Te Quiero, Barcelona 29

30. detsember 2008 - 4. jaanuar 2009 Aastavahetus Barcelonas oli mul teine kord selles imelises linnas viibida, aga esimene korralik võimalus ringi uudistamiseks ning linna endasse hingamiseks. Reisisin Barcelonasse Baskimaa pealinnast Vitoria-Gasteizist, et lapsehoidja tööst pisut puhkust saada. Suurem põhjus Barcelona külastamises varjas end tõigas, et lõputult armas sõbranna E uue aasta just selles linnas otsustas vastu võtta. Kõik, kes on pikemalt perekonnast ja sõpradest eemal olnud, teavad seda hetke, kuidas jälle kedagi „oma“ nähes maailmas kõik paika loksub ning mured kaugele ära ujuvad. Pildid on E tehtud.
Ööbimisega läks ka väga lihtsalt, peatusime E šveitsi sõbranna ja sakslanna korteris, kes parasjagu Barcelonas õppisid. Samal ajal olid seal pühi nautimas ka šveitslanna õde ning sakslanna poiss. Tolles übermuhedas ning äärmiselt hubases ideaalses tudengikorteris sõime hommikuti ja õhtuti koos ning mängisime veiniklaasi taga mänge nagu „That`s How You Give A Pencil“ ja „I Will Take To The Moon“. Hispaanias on ju nii tore leida 1-eurine vein ja siis avastada, et see ei ole mitte kõige odavam, on odavamaid ja täiesti joodavaid! (Katsugem meeles pidada, et tegu on vaesete tudengitega.) Ei juhtu ülemäära tihti, et kohtan korraga nõnda palju häid inimesi, kellega olemine lihtsalt klapib. Et igast hetkest võimalikult palju kultuuri ja elamusi välja pigistada, püüdsime iga päev külastada erinevaid vaatamisväärsusi. Samuti oli mind olulisimate kohtadega kurssi viinud ning näpunäiteid jaganud (loe: Gaudi, Gaudi, Gaudi) hispaanlanna, kelle last ma hoidsin. Ka ilm on Barcelonas enamasti inimsõbralik, päike ja soojus vaatamata jaanuarikuule. Nii alustasimegi Güelli pargist, et siis Sagrada Familia juurde edasi liikuda. Esimesed objektid,  mida tavaturist Barcelonas otsima läheb on kataloonlasest arhitekti Antoni Gaudi ehitised. Uskuge, need detailid on oma kuulsust väärt. Lisan küll mõne pildi, kuid isegi kui pildid ütlevad rohkem kui tuhat sõna, ei suuda need siiski edasi anda neid emotsioone, mis päriselt kohal olles. Käisime ka Casa Milàd (La Pedrera) uudistamas ning maja, mille otsas oli traadist loodud tohuvabohu (nagu Tartus), mis teatud nurga alt vaadates näitas õhus seisvat tooli.
Teadlikud asjaolust, et flamenco sünnikoht on Andaluusia, käisime siiski flamenco etendust vaatamas, sest nii E kui mina oleme seda tantsu tantsinud. Ilmselgelt jalutasime ka mööda Las Ramblast, Barcelona suurimat jalakäijate tänavat, lilledest ning inimkujudest tulvil. Mõned inimkujud petavad väga ära ja võivad päris tõsiselt järsult kinni haarates või liigutades südameinfarkti põhjustada. Barcelona vanalinn, mis läheb täitsa sujuvalt Vahemereks üle, on tulvil tänavaetlejaid ning kitsaid ja pimedaid käike. Oo, ja vanakraamiturge! Nägime paari, kust saab igasuguseid vahvaid vidinaid ja vinüüle ja mööblit ja, oh, kõike! Ostsin tuttavale saksofonimängijale saksofoni-kujulise rinnanõela, väga stiilse. Ühel viimastest õhtutest käisime Montjuïci palee ja tolle maagilise purskkaevu juures. Freddie Mercury ja Montserrat Caballet` „Barcelona“ ning  purskkaevu vee ja tulede koreograafia võludest ei tohi ükski Barcelona külastaja ennast ilma jätta. Rääkides Barcelona metsikust aastavahetuspeost linna suurimal väljakul ei saa mainimata jätta, et seal oli vist miljon inimest, kõik ootusrikkalt ning põnevusest lahtise suuga taeva poole vaatamas ning ilutulestikku ootamas. Ilmselgelt turistid. Miks? Kas tavabartseloonlane ei tuleks võimast ilutulestikku nautima selmet, et kodus järjestikku viinamarju põske pista, kui kell kahtteist lööb? Tuleb välja, et ei. Ootusärevil meie, kes me olime viinamarjad ja šampuse hea traditsiooni kohaselt kaasa võtnud ja nagu kõik head ja pahaaimamatud inimesed sel väljakul, õhinas tulemänge ootasime, nägime südaööl ainult üheksat raketti taeva poole lendamas ja seejärel saabus vaikus. Ootasime veel pisut ning... üks poiss meie kõrval hakkas paukpadrunitega mängima. See kurioosne juhtum jääb minu jaoks siiani ebaselgeks. Pettumus oli suur, aga nalja see-eest rohkem kui raha eest. Tänan seda üksiküritajat, kes need üheksa rakettigi raatsis rahva rõõmuks õhku lasta. Aga kui keegi teab, kus Barcelonas see tegelik pidu toimub, siis andke teada!
Ainuke negatiivne kogemus Barcelonas tuli tagasisõidu bussipiletit ostes, kus ma bussijaamas kolme erineva administraatori/piletimüüja/infolaua inimese käest küsisin (hispaania keeles, ma pean mainima), et kus see õige piletimüügi putka minu bussifirmale asub (ma olin eelnevalt jaamale kolm ringi peale teinud ja ei leidnud), ja mind pooleteise tunni pikkusesse järjekorda suunati. Olles seal kannatlikult jälginud, kuidas kaheksas müügiputkas vaid neli inimest tööd teevad ning needki pidevalt omavahel vadistavad tühjast-tähjast ja aega viidavad, öeldi mulle lõpuks müüja juurde jõudes, et see on vale koht. Aga see on midagi, millega Hispaanias peab harjuma. Karakter on selline, asjalikkust ootava eestlase ajab lihtsalt vahest pahuraks. Üks Hispaania populaarne retsept, mida me ka ise proovisime teha, aga panni puudumisel tuli sellest vaid munapuder, kui ma õigesti mäletan. Viis muna kloppida, neli viilutatud kartulit juurde segada, sorts piima ja soola ka, pannile visata, siis kaanele pahupidi pöörata ning uuesti pannile libistada, ja tadaa! Tortilla de patatas. Hästi hea ja lihtne!

29 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga