TAIMAA, ootusärevus, Krabi, Phi Phi… 27

Jalutasin poolpilves päeval taaskord Taimaal asuva Krabi saarekese tänavail ja isutas ühel hetkel banaanikokteil. Astusin sisse Sweet`n`Sour kohvikusse, kus vastuvõtjaks oli austraallanna, kes omakorda kutsus kohale Tai neiu, nimega Pang. Plaan oli oma jooki nautides kirjatükkidega tegeleda, kuid selle asemel sai hoopis meeldiv jutuajamine maha peetud. Tuli välja, et Austraalia daam oma mehega on seal vaid ajutiselt ja edasi liiguvad siinsele eksootilisele saarele, kus otsustasid hooajaks restoran - majutusasutuse avada. Olid seal korra külastusvisiidil, armusid paika ning pikemalt mõtlemata pakiti elu Brisbane`s aastaks-paariks kokku, et tulla vastu uutele katsumustele ja seiklustele. Ja Pang...ülikooli lõpetanud, otsustas avada, Krabi sisutihedal tänaval, pisikese kohviku, kus samas pakub kerget ulualust. Ülemisel korrusel on tal kaks magamistuba, üks neist voodiga, teine madratsiga põrandal.

8. OKTOOBER – KOHTUMINE ÕEGA

Uurisin toa hinda ja saades vastuseks 100 bahti, pakkisin tunniga oma elu K Guesthouse´is kokku. Tundus parim diil, palju kodusem tunne omaealisega elu muljeid jagada…..

Selles samas paigas ootasingi 8. oktoobril Kättlini, keda pole üle aasta näinud, kuni lõpuks saabus kõne, et kus sa siis nüüd täpselt asud ja uksest välja piiludes, vaatasimegi juba teineteisega tõtt. Nutta või naerda, polnud päris kindel. Istusime hetkeks laua taha ja tunne oli, justkui näinuks alles paar päeva tagasi, tegeliku aasta asemel 🙂 Külastasime õhtul marketit, kuid olime üsna varakult tagasi kodus, sest pikk lennureis seljataga annab tunda ning voodi on sellisel hetkel parim sõber. Muidugi sai veel muljetatud ja ise lõpuks uinudes oli silme ees pilt, kuis homme hommikul saab kõhutäiteks mekkida oma ema küpsetatud kodumaist leiba ning kilu kah sinna peale NÄMMA NÄMMA 🙂 Maitseelamus, millest siiani ei ole osanud isegi und näha. Mesikäpa šhokolaad sai juba esimesel õhtul nahka pistetud! Ideaalsemaist ideaalseim…..

9. OKTOOBER – KRABI – LOCAL BUS – AO NANG

Otsustasime uuel, puhanud vaimuga, päeval minna Ao Nangi, mis kõigest 45 minuti kaugusel asuv rannaäärne, ühest suurest peatänavast koosnev, linnake. Soodsaim viis transpordiks on kohalik buss, 50 bahti nägu. Tegu kohaga, kus üleküllus restoran-kohvikutest,resortidest, turismi office´itest, massaazi pakkujatest ja loomulikult poekesed pungil täis kõikvõimalikku, nii et põhimõtteliselt võib kohale saabuda vaid kaks kätt taskus, sest kõigele on mõeldud! Ja igaüks püüab sulle muidugi oma parimat hinda pakkuda, nagu ikka….ei midagi uut ja üllatavat. Kuna esialgu polnud tegu just rannailmaga, siis võtsime eesmärgiks paika panna kondikava oma edasiste plaanide osas. Eelnevalt teades, et lähistel asuvad mangroovisalud, kuhu kajakiga seiklema minna, hakkasime uurima, mis hinnaga me ära saaks käia. Võtsime eesmärgiks sondeerida pinda mitmel rindel korraga. Enamus pakkusid poole ja terve päevast tuuri. Langetasime otsuse veeta looduses enamik päevast, seega meie tripi teiseks palaks sai elevandisafari, mis ehk küll kõlab suursuguselt aga hahahaaa……Brošüüridel olevad hinnad tuleb koheselt ära unustada, hea läbirääkimisoskus ja kavalus viivad sind alati discountini. Seega saime meie oma reisi 1400´lt 800 peale nägu…Ja tundub, et oli see ka lagi, kuna katsetused enam alla tingida, ei viinud kusagil sihikule. Aga vähemalt proovisime…Kuna otsustasime Krabiga järgneval päeval hüvasti jätta, vajasime ka uut elukohta. Küllap karastasin Kättlini kogu reisi jooksul meie kodu valikutel. Ise ju harjunud elama miinimumtingimustes, tema pigem nautinud eelnevalt hotellipuhkusi. Aga ehk lisab see talle edaspidiseks kindlust, et saab ka teisiti ja palju seiklusrohkemalt 🙂 Ao Nangis hakkavad ööhinnad keskeltläbi 500´st bahtist, liikudes kuni tuhandeteni. Leidsime aga soovituse peale Baan Pimphaka Bungalows, kus soodsaim tuba, seekord oma dušhi ja wc´ga, kõigest 290 bahti öö ning vähemalt kolme öö viibimisel sai ka discounti.
Peale väsitavat, hea tehingu, otsingut vajasime kehakinnitust, kus kohtusime Lõuna-Aafrika Vabariigi kodanikega ja hilisemalt sulistasime lainte sees, kuni hetkeni, mil tädikesed, nagu mesilased ümber magusa meepüti, käisid Tai massaazi pakkumas. Pidasime väikese “nõupidamise” omakeskis ja lamasimegi peagi madratsil, 200 bahti ja 1,5 tundi tegeliku 250 bahti ühe tunni asemel. Oli äärmiselt lõõgastav värskes õhus lasta kogu oma keha mudida, natuke tehti valu ka, kuid kandes eneses suuri lihaspingeid peale Down Underi füüsilist farmitööd, kannatasin parema feelingu nimel kõik kenasti ära…Ja uni oli hea tol ööl….

10. OKTOOBER – TIIR KAJAKI JA LONDUGA

Kuna kõikjal pakutakse pick up varianti sinu “hotellist”, siis oldigi meil Sweet´n´Sour ukse ees 8.30 hommikul. Teel sihtpunkti korjati peale veel hulk muid sulelisi ja karvalisi. Kogu kajakitrip mangroovides, kaljude vahel, kestis 2,5 h ja väga sürr tunne oli. Olin kõike eelnevalt Austraalia randadeski kohanud, kuid need hetked olid miskit muud, pime ja sünge, keegi sulpsatab ja häälitseb. Ja muidugi Jaapani turistid oma kajakioskusega….naera pooleks. Ei vaja vast enam kommenteerimist, kui vaid: Duracelli Jänesed merel…..Me oleks vast võinud kolm tiiru kõigele peale teha enne, kui nad esimesega poolele teele jõudnuks. Kuna aga kiiret polnud, siis chillisime kõik koos…
Erksaim mälestus on ahvisalust. Emaahv koos beebiga hüppas inglastele küüti, esmalt avastati veepudel, kuhu hambad koheselt sisse löödi. Ja siis jalutati kajaki ninasse ning nauditi sõitu. Proovisime sõbrad tagasi puule sokutada, aga kus sa sellega. Ja takkatipuks käidi ka meie pardal ära. Hoidsin hinge kinni, et ümber ei läheks, eriti pruunis vees, kuna Kättlini esmaemotsioon oli kilkeid täis….. 🙂 Ja nii kõik koos liikusime mõned sajad meetrid edasi, katsetasime taas ahvidest vabanemist ning tol korral näkkas.
Peale saluseiklust kostitati meid värske ananassi ja arbuusiga. Lihtsalt jumaldan siinset ananassi, nii magus ja suussulav. Neil on kombeks koorida kogu vili, lõigata noaga spiraalsed sälgud, mis annab väga kunstipärase väljanägemise ja turul maksad terve kupatuse eest kõigest 15-20 bahti. Rannapiirkondades kasseerivad muidugi vähemalt 50. Teades, et tripi hinnas sisaldus ka lõunasöök, püüdsin igati end tagasi hoida, et piirduda vaid mõne lõiguga. Aga nii hea ju…..seega raske oli 🙂 Huvitaval kombel hakkas kogu rahvas laiali vajuma, pakiti avatud bussidesse ning minek. Jäime vaid meie kaks ja inglise paar. Nii 15 minutit hiljem istusime meiegi oma sõidukis, viidi meid söögiplatsi, vaatega ookeanile. Naljakas tundus, kui kaetud oli kaks eraldi lauda restorani suht eri nurkades…..Aga tühja temaga, söök oli väga hea, rikkalik…..riis, köögiviljad, sweet´n´sour kaste, seened, liialt valget sibulat ja nipet näpet veel….kõht pungil kuni hommikuni.

Edasi viis meid tee läbi külatänavate, ikka neljakesi, seega tekkis küsimus, mis saab elevantidest? Ja inglise paar läks hoopis kalu vaatama….Peagi aga laius meie ees silt: Esimene, kõige loodussõbralikum ja hästi hoitud elevandipark kogu Taimaal. No kaeme üle 🙂 Ja üllatuseks selgus, et meiega ei lisandunudki inimväge….just the two of us….Trepist ronisime umbes 2,5m kõrgusele platvormile, kust sammuke edasi ja olimegi uhkelt elevandi seljas. Tunni ajaga teosammul jalutades käisime vihmametsas, juhiks oli umbes 13 aastane tai poiss, kes inglise keelt kahjuks ei jaganud. Hea meelega oleks uurinud elevantide eluolu. Küll aga üllatas too poiss meid ühel hetkel oma käitumisega. Käes oli tal tööriist, mille üks ots puidust, et londut veidi piitsutada, kui oma rada minna soovib ning teine pool terariist. Just selle viimase poolega hakkas ta uurima mu varbaküüsi ja püüdis kraapida. Judin käis üle ning samuti mõte, kas soovib mu varbad maha lõigata ? Tõmbasin jalad eemale, suundus siis sama käitumisviisiga Kättlini poole….Tundus aga, et pole poiss iial näinud lakitud küüsi hahaaa. Näitas ette omad ning tegi imestunud näo punase ja roosa tooni suhtes. Kuna aga mina oma pediküüriga väga tihti jännata ei viitsi, siis paistis ikka veidike seda õiget küünt ja endast parimat andes püüdsin talle selgeks teha, mis toimub!
Ütleme nii, et selline meelelahutus on pigem lastele, kuid korra elus miks mitte ka ise kogeda. Elevandid olid imearmsad, täpiliste kõrvadega, pehmed, sõbralikud ning hästi treenitud…..

11. OKTOOBER – MAAGILINE RAILAY BEACH

Uues riigis reisides ei tea ju kunagi, mis on see õigeim otsus. Kõik räägivad jutte oma kogemuste põhjal, seega tegelik tõde saab selgeks vaid läbi oma teekonna. Seega sai Railay´le minek planeeritud vaid päevaks, kuid rahul, et ära käisime. Long Tail Boat, 200 bahti edasi-tagasi ja 20 minutit. Igati mõistlik. Hommik tervitas meid vihmaga, kuna aga trippida meil aega vaid paar nädalat, siis ei saanud paremat ilma ootama jääda. Ja kokkuvõttes saime elamuse, millest Lonely Planet ei maini isegi paari sõnaga. Railay on tuntud mägironijate seas, erinevad raskusastmed, seega kui rahakott kannatab ja tahtmist on, võid hiljem lahkuda kui poolspetsialist ning minna juba kõrgemaid tippe vallutama 🙂
Meie plaan oli veeta rannakas, kuid mida me suurt ei näinud, oli va päikene….Mööda pisikest rada jalutades märkasime ühel hetkel mäkke minevat rada, varustatud köitega. Samal ajal möödusid meist paar vallatut ja väga naiselikku noormeest ( hmm hmm ), kelle sõnul olevat seal imeilus laguun ja praegu, tõusu ajal, just ideaalne kohale matkata. Võtsime veidi mõtlemisaega, kuna bikiin, rannakleit ja plätu varba otsas ei tekitanud suuremat kindlustunnet. Ja nähes alla tulemas, hirmul nägudega, paari inimhinge, üleni kaetud punase mudaga, olime ikka väääägaaaaa kahe vahel, minna või mitte minna. Nende sõnul liig libe ja ohtlik….Algne otsus oli mitte riskida, kuid kohtudes taas samade poistega, veensid nad meid ümber. Kleidid lendasid seljast, bikiin pahupidi selga, minul plätu jalast, Kättlinil need õnneks turvaliselt kinni ja nii me tundmatusse teele asusime, tahtmine oli suur 🙂 Üle kivide ja kändude, ikka köielt turvatunnet otsides me samm sammu haaval edasi liikusime. Teel tutvusime paari laheda tegelasega Iisraelist ning jätkasime ühiselt. Peagi kaljude vahelt hakkaski paistma miskit sillerdavat, oli justkui käega katsutav, kuid see viimane lõpp, oma paarsada meetrit oli kõikse hirmsam ja meeldejäävam seik “tibide” ronimisseiklusest, kuna tugeva vihma tõttu oli kohati tunne nagu lehm libedal jääl 🙂 Alla läks vaid suhteliselt sirge sein, kus köite toel sai võimalikuks laskumine. Enese alla ju ei näe ka, kas upitada varvas grammike paremale või vasakule, et toetuspinda leida. Ühe katsena sain kogeda ka ligi meetrist vabalangemist, kuna kaljurahnu all oli tühjus ja ei märganud, et köiel oli haak, kuhu jalg pista. Nii sai korraliku sõjamaalingu kehale. Kättlin ja meeskond Iisrael kasutas teist teed, mida hiljem ka üles minnes parimaks lahenduseks pidasime. Võttis aega tunnike, kui laiuski me ees uskumatu pilt. Ehk teate filmi ” Helesinine laguun” ? Vot selline tunne saigi valdavaks. Ainult meie neljakesi paradiisilaguunis, ümberringi kaljud, puud ja taevalaotus. Hing sees oli lapsemeelne, vaba ja muretu ning takka tipuks lendas ka bikiin seljast 🙂
Oleks võinud seal terve päeva veeta, kuid tagasiteed pimedasse jätta ei soovinud, seega peale tunnist mõnu, seadsime sammud tagasi tegelikkusesse. Ikka paganama kanged naised me 🙂
Parim esmane mõte oli end soolasesse ookeanivette kasta ( soolasuse aste Austraaliaga võrreldes on muidugi nulli lähedane ) ja liivaga nühkides inimese nägu taas ette luua. Kuulasime jutte Iisraeli elust ja tekkis huvi oma jalgki kunagi sinna pinnale tõsta. Eemalt nägime, kuidas iga sekundiga hakkas lähemale jõudma raju vihm. Saared mattusid halli pilvevati sisse. Teadsime, et tõehetk saabub ka meite sekka. Suutsime saju ära oodata ja padavai asjad näppus, puu alla varju, millest küll suuremat abi polnud, sest sadu oli raju. Väljas kükitada oli hirmkülm, seega sukeldusime tagasi lainte sekka ….. ja vesi oli “supp”.

12.OKTOOBER – PHI PHI TUUR

Liig pikalt vaevasime pead, mil viisil suurelt reklaamitud Phi Phi saarestik üle vaadata. Kas võtta päevane turismikas ning teha kiirvisiit kuuel erineval saarel ja selle ümbruses või võtta pilet laevale ning veeta omal käel ühel, kahel saarel natuke pikemalt ? Kuna ilmad jätkuvalt meid ei soosinud, olime aina kahe vahel…Kuuldes taas vastakaid jutte, otsustasime siiski päevase kruiisi kasuks ning hind 700 bahti nägu, sisaldades kogu kupatust, tundus mõistlik. Kiirpaati sokutati 20 inimest, peale meie noorpaar venemaalt, kes seebiooper omaette, ja 16 kodanikku Aasia territooriumilt. Osa seltskonnast paluti laeva ninaossa balansiks istuma. Meie, kaks tarka hommikumaalt, andsime siis oma panuse ja hetkest, mil mootor käima tõmmati, mõistsime oma rumalat otsust 🙂 Rahutu meri ja täiskäik panid esiotsa tugevaid hüppeid sooritama. Meie parimad etteasted ulatusid kohati ligi 50cm istepinnast ja prõmaki tagasi. Iga keharakk tundis võimast maandumist ja usun, et hullemal juhul oleks võinud miskit kehas ka tugeva trauma saada….Õnneks hommikusöök sai lahja, seega kalu sööta polnud vajadust 🙂 Kättlinil küll tõmbas seest õõnsaks ja palus end laeva taga ossa juhatada. Esimene koht, kus paat ankrusse lasti, oli põgus rannajoon, kus suurt tarka teha polnud midagi, rand nagu rand ikka. Vesi sai küll ära katsetatud ja veepudel lahendatud. Viidi meid edasi suht laguuni sarnasesse piirkonda, suurte kaljurahnude vahel ja vesi oli hele-helesinine. Anti meile voli ka ujuda. Olin esimene, kes vette hüppas ja nautisin seda uhket üksindust hiisuurte rahnude vahel. Kuna vihma kallas,  istus põhimass pardal 🙂 Ei tea, miks keegi neist küll minuga ei ühildunud, see oli nii mõnus! Edasi käisime paaris kohas snorkeldamas, kuid see oli pigem suur pettumus, kuna vaadata polnud seal küll miskit. Eelnev kogemus Great Berrier Reefil, Whitsunday´l ja Balil tõstis taseme vägagi kõrgele, seega surnud reef ja pisikesed värvilised kalad ei tekitanud emotsiooni: Ohhoooo, wauuu, suurepärane 🙂 Aga see selleks, ega päev siis luhtas polnud. Lõunapaus rikkaliku söögilauaga toimus Phi Phi Don saarel, mis suurim turistimagnet selles piirkonnas. Kindlasti oleks seal palju näha, kogeda ja möllata, kuid ausalt öeldes eeldan pigem rahumeelset ja vähem asustatud saare puhkust! Ehk tingib seda fakt, et linnades oled kisa – käraga kõriauguni ümbritsetud ning vahepeal tahaks lihtsalt puhata ja mängida.

Tagasiteel Ao Nangi hakkas loodus suuremaid trikke looma, meri muutus tormisemaks ja vihma kallas. Mina, abielupaar Indoneesiast ja kaks noort Jaapanist istusime vapralt ninas, kus sekundiga saime läbimärjaks ja tunne oli, justkui sajaks alla pussnuge, terav ja ei midagi mõnusat. Pooleks tunniks olime ka sunnitud ühe saare varju ankrusse jääma, kuna avavetele minek võinuks kurbi tagajärgi tuua. Õnneks oli hommikul mõistus peas ja sai kaasa võetud kerge voodriga vihmajope. Pausi ajal see selga tõmmates, hakkas keha üles soojenema….. Tasapisi peale ootepausi triivisime edasi, nähtavus kaugusesse oli nullilähedane. GPS´i ega muud atribuutikat ei kasutata, suunanäitajaiks vaid saared ja kaljunukid. Kaptenil 16 aastat kogemust ja abilisel 10, seega minu usaldus neile oli garanteeritud. Ühel hetkel võeti vastu otsus, et nüüd on aeg täiskäigul maismaa poole kütta. Loomulikult paluti taaskord kedagigi raju vihma kätte istuma, et nina päris upakil poleks. Vaikus….keegi ei liigutanud lillegi…..võtsin siis julguse kokku ja andsin oma panuse, kuid 53´st kilost üksi ju vähe abi. Uue palumiskatse peale ühildusid minuga noored Jaapanist ja kapteni abiline ise ka. Kuna vihma endiselt kallas kui oavarrest, ninaotsa hüpped olid meetreid kõrged ja vahetevahel oli laeva kalle ebanormaalselt suur, siis käis ikka õõnes tunne seest läbi küll. Samas aga miski säilitas minus külma närvi, paanikat ja merehaigust ei tekkinud. Ajasime omavahel ajaviiteks juttu, kui taas prõmaki maandusime justkui vastu kiviseina. Peale poole tunnist seiklust hakkas maismaagi paistma ning ei möödunud palju, kui tuikuval sammul varbad taas liiva puudutasid.
Sellised läbielamised ja kogemused panevad alati mõtlema, kui suur võib olla tegelik oht ning silme eest jookseb läbi pilt merehädalistest, kes võitlevad elu ja surmaga. Ei taha mõeldagi, mis tunne on neil valdav, mismoodi nad püüavad kõigest hingest päästa oma kallist elu. Ja nii paljud ei tulegi kunagi sellistest situatsioonidest välja ! Fakt on see, et meremeest ma endale ei võta 🙂 Ei suudaks päevad ja ööd muret kanda ning halle karvu peast välja noppida!

27 kommentaari

  • Siiri Kuus kommenteeris

    100 bahti Eesti rahas??? või siis eurodes???

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Oleks ka ehtsat Tai massaaži tahtnud 🙂 Pole siin eestiski proffide käe alla sattunud kahjuks

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Ahvid on veidi jubedad, oma nahhaalsuse tõttu.
    Varbaküünte teema on siiralt naljakas ;D

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Uskumatu, et soojal maal hakkab vihmasaju ajal külm…

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Väga hea lugu.. paadisõit seal ninas polnud just meeldivate killast 🙂
    Sorry, et nii palju komme.. aga nii on lihtsam mul kommenteerida, et meelest ei läheks 🙂

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Jäi mainimata, et meeletult ilusad pildid… See kus te kõik vees.. Tõepoolest, seal vist filmitud see “Helesinine laguun”

  • Anneli Tammiksalu kommenteeris

    Mis sa oma esimese kusimusega motlesid ? 🙂 Mul ei joua kohale

  • Anneli Tammiksalu kommenteeris

    Tai massaaz oli jah hammastav, esimesel korral oli vaatega ookeanile, ja jaime koik pea magama. Teisel korral oli vara hommik ja selline loogastus. Koik kohad voeti labi ja tunne hiljem oli kui uuestu sundinul!

  • Anneli Tammiksalu kommenteeris

    Ahvidega sain ma suhteliselt hasti labi 🙂 Paar korda kull aeti mind taga,kui liig lahedale laksin…samas oli vagev neid toita! Soid pahkleid ja intelligentsem pardik pigistas tuubist ketsupit ja joi pudelist vett!
    Kuunte ahvatlus pani mullegi judinad sisse, takka jargi kull naljakas aga 🙂

  • Anneli Tammiksalu kommenteeris

    Vihma ajal hakkab ikka kulm jah, mitte aga alati! On suur vahe, kas konnid rahumeelsel tanaval voi huppad ules alla tormisel ookeanil, kus istekohal pole ei katust ega seina 🙂 See tundus, justkui sajaks pussnuge taevast alla !
    Vihma eri olekuid olen kogenud ka Uus Meremaal. Siin uks paev on sadu ja siiski vaga vaga soe….teine paev on tullesuund teine ning ohk karge

  • Anneli Tammiksalu kommenteeris

    Laguun oli HAMMASTAV ! Hetk mida ei unusta iial, see tunne mis meid valdas ja seest labi kais. Seda ei saa edasi anda…..Sellel kohal on oma maagia, spirituaalne olemus …..ja kui olla kohal veel oigete inimestega, on tegu paradiisiga ! Selliseid paiku Tais on muidugi rohkem kui 1

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Kurssi küsisin 😀

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Minu arvates on see küünte teema ikka nii naljakas, et ma naersin kõva häälega 😀
    Oeh.. tahaks elada seal laguunis 🙂

  • Siiri Kuus kommenteeris

    õigemini.. sorry.. laguuni ääres 😀 Eks ma elaks ikka omamoodi vees ka 🙂 Olen hullult veeloom Eestiski 🙂

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Minu abikaasa isa käis samuti tais ja siinsamas seina peal on fotod.. vaatan neid, igatsen ka sinna 🙁

  • Marilin kommenteeris

    Kalad armastavad ikka ju vett:D

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Just.. 🙂

  • Anneli Tammiksalu kommenteeris

    Eesti rahas eekides on see keskelt läbi 35 per öö 🙂 pole paha ju!
    Ja sorry et ma alati kiireid vastuseid ei anna, kuna mu elu on nii kirev ja sisutihe, ja internet on üldiselt mu viimane paik, kus oma aega veeta. Mis seab aga mind suht hätta, sest blogi kirjutamine võtab hiiglama aja. nagu näha pole mu Uus Meremaa elu veel kuskil kajastunud…aga tasa sõuan kaugele jõuan.
    Seal laguuni ääres oleks jah päris mõnus elada, kuid samas nähes erinevaid paiku, on mõttemaailm hakanud teisipidi töötama ning ehk isiklikult ma loobuks laguuni olemasolust 🙂 Võrratuid paiku on LIIG PALJU!
    Tulin just nädalaselt festivalilt ja absoluutne maailma muutus jne. Ma pole vist veel kahe jalaga maa peal tagasi 🙂

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Oi kui tore, siis on oodata uut blogi??? 🙂
    Millist kohta Sina soovitaksid, et kuhu kolida?.. Kus Eestlane võiks end inimesena tunda, kus oleks soe ja ilus ja kus leiaks ehk töö ja kodu jne..

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Ahjaa.. sellest pole midagi, et kohe ei jõua vastata.. mina elan suht palju netis ja küll ma üles leian Su vastused iga kell 😉 Igatahes jään ootama uusi lugusid 🙂 Palun detaile siis kõvasti ja kõike kõike mahlast 🙂

  • Maarja . kommenteeris

    Väga mõnus elu ja bahti kurss on päris soodne 😀 Nii ilusasse loodusesse ja odavasse ellu tahaks ka sattuda. Kahjuks veel Aasiasse ise pole jõudnud, Türgi kõige lähemal siis. Aga lennukipileie hinna tundub sealn elu küll kompenseerivat 🙂

  • Siiri Kuus kommenteeris

    eriti mõnus oleks nii odavasse ellu prantsatada peale suuremat lotovõitu.. muretu elu ..

  • Anneli Tammiksalu kommenteeris

    Vastata küsimusele, mis kohta ma soovitaks….seda pole ma hetkel küll suuteline tegema, sest palju veel avastamata….ning teiseks minu eelistused ei pruugi olla sinu eelistused 🙂 Tai ja ümbruskond on küll jah super soodne koos super looduse ja kogemustega, kuid elada ma seal vast ei ihkaks..kui siis mõne aasta, mis on ka peast läbi käinud, kuid vajan endale kaaslast, et mõtted peas teoks teha!

  • Siiri Kuus kommenteeris

    mina vajaks esialgu vähemalt väikestki algkapitali ja pojale “lapsehoidjat” enne kui saaks minna kusagile… aga ma TAHAN ja kunagi ka LÄHEN!

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Kui nii suur leivaisu oli siis kaua viimasest rukkileivast sul möödas oli?:)

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Mille poolest see tai maššaaž tavalisest erineb?

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Päris hea, värvitud küüsi noaga kraapima 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga