SURM SIIN VÕI SIBERIS 15

Paljud on küsinud, mis sunnib mõnda inimest puhkust veetma tsiviliseerimata ja metsikus Siberis. Raske on anda ühest vastust - aga igal juhul sai suundutud taaskord Siberisse, nägemaks ja kogemaks elu-olu Baikali järve ääres ja Burjaatias.

Paljud on küsinud, mis sunnib mõnda inimest puhkust veetma tsiviliseerimata ja metsikus Siberis, sellal kui Lõuna-Euroopa kuurordid ja turismipiirkonnad avasüli külalisi vastu võtavad.

Raske on anda ühest vastust, millistel põhjustel ollakse valmis taluma raskusi ja ebamugavusi – on siis tegu vanade aegade meenutamise ja nostalgiaga; sooviga end proovile panna ekstreemsetes tingimustes; või siis hoopis sooviga kogeda, et on veel paikasid, kus elu kehvemal järjel kui Eestis.

Küllap leidub oma annus tõtt igas versioonis.

Igal juhul sai suundutud taaskord Siberisse, nägemaks ja kogemaks elu-olu Baikali järve ääres ja Burjaatias.

P.S. Järgnev reisikiri ei pruugi sobida oma naturalistliku laadi tõttu lugemiseks alla 16-aastastele või nõrganärvilistele.

NARVA-IVANGOROD-PIITER.

Piiri ületamine toimus nagu ikka – hullem bürokraatia, korduvalt uuesti täidetud migratsioonikaardid, tappev palavus ja sissejuhatus vene peldikukultuuri. Ei midagi uut – seda kadalippu on rändurid oma elus korduvalt ja korduvalt läbima pidanud.

Teekond Narvast Sankt-Peterburgi kuulus samuti tuttavate kilda. Kes seda vahemaad aga varem läbinud ei ole, siis – kujutage ette üle värskelt küntud kartulimaa sõitvat bussi. Või kümmet last batuudil üles-alla põrkamas. Või külmast plagisevaid hambaid. Või …
Kõik need sümptomid kokku pandult moodustavadki teekonna Ivangorodist Sankt-Peterburgi.

Igal juhul jõudsime me korralikult läbiklopituna viimaks Pulkovo lennujaama.
See koht taaskord ei üllatanud – ei bürokraatia ega lolluse osas. Kõik oli nagu vanasti…

AIRBUS.

Pulkovos algasid pihta ka võllanaljad teemal “Airbus”.
Nimelt kukkus samal hommikul alla järjekordne Airbus reisilennuk (hukkunuid sedakorda vist 139 oli), mis oli juba 4s viimase kuu-pooleteise jooksul sama tootja poolt valmistatud (ja taevaavarustest fööniksina alla potsatanud) lennuk.
Saatuse irooniana tuli meil läbida kõik lennud kuni Irkutskini samuti Airbusiga.
Mnjaa…
Mõnigi jälgis murega, kuidas “lennuki tiib kahtlaselt loksus” või “pragu aknas aina laienes”.
Ja mõnigi soovis, et Aerofloti lennuparki kuuluvate uute Airbuside asemel oleks meie lennukiteks olnud “õnnetusekindlad” TU-d. “Õnnetusekindel TU” tähendab siinjuures seda, et selle raudkirstuga 10000 m kõrguselt alla prantsatades saab lennukikere vaid mõne kerge mõlgi.
Kuigi must huumor ja võllanaljad aitasid leevendada enamiku ärevust, kuigi ka tugevaimate närvid tegid kerge võnke kui stardi eel kostus lennuki kerest vali ja verdtarretamapanev kriuksatus.

Sestap tangiti igas teelejäävas lennujaamas baaris hinge alla korralik kogus alternatiivkütust, et mitte süveneda Airbusi personaalküsimusse.
Ning sedasi tundusid ajapikku stjuardessidki vähemalt poole kenamad. OK, mõni oli seda ka niisama…

 

MOSKVA.

Ees ootas tundidepikkune lend üle Venemaa ja Siberi avaruste Irkutski poole. Loomulikult Airbusiga.
Lennujaamas sai meenutatud ka ehedat nõukaaega – turvaväravate juures oli esimese värava ees hirmpikk saba, kuhu kõik trügisid, samas kui tagumiste väravate juures polnud hingelistki.
Eks see kinnitas mentaliteeti, et “kus on saba, seal järelikult jagatakse midagi”. Seisime meiegi samasse sabasse…..
Pärast turvaväravaid viidi üks rändureist väikesesse kambrisse “ülekuulamisele”. Teised kuulasid põnevusega eemalt, et kas hakkab kostuma tuhmisid mütsatusi ja karjatusi või mitte. Ent tundub, et vähemalt ülekuulamismeetodid on vahepeal veidi edasi arenenud – peagi vabastati asjaosaline (õigemini küll vahetati järgmiste ohvrite vastu ümber) ning rõõmsa näoga sammus ta ootavate kaaslaste juurde.
Misjärel suunduti baari, et valmistuda eelseisvaks pikaks lennuks…

IRKUTSK.

Üldiselt soovitatakse Pära-Venemaal viibides kraanivett mitte tarbida. Kuna ma aga oma raudsele seedimisele lootes (õigemini küll meeletus janus olles) Irkutski lennujaamas mõned kosutavad sõõmud kraanivett rüüpasin, siis sai järgneva reisi üheks juhtmõtteks “Läks põhi, mingu ka mõistus!” (Siberi sitaat).
Teisisõnu – organismi desinfitseeriv pipraviin muutus väga menukaks artikliks.

Kusjuures tuleb tõdeda, et erinevalt Eestis müüdavast pipraviinast oli Siberi oma väga mõnusa maitsega. Ja vähemalt esimestel hommikutel polnud ka pohmellist jälgegi.

Aklimatiseerumine lääs-ida suunal liikudes pidi raske olema. Eriti kui ajavahe Eestiga vähemalt 6h (täpses ajavahes ei jõutudki kokkuleppele, hoolimata korduvatest vaidlustest sel teemal) ning distants 5000-10000 km kodust (selleski osas oli vaidlusi piisavalt, alates GPS-i põhistest numbritest kuni maakera kumeruse väljaarvutamiseni).
Üllataval kombel võttis organism aga muutuse rahulikult vastu ning kell 8 hommikul viinajoomisega alustamine polnudki suuremaks probleemiks.
Eriti arvestades asjaolu, et riigiviina hind poes oli Eesti rahasse ümber arvestatud ca 20 EEK / 0,5 L (kakskümmend krooni poole liitri viina eest).
MA ARMASTAN VENEMAAD!!!

Ahjah. Irkutskist ka veidi.
Tegu on siis piirkonna suurima linnaga, kohalikud kutsuvad seda ka Venemaa keskpunktiks.
Peaaegu keskpunkt see ongi – Moskvani pidavat sealt olema 5500 km, Vladivostokini 4500 km. Tuhat kilomeetrit ees või taga – Siberi avarustel selline tühine number mingit tähendust ei oma.
Omal ajal asustasid Irkutskit dekabristid, kellele see oli üheks peamiseks tugipunktiks. Kuigi elu kees seal juba enne neidki.
Linn ise on nagu tüüpiline vene linn ikka (Siberi sitaat: “Kui oled ühes vene perifeerialinnas käinud, siis oled sa kõigis käinud!”).
Paar peatänavat kenade majadega ja suht-koht koristatud õuedega ning hulgim kõrvaltänavaid lagunenud ja räämas ehitistega.
Liiklus tänavatel oli venepärane – korduvalt lõi kõhtu krambi (see aga on eriti ohtlik nähe siis, kui põhi ainult moepärast all püsib), kui suur veoauto hooga külje pealt sisse kihutada tahtis. Õnneks jäid aga nii transpordivahend kui püksid terveks ja puhtaks.

Üheks kohaks, kuhu me muuhulgas sattusime, oli Irkutski vangla.Siiski vabatahtlikult sai sinna mindud.
See oli ka paik, kus hoiti kinni dekabristidest vange – teiste seas nende suurt juhti ja liidrit Koltšaki.
Vanglaametnikud küsisid üllatunult, et kuidas me julgeme üldse sellisesse kohta minna?
Mitte retsidivistide vms. tõttu, vaid vanglamüüride vahel ringihõljuvate nakkushaiguste pärast. Ja neid pidi vene vanglates liikvel olema arvukalt – nii tuntuid, vähemtuntuid kui veel nimetusetagi tõbesid.
Samas – olles juba A-hepatiidi ametlikuks maaletoojaks saanud, võin ju Eestisse midagi eksootilisemat ka importida. Näiteks “H5N1-po-sibirski”.

Umbes sealkandis lausus ka Krõõt ühe surematu Siberi sitaadi: “Kas mulle ainult tundub, või on Eestis elu ilusam?”.
Millele järgnes vastus: “Ilusam – aga samas igavam!”

Hügieenitingimused toitlustusasutustes mõjusid enamiku psüühikale laastavalt.
Sestap kujunes üheks rutiinseks toidukõrvaseks teemaks ikka ja jälle “sitt”. Eri variatsioonid sellest jne.
Ning vaid mõne päevaga omandasid selle teema ka need, kes muidu esteetilistel kaalutlustel taolisi teemasid ei puudutakski.
(esteetidest on pikemalt juttu ka veidi hiljem).


LISTVJANKA.

Saabumine Baikali äärde oli meeleolukas.
Küllap tingisid meeleolutõusu nii aja jooksul manustatud vedelikud kui ka võimalus bussis istumisest kangeks jäänud konte sirutada.
Igal juhul oli vaatepilt ülev – mägede vahele surutud veekogu, udu silmapiiri katmas jne.
Vaid veetemperatuur jättis kõvasti soovida – loodetud sooja vee asemel oli temperatuuriks vaid 5 kraadi.
Mille peale Indrek lausus ujuma mineku kohta: “Sellist lubadust ma küll andnud ei ole…” (Siberi sitaat).

Hotell (vene mõistes, mitte lääneliku arusaama järgi) Listvjankas oli ka viimane paik, kus end korralikult pesta saime. Ja reis oli alles alanud…

Listvjanka ise on väike “kuurortlinn” Baikali kallastel.
Asula on kilomeetritepikkuselt piki kaldajoont välja veninud, iga orgu mööda omakorda veel mägede vahele laienedes.

Järjekordne tüüpiline vene asula, mille ainsateks silmapaistvamateks vaatamisväärsusteks on: Baikali muuseum, nerpinaarium, Monaco-stiilis hotell-kasiino, karupiinamist meenutav mini-zoo ja…

…imeilus vene tüdruk!
Tuleb tõdeda, et Venemaa on tõepoolest kontrastide maa!
Porisel ja auklikul künatanumal, lagunenud majade ja viltuvajunud plankude vahel, paigas, kust midagi silmapaistvat ei ootaks – jalutas vastu ERAKORDSELT KAUNIS neiu.
No ausõna – tollest saledast, loomulikult päevitunud, pruunide veidi pilukil mandlisilmade, malbete ripsmete, kuldse tooniga tumedate juuste, südamessetungiva pilgu, heliseva naeru ja vaimustavate näojoontega iludusest saab ainult oma naine veel säravam olla!
See oli üks neid hetki, mille kohta saab vaid öelda, et “suu vajus imestusest lahti”.

Õhtul hotelli terrassil kohalikku kala mekkides, vodkat rüübates ja Indreku mohhiito-sünnipäeva tähistades kostus ümbritsevast pimedusest korraga vali MÜTAKI! Sellele järgnes karjatus, hetk vaikust ning südantlõhestav nuuksumine.
Taskulampidega olukorda uurima minnes selgus, et üks naaberruumides peatuvatest vene tüdrukutest oli purjus peaga pimedas trepil libisenud ning kivisillutisele kukkunud.
Esmapilgul tundus, et plika murdis jalaluu. Siiski – kui med-koolituse saanud kaasvõitlejad jala üle kontrollisid, paistis tegu olevat pigem jala välja väänamisega.
Tüdruk kanti tuppa ning külma kompressi jalaleasetamise järel jäi ta alkoholi kahjulikkuse üle järele mõtlema.

Arvestades tõsiasja, et piirkondades, kus me viibisime, on keskmine eluiga vaid 31,5 aastat, siis pole ime, et vene naised eesti mehi näljaste pilkudega vaatasid. Krõõt pidi lõpuks suurema osa reisist nagu emalõvi mind kaitsma…

Füüsilisest tegevusest viilimiseks tuli leida kõikvõimalikke alternatiive. Nõnda sündisid siia ilma Siberi müütilised koletised nagu nt.:
– metsaminekust pääsemiseks “hallid sääsed”, kelle ainsam nõelamine surmavalt lõppeb;
– “ämblikusuurused puugid”, kes kannavad arvukaid senitundmatuid haigusi;
– “Baikali koletis”, kes oli Indreku vabanduseks viiekraadises vees mitte ujumiseks.

Kolmas päev. Hommik.
Miks mu nina pärast sadamakõrtsis käimist paistes on?

Listvjankas toimus ka hüvastijätt prill-laudadega. Sest pärast seda kohta me neid tükk aega ei näinud. Sellest aga veidi hiljem pikemalt.

Ühte varasemat Siberi ekspeditsiooni meenutas silt peldikuseinal “JALGADEGA PRILL-LAUAL MITTE SEISTA!”.


Selles kohas vähemalt järgiti juhtnööre – kunagisel Jenissei jõekruiisil oli mingi vend prill-laual seistes konkreetselt nii loputuskasti kui kabiinipõranda täis sittunud. Ainus koht, mida ta ei tabanud, oli pott ise.

TEEKOND OLHONI SAARELE.

Listvjankast suundusime edasi Olhoni saarele.
Sõit oli pikk ja kurnav – kosutust andsid vaid üksikud peatused – ja sealgi tuli turgutust peamiselt desinfitseerimise näol otsida.
Mingil momendil viibisime suhteliselt (Siberi mõistes väga) lähedal Mongoolia piirile. Samas ringi vaadates polnud vahetki, kas tegu veel Venemaaga või juba Mongooliaga – ühtegi valget inimest näha polnud. Meid omakorda vaadati nagu ilmaimet.
Ja meie omakorda vaatasime nagu ilmaimet auku peldiku põrandas.

Sel hetkel hakkas reaalsus kohale jõudma ka neile, kes veel optimistlikult olid reisi suhtunud.
Jajah – kes mäletab nõukogude aega või hiljuti Venemaale sattunud, see teab – pott ja prill-laud pole seal just kõige populaarsemad sisustuselemendid.
Sealkandis piisab vaid august põrandas – ning kui veab, siis on auguni võimalik jõuda kuivade jalgadega ja august ei kõrgu püramiidina välja varasema hunniku tipp või ei mulksu midagi üle serva. Alati (loe: enamasti) nii ei vea…

Samas tuleb tõdeda, et mingist staadiumist alates sellised augud enam ei kohuta. Pigem hakkab tekkima sportlik hasart, et “kes satub kõige hullemini täissitutud peldikusse”.

Meenub kuuldud jutt sellest, kuidas vene sõjaväes kästi “euroopalikku” peldikut ehitada. Tegid siis eesti ehitusmehed korraliku tualeti, veekastiga poti ja prill-laua ning kraanide jms.-ga. Ülemustele ei sobinud – ei pidavat piisavalt euroopalik olema.
Läti ehitusmehed ehitasid lihtsa puidust kasti, milles auk sees. Ikka ei sobinud.
Tulid vene ehitusmehed, lõhkusid eestlaste ja lätlaste töö laiali ning jätsid vaid põrandasse augu. Ülemus vaatas – SOBIB! Venelased said linnaloale, eestlased ja lätlased aga said endale au hambaharjadega värskeltvalminud peldik läikima hõõruda.

Ülejäänud osa teekonnast möödus vaheldumisi bussis, praamil, mägede vahel kurvitades ja lainetel loksudes. Lisaks sekka eripalgelised peldikud ning peatused viinatagavara täiendamiseks.
Üks eredam moment oli veel sadamas, kus kohalikud millegipärast ei soovinud enda jäädvustamist fotodele.
Kui neile aga selgeks sai tehtud, et oleme maailmakuulsa loodusajakirja National Geographic ajakirjanikud, leebusid kõik otsemaid.

Siinjuures meenub jutt, et Venemaal (k.a. endises Nõukogude Liidus) on televisioon valitsusest kõrgemal. S.t. mitte ükski riigiisa ei saa eales nii populaarseks kui telestaarid ning ütlus “televisioon” avab rohkem uksi kui ametnike kärkimine.
Küllap nõukamentaliteedi ja venestumisega on võimalik seletada ka Võsareporteri fenomeni eestlaste seas – nõukogude ajast pärit koogutamine “televisiooni” ees ja sügav armastus sita vastu.

OLHONI SAAR.

“Siin pole ka metsa, kuhu sitale minna!” (Siberi sitaat)
Nõnda võis kokku võtta esmamuljed paigast, kuhu olime pikemaks ajaks asumisele määratud.

Olhoni saare suurim asula (vist suisa linn) nägi välja nagu tüüpiline vene küla.
Peatänava laiusele ei saa ühegi Tallinna tänava laius ligilähedalegi. Ja hoolimata asjaolust, et ükski tänavatest polnud asfalteeritud (vaid liivased ja savised pigem), siis olid need ometigi sõites siledamad kui Tallinna tänavad.

Mis aga ei takistanud neil tänavatel paduvihma ajal kärestikulisteks jõgedeks muutumist…

Stabiilne elekter veeti linna alles mõned aastad tagasi, turismi”tööstus” hakkas pead tõstma samuti vaid 3 aastat tagasi. Kanalisatsioonist ei märkigi – kui just ei loe kanalisatsiooniks iga maja juurest kesktänavale kaevatud kraavi, mida mööda heitveed kesksesse kraavi suunati, kust see kõik omakorda Baikalini nirises.

Vanad talumajad vaheldusid uuemate, peamiselt turistidele ööbimiseks mõeldud onnikestega. Kus loomulikult polnud ei veevärki ega WC-d. Meie onnikesest võeti päevasel ajal elektergi välja.

Samas vedas meil peldikuga.
Sest majaperenaine oli üllatuslikul kombel (küllap aitas kaasa ka aktiivne viisakas suhtlus temaga) sedavõrd asjalik, et tõmbas vähemalt korra päevas peldikupõranda lapiga üle. Nõnda ei pidanud me auguni ujuma, vaid saime kuiva jalaga ligi.

Naabritel nõnda ei vedanud.
Nende peldik ajas järjekindlalt üle. Eriti pärast seda, kui kõhuhädas vaevlevad jõmmid olid suutnud täita poti ja potiümbruse rohelist värvi plögaga.
Sellest hetkest pärineb ka surematu sitaat: “SIBERIS ESTEETIDELE KOHTA EI OLE!!!”, mis lausuti momendil, kui mõnele peldikusse minek väga vastumeelseks muutus.

Sinna juurde sobis veel paar sitaati olukorda jälginuilt:
“Sõna otseses mõttes “roheline” eluviis.” ja “Nagu jäätisepallidele valaks siirupit.”

Ütleks aga sedasi, et pärast Siberit ei taha taas tükk aega Eesti elu üle viriseda…

Huvitav oleks teada, mida mõtlesid meist kohalikud.
Nimelt ei kasutanud nad peldikus käies (visuaalse vaatluse põhjal) kordagi paberit. Ega pesnud ka käsi seejärel.
Küllap tundusime me neile ehtsate barbaritena, kes ei oska sedasi sittuda, et perse puhtaks jääks. Ning kes omakorda ei oska ka sedasi sittuda, et käed puhtaks jääks.
Hügieen on sealkandis vist hoopis teise tähendusega…

Pesemisvõimalustest rääkides, siis need puudusid seal niikuinii.
Stabiilne 30-kraadine palavus, teede-tänavate tolm, lakkamatult tilkuv higi – kõik tegi oma töö. Ühel hetkel kaotas riiete vahetamine mõtte, kuna puhast särki pesemata ihule tõmmates kleepus see otsemaid naha külge.
Ent nagu entusiastlikumad märkisid, siis tegelikult taastus selle aja jooksul meie nahal loomulik kaitsekiht, mida me muidu kodus olles pideva pesemisega maha hõõrume.

Ühel ilusal päeval aga sai mulgi pesemata olekust kõrini.
Mõte oli jalutada külapoeni ja sealt paar liitrit vett osta. Ent sel momendil langes pilk viinapudelitele, mis nurgas seisid. Voila!
Vedelik, millega varasemalt sai end seestpoolt desinfitseeritud, kulus nüüd ära välispidiseks puhastamiseks.
Tuleb tõdeda, et viinaga ihu pesemises ei ole midagi hullu. Mõni vana parm oleks seda nähes küll tõenäoliselt nentinud, et “noorus on hukas” vms., aga kohas, kus viin on odavam kui vesi, tuleb olla leidlik.
Igal juhul sain ma ihu kasitud ja ei haisenudki seejärel väga hullusti viina järgi.

Räägiks nüüd Olhoni saarest ka veidi.
Tegu on ühe suurima saarega Baikali järves. Asula lähedal, kus meie laagris olime, paikneb üks Aasia üheksast kõige pühamast paigast – Shamaanikalju. See on kalju, mille koopas elas üks võimsamaid budistlikke shamaane.

Looduslikult on see paik väga kaunis – kõrgete kaljude all sügav vesi lainetamas, kaldast veidi eemal omakorda väikese saarekesena sama Shamaanikalju. Pikad liivarannad, lõputud stepid, mäenõlvadel kasvavad metsatukad – loodus on seal kaunis.
Külastasime ka ühte ehtsat burjaatide küla. Taaskord tüüpiline vene küla, ainult et arengus ülemöödunud sajandi algusesse pidama jäänud.
Lehmad külatanumail oli täiesti tavaline vaatepilt.
Koerte kohta võis kasutada sitaati, et “Milleks Siberisse loomaarste vaja? Loodus teeb oma valiku!”. Koeri oli seal nii nelja kui kolmejalgseid, jooksvaid kui lonkavaid, elusaid kui surnuid.
Ainus kass, keda õnnestus Siberis viibimise jooksul näha, viskas ka sussid kümne minuti jooksul. Seda kohalike koerte kaasabil, kes otsustasid kassi peal jahivõtteid harjutada.
Ahjah – teised nägid külavahel jalutades ühe kassi käppa ka, mida lapsed mänguasjana kasutasid. Tuleb välja, et Siberis kassidel pikka iga ei ole…

Entusiastlikumad (ehk siis need, kelle seedimine kannatas veel istumist ja raputamist) laenutasid päevaks jalgrattad ja suundusid saart avastama. Veidi laisemad (ehk siis need, kellel põhi juba korralikult alt lennanud) rääkisid kohaliku autojuhi pehmeks ja tegid väikese saaretuuri.

Kuigi meie uues “kodukandis” kuritegevusega eriti probleeme ei tundunud olevat, siis hoiatas meie majaperenaine ometi rattureid, et oma sõiduriista ei maksa tänavale seisma jätta.
“Pjat minut i vsjo!” (Siberi sitaat) oli tema kommentaar rattaid väravast õuele lükates.

Igal juhul tasusid väikesed ringreisid mööda saart end ära. Seda eriti eksootika mõttes.
Ratturid sattusid linnaserval prügimäele. Sõna otseses mõttes siis “prügi mäele”.
Mööda mäenõlva tõusid tipu poole üha uued ja uued prügihunnikud. Nõnda kilomeetrite viisi. Ja nii kaugele kui silm metsa all ulatus – ka seal oli prahti ja prügi kõikjal. Valik oli suur – ent mitte eriti ahvatlev. Eriti arvestades kõikjal heljuvat imalat mädaneva biomassi lehka.

Millegipärast nn. “ametlike” ringsõitude käigus turiste selle mäe juurde ei viidud. Kuigi läbi prügila oleks olnud otsem tee saare keskpaika. Selle eest õnnestus ringreis läbi viia kahe eriti meremõrtsuka välimusega kaagi juhtimisel.
Üks logistas oma bussiga, teine Ladaga, nõnda mäenõlvasid mööda üles ja alla. Ja nõlvad olid kõrged ja pikad. Sellal kui üks masin oli sügaval orupõhjas, paistis teine mäeharjal kui kirbusitt tuuleklaasil.

Sellel ringreisil sain ka oma teise suure üllatuse osaliseks Siberis.
Nimelt kui peatusime väikese mudajärvekese (ravimuda!) ääres, et veidi supelda, siis sõitsid mõlemad kaagid bussiga edasi lähimasse külla, et meid tunni-pooleteise pärast peale haarata uuesti.
Alles siis, kui buss tolmupilve kadus, meenus, et olin unustanud oma fotokakoti bussi tagaistmele.
Mis seal ikka. Kandsin selle kohe maha – tundes-teades Siberi kombeid, siis “pjat minut i vsjo”.
Seda suurem oli aga üllatus, kui bussi naastes leidsin oma asjad endiselt tagaistmelt. Ja kõik oli ka alles, mis bussi jäi.
Tõsi küll – kotis oli sobratud. Ent küllap ei tundunud seal olev kraam kaakidele piisavalt väärtuslik, et selle nimel riskida.

Kuues päev.
Viina maitset enam ei tunne.
Seda peaks võtma vist ohumärgina?
OK, võtame!

Pikapeale kaotas aeg oma tähenduse. Lõpuks jõudsime seisu, kus keegi ei teadnud enam, mis nädalapäev parasjagu on. Rääkimata kuupäevast. Ja ega see suurt kedagi ka huvitanud.
Kas oli möödas vaid nädal, kuu või aasta – see tundus Siberis viibides täiesti tühine.
Aega arvestati pigem söögist söögini ja päikesetõusust loojanguni.

Nagu kadus huvi ka maailmas toimuva vastu.
Kui sõidu eel oli kuumaks teemaks, et kas Vene-Gruusia sõda jõuab meie Siberis oleku ajal taaspuhkeda või mitte, siis viibides juba tuhandete kilomeetrite kaugusel konfliktikoldest, ei puudutanud see enam kedagi. Isegi igasugused muud uudised olid suhteliselt teisejärgulised.
Veidi elevust tekitas vaid uudis, et Eestis on vaid kümme kraadi sooja. See pani kahjurõõmsalt irvitama isegi need, kellele muidu igapäevased 30 kraadi vastumeelsed olid.

Kusjuures selline apaatia maailmas toimuva vastu kandus edasi ka Eestis olles. Vähemalt ei ole siiani tekkinud vähimatki soovi viia end kurssi uudistega või vahepeal toimunuga.

Samamoodi arenes pikapeale välja ka minnalaskmismeeleolu ehk pohhuism.
Täiesti ükskõik oli sellest, kas söök võtab kõhu lahti või mitte. Või kas bussis on kitsas või mitte. Või kas kalasupist vaatavad vastu kalasilmad (vahepeal kelmikalt silma pilgutades) või mitte. Või kas peldik ajab üle või mitte.
Sellele pohhuismile järgnes rõõm pisiasjadest. Näiteks võimaluse üle kord päevas käsi pesta. Või õnn pääseda esimesena puhtaksküüritud põrandaga peldikusse. Või sportlik huvi selle vastu, mitu korda pererahvas päevas sital käib (fikseeritud rekord kuulus peretütrele – 4 korda tunni aja jooksul). Või võimalus korraks saunas käia…

SAUN!
Kui see idee välja käidi, ei uskunud keegi oma kõrvu. Ent siiski-siiski. Selline võimalus avanes.
Jah. Lõpuks avanes võimalus ihule veidi vett visata. Saun ise oli küll jahe, aga kolmekümnekraadise palavuse puhul ei pakkunud leiliviskamine ka vähimatki huvi.
See-eest sai suurem tolm ihult maha loputatud – mis küll lühikese teekonna jooksul saunast koduni uuesti ihule koguneda jõudis.

Huvitav oli silt sauna seinal. Vaba tõlge:
“Kallid venelastest külalised.
Sauna pesukausid on mõeldud näo ja keha pesemiseks.
Kui te pesete neis oma jalgu ja saapaid, siis käitute nagu barbarid.
Ärge unustage – sa saad ainult seda, mida ise annad!
Teie kaasmaalased.”

Hiljem söögilauas.
Virg: “Tõenäoliselt on see väga hea saun, sest seda ju köetakse!”
Pool minutit hiljem.
Virg: “Kuidas see jutt jälle sitani jõudis? Põikas korraks sauna, pool minutit oli seal ja jälle sitt…”

Samas linnakeses turgatas ettevõtliku vaistuga eestlastele pähe ka geniaalne äriidee.
Nimelt asutada linnakese esimene tasuline prill-lauaga peldik!
Mõeldud peamiselt turistidele, kellele jalalihaste trenn augu kohal kükitades liiga kurnavaks muutunud.
Ühtlasi avada peldiku kõrval ka õllekas (et turistidel oleks tihedamalt põhjust peldikus käia) ning näksimiseks pakutava kala peale puistada veidi purgeeni (Siberis ei kahtlusta keegi, et kõhulahtisus pahatahtlikult esile kutsutud on).
Selline idee teeks tulevasess turistimekas meid ratsa rikkaks.
Ainus oht, mille tõttu ka idee ellu viimata jäi, oli oma tegevusega kohalikule maffiale silma jäämine.
Ei oleks just meeldiv uudistest lugeda, et “eestlasest peldikupidaja leiti tapetuna linnatänaval, prill-laud pähe tõmmatud” või siis “tualetiärimehe uputamisel kasutati betoonkingade asemel WC-potti”.

Selle asemel turgatas helgematel peadel mõtteisse hoopis idee laenutada villis ja sõita sellega kaugele steppi.
Nii kaugele, et külarahvale paistaks vaid väike kükitav täpike ja kaks punnis silma keset trööstitut maastikku.

Mille peale mõni meenutas muidugi vanu rahvatarkusi, et Siberis sital käies on vaja kahte keppi (kepikõndijatel seega oluliselt lihtsam elu sealkandis) – ühte selleks, et selle najale toetuda; teist aga selleks, et karusid eemale peletada…

Ilusatest looduselamustest õnnestus Olhonil näha veel äikesetormi.
Päikeseloojang ja äikesetorm üheaegselt, taamal mäed ja ees sillerdamas järvevesi – taolist vaatepilti eriti tihti ei kohta.
Meil õnnestus see ära näha.

Ja oligi aeg saarelt lahkuda.
Pärast südantlõhestavat ja pisaraterohket hüvastijättu pererahvaga, mille käigus meid (millegipärast) tagasi kutsuti, järgnes ärasõit. Kõik ruttasid randa, kohe-kohe saabuvat laeva ootama.

Ent hetkeks lahvatanud optimism kadus kiiresti.

Kuna laev oli otsustanud rikki minna (ikkagi hooaja esimene sõit), siis ootas meid ees tundidepikkune passimine lõõskava päikese käes. See oli moment, mil kadus pikemaks ajaks igasugune huvi rannamõnude vastu. Sest – rüübata peaaegu keemistemperatuurini viidud viina, samal ajal kuumal liival külitades – sellele mõeldes tuleb praegugi vastikustunne peale.

Lõpuks laeva saabudes oli arvestatav osa rannas vedelejaist saavutanud staadiumi, kus laevatrapile tõus osutus väga keeruliseks ülesandeks.

Edasine teekond – esmalt 3 tundi laevaga vales suunas sõitmist, seejärel 4 tundi õiges suunas liikumist ning seejärel 8 tundi bussis loksumist – on suurelt jaolt mälust pühitud.

Ahjah – vahepeal oli mingi sõnelemine ühe saksa vanahärrast turistiga, kellele ei meeldinud, kui eestlased liiga tihti tualetti (SEAL OLI PRILL-LAUD!!!) külastasid. Aga see selleks…

ULAN-UDE.

Edasi liikusid asjad juba valdavalt ülesmäge.
Saabudes Ulan-Ude’sse majutati meid jurtadesse. Kuitahes askeetlikud need ka ei olnud – seal oli vähemalt mingigi pesemisvõimalus.

Samuti vahetas liha välja seni igapäevaseks toiduks olnud kala. Ja portsjonid olid võrratult suuremad. Ühtlasi ka seeditavamad – enam ei pidanud kogu aeg pöialt ees hoidma.

Sedagi kohta iseloomustab väga hästi väljend “vene linn”.
Ainsa erinevusena peatänav, mis meenutas pigem mõnd Vahemere äärset linna ning maailma suurim Lenini pea.
22 tonni kaaluv skulptuur on püstitatud linna peaväljakule ja pidavat ühtlasi oma suuruse tõttu kuuluma ka Guinessi rekordite raamatu nominentide hulka.

Külaskäik kohalikku vabaõhumuuseumi tutvustas ehedalt vene töökultuuri.
Järgmisel päeval pidid seal toimuma suured pidustused, kuhu ka kohalik president (Burjaatia president siis eeldatavasti) kohale ilmuma pidi.
Sestap asfalteeriti ja küüriti ja kohendati vabaõhumuuseumis kõike.

Töö Potjomkini külas ise nägi välja aga selline:
– Asfalteerimine. Paar kilist töölist viskasid asfaldisegu murule. Kolmas hõõrus seda labidaga laiali. Lõpuks, kui midagi teetaolist oli valminud ning teerulli oodata võis – siis tuli mingi kohalik vend ja sõitis värskelt asfalteeritud teest üle, rõõmsalt rehvijälgi asfaldi sisse pressides. Loomulikult istusid kilid kõik samal ajal tee ääres ja jälgisid apaatsete nägudega toimuvat, üritamatagi jälgi uuesti asfaldiga katta.
– Lillede istutamine. Kuna tööde algusega oldi (nagu ikka) viimasele momendile jäädud, siis polnud mõtet peenardele enam lilli istutada. Sestap tõmmati enam-vähem sirged vaod mulla sisse, kuhu hommikuks torgati suurem kogus kohalikust lillepoest ostetud lilli. Et need siis õhtul pärast pidustusi taas üles noppida ja kodudesse laiali kanda.
– Peldikute paigaldamine. Üllatuslikult nägime esimest korda Venemaal viibimise jooksul vabaõhupeldikuid. Noh, neid plastikust kuute, kus isegi PRILL-LAUD eksisteerib. Ent – kuna kohalikud ei osanud selliste ilmaimedega suurt midagi peale hakata, siis tõsteti peldikud kõik ühte puntrasse, enamus suisa uksed üksteise vastas.

Kõige eelneva kõrval kahvatus nii väljapanek kohalikest hõimurahvastest kui ka ülevaated vanausulistest, kasakatest, budistidest ja teistest piirkonda aja jooksul asustanud tegelastest.

BUDISTID JA VANAUSULISED.

Vajakajäämist vabaõhumuuseumis korvas veidi külaskäik budistide kloostrisse ja vanausuliste külla.
Kuigi jah…

Võrreldes traditsiooniliste budistide kloostritega, meenutas külastatud paik pigem nõukaaegset autobaasi, mille tööliskond korraga üksmeelselt budismi vastu võtta otsustas.
Sedavõrd ligadi-logadi oli kohapeal kõik, ülepeakaela (loe: pohhuistlikult) valmis nikerdatud ja süüdimatult välja mängitud.
Olgu siis alumisest lõualuust ilma jäänud tiigrikuju, templis mobiiltelefoniga rääkiv mungaeelik või suveniirimüügiplatsid peatemplis.

Seevastu vanausuliste külas tundus kõik palju ehedam. Seda küll hetkeni, mil selgus tõde…
Aga alguses viidi meid vanausuliste püha mäe juurde, mille tipult avanesid tõesti hingematvad vaated. Siis tervitati lauluga nii mäe juures kui ka külas endas.

Õnnestus kohaliku papi (õigeusu preester) poolt asutatud koduloomuuseumis käia. Viimane, kusjuures, oli tõeline vaatamisväärsus! Väljapanek, mille mees oma kätega ümbruskonnast kokku kogunud, andis silmad ette mõnelegi suurele muuseumile. Ning eksponaadid, mis seal lihtsalt nurgas seisid, maksaksid läänes meeletuid varandusi.

Järgnes lõunasöök vanausuliste seltsis, mida aitas alla loputada suur kogus samagonni. Kere ägisema paneva söömaaja jooksul lausuti traditsioonilisi tooste, jõudes lõpuks ka sünnipäevalapse Krõõda äramainimiseni. Siis ta veel ei teadnud, et…

…tema sünnipäev saab ka tema abiellumise päevaks.
Kuna söögile järgnevalt etendati meile ka kohalikke pulmatraditsioone, mille käigus Krõõt pruudiks valiti. Arvestades kogu protsessi keerukust – eelistaks ise küll pigem Eestis abielluda.

Lõpuks, kui etendus läbi, tuli ka tõde päevavalgele. Nimelt langesid vanausuliste trupi juhi huulilt saatuslikud sõnad: “…meie arvukate Ameerika turneede käigus…”.
Selge siis…olime sattunud taaskord turistilõksu.
Ent – arvestades täispugitud kõhtu ja mõnusat samagonni – ei morjendanud see suurt mitte kedagi.

ÄRASÕIT.

Ja oligi aeg nina taas Eesti poole pöörata.
Esimese katsumusena ootas ees läbi öö kestev rongisõit Ulan-Ude’st Irkutskisse.
Et kõik olid teekonnaks hoolikalt valmistunud (pudelikõlina ja kuivatatud kala lõhna järgi arvestades) tõotas reis kujuneda talutavaks.
Mida ta põhimõtteliselt oligi – kuigi vahepeal käidi naaberkupeedest manitsemas, et ei maksa liiga valjult laulda.
Lõppkokkuvõttes aga ei vaadanud meid vagunis keegi halvustavalt. Välja arvatud üks kolmekümne kanti mees, kel tundus olevat kaks alaealist tütart. Hiljem selgus, et üks neist alaealistest on hoopis teise tüdruku ema.
Kiired arvutused näitasid, et antud juhul sünnitati laps 13-14 aastaselt. Kohalik kultuur vist…

Ja oligi nagu kõik.
Edasine möödus otsekui linnulennul: lennukile – lennukilt maha, lennukile – lennukilt maha. Lõpuks veel bussiga logistamine ja oligi koduuks silme ees.

Möödus päev, kaks – ning tekkis igatsus Siberi järele. Seda muidugi alles siis, kui mõnusalt dushi all ligunetud ja üle pika aja normaalses voodis magatud.
Taoliste reiside-rännakutega on ikka nii – kui ühel hetkel tunnedki, et “nüüd küll aitab”, siis hiljem toimuvale tagasi mõeldes tahad veel ja veel.
Sellest ütluski – “Siber on parem kui seks!”.

Õnneks lohutab see, et järgmisel aastal on planeeritud poolteist kuni kaks kuud Siberis veeta…..

15 kommentaari

  • Elen Luik kommenteeris

    Kahtlemata huvitav lugeda. 🙂

  • gaal kommenteeris

    hää lugu, pilte tahaks vähe suuremalt kaeda.

  • Marko Kaldur kommenteeris

    Tänud! 🙂
    Mingil põhjusel pilte laadides muutis need siin väikeseks. Pean uurima, miks…
    Aga galeriisid piltidega leiab siit:
    http://www.markokaldur.com/siber2009

  • Anu kommenteeris

    Tõesti hea tekst 🙂

  • Ave kommenteeris

    Olen enamus nimetet paikadest ise läbi käinud u 1985. Baikali vesi ongi keskmiselt 9kraadi, mina sain küll ujuda, sest madalamates lahtedes kus meie tur baza asus soojenes vesi kenasti suplemiseks vajalikku temperatuurini. Irkutskist jäid meelde äärelina puitasum, kaunite kaunistatud akendega. Tänavate viisi sai seal jalutatud ja tollaal ainuvõimalikke slaide klõpsides. Ainult Ulan-Ude jäi käimata. Aga Venemaal jm NL-s reisides oli üks kindel aga tõhus vahend, mis põhja aitas kindlana pidada. Tõhusa vahendina võtta kaasa kartulitärklist ja olenevalt mure suurusest kas 1-2 tl tärklist poole klaasi vedelikuga segades ja alla neelates saab asja kontrolli alla u poole tunniga. Tärklise kotike ei puudunud meie reisihimulise pere pagasist kunagi.

  • Aili kommenteeris

    Väga põnev, häid reisielamusi edaspidiseks!

  • Anu kommenteeris

    Jah, suvel täiendasin selle teksti põhjal enda reisi nimekirja kohe ja kusjuures nüüd tundub, et on isegi lootust varsti ehk 🙂

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Oh.. taas üks pikk lugu, mille alles nüüd avastasin, aga lugeda enam ei jaksa- uni juba silmas.. aga homme loen ja kommin siis asjalikumalt 🙂

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Isver.. Haigustest rääkides- ma poleks küll läinud vanglasse.. Selles osas olen mina kartlik.. Veidi nagu Monk 😀

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Oi kuidas mulle meeldis lause, et: “No ausõna – tollest saledast, loomulikult päevitunud, pruunide veidi pilukil mandlisilmade, malbete ripsmete, kuldse tooniga tumedate juuste, südamessetungiva pilgu, heliseva naeru ja vaimustavate näojoontega iludusest saab ainult oma naine veel säravam olla!”
    Võrratult sõnastatud ja see oma naise esile tõstmine- super! Tuleb Sulle au anda 🙂 Kas on veel selliseid aatelisi mehi 🙂

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Oh.. peldikud olid kindlasti rõvedad… Olen ühte sellist kuhjaga auku kohanud ka Võru Kuperjanovi kaitseväe aladel, kus vahtkonna poisid käisid.. See oli muidugi aastaid tagasi, nüüd seal kõik euro tasemel, aga tookord -FUIIIIII…
    Kuidas küll seal suudetakse teed siledad hoida??? Meil siin täidetud kruusakad- kõik treppis 🙁
    Mis teema nende karudega seal pildil???

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Armas aeg… minul läks küll ainuüksi lugedes siin süda vahepeal kurjaks.. Kuidas Te küll suutsite kõik selle vastu pidada??? Viinaga keha pesta, see oli ilmselt lausa hädavajalik 🙂
    Seda pilti tahaks omalegi, kus on peal nii loojang kui maru üheaegselt.. Kui ma oma meili jätaksin- kas oleksid nõus saatma foto? Siin on selle suurus miinimum ja tahaks ikka suuremana, paneks kaunistama arvuti töölauda 🙂

  • katukas kommenteeris

    Loen ja imestan kuidas mõnele on antud oskust sedasi sõnu ritta panna.Mõnus lugemine taaskord tänud jagamast ja meiega jagamast

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Vaprad olite, et vastu pidasite. Samas peab ütlema, et elamusterohke reis 😀 😉

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Loe ja naera ribadeks, tõeline peldikukultuur ikka 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga