Lugu sellest, kuidas sai rattaga Lõuna – Eestis ringi veeretud, endal hing niidiga kaelas, aga seda ma siis veel ei teadnud. Lagunev ratas ja lõputud liivateed.
Valgenemine toob jõhkra äratuse. Nimelt on keegi kohalik külamees otsustanud hommikust värskust kasutada heina niitmiseks. Pean talle aitäh ütlema selle eest, et ta oma traktoriga mulle telki ei roninud. Ei roninud. Õnneks.
Ajan end püsti, otsin üles kohaliku kännusisese.
Minu hämmastuseks on Kirumpää linnusemäel veelgi ööbijaid. Keegi või keegid magavad hallis Mersus.
Hommik on udune. Selles udus viib kergliiklustee Väimela peale. Pisut enne Teppode kultuselukohta kõigub hommikune külmetav rullnokk paljajalu kodu poole. Pilt on suhteliselt sürr, sest udust paistavad välja valgustipostid ja üksik kõikuv kauboi nende rida sassi ajamas.
Väimela on mustade kasside linn. Näen neid seal vähemalt nelja. Kõik erinevais paigus ja eri suurusega. Või on see kohalik Peemot?
Keeran ära järve teele. Mis on vale rada, sest Järve tee (tee järve? Mida sa järve teed, paksemat või vedelat?) viib ainult kellegi õuele. Mis on sellises seisukorras, et sealt millegi varastamine oleks pigem koristamine.
Ketran tagasi, sest et see lehmarada, mis lasteaia nurga taha kaob, on ilmselgelt peatee.
Kuid peagi keerab järele sinine jeep, mille roolis pealtnäha paljas mees.
Tegelasel on himu teada saada, kes see selline nii vara hommikul siin ringi sõidab.Selgituse peale kohalik ranger taltub ja kobib oma prügihunniku otsa tagasi magama.
Saan tutvuda kohaliku metsaga.
Metsa nimi on Matussaare. Sest et kunagi seal mõisniku hauakabel asus. Nüüd on seal vaid varemed, kuhu talupoegade järeltulijad end kergendamas käivad.
Veel leian üles järve. Millel hommikune kalamees ussi leotab. Ja miski undab.
Ja tagasi kergliiklusteele. Udu on hajumas. Võrru jõudes on linn juba täiuslikus päikese paistes. “Milles kühvel?” küsib graffity maja seina peal.
Ei tea, kuid seda geoaaret osutatud suunas küll olemas pole. Vihje on umbes selline, et eks see asub 50 meetri raadiuses Kreutzwaldi kujust. Kuju on kergelt leitav, kuid otsimise käigus õnnestub näiteks käsi linnupessa pista jne.
Ütleme, et sellise aarde paigaldajale kuluks kindlalt ära 7 aastat õnnetut armastust.
Muidu on Võru võluv. Hommikuse päikese kiirtes paistavad võrugantselt värvitud majade seinad nagu päris. Rannas on olnud pidu, mille jäänused veel koristamata. Peagi on algamas järgmine. Mille tarbeks liivalosse püstitatakse. Juba on olemas Sydney ooperiteater ja mingi asi, mis võiks olla Tamula opeliteater.
Võru randa on viimasel ajal palju investeeritud. On rannavolle jälgimistribüün. Ja matkarada, mis viib rikkurite õue alt läbi. Üks rikkur juba passib hommikukohvi juues, et keegi tema aia peal vedelevaid vanarauatükke kuusakoskisse ei viiks.
Leian Võrust veel kohviku, mille nimi on “Soopärl”. Kas seal ka millegi soolisega tegeletakse jääb teadmatuks.
Edasi keeran Kose suunas, saatjaks Kuperjanovi pataljoni poolt tulev sõdurite laul.
Kergliiklustee kulgeb Kose ringile. Kose ringile on keegi kaheeurose poetanud. Edasi läheb tee Kirepi mäele.
Kirepi mägi on selline kummaline kant, kuna otse mäe kõrval on kohe järv. Kõrguste vahe nii paarkümmend meetrit.Kes tee pealt välja sõidab, saab kõrgelt kukkuda, kui just piire teda kinni ei pea.
Kilomeetri pärast keerab tee Lasva ja Loosi peale.
Läbib Sulgoru ja jõuab karjääride maale. On üks kant, kus kõik kohalikud inimesed on oma majaaluse karjääridele maha müünud ja ise elavad selle keskel edasi. Tervelt 4 karjääri reas. Üks hakitum kui teine. Nagu Kohtla – Järve kaevandusmaastik juba.
Holopi külast keerab Loosi peale kruusatee. Üks igavene rist ja viletsus. Kohe kruusakale keerates lendab kodaratesse kivi, mis mõned purustab.Teised jällegi vajuvad kõveraks. Kuidagiviisi veerlen edasi. Ja koge hakkavad mööda kimama krossiveoautod. Mitu tükki. Kitsal metsateel. Täiesti süüdimatud.
Sõidustiilist tunned autojuhi ära. Need, kes on kohalikud, need on hullud. Iga kurv ja käänak käe sees ja 140 sees. Sest et nende arvates keegi peale nende eni nende kallil külateel liikuda ei tohi.
Tasapisi ratas käekõrval läbin Kütioru. 12 kraadise langusega pervelt avaneb tappev vaade külale. Tappev seepärast, et kes kauaks vaatama jääb paneb kas laksu või matsu. Asju, mille vastu sõita, on hulgaliselt.
Lapsena liivakastis mängides tegin ma samasuguseid maastikke.
Kahjuks vajusid nad enamasti vihma käes kokku.
Jumal on suur laps, kes oskab oma liivakasti hooldada, pissides sinna vahtevahel sisse, et liiv ära ei vajuks.
Teistpool Kütiorgu oleskleb Tsoborna Pettai. Selline vana, vana, vana, vana, vana, vana, vana, vana puu. Mis kõverasse tee kohale kasvanud, otsekui tahaks näidata – mine selles suunas, leiad aarde.
Teen rattale pealiskaudset remonti. Mis asja ehk veel hullemaks muudab.
Siis leian kruusatee, mis viib lõunasse. Kuid see on kannatuste rada. On palav. Veevaru kipub nappima. Iga 10 sekundi tagant sõidab keegi autoga vastu ja toob uue pahmaka tolmu. Tagaratas käib vastu raami. Maastik on pigem vertikaalne ja kruusatee totaalselt treppi sõidetud.Isegi mäest alla ei õnnestu rattaga sõita. Tolm püsib tuuletus maastikus katkematult üleval. Lapsed, ärge sinna minge.
6 km pärast jõuan maanteele. Sirge niit, mis aitab maismaarakettide omanikel Luhamaalt – Tallinasse jõuda.
Bussipeatusest leian kivi ja kolgin tagumise ratta nii piisavalt sirgemaks, et saab edasi sõita.
Kui nüüd Vana – Saaluse poole keerata, saab Tsiistre poole kohe sõita. Sõidangi. Palju parem kruusatee, ei mingeid treppisõitmisi ega vastukihutajaid, viib mäest alla. Ja siis vasakule üles.
Järgmisest ristist muutub tee taas asfaldiks. Endiselt Võrumaa stiilis vsakule – paremale, üles – alla jõnksutades.
Teeviit deklareerib Tsiitre 9, järgmine juba Tsiitre 8, veel hiljem Tsiitre 6. Mis on juba päris meeldiv.
Mul on tunne, et mina ja minu skisoidne kaksikmina olema jõudmas Kündja külla. Kündjal kündjaid kündmas ei näe. Üksik vastutulev rehaga ratturmees ütleb tere.Maainimestel on ikka kombeks tere öelda.Ilus komme.Ja kui midagi küsida on, siis ütle: Peremees, kas….?
Bussipeatuse peal on www.kyndja.ee. Pole seda saiti veel vaadanud.
Tibake veel edasi ja asfaldist saab mudahunnik ja teest kruusatee. Kõo külas tundub, et Tsiistre on juba väga kaugel. Tegelikult on ju Kõo Viljandimaal. Siin on tema hägus peegeldus.
Aga tee jätkub ikka veel. Kuni pruun silt juhendab Tsiistrenukka jõudmisest. Veel veidi jukerdamist ja olengi kahe tee ristis. Kuhu poole pöörata, järeldan õhus hõljuvast tolmust. Teen õieti, sest kõigepealt näen rikkis bussi. Ja siis tibukollast kahekordset maja ja selle ümber ansambel Faasinihet päikesevarjus lebotamas. Olen kohale jõudnud.