehes “Diplomaatia” 2008

4 kommentaari

  • gaal kommenteeris

    Üks väheseid viise kuidas ise seista vastu Hiina okupatsioonile on mitte osta hiina kaupu. Hiinas toodetud prügi eksport Läände on sisuliselt vahend saada sadu miljardeid dollareid oma riigi arenguks. Prügi selles mõttes, et enamus Hiinas toodetud kaupa on väga madala kvaliteediga, mille tarbeiga on vaid mõned kuud. Ja mitte lihtsalt riigi ülesehitus, vaid ka “Keskmise impeeriumi” domineeriva rolli saavutamine Maailmas.

  • ave kommenteeris

    ühinen eelmise kommentaariga- lisaks on sageli hiina toodete tootmisel kasutatud sunnitööjõudu… inimesed on alamakstud (kui üldse makstakse) ja tulu läheb peamiselt sõjaväe või partei toetuseks.

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Kahjuks on Gaal’i kommentaar tõde, ühinen samuti 🙂

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    gaalil on õigus…mida vähem seda hiina kräppi tarbida, seda parem…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga