Soomes 54

Sõbranna helistas ja küsis, et kas ma ei tahaks temaga koos Soome maasikaid korjama minna, et veidi raha teenida ja niisama vaadata ringi.. Olin skeptiline ja ei teadnud mida arvata, aga samas ma seda plaani maha ei matnud. Sain aru, et ta teab kuhu on minek ja keegi ootab ees, ning lõpuks nõustusin kaasa minema ja meelitasin oma mehegi sinna.

Kohale pidime jõudma pühapäeval ja sinisilmselt lootsime sinna minna pikemaks ajaks. Mehel oli just alanud puhkus, mees oleks saanud olla kolm nädalat. Mina ja mu sõbranna olime töötud ja meie oleksime saanud olla seal kuni süda oleks lubanud.  Pühapäeva õhtupoolikul Perniösse jõudnud, hakkasime otsima seda kohta, kus oli meie “kodu”. Nimetagem seda “kodu” edaspidiselt magalaks.

Soome jõudes selgus, et mu sõbranna ei teadnud täpselt ise ka kuhu minema pidime. Mingi meesterahvas teda telefoni teel juhendas ja andis kellegi numbri, kes pidi seal neid asju juhatama …
Leidsime siis lõpuks selle kontaktisiku, kes ütles, et ei tea, kes meid saatis, aga peremehel tegelikult pole enam töölisi tarvis ja maasikahooaeg hakkab ka lõppema (olgu öeldud, et Eestis polnud veel alanudki). Aga siis pidas ta peremehega plaani ja meid jäeti sinna.
Saime siis ikka omale mingid magamisasemed ja näidati meile, kus miski asub…Tuli varakult magama minna, sest hommikul kell 7.00 oli auto meil järel, et põllule minna..  Autos puudusid istmed, et me kõik ära mahuksime ja mõnel oli tagumiku all plastmassist kastike..  Olime seal läbisegi, eestlased, lätlased ja mustanahalised (enam ei meenu, kust nad pärit olid). Mustanahalisi kutsuti täpikesteks, sest nad olid nagu tumedad täpid keset rohelisi maasikalehti.  Sõit põllule oli omamoodi ekstreem.. 70 alas kihutas juht 120-130ga ja ei hoolinud sellest, et autos olijad olid kõik lahtiselt nagu lihatükid kuudis..
Politseid me Soomes peaaegu ei kohanudki. Seal nad niimoodi liikluses ei passi.

Kuna mina korjasin 1,5 korda kiiremini kui mu mees, siis otsustasime, et täis marjakorvid viib tema ära autosse ja mina korjan. Olin küürakil kuni õhtuni ja magalasse jõudes tuli oodata oma järjekorda dušši alla minekul.. Olin rampväsinud ja kange.  Esimene õhtusöök alla ei läinud, läksin kohe magama. Uinuda ei kannatanud, sest meiega samas toas  magav naine norskas nagu mingi koletis. Kui ma koputasin talle õlale ja ta ärkas, siis ütlesin, et ta norskab. Tema vastas seepeale, et :“Ma tean seda isegi“.
Hea lohutus mulle, eksole 😀 See tädi keeras end külili ja norskas edasi … Lõpuks ma siiski uinusin.

Öösel ärkasin selle peale üles, et ma ei saanud ennast voodis pöörata. Meeletu valu kõikides lihastes, oleksin nagu haledalt peksa saanud. Ma ei saanudki end liigutada. Hommikul oli vaja siiski minna taas põllule, ma ei saanud end ise püsti. Mehel ja sõbrannal olid ka lihased valusad, aga olid ju nemad siiski end sirutanud vahepeal ja nendel oli asi kergem. Mees siis surus jalaga mu lihaseid läbi ja tiris mu siis püsti. Kui lihased soojenesid, siis ikka sain lõpuks kuidagi end liikuma, aga meeletu valu oli ikka iga liigutust teha. Eks ma siis seal maasikavagude vahel roomasin ja oigasin, aga tööd tuli teha, ega me sinna magama ei läinud ju. Lihaste valu kestis kolm päeva ja ei andnud enne järgi kui neljapäevaks.. Neljapäeval oli juba enam- vähem tööd teha. Reedeks oli tülpimus juba korralikult maad võtnud, seda enam, et olime 2 päeva teinud ka vihmaga tööd.

Vahepeal (Võis olla teisipäeva õhtu) tulid Otepäält kaks piigat sinna tööle ja vaat need olid alles Duracelli jänkud. Meeletu kiirusega ja mängeldes korjasid nemad maasikaid. Meie sõbrannaga jäime veidi neile alla, teised (pikaaegsed) töötajad võtsid asja rahulikumalt ja ei kiirustanud töö tegemisega ning pigem nautisid ilma, maitsvaid maasikaid ja kuigivõrd siis ka korjasid. Otepää tüdrukud olid toredad ja eriti ühega tekkis meil omavahel ideaalne klapp, mingi päev naersime temaga poole ööni ja otsustasime ühiselt Eestisse tagasi sõita.  Reede õhtul pidasime, meie punt ja otepää piigad, peremehega läbirääkimisi, ja otsustasime, et lähme nädalavahetusel ka tööle ning uuel nädalal sõidame koju.Teised töötajad aga pidasid plaane kõrtsi külastamiseks ja hommikul olid kui kudenud räimed.

Õhtuti käisime veidi aega kohalikus raamatukogus (kirjasto) internetis- kodustega suhtlemas, see oli kogu meie meelelahutus.

  Peremees pani meid nädalavahetusel petersellipõldu rohima, mis oli pigem maltsapõld, kus leidus mõni petersellitaim. Me tundsime endid nagu Kusti, filmist nukitsamees. Need maltsahunnikud olid meeletud ja vahel juhtus, et taime ei õnnestunud kuidagi päästa kuna umbrohujuured olid suured, ning ükskõik kuidas ei püüdnud, ikka tuli taim kaasa. Mõne koha peal ei kasvanudki ühtki peterselli, sinna istutasime siis taimed tagasi, et kui peremees vaatama tuleb, siis hakkab ehk süüdistama, et me tirisime taimed välja.  Ja muidugi.. siis kui juhtusime selga sirutama (seda juhtus väga, väga harva), siis samal ajal sõitis ülemus mööda…  Eks kohalikud sõitsid ka pidevalt mööda ja eks siis vaadati kuidas orjad tööd teevad..

Esmaspäeval oli meil taas veel maasikate korjamine, kuigi maasikaid peaaegu enam polnudki… Teisipäeva hommikul startisime juba Eesti poole. Saime ikka peremehelt kenasti raha kätte, kuigi seda tundus olevat märksa vähem kui olime lootnud jne. aga vähemalt saime siiski raha.

Mina olin autoga ja Otepää piigad tulidki meiega koos Eestisse. Meile sobis, et reisikaaslasi juurde tuleb. Nemad said lihtsamalt koju ja meie saime veidi kütusekuludele leevendust. Kuna meie sõit toimus Võrru, siis viisime tüdrukud Otepääle kohale. Enne otsustasime aga Soomest niigipalju rõõmu tunda, et Idakeskuses veidi šhopata.. Seal parklas oli 4h tasuta parkimine.. Panime parkimiskella kenasti paika ja mõtlesime, et 4 tundi on meeletu aeg. Meil tuli siiski aega juurde keerata ja ikka ei saanud kõiki kohti läbi käia. Eks midagi ikka sai ka ostetud.

Lõpuks kui sadamasse jõudsime, olime õnnelikud, olime pärisorjusest pääsenud.. Aga siis märkas üks Otepää piiga sarnast meest nagu oli meie peremees. Me naersime, et meie orjapidaja otsustas ikka meile järgi tulla, et ei saa nii häid töötajaid minema lasta 😀

Laevas tekkis alles tõeline vabadusetunne. Sel päeval ja täpselt sellel hetkel kui me koju sõitsime, siis tegi Baltic Princess oma esimest sõitu- olime uues laevas ja kuulasime Airi Ojametsa laulmas- see oli hea ja mõnus tunne 🙂
Tallinna sadamasse jõudes olime tõeliselt õnnelikud. Kujutage siis veel seda tunnet kui pead puudutasid meie oma patju, meie oma kodudes. Hurraaaaa, olime kodus ja elus ja kogemuse võrra rikkamad.
 
Kuigi me tõotasime siis, et ei iial enam- sellist tööd me enam tegema ei lähe, siis tegelikult.. Nüüd ma läheksin uuesti, aga oleksin targem. Esimestel päevadel ei tasu end ära tappa 🙂 Asja tasub rahulikult võtta 🙂

54 kommentaari

  • nele reilson kommenteeris

    ma käisin üks suvi siin -eestis- maasikaid korjamas ja järgmine päev oli ka lihased haiged…. . Aga mida sina pidid läbi elama… jube ….

  • Siiri kommenteeris

    😀 Mis ei tapa, see pidi tugevamaks tegema 😛 Aga eks vale liigutus oli see, et ma püsti ei tõusnud vahepeal.

  • nele reilson kommenteeris

    noo, kas oled siis tugev?:)

  • Siiri kommenteeris

    hahhahaa… 😀 Ei tea, tugevam vast küll 😀 Kas katsumused ei pidanud siis tugevamaks tegema? Kas enda nahal pole kogenud?

  • katukas kommenteeris

    ei ole ilus talvisel ajal maasikatest rääkida

  • Siiri kommenteeris

    Mis teha.. hetkel igatseks isegi sinna orjapõllule tagasi 😀 Oled kaasa tulemas või, Katukas??? 😀

  • katukas kommenteeris

    miks mitte kui sa taas lähed tulen kaasa muidugi aga mul praegu maasika isu on

  • Siiri kommenteeris

    praegu saab ainult maitsetuid maasikaid sügavkülmast või Stockmani lettidelt 😀 Meil siin Tartus seda Stocki luksust pole 😛 😀 Niisiis poodi minek 😀

  • Rauno Ehasalu kommenteeris

    heh, nüüd tean mis tööd ei tasuks teha 😛

  • Siiri kommenteeris

    Rauno, eks töö on töö, eks ma läheksin iga kell uuesti kui korralikult makstaks, aga see aeg on ammu läbi, kus selle töö eest palka sai 🙂 Hetkel on see orjatöö, kahjuks.
    Ega jah, me mõtlesime ka, et mis see ikka, lapsed korjavad ju ka maasikaid.. Aga iga ilmaga pead korjama nii kuidas torust tuleb, et saada oma paar euro sendikest kätte, puhata ei tohi…

  • Anu kommenteeris

    Käisin ka kunagi maasikaid korjamas. Suuremaks probleemiks lihasevalu asemel oli päikesepõletus:S aga maasikad olid ikka head 😛

  • Siiri kommenteeris

    Anu, maasikad maitsevad võrratult igal ajal. Ma ei teagi kumb see hullem oleks, kas päikesepõletus või lihasevalu.. Aga kaaskannatajad siis :D???

  • nele reilson kommenteeris

    ma arvan et see oli üks paras elamus. :)…

  • Siiri kommenteeris

    Nele…ooo jaa… Kas Sa pole ise saanud maitsta maasikakorjamise “mõnu ja valu”

  • nele reilson kommenteeris

    noo kuule,… ma oli üks päev maasikapõllul ja siis olin juba sant valmis. aga sina olid… Kui kaua?

  • Siiri kommenteeris

    Haaaa haaaa haaa …. Ühe päevaga sant valmis 😀 Seda ma usun, eks mul kulus ka selleks üks päev, aga pidin edasi rassima, tuli ju sõidurahadki tagasi teenida 😀

  • nele reilson kommenteeris

    seda küll 🙂 muidu olekski soome jäänud orjama;)

  • Siiri kommenteeris

    ei, vast mitte, aga.. mine Sa tea 🙂

  • katukas kommenteeris

    loen ja vesistan jälle suud
    tahan maasikaid

  • Siiri kommenteeris

    mh.. mis ma teha saan.. 🙂 Pakkusin Stockmani välja 🙂 odavam variant kui kevadet oodata ja Soome sõita 😀

  • katukas kommenteeris

    stockmannis jama on

  • katukas kommenteeris

    igal juhul ise korjatud maasikas on kindlasti maitsvam kui mingi külmutatud plönn

  • Siiri kommenteeris

    seda kindlasti 🙂

  • katukas kommenteeris

    ja mis Soomesse puutub siis usun et ka soomes soomlased seda stockmani maasika plönni ei fänna eriti

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Talvel pole maasikate mekk iial sama mis suvise maasika mekk..-loogišh

  • katukas kommenteeris

    good point again 😛

  • Terje kommenteeris

    Oi need maasikate pildid tõid kohe suve meelde 🙂

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Siin neid lugusid palju, mis suve meelde toovad ja siis fotod.. oehhh.. Gomaailma avalehel ka superfotod muide ;))))

  • Siiri Kuus kommenteeris

    aitäh Karl-Erik 🙂

  • Marilin kommenteeris

    Päris hea ülevaade…sama siin et maasikaid korjama eriti ei kipu:P:D

  • Marilin kommenteeris

    Kuigi Soome tööle läheks kyl:D

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Oi Marilin.. Kui Sa vaid teaksid seda piina 😀

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Tegelikult isegi läheks Soome tööle ja isegi maasikale ehk 🙂

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Kui te teaksite armsad blogi lugejad.. Mul meenus see, et kui me Baltic Princessi pardal läksime oma autosse, et Eestis maha sõita, siis oli see kaetud mingi hullu lögaga.. Valge vaht vms.. Me ei saanud küsida selgitusi, sest maha sõiduga oli kiire.. Aga tõenäoliselt oli tegemist kas tuletõrje õppusega (see oli ju Baltic Princessi esimene sõit üldse), valehäirega või siis mingi õnnetusega.. Aga sellest vaikib ajalugu 😀

  • nele reilson kommenteeris

    aga kuidas te selle löga autolt maha saite ?

  • Siiri Kuus kommenteeris

    mis muud kui ikka pesime.. 🙂

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Muide, oli ikka rõve välimus küll.. enamus valgus ikka maha ja jäid jäljed, aga see ärakuivanud löga muster ilus ikka polnud .. Pidime niiviisi sõitma lapsehoidja juurde Võrru ja siis veel paarkümmend kilomeetrit tagasi Tartu poole.. 😀 Poe juures ei olnud just meeldiv peatuda ja neid nägusid näha, mis autot vaatasid 😀

  • Marilin kommenteeris

    Selline asi nagu Maasikate korjamine..seee on piin..käisin kunagi eestis 1 päeva:D rohkemaks ei olnud suuteline:D:D

  • nele reilson kommenteeris

    marilin : mina ka käisin eestis üks päev korjamas 😀 ja järgmine päev olin sant 😀

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Marilin ja Nele: Oh teid halajaid.. Teeme tripi Soome suvel koos w 😀 ???

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Nele ja Marilin.. Mulle lubati otsida Soome töö 🙂 Vähemalt suveks 🙂 jeeee…… “maasikale taas” 😀
    ( Kuigi ma lubasin, et never-ever ma maasikaid korjama enam ei lähe :D)
    Tegelikult ei tea veel mis töö..

  • Marilin kommenteeris

    Päris vinge..tahaks ka:D

  • Marilin kommenteeris

    Ja mina oleks käpp:Dsoome tripile:D

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Aga eks näis.. kui mulle midagi otsitakse, siis kes teab. Olen suhtleja tüüp, eks vast saakski miskit.. Aga hetkel tahaks ise ka koolis käimise kõrvalt teenida 🙂

  • Marilin kommenteeris

    jep see on hea mõte..kui see ainult nii keeruline antud hetkel poleks:) Jeii minu 100 komm tuleb sinule:D

  • Siiri Kuus kommenteeris

    ok.Eks arvestan sellega..aga nüüd tundi… 🙂

  • Maarja . kommenteeris

    Kommentaariks võin lisada, et olen 2 suve puukoolis töötanud ja vahel kujutas see endast terve päeva taimede rohimist:D Aga töö taimedega meeldis:)

  • Siiri Kuus kommenteeris

    🙂 Jah, aga kui on tunnitöö, siis saad rahulikumalt teha jne.. aga meil oli tamp taga sest iga mari oli raha 😀

  • Ingrid kommenteeris

    Mis vanusest võib juba maasikaid Soomes korjama minna?

  • Liis kommenteeris

    Tere! Otsin tööd soomes maasika korjajana..äkki keegi oskab öleda kus kohast ma selle kohta infot leiaks??
    või oskab keegi äkki mõne kontaktandme anda??

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Eks vanus sõltub ikka tööandjast ja lepingust.. Väga raske on saada kohta, sest aeg on raske ja keeruline, ning kohad ammu täis.. Olen ise vaid sel ühel korral käinud ja ei oma rohkem infot. Kui soome keel on suus, siis on lihtne otsida Soome veebilehtede kaudu, aga Eestis ja ainult eesti keelega sinna kohta saada on keeruline, kui pole tutvusi.

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Hea ja asjalik lugemine…läheks isegi soome miskit korjama, kui vaid kusagilt mõne pakkumise saaks 😛

  • Siiri Kuus kommenteeris

    läheks hetkel ise ka, kuigi tõotasin siis, et ei enam 😀

  • Marge kommenteeris

    Tere!
    Kuna hakkab Soomes maasika hooaeg pihta ?
    On endal huvi minna Soomesse maasikaid korjama ja tõesti ei oska kuskilt informatsiooni otsida, kunas Soome keel endal suus ei ole.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga