Tatarlased 4

Ühel vanal tatarlasest mehel, Vakifil, läksid silmad märjaks, kui kuulis, et oleme Eestist. Küsis, kas me Tartut teame, ja seda jõge, mis Tartust läbi voolab. Ütlesime Helenaga, et me oleme Tartus, peaaegu selle jõe ääres, sündinud ja elanud. Seepeale palus Vakif kõiki eestlasi ja eriti tartlasi tervitada ja tänada, sest 1944 oli Emajõe ääres tema isa jäänud elama tänu ühele eestlasele. Rinne oli liikunud ühele ja teisele poole, ta isa, nõukogude armee soldat, sai rängalt haavata ja jäi läbilastud jalgadega vaenlase territooriumile. Lahinguvälja tulid inspekteerima üks saksa ja eesti sõdur. Sakslane nägi Vakifi haavatud isa ja tahtis teda maha lasta. Eestlane võtnud aga isa taskust dokumendid, näidanud sakslasele, et see ju lihtne sõdur, mitte mõni ülemus, pealegi tartlane, las jääb elama. Nii eestlase pealekäimisel jäigi.

1990. aastatel olid tatarlased tegemas väga tõsiseid samme Venemaast maksimaalselt sõltumatuks saamiseks. Paraku jooksid plaanid oma rahast ja riigist liiva. Üks Eestis elav tatarlane, kellelt enne teele minekut nõu küsisin, kirjutas nii:

„Te sõidate eelkõige impeeriumi ärevasse piirkonda ja „vabariik“ (respublika) on see vähem kui ENSV omal ajal oli. Tatarlased on sajandeid olnud venelaste suurimaid põlguse- ja vihkamisobjekte. On tõsi, et külaline väljastpoolt on käsitletav kui võõrriigi agent, arvestage pealtkuulamisega võõrastemajas nagu CCCP ajal “Virus”. Inimestega avameelselt suheldes, tuleb arvestada et mitmed neist võivad karta “provokatsioone” või hilisemaid ebameeldivusi.“

Sama kuulsime mitmelt poolt mujaltki – tatarlased on Vene föderaalvõimude pideva erilise järelevalve all.

Idamaise kavalusega juhib tatarlasi juba kolm korda vabariigi presidendiks valitud Mirtimer Šaimijev, keda kohalikud nimetavad „kuldseks inimeseks, kuldseks presidendiks“. Ta toetab venelasi võitluses radikaalse islamiga ja samas võtab oma „mõõdukale rahvuslusele“ pidevalt mängumaad juurde. Tatarlaste, kristlaste ja äärmuslike musulmanide vahel seisjate roll Venemaa lähitulevikus kaasarääkimisel on kindlasti oluline.

Tatarimaa meeleoludega kursis olemiseks soovitan vaadata netilehekülge www.tatpolit.ru Seellelt sõltumatult saidilt näeb päris kenasti, et tatarlased pole unustanud oma suurt ajalugu ja kavatsevad ka tulevikus olla ise suured mängijad, mitte venelaste väikevennad, kellega mängitakse.

4 kommentaari

  • Hiie kommenteeris

    See tatarlase isa lugu oli küll südantliigutav.
    Kindlasti on vahva avastada seal kaugel Venemaa avarustes, et keegi omab kokkupuudet Eesti ja Tartuga.

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Wow.. See tatarlasest lihtsõduri lugu oli lugemist väärt ja söön oma sõnu- see on nüüd parim lugu. Mulle lähevad korda sellised lood.

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Küll nemad ka kunagi vabaks saavad… tubli rahvus, kes ei jäta jonni 🙂

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Sõduri ellujäämislugu oli jah tore…maailm on ikka väike..väga erinevad asjad võivad inimesi ühendada erinevates maailma paikades 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga