Ühel ilusal suvehommikul sain kõne õelt, kes kutsus mind kaasa nö roadtripile, mille kulgemine polnud päris täpselt paigas, aga oli teada, et lõpp-punktiks saab Montenegro. Oma postitustes avaldan täpselt, kuhu meie reis meid lõpuks viis. Etteruttavalt võin ära öelda, et algselt plaanitud sihtkohtadele lisandus veel nii mõnigi. Kahjuks ei saanud ma olla originaalautor järgnevale postitusele, sest reisi korraldajaks olid mu õde ning ta mees, seega tahtsin just täpselt nende poolse versiooni jutust siia panna, et näidata kus kohast sai idee alguse. Kuna kõik uurisid reisi kohta täpsemalt, siis õde tegi pisikese sissejuhatuse meie reisile.
Mitu korda sai omavahel räägitud, et tahaks minna aga seekord ilma lasteta st siis ilma enda ja kohalike lasteta;)
Mingi nädalavahetus olime Pärnus, jalutasime vallikäärus tuledesäras ja siis hakkasime arutama, et võiks seekord pulmaaastapäevaks kuskile reisile minna. Esimese asjana tuli kohe Montenegro pähe – igavad eks 😀
No lihtsalt nii palju jäi tegemata ja üleüldse jäi kuidagi tükk hinge. Oleks tahnud näiteks sinna suurde kalju sees olevasse ööklubisse minna aga lastega ju ei lähe ja F’i ma ei usaldanud. Ja ma oleks tahtnud näiteks Monte kõige Itaalia poolsemas linnakeses Bar’is kauem aega veeta kui need tühised paar tundi jne jne.Arutasime ja arvutasime. Emaga oli põhimõtteliselt räägitud, et saaksime nädala vabaks aga pika arutelu ja arvutamise tulemusel saime aru, et nädalaga poleks miskit peale hakata. 1,5 päeva sinna, 1,5 päeva tagasi. 1 peo ja 1 pohmaka päev ja ongi reis läbi.
Aga läheks autoga ja võtaks lapsed kaasa.Ee, ei viitsi. No kui siis mingi 7 kohalisega aga peab uurima, kust saab ja mis saab.Mingil hetkel tuli meelde, et H. on neid matkabusse viimasel ajal ikka timminud ja äkki saaks mõnda neist laenata. H. rääkis E. läbi ja saimegi bussi. Sellest saab siis järgmiseks neljaks nädalaks meie kodu 🙂
Ei tegelikult nii sassis me pole. Kuigi buss on viimasepeal. Kavatseme Montenegros olles ka mõned päevad hotellis või kodumajutuses peatuda.Ahjaa, et mis sai plaanist ilma lasteta hullata? Ei miskit. Arutasime ja otsustasime, et peab lapsehoidja endale sebima. Kas võtta Eestist keegi või kohapeal mõnest agentuurist.. Hmm! Mina ju tuntud foobik – Mul on 2 imelist blondi last ja raudselt mõni tšurka tahab neid endale. Nii, et ei mingit agentuuri. Võtsin õel sabast kinni ja tegin talle ettepaneku meiega kaasa tulla. Reis meie poolt ja tema tuleb meile lapsehoidjaks kaasa. Päris orjastada teda ei plaani aga no kui tahan õhtul peole minna siis on lapsehoidja olemas või kui tahame kauemaks randa jääda siis on ka keegi, kes lastega tegeleb. Rongavanemad;) Õde oli minu õnneks kohe päri ja nii see orgunn alguse saigi.Nüüd olen ma juba nädala jagu luuserdanud, kuigi peaks pakkima ja nimekirju koostama aga no laiskus on peal + me ju pidime see reis lihtsalt kulgema ja no stress. Kui jääbki miskit maha siis ostan uue või ajan ilma läbi.Heikki muidugi on hirm usin. Tõmbab lastele dvd’sid ja laule. Meile endilegi on mõned filmid kaasa orgunninud. Bussi timmib. G. üritab miskit võrevoodi laadset ehitada jne.No aga keegi peab ju laisk ka olema ja mina tahangi laisk olla!
Ahjaa, keegi uuris, et kas lapsed siblivad sõidu ajal vabalt ringi autos. Ei sebi. Turvatoolides ja turvavöödega kinni. Üritame piisavalt peatuseid ka teha, et neid mitte päris ära traumeerida.
Ja kuhu me siis läheme? Eesti-Läti-Leedu-Poola tahaks kiirelt läbi kulgeda ja siis hakkame chillima. Austrias tahaks ringi vaadata. Dubrovnikus tahan kindlasti mõned päevad ringi vaadata. Põhi peatuskoht on Montenegro ranniku ala. Kotor-Budva-Bar. Pealinnas tahaks ka ringi ühe päeva vaadata pikemalt. Tagasi tulles Ungarist veini kaasa osta kõvasti :PÜhesõnaga kindlat kava pole lihtsalt läheme ja olema ja hiljemalt 11 september üritame tagasi olla.