Suur kanjon – armulugu 2

Ameerika kanjonitesse võib ära armuda – korra käinud, soovid jälle sinna tagasi pöörduda. Kanjonid on järskude seintega sügavad orud. Neid tekitavad eelkõige vooluveed kõrgetel settekivimitest platoodel. Suur kanjon on lõhe maa sees, mis oleks ületamiseks liiga lai isegi Kalevipojale. Kanjon asub kahe osariigi piirimaadel, tema põhjapoolsed ääred on Utah' lõunaosas, lõunapoolsed Arizonas. Matk rahvuspargis Lõhe seinad laskuvad aste-astmelt sügavikku. Kui väga teraselt vaadata, võib sügavikus silmata looklevat kitsast jõelinti. Colorado jõgi voolab veerult arvestades poolteise kilomeetri sügavusel. Maailma suurim kanjon on 446 km pikk, maksimaalselt 29 kilomeetrit lai ja 1,6 kilomeetrit sügav. Eriti kaunid on vaated ja fotod, mis tehtud päikeseloojangu või -tõusu ajal ning pärast vihma, mil lõhe kohal löövad särama vikerkaared nagu mitmeastmelised sillad. Hiiglase on vorminud teine hiiglane - Colorado ürgjõgi. Kliimatingimuste muutumine, vooluvete jõud ja kergesti lihvitavad settekivimite kihid tekitasid kümne miljoni aastaga sellise ime. Suur kanjon on ka UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Pika lõhe idaossa jääb 1919. aastal asutatud rahvuspark. Kui võtta seal ette matk, siis selleks on palju võimalusi. Alati ei pea minema jõeni, võib matkata kanjoni veerul asuvatel matkaradadel. Tuleb vaid teada oma võimeid. Kui aga soovida põhja välja jõuda, peab selleks varuma terve ööpäeva, tagasitulekuks isegi kaks. Suvekuumuses ei soovitata jalgsimatku ette võtta. Temperatuur on siis üle 30 °C ning mida sügavamale oru põhja jõuda, seda raskem on kuumust taluda. Neli tundi pärast teekonna algust jõuavad matkajad üle Colorado jõe viivale Mustale sillale. Tagasitee mööda Bright Angeli rada, mis keereldes ja loogeldes mööda nõlva tervelt 15 km pikk on, kestab märksa kauem. Rada ei tõuse otse, kaldenurk on tunduvalt väiksem kui laskumisel, ometi on ohudki suuremad kui laskumisel. Haruldased linnud-loomad Suur kanjon kätkeb endas suurepärast uurimismaterjali. Fossiilid ning kivimid, mis seal leiduvad, pärinevad kolmest-neljast geoloogilisest ajajärgust, samuti on seal palju koopaid. Pargis leidub mitmeid ökosüsteeme. On viis seitsmest loodusvööndist, mis on võrreldav loodusvööndite vaheldumisega reisil Mehhikost Kanadani. On ka kolm neljast kõrbetüübist. Rahvuspark on koduks paljudele ohus olevatele looma- ja taimeliikidele. Üliharuldane kalifornia kondor tunneb end selle avaruste kohal liueldes ülihästi. Ümbritsevates metsades elavad hirved ja metskitsed. Kiskjaid on raskem kohata, aga koiott ja ilves on siiski väga levinud. Kõikjal üle teede välkkiirelt ruttavad maa-oravad lisavad põnevust. Pikkade kikkiskõrvadega aberti orav on turistide radadel pidev kaaslane, kes kartmatult ning isegi agressiivselt nõuab tähelepanu ja toitu. Rahvuspargis on alates aastast 1870 loendatud üle 600 surmajuhtumi. Levinumad põhjused on olnud helikopteriõnnetused, fotograafide üle ääre kukkumised, külastajate uppumised Colorado jõkke. On olnud ka hukkumisi üleväsimuse, südamepuudulikkuse või alajahtumise tõttu. Soodne sõit Otselende Suure kanjoni juurde küll ei toimu, aga väga lähedale saab, kui maanduda Phoenixis. Teine võimalus on rentida auto Las Vegasest. Odavaim on rentida auto nelja-viiekesi ja kui telkides ööbida, saab hoida kokku isegi motellide pealt. Eelmise aasta sügisel tegin sellise reisi ihuüksi marsruudil Tallinn-London-Los Angeles. Los Angeleses üürisin mugavustega auto Budget Rendist ja tegin reisi 7000 krooni eest. Olin äärmiselt uhke, et sellega nii odavalt hakkama sain. Muidugi oleks ökonoomsem jagada kulu nelja peale. Pärast Suurt kanjonit läksin Bryce Canyoni, sealt tagasiteel Hidden Valleysse ning Valley of Fire'isse. Kõik kolm viimast on üldtoonidelt märkimisväärselt punased oma huvitavate kivimürakatega. Huvitav on ka Tuleorg oma veripunaste kaljude ja justkui puhtaks pestud liivaga. Tuleorust läks mu üksildane reis edasi kuni Hooveri tammini. See on moodustatud Lake Meade'i, Las Vegast ja Kaliforniat toitva-jootva-elektrit andva kunstliku veekogu äärde. Autoreis lõppes Stripil - Las Vegase peatänaval, kus Bellagio luksushotelli ees purskkaevude veemuusika mäng rahustas maha meeled ja andis järjekordse elamuse. Järgmisel päeval võtsin ette juba tagasisõidu LA-sse läbi Red Rock Canyoni.

2 kommentaari

  • Triatlon kommenteeris

    Spordirahvas peaks mäletama endist tipptriatleeti Urmas Lemmsalu (NSVL meister 1989a). Nimelt resideerub ta juba 15 aatat Phoenixis ja käib pidevalt sõpradega Grand Canyonis matkamas. Kui sportlikke reisihuvilisi leidub siis võiks tema organiseerida vägevaid matkasid väikestele gruppidele. Lisaks on Phoenixis võimalik talvisel perioodil mäesuusatamist harrastada, Jumas ATV safarit kogeda ja 7h sõidutee kaugusel San Diego rannas(mitte meres) tehislainel surfata.
    Kui veel õhtul NHL hokit või NBA kossu vaadata ning Costcost supersoodsad ostud sooritada on reisielamus super. Mugavaim viis kohale lennata on otselend Londonist päeval kell 12.00.
    Kel soovi ja tahtmist selline erireis korraldada võtke ühendust fcvaprus@gmail.com Reigoga.

  • meeli kommenteeris

    Väga vahva. Püüan Urmas Lemmsaluga ühendust saada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga