Oh helde Buddha, ongi praktiliselt ju reisi lõpp juba käes! Pealinn tuleb veel üle vaadata, sest kuigi me sealt oma teekonda igavikuna näiv aeg tagasi alustasime, olid reisijad esimesel saabumise päeval (õhtul) liiga unised, et aru saada kas nad parasjagu käivad kõnni- või sõiduteel, mida täpselt nad taldriku pealt endale ...
8. January 2024, Rene Satsi
Kui ma esimest korda elus Luang Namtha linna sattusin ja õhtul kella üheteistkümne paiku tuki pealt maha hüppasin ning linnakeses valitsevat tühjust silmitsesin, siis mõtlesin küll murelikult, et kuhu pe***e ma sattunud olen. Umbes sama tunde võib meelevaldselt tervele Laosele üle kanda: kuhu ma sattunud olen, siin ei ole ju ...
3. January 2024, Rene Satsi
Kui oma seitse aastat tagasi Laoses oma naisega esimesele džungliretkele läksime – sellisele, kus ööbid džunglis, just nagu meie reisijad nüüd –, siis rõõmustasime esimesed tund aega siiralt selle üle (meiega koos tulnud noort seltskonda hinnates), et “meiega ei ole liitunud mõned vanemad inimesed, kes kogu seltskonnal matkahoo maha tõmbaks”. ...
2. January 2024, Rene Satsi
Hommikul on tore minna hommikust sööma ja peale sattuda, kuidas Phonsak tõelise mehe kombel kalu jõest välja kangutab. Mõni ikka jaksab hommikul vara… Loks, loks, loks, loksub varsti minibuss või siis minivan, nagu me seda siin inglise keeles kutsume. Jälle uus buss, uus juht on tulnud meid peale võtma. Logistame ...
27. December 2023, Rene Satsi
Pannkoogid ja puuviljad kaovad minu sisemusse jõeäärse hotelli restorani rõdul, kus teisi inimesi ei ole. Vaade on mägedele, mis on siinsamas ja loomulikult ka jõele (kuna hotell on ju jõe ääres, nagu ma ütlesin, eks ju) ning jõudu koguvale päikesele. Unine küla, nagu romantiliselt armastatakse öelda, jääbki uniseks. Ei toimu ...
19. December 2023, Rene Satsi
On varahommik ja mina vaevan ennast vannitoas duši all seistes sellega, et otsin silmadega ja kätega kobades mõnda teravat serva. Oleks vaid mõnel plaadil äär lahti või terav klaasi serv kuskil tähelepanuta jäänud aga tuhkagi! Kõik on niiii ohutuks ehitatud! Nimelt ei saa mina aga šampoonipakendit lahti. Pead pesta oleks ...
15. December 2023, Rene Satsi
Väike buss, mille rentinud oleme, kihutab küllaltki hullumeelselt. Laoses ei tohiks hullumeelselt kihutada – selleks tuleks minna Saksamaale, kus on korralikud kiirteed – ja seal ennast välja elada. Enamus Laoses ühistranspordi rooli istuvad inimesed pole aga Saksamaa kiirteedest kuulnud ja arvavad, et nende auklikud ja õnnetud maanteed on just see ...
11. December 2023, Rene Satsi
ÄRATUS! Äratus on täna juba kell viis (hommikul). Neetud, mis juhtus?! Hommikul kell viis ei tee ma vahet tualetil ja viietärni hotelli fuajeel. Ei saial ega leival. Hommikul kell viis pole mitte millelgi vahet. Aga ärkama peab. Sest m u n g a d on j u b a üleval! ...
3. December 2023, Rene Satsi
Hommikul vara ütleb mulle hotelli koristaja, priskete põskedega tüdruk: “Nii tore sind jälle näha!” Ta näeb mind esimest korda. Ta on Vietnamist. Võib olla on kõik seal nii sõbralikud ja näevad sind oma peas juba mitmendat korda, kui esimest korda kohtavad. Huvitav, kas nad ameeriklastele ka nii sõbralikult lähenevad? Ei ...
28. November 2023, Rene Satsi
Hommikul olin tublisti magamata, kui kell seitse keegi mu hotellitoa ust loksutas. Kohe lausa raputas, et sisse saada. Kuna ma olin eelmisel õhtul kaks korda öelnud, et koristusteenust näha ei taha, tahan välja puhata, rabasin endale ropsuga lohakalt duširätiku ümber ja tõmbasin pahuralt ukse lahti, tehes samas lahti ka suu, ...
Oh helde Buddha, ongi praktiliselt ju reisi lõpp juba käes! Pealinn tuleb veel üle vaadata, sest kuigi me sealt oma teekonda igavikuna näiv aeg tagasi alustasime, olid reisijad esimesel saabumise päeval (õhtul) liiga unised, et aru saada kas nad parasjagu käivad kõnni- või sõiduteel, mida täpselt nad taldriku pealt endale ... 
Kui ma esimest korda elus Luang Namtha linna sattusin ja õhtul kella üheteistkümne paiku tuki pealt maha hüppasin ning linnakeses valitsevat tühjust silmitsesin, siis mõtlesin küll murelikult, et kuhu pe***e ma sattunud olen. Umbes sama tunde võib meelevaldselt tervele Laosele üle kanda: kuhu ma sattunud olen, siin ei ole ju ... 
Kui oma seitse aastat tagasi Laoses oma naisega esimesele džungliretkele läksime – sellisele, kus ööbid džunglis, just nagu meie reisijad nüüd –, siis rõõmustasime esimesed tund aega siiralt selle üle (meiega koos tulnud noort seltskonda hinnates), et “meiega ei ole liitunud mõned vanemad inimesed, kes kogu seltskonnal matkahoo maha tõmbaks”. ... 
Hommikul on tore minna hommikust sööma ja peale sattuda, kuidas Phonsak tõelise mehe kombel kalu jõest välja kangutab. Mõni ikka jaksab hommikul vara… Loks, loks, loks, loksub varsti minibuss või siis minivan, nagu me seda siin inglise keeles kutsume. Jälle uus buss, uus juht on tulnud meid peale võtma. Logistame ... 
Pannkoogid ja puuviljad kaovad minu sisemusse jõeäärse hotelli restorani rõdul, kus teisi inimesi ei ole. Vaade on mägedele, mis on siinsamas ja loomulikult ka jõele (kuna hotell on ju jõe ääres, nagu ma ütlesin, eks ju) ning jõudu koguvale päikesele. Unine küla, nagu romantiliselt armastatakse öelda, jääbki uniseks. Ei toimu ... 
On varahommik ja mina vaevan ennast vannitoas duši all seistes sellega, et otsin silmadega ja kätega kobades mõnda teravat serva. Oleks vaid mõnel plaadil äär lahti või terav klaasi serv kuskil tähelepanuta jäänud aga tuhkagi! Kõik on niiii ohutuks ehitatud! Nimelt ei saa mina aga šampoonipakendit lahti. Pead pesta oleks ... 
Väike buss, mille rentinud oleme, kihutab küllaltki hullumeelselt. Laoses ei tohiks hullumeelselt kihutada – selleks tuleks minna Saksamaale, kus on korralikud kiirteed – ja seal ennast välja elada. Enamus Laoses ühistranspordi rooli istuvad inimesed pole aga Saksamaa kiirteedest kuulnud ja arvavad, et nende auklikud ja õnnetud maanteed on just see ... 
ÄRATUS! Äratus on täna juba kell viis (hommikul). Neetud, mis juhtus?! Hommikul kell viis ei tee ma vahet tualetil ja viietärni hotelli fuajeel. Ei saial ega leival. Hommikul kell viis pole mitte millelgi vahet. Aga ärkama peab. Sest m u n g a d on j u b a üleval! ... 
Hommikul vara ütleb mulle hotelli koristaja, priskete põskedega tüdruk: “Nii tore sind jälle näha!” Ta näeb mind esimest korda. Ta on Vietnamist. Võib olla on kõik seal nii sõbralikud ja näevad sind oma peas juba mitmendat korda, kui esimest korda kohtavad. Huvitav, kas nad ameeriklastele ka nii sõbralikult lähenevad? Ei ... 
Hommikul olin tublisti magamata, kui kell seitse keegi mu hotellitoa ust loksutas. Kohe lausa raputas, et sisse saada. Kuna ma olin eelmisel õhtul kaks korda öelnud, et koristusteenust näha ei taha, tahan välja puhata, rabasin endale ropsuga lohakalt duširätiku ümber ja tõmbasin pahuralt ukse lahti, tehes samas lahti ka suu, ...