Tiibet. Rong

Heinrich Harrer, mees, kelle jutustatud loo järgi vändati film „Seitse aastat Tiibetis“, kirjutas 30 aastat pärast Lhasas elamist raamatu „ Return to Tibet“. See teos on täis näiteid sellest, kuidas punahiinlased üht iidset tsivilisatsiooni lõhkunud on. Harreri 1980. alguses kirjutatud raamatut läbib lootuskiirena tiibetlastele motiiv, et tegelikult ei meeldi hanidele kõrgmäestikus elamine ja ilmselt neid siia liiga palju ei tule. Eelmisel korral olin Tiibetis kümme aastat tagasi. Sõitsime toona läbi Tiibeti autoga. Maantee kõrval käis raudtee ehitus. Hiinlased olid uhked oma inseneride üle, kes ehitasid tee üle kõrgete kurude (kõrgeim 5072 meetrit) ja läbi kümnete mägede ja üle sadade sildade. Põlisrahvas kartis, et kerge ligipääs Tiibeti platoole toob siia veelgi rohkem hiina inimesi ja hiinameelsust. Täna näeme, et nende hirmul oli alust. Tiibeti suuremad linnad on sellest ajast, kui esimene rong 2006 Lhasasse jõudis, ilmselgelt hiinastunud. Nüüd tõusin ka mina maailma katusele mööda raudteed, ligi 2000 km Xiningist Lhasasse. Tee ääres käib endiselt kibe ehitustegevus, ehitatakse maju. Ja nagu ikka hiinas – mitte üks-kaks hoonet korraga, vaid korraga terveid kvartaleid, linnaosi. Kellele neid vaja on? Osalt on käimas ka kampaania, et nomaadid koliks tühermaalt asulatesse ja linnadesse, aga on selge, et sellises mastaabis ehitustegevus on mõeldud uuele immigrantide lainele. Meie giid palus jumalakeeli, et me ei pildistaks Tiibetis ühtegi vormi kandvat inimest ega sõjaväeosa või politseijaoskonda. Lhasa on täis ehitatud väikseid politseiposte, mille akendest paistavad töövahendid – kilbid, kiivrid jms. Tiibetlaste jaoks ülipüha Jokhangi templi juurde ei pääse muidu, kui tuleb läbi käia turvakontrollist, kohalikud peavad ka oma nime kirja panema ja kõiki sisenejad filmitakse. Templi esisel väljakul on katustel julgeoleku valvepunktid, kus jälgitakse kõike all toimuvat. Hiinlased kardavad tiibetlastest enesepõletajaid ja iseseisvusvõitlejaid. Selle hirmu väljenduseks on ka valvurid, videosilmad ja „tuletõrjujad“ paljude ajalooliste kloostrite juures. Lhasa raudteejaam näeb välja kui nõukaaegne Moskva kongresside palee – suur, uhke ja kõle. On täiesti selge, et see hoone on ehitatud kaugemat perspektiivi silmas pidades. Ühel päeval peab siin liikuma palju rohkem inimesi ja kaupa kui täna. Ilmselt siis kaupa, mis on pärit Himaalaja maapõuest ja inimesi, kes ei ole tiibetlased. Lhasast bussiga edasi Nepali poole sõites saigi selgeks, et kuigi ajaliselt ollakse esialgu plaanitust veidi maas, on hiina raudtee jõudnud juba Shigatse linnani ja liigutakse edasi Nepali piiri poole. Lhasa rongis kuulsin ka sellist anekdooti: „Kupees on neli meest: hiinlane, tiibetlane, jaapanlane, šveitslane. Jaapanlane teeb läbi akna oma Nikoniga pilte ja vaatab, et pildid pole head ning viskab fotoka läbi akna välja. „Meil on fotokaameraid Jaapanis küllalt,“ ütleb ta. Seepeal viskab šveitslane välja oma kella. „Neid on meil Šveitsis küllalt,“ teatab ta. Tiibetlane vaatab ringi, tal pole midagi välja visata. Võtab siis hiinlase sülle ja heidab selle läbi akna. „Neid on meil Tiibetis küllalt,“ ütleb ta selgituseks.“ Aga päikesepoegade riigis ei lasta end mõnest anekdoodist segada, siin tegutsetakse pika perspektiivi ja raudse järjekindlusega. Postimees 25.10.2013

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga