Soome. Finnair

Septembris 1991 võeti Eesti vastu ÜRO liikmeks. Sel puhul olid USA-sse sõitnud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Arnold Rüütel, välisminister Lennart Meri ja mõningad abistavad ametnikud, siinkirjutaja nende hulgas. Lisaks vastuvõtutseremooniale ÜRO peahoones, pressikonverentsidele ja muule ametlikule New Yorgis, toimus ka kohtumine George Bushiga Washingtonis. New Yorgis oli ette nähtud veel selliseid pehmemaid üritusi, millel polnud just üliolulist poliitilist kaalu, aga aitasid kultuurselt täita lünki pingelises päevakavas. Näiteks külastati kunstnik Mark Kalev Kostabi ateljeed ja Finnairi NYC-i kontorit.

Too viimatimainitu – visiit Finnairi – tundus mulle esmalt eriti mõttetu, Kostabi oli toona vähemalt tähelepanuväärne fenomen Eesti ja Ameerika kultuurielus. Finnair toetas Eesti tipp-poliitikute suuri riiklike visiitide ja selle eest tuli neid tänada. Aga just-just olime iseseisvuse saavutamiseks ennastohverdavalt võideldud ja soodsate tingimuste kokkulangemise abil oligi oodatud iseseisvus äsja saabunud. Tsiviillennundus ei tundunud ses kontekstis mulle nii oluline, et president ja välisminister sellega tegelema peaksid. Ma olin lühinägelik.

Ometi olen sellest kohtumisest oma päevikusse päris palju märkmeid teinud ja kiitnud servale märgitud kommentaarides paaril korral veel eraldi Arnold Rüütli argumentide valimise oskust ja esinemist. Rüütel rääkis näiteks sellest, kuidas tuua Nõukogude Liidu avarustelt koju 25-30 eesti rahvusest lendurit ja lennundusspetsialisti, koos soomlastega arutleti, mil moel Soome võiks olla abiks nende väljaõppe korraldamisel. Lennart Meri mõtiskles selle üle, kuidas välisminister Paavo Väyryneni abil leida rahasid selleks koolituseks ja lennupargi uuendamiseks. Soomlased mainisid soliidselt, et neil on küll töine ja hea kontakt transpordiminister Tiit Vähiga, ent nad ei taha olla ise pealesuruvas positsioonis, vaid ootaks ära Eesti poole soovid ja huvid. Tunnistan, et ei jälginud hiljem, kas sel jutul ka mingit praktilist tulemit oli või jäigi ta selliseks poliitiliseks small-talkiks. Igatahes osales Finnair Estonian Airi erastamiskonkursil.

Mõni aasta pärast toda Finnairi-külastust tõi Lennart Meri Eestis käibesse termini „Eesti Nokia“, mis tähendas midagi „oma“ ja rahvusvaheliselt edukat, mille leidmisele peaksime keskenduma. Eesti Nokia peale mõtlemine oli vaieldamatult inspireeriv ja kujund töötas hästi, hoolimata sellest, et teda aegade jooksul ka naeruvääristatud on. Soome abi Eesti taasiseseisvumise aegadel on raske üle hinnata. Töised kontaktid ja ühiselt arusaadav kultuuritaust on loonud suhtevõrgustikud, ilma milleta Eesti oleks kindlasti hoopis üks teine Eesti, vaesem igas mõttes.

Aga võib-olla peaksime nüüd otsima mitte komeeti, mis taevas näha ainult mõneks hetkeks, vaid mõnd rahulikku planeeti, mis teeb nagu Neptuun vaikselt oma suuri ringe ümber Päikese.

Tänaseks on Finnair üks maailma vanimaid lennukompaniisid (asutatud 1923), mis on üle elanud kõikvõimalikud turbulentseid ja lama ning streigid on olnud sealgi. Aga nad ei ole rapsinud ega lollilt eksperimenteerinud. Teatud mõttes sümboliseerib Finnair klassikalist soome sisu kogu oma rahumeele, pikatoimelisuse, teatud põikpäisuse, ent kindla püsivusega.

Võib-olla peaksime nüüd otsima hakkama hoopis Eesti Finnairi. Närvilisuse asemel midagi, millele võib kindel olla. Nii kindel, kui täna üldse kindlaid asju ses maailmas on.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga