Süüria. Kivisõda

Postimees, 30. november 2012 Ainus kord, kus ma islamimaades olen tajunud rünnakut enda kui mittemuslimi vastu, oli Süürias, kui meie autot kividega pilluti. See ei olnud mingi juhuslik kivirahe, vaid selge sõnum – me ei salli teid. Mõni aeg enne seda oli samas külas meilt üsna karmihäälselt küsitud, kas oleme ameeriklased. „Ei, oleme Euroopast,“ vastasime rõõmsalt. Küsijad lahkusid õlgu kehitades: „Pas de différence“.

Kivid tabavad valusasti ja alandavalt, võtavad pisara välja.

Selle õlakehituse sügavamast sisust olen aru saanud alles kodus raamatuid lugedes. Eriti pärast seda, kui lugesin James Barri paljutsiteeritud teost „A Line in the Sand. Britain, France and the Struggle that Shaped the Middle East“ (2011). Araablaste Euroopa-viha põhjus ei ole lihtsalt see, et me oleme Ameerika tänane NATO-liitlane. Et aru saada Lähis-Idas toimuvast, ei piisa, kui tunda islamit ja selle kümneid koolkondi, mida Lähis-Idas leida võib. Ei piisa sellestki, kui väita, et kõik on juutide ja muslimite omavaheline asi, millesse Iisrael kogu maailma kaasa püüab tõmmata. See on tegelikult paljuski probleem, mille lõid Euroopa suurriigid kahe ilmasõja vahel ja millele valati külma sõja ajal pidevalt kütet juurde.

Uus-kolonialismi piiritähiseks on kaks daatumit. Aprillis 1909 loodi Anglo-Pärsia Õlikompanii, mis hakkas naftat ammutama tänase Iraani aladelt. Oktoobris 1927 leiti naftat Põhja-Iraagis. Strateegiliselt oluline kütteaine ja selle juhtimine Vahemere rannikule sai tähtsaimaks motiiviks, mis määras pikaks ajaks Inglismaa ja Prantsusmaa tegevuse regioonis. See viis näiteks Barri kirjeldatud kurioosumiteni, kus Suurbritannia aitas II maailmasõja ajal vabastada Prantsusmaad, samal ajal kui Prantsusmaa finantseeris juudi terroriste, kes ründasid brittide positsioone Palestiinas. Mis siis rääkida veel suhtumisest araablastesse!

See ei ole pelgalt ajalugu. See lähiminevik istub sügaval kohalike inimeste mälus ja seljaajus. Hirmud, mida venelased tagant õhutasid, vormis paranoilise al-assadite režiimi oma 50 000 julgeolekutöötajaga.

Tõsi, olen mitmel korral rõõmsalt jalutanud Damaskuse turul, jutelnud Aleppo armeenlastest raamatukaupmeestega, jaganud leiba kurdi karjustega Serjillas. Aga me ei tohi turistliku pealispindsuse kõrval unustada, et Süüria poliitika oluline koostisosa on olnud riiklikult finantseeritud terrorism, sekkumine Hizballah’ ja teiste kaudu Liibanoni siseasjadesse, oma kodanike jälitamine ja piinamine. Aastakümneid on baath-Süüria olnud üks kompromissitumaid Iisraeli vaenlasi, kasvatanud sellega oma autoriteeti Araabiamaailmas.

Zionistide utoopia-ajastul oli vähemalt üks mees, kes hoiatas, et araablased ei anna oma maid niisama käest. „Nad armastavad Palestiinat vähemalt sama kiivalt ja instinktiivselt nagu vanad asteegid armastasid muistset Mehhikot ja siuud avaraid rohumaid,“ kirjutas Odessa juut Ze’ev Žabotinski ligi 100 aastat tagasi.

Süürias on palju arveid aastakümnete vältel klaarimata jäänud – juutidega, omavahel, eurooplastega, jänkidega, venelastega. Loota, et Bashar al-Assadi kukkumine toob iseenesest rahu, oleks enam kui naiivne. Kuidas ka britid ja prantslased täna Süüria opositsiooni ei manitse ja ei õpeta, rahuni jõudmine saab olema pisaraterohke protsess.

Ei tea, palju see tõdemus meid aitab, aga peame tunnistama, et Euroopa helbib Lähis-Idas suuresti enda keedetud suppi.

Kivist võib välja pigistada naftat, aga mitte pisaraid. Pisarad tuleb ikka inimestel endil ära nutta.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga