Tanjavur-Madurai 1

Täna sõitsime Tanjavurist autoga Maduraisse. Aga hommikul tegime Janikaga veel tiiru suures templis ja seejärel Thanjavuri raamatukogus. Raamatukokku läksime eelkõige seepärast, et Ast kirjutas oma reisikirjas, et tema oli oma paaritunnise Thanjavuris viibimise aja just nimelt vana raamatukogu peale kulutanud. Oleks Ast teadnud, et perfektsete proportsioonidega Brihadisvara tempel saab kunagi aastate pärast UNESCO kultuuripärandi hulka arvatud, oleks ta ehk ka seda külastanud. Seda enam, et näiteks raamat „Temples of Tamil Nandu“  autor Shankaranarayana Rao )on alles nimi sel mehel või naise), peab seda üheks ilusaimaks tamili temliarhitektuuri näidiseks. Ja Shankaranarayana on meile sel reisil suureks autoriteediks kujunenud, sest raamatuid on meil kaasas üsna vähe. Aga Astil oli peale Madurai hiigeltempleid juba arhitektuurist ja müstikast kõrini. Ja ega ta seda hindu asja vist üleliia ei mõistnud ja armastanud ka. Igatahes kirjutab ta oma reisikirjas raamatukogust, milles on kümneid tuhandeid raamatuid ja sanskriti keelseid käsikirju, mida keegi lugeda ei mõista. Saraswati Mahal raamatukogu on tänagi olemas, asub ruumides, mis alles jäänud XVI sajandil ehitatud paleest. Näituseruumis on pildistamine rangelt keelatud. Küll aga võib vaadata näiteks vanimat paberil säilitatavat käsikirja aastast 1476, paljusid palmilehtedele kirjutatud dateerimata käsikirju, erinevaid sanskriti keelseid käsikirju ja raamatukogu esimest kataloogi, mis aastal 1801 stilusega palmilehtedele kribiti. Huvitavate eksponaatidena on väljas veel vanad kaardid, joonistused maailma erinevatest paigust ja hiina piinamisvahendite kirjeldused koos piltidega (silma kõrvetamine laimiga, sõrmede rebimine jms). Meie külaskäigu ajal kaob raamatukogust elekter. Esmalt asendatakse see  taskulampidega, siis podisema generaator, see iga väikelinnas elava ettevõtliku indialase asendamatu abimees. Janikal õnnestub valguse taastudes mingi asjamehega jutule saada. Seletab, miks me siin oleme, et 80 aastat tagasi käis siin meie kaasmaalane. Seepeale otsib asjamees välja 1930. aasta raamatukogu külalisteraamatu. Mis sealt leiti, sellest aga saate kunagi lugeda Janika enda reisikirjast. Raamatukoguga tutvutud, asusimegi tele Madurai poole. Aga tegime seda mööda väikesi teid, sissepõikega Pudukkottaisse. Seal huvitasid meid eelkõige džainistide koobastemplid, aga selgus, et need on sel kellaajal suletud ja jäävad meie otsesest marsruudist veel eemale ka. Rahuldusime siis ühe kristliku kiriku ja kalmistuga. Ma ei oleks arvanud, et kristlusel on Lõuna-Indias nii palju läbilööki olnud. Võib-olla samadel põhjustel, miks siin on edukad olnud ka kommunistid. Nautisime oma veidi vähem kui 200 km pikkust sõitu täiega. Väikesed külad pakkusid hoopis rõõmsamat vaatepilti kui seni kogetud suured linnad. Mehed ja naised tegid koos põllutöid riisipõldudel ja suhkruroo istandustes, tüdrukud kogusid teeäärsest võsast küttematerjali, poisid kihutasid motikatega ja mängisid kriketit. Vahetult enne pimedat saime oma asjad paika panna templite ja festivalide linnas Madurais, Park Plaza hotellis, ja jõudsime ära vaadata ka Meenakshi templi hilisõhtused rituaalid.

1 KOMMENTAAR

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga