Sihikindlalt omal teekonnal

Kerge on laskuda iseenda sisemuses kõrval olijate mõtete, ideede ja tõekspidamise küüsi, ja nii ühel hetkel leida ennast nii öelda olukorras, kus tunned, et kõik justkui pole päris, nii nagu hing ihkab. Ja siin ma pean silmas, et vaadata seda "nagu hing ihkab" veidi sügavama pilguga.

Tänaseks päevaks on möödunud mitu head aastat minu viimasest sisse kirjutisest GoBlogisse. Mõtteis on see tihti olnud, aga ikka leidsin endale vabandusi mitte kirjutamiskes, kas oli selleks siis aja puudus vms. Hea tahtmise korral aga suudame kõike, ja kui mõtted juba paigas, siis jookseb ka kõik muu kenasti paika, ja tuleb omada kannatlikkust.

Ülevalpool pilvepiiri. Mt Taranaki tagaplaanil. Peale paaritunnist matka ja higi valades, siis kord ümber pöörates ja ahastuses olles tollest lummavast vaatest.

 

Seega ma nüüd teen väga põgusa ülevaate , mis paar viimast aastat on mu eluteele toonud ja sealt sujuvalt liigun edasi ühe huvitava enese väljakutse juurde, mis viis mind jõulud, aastavahetus mitmeks päevaks looduse rüppe.

Pea neli aastat olen ma iseennast otsinud ja leidnud Uus-Meremaal. Kui siia 2010 saabusin, tunnetasin koheselt , et miskit hakkas minu sees elavnema ja tollal ei osanud ma suuri mõtteid mõlgutada, et millega täpselt tegu on. Terve aasta jooksul sai maktatud ja farmitööd tehtud, üks asi viis teiseni ja tundsin õndsust, samas siiski ka mingisugust rahulolematust, millele seletust taas ei osanud ma leida.

Tongariro Rahvuspark
Mt Ngauruhoe tipus varahommikul peale 1,5h matka pealambiga ja olles tuulte meele vallas, et seista silmitsi päikesetõusuga. õnnis hetk sai hinge sulanduda, kui pilved taevalaotuse katsid.

 

2011 jõulud tulin tagasi Eestimaa pinnale, veetsin pere ja sõprade keskel kolm kuud ja naasesin Uus Meremaale, kuid puudus mul vähimgi teadlikkus, mis minust saab (huvitav küsimus iseenda kohta ) Nii  peensusteni ei hakka siin minema, kuid kui kord tagasi teispool maakera olin, sai tõeseks fakt, et minu nö ootused läksid kõik allamäge, mis tegelikkuses pole muidugi tõsi, ma ainult ise lasin ennast viia madalamasse seisu ja hakkasin ennast haletsema, sest hirm oli suur , kuidas ma tekkinud olukorrast välja tulen. Olin sattunud sõltuvusse kellestki konkreetsest ja kui ühel hetkel side muutus talumatuks ning pigem tõi valu ja piina, siis hingeliselt ja vaimselt viis see mu energiad ja mõtted väga madalale. Olin õnnistatud tollal kuue kuu turismi viisaga, mis justkui tundus haruldus, aga näe iga asi tõesti juhtub omal kindlal põhjusel.

Nädala jagu pisaraid valades ja loomaks endale illusiooni, et kõik on väga kehvasti, hakkas tekkinud sasipundar siiski lahti hargnema. Mul õnnestus leida väikene töö ots, mis aitas mõtted mujale viia. Läbi teatud tutvustliini pidi asusin kuukene hiljem tööle teises piirkonnas, mis andis mul pikemad päevad ennast rakkeis hoida. Sellest tööotsast kujunes välja aasta pikkune teekond. Elasin ja töötasin põhja saarel Waitomo külas, kus Barry Woods omab maailma üht kõige unikaalsemat turismi majutust. Barry valiti auhinna vääriliseks ja veetis ta kuukene Prantsusmaal, kus oma auhind üle võtta. Koha nimi on Woodlyn Park. Ajal, mil Barry ära oli, sai minust nö täieõiguslik perenaine ja tuli kõikide toimetustega hakkama saada, tubabe koristamisest maja renoveerimise, muru niitmise, sigage toitmise ja klientide teenidamiseni ja palju palju muuga. Pani see mu õlule suure vastutustunde ja vajalikkuse hakkama saamisega. Usaldus on suur faktor, mis Barry mulle andis. Oma tubli töökuse ja aktiivsusega ma usun, et ma tema usalduse nii kenasti ära teenisin. Olin paikne, seega olin ma 24/7 kätte saadav. Elasin ma tollal sõna otseses mõttes laka peal, aga ma ei tundnud vajadust nurisemiseks või enama ihkamiseks, sest mulle oli tähtis, et oman tänu Barryle ametlikku tööviisat ja saan nii riigis edasi eksisteerida. Miks ütlen eksisteerida on põhjusel, et vaime pool oli siiski veel nõrk ja ei osanud mõelda, mis on minu tegelik eesmärk siin elus.

Talvekuudel tuli mul taluda meeletut külma, mis muidugi Eesti mõistes pole midagi, aga siin siiski on kõik kuidagi teisiti kehale vastu võtta. Ja kui puudub vähimgi soojustus ja elad laka peal , siis külm poeb sisse igast august ja augu tagusest. Magasin teki virna all, mis hoidis keha soojust, küll aga hommikul ärgata oli meeletu väljakutse, sest temperatuur mu “elutoas” langes vahel mitu head kraadi alla nulli, sõrmed ja huuled sinised, müts peas ja vapralt ikka edasi hoidmas sisimas usku suurtemate muutuse osas.

Silla nimi: Bridge to Nowhere
Vapustavalt tiheda ja rikkaliku emakese looduse rüppes peitus aare….

 

Usk ja usaldus on need kaks äärmiselt olulist faktori, millega olen tugevalt  nüüdseks kokku puutunud  ja iga päevaselt saavad neist minu sügavamad “sõbrad”. Usk ja usaldus elu suhtes ja mida ma väärt olen, olen aastatega väga suurelt muutunud ja ma tunnen sügavat õnnistust oma teekonna üle. Ja just seda me elu endast kujutabki: Teekonda. Oluline ei ole, millal sa oma sihtide ja unistuste poole konkreetselt jõuad, oluline on hoopis teekond, mis sind nendeni viib, ja kuidas sa ennast tunned, valitsed ja hindad , ning kuidas õppetundidega hakkama saad.

Usk ja usaldus, millest ma aastaid tagasi veel teadlik polnud, tundub, et olid siiski minu sügavaimas hingesopis igati aktiivsed, sest vaadates tagasi kõigele mis olnud ( mis hetkel meenub ), näen, kuidas iga tehtud samm viis mind uute väljakutsete ja seikluste, sügavamate enese otsingute suunas.

Kui aasta Barry Woodiga läbi hakkas saama, olid mul viisa “probleemid” taas silme ees. Immigratsioon ei näinud ette mul pikendust andmaks, ja põhjuseks oli, et iga kohalik on võimeline hakkama saama tubade koristuse ja telefoni vastu võtmisega. Barry ei suutnud neile kuidagi selgitada, et töö tegelikkus seisnes palju palju muus ja päevast , mil mul lahkuda tuli, hakkas Woodlyn Park vaikselt puhtuse osas kannatama, ma tõdesin, et kohalikud noored tüdrukud, enamus üksik emad, ei olnud seal, et Barryt tõeliselt aidata, neile oli vajalik vaid raha teenida, samal ajal, kui minu sisemuses valitses vaid tänulikkus, et mulle anti töökoht koos suure vastutusega ja kõik see lubas mul riigis edasi olla ning nii viisi vaikselt endaga enam silmitsi seista ja hakata vaatama lähemalt oma tegelikku teekonda, kes ma olen ja miks ma olen.

Oli siis 10. aprill , kui ma Barryga hüvasti jätsin. Viisa küll veel kehtis paar kuud, aga mul tuli lahkuda , et hakata otsima uut väljundit. Aastake oli mind vaimselt siiski nii palju tugevamaks teinud, et musta masendusse ma ennast ei lasknud. Mul oli kaks varianti lauale laetud: ma kas lahkun jäädavalt Uus Meremaalt või ma leian uue töökoha, mis on aktsepteeritav immigratsiooni silmis. Sai uurimustööd tehtud ja nii hakkas minu sees üha enam kerkima mõte saavutamaks Uus Meremaa residendi viisa. Läbisin mitmeid lehekülgi internetis  ja tõdesin peagi, et sisekujundus on suurelt aktsepteeritud. Kuna ma Eestis lõpetasin sisekujunduse bakalauruse kraadi, siis teadsin, et see on samm edasi, Universumil on mulle enam pakkuda, kui ma ise vaimusilmas oskasin ette kujutada. Sisekujunduse alla langes kenasti ka köögi kujundus, ning taaskord oli mul lai naeratus näol, kuna Eestis oma esimese praktika ja töökogemuse sain pea viie aastase staaziga Idema Köökides. Siin kohal suur suur aitäh Peep Savasonile ja Enriko Salale, kes mind sõna otseses mõttes tänavalt olid valmis vastu võtma. Ma olin niivõrd ebakindel iseendas, kui esimest kontakti tegime, aga näe, andsid nad mulle võimaluse ja koos oldud aastatest kujunes äärmiselt positiivne ja südamlik side kogu Idema meeskonnaga.

Tongariro Rahvuspark

 

Aga tagasi nüüd 10. aprilli juurde. Ma saatsin 26 köögifirmasse üle põhjasaare oma CV ja lisasin neile kirja, mis on minu ootused ja soovid (et nad oleksid valmis mind toeatama immgiratsiooniga tegelemisel ja aitavad mul saavutada residendi viisa). See otsus minus sai niivõrd kindlaks ja ainukeseks sihiks silme ees. Tagasiside tuli kolmelt firmalt. Ma olin valmis edasi liikuma kuhu iganes, nii kui nii olen suurelt huvitatud Uus Meremaa erinevatest piirkondadest , seega uus elupaik oli igati tere tulnud.

Laupäeva õhtul sain ma emaili David Mackay käest, ütlemaks, et tal juba töötab keegi Eestist, kellega ta on väga rahul ja seega on ta igati valmis minuga kohtuma. Ja pluss pool siin veel oli, et ta on aidanud paljusi immigratsiooniga, samal ajal  kui teised firmad mingil põhjusel pelgavad seda protsessi. Ma olin väga positiivselt üllatunud , nind ei lasknud midagi endal oodata. Esmaspäeva hommikul istusin autorooli, kogu mu materiaalne elu minuga kaasas ja olin valmistunud isegi öödeks om pisikeses autos. Paari tunni sõit ja saabusin Wanganuisse, mis on jõeäärne linn, Wanganui jõgi on Uus Meremaa pikim jõgi, mis pikki aastaid tagasi oli ainus teekond erinevate külade ja piirkondade vahel. Kasutusel olid aurulaevad ja õppides tundma ajalugu selles osas, siis on ikka päris huvitav küll.

Isegi, et Uus Meremaa on äärmiselt noor riik, on neil oma ajalugu pajatada, paljus see tuleb ilmsiks Maoride ja valgete omavahelises suthluses ja tõded, kuidas siin on palju konflikte olnud ja eks neid eksiteeri tänapäevgi, enamjaolt maade jagamise ja omamise osas.

Kell oli 10 hommikul, kui ma parkisin end Kitchen Contours ukse ette ja ehk küll sisemas veidi närviline, sisse ma kontorisse astusin, tutvustasin ennast ja viidi mind kokku Davidiga. Jutt oli lühike ja konkreetne, mis on tema nö ” tavaline käitumismall”. Ütles, et tulgu ma homsel päeval tagasi ja ta annab mulle nädalase katseaja. Kui hakkama saan ja tundub, et mulle meeldib, siis anname aga paberid sisse.

 

Too eestlane, kes firmas juba tööl, on päris Kohtla-Järvelt, nimeks tal Radion. Eesti keelt ta ei räägi ja pole ma isegi tänase päevani suurt aru saanud, kas ta peab ennast eestlaseks või mitte. Kui aus olla, üks väga suur erinevus, mis siin firmas töötades mulle on ilmsiks saanud võrreldes Idema köökidega, on kolleegide omavahelised suhted. Kuidas ei ole väga kokku hoidvat meeskonda, hommikul tuled, õhtul lähed. Samas tõden ka , et päevad on pikad, 7.30 hommikust kuni 17.00 õhtuni. Loomulikult vajad peale pikka päeva aega puhkamiseks ja mängimiseks ja tegelamaks muuga, mis huvi pakub.

Nädal aega möödus kiirelt, mõlemad pooled olid rahul ja nii ma oma teekonda tolles firmasin jätkasin. Peagi oli mul käes uus tööviisa ja sealt edasi koheselt andsin ma sisse residendi viisa paberid. Siin kohal suur tänu mu perele, kes mind tollel teekonnal suurelt toetasid ja aitasid. Oli mul Eesti poolt vaja saada palju paberimajandust, mis kõik vajas mu koduste aega ja pühendumist.

Kui paljud kurdavad, et residendi paberite ajamine ja niivõrd närvesööv ja piinarikas, siis mina küll sellise kogemusena kogu protsessi ei näinud. Teed kõik vajaliku samm haaval ja nii minust vähem kui aasta resident saigi. See oli üks äärmiselt imeline päev, kui uudisest teadlikuks sain. Oli siis 28. aprill 2014, olin just praamile astumas, et sõita lõuna saarelt põhja. Avasin ome postkasti internetis ja näen emaili immigratsioonilt. Esialgu käis kerge värin seest läbi, mis oli küll ebaoluline, sest kui ma iseendale aus olin, siis oli mul alati täielik usaldus ja teadlikkus, et mu dokumendid saavad kõik aktsepteeritud. Siin mängis rolli ka punktisumma, mis kaalub fakte , kui vana sa oled, vallaline või mitte, laste olemasolu, inglise keele teadlikkus, tööö kogemus jne. Minu punkti summa oli väga kõrge, mis tagas rahutunde. Kui ma kirja avasin ja lugesin , et mind on aktsepteeritud, ei suutnud kohe esmapilgul uskuda. Lugesin kohe paar korda, et äkki ma jätan midagi märkamata, aga ei, kõik oli sulatõsi, Mul olid pisarad silmis ja soovisin hõisata rõõmust. Justkui koorem langes südamelt ja asendus see teadlikkusega, et tänasest päevast alates on Uus Meremaa uksed minu ees alatiseks avatud, ja ma olen vaba naine siin maal, ma saan valida kus elan ja töötan ilma, ja ei pea enam mõtlema uute viisage peale.

Olen nüüd peas aasta olnud resident ja jätkanud oma teekonda Wanganuis. See kõik on olnud teadlik valik, kuna juba õige pea olen ma Eestisse tulemas ja tundus igati mõistlik olla paikne kus olen, ja pühendada aeg, et teenida raha oma ees ootava rännaku jaoks.

Elu Wanganuis on mulle väga suuri muutusi toonud ja selliseid, millest ei osanud ealeski unistada. Mu päevad on täitunud külluse ja rahuga, positiivse usu ja mõtetega ja oi oi kui palju muuga.

Viimase paari aasta jooksul olen ma ette ka võtnud erinevaid seiklusi looduse rüppe. Olen teinud pikemaid ja lühemaid seljakoti matku ja samuti viis päeva kanuuga mööda Wanganui jõge seigelnud.

Viimaste aastatega tõden, kuidas minu vaimnepool on suurelt tugevnenud, olen saavutanud enesekindluse, mis pakkus mu pikki aastaid meeletuid väljakutseid. Ma olen saanud enam teadlikuks, kes ma olen ja miks ma olen.  Ja neist kahest punktist lähtudes ma nüüd ka edasi liigun. Maailm on suur ja võimalused iseenda teostuseks on lõputud. Tuleb vaid olla julge ja vaadata iseenda sisse leidmaks oma unistused ja ihad, ning hakata nende suunas liikuma, isegi kui algselt tundub kõik pea võimatu ja ei tea, kust pihta hakata.

Nii nagu päikene tõuseb ja loojub iga päev, isegi kui on pilvine, päikene jätkab oma teekonda, ja nii ka loodus meie ümber on pidevas edasi liikumises ja kasvus, sügisel lehed langevad, kevade hakul uued pungad puhkevad, loodus elab , on pidevas muutuses ja nii ka meie. Ainus, mis on kindel, on muutus ise. Me muutume igal tõusval hommikul, täna ei ole me enam see, kes me olime eile ja nii annab see meile võimaluse loomaks iseenast uuena igal tõusval päeval ja aktsepteerida, mis erinevad päevad toovad. Igast päevast on miskit õppida ja ennast täiendada, väljakutsed samuti tulevd meieni ja on äärmiselt olulised. Ilma väljakutseteta ei liiguks me elus edasi ja jääksime oma tugitoolile mugavalt lebama, laskmas elul mööda veereda ja alles liig hilja taipades, et miskit justkui on jäänud tegemata. Õnneks küll on ees ootamas alati uus eluteekond, kus saab end taas teostada ja juba eelnevalt õpitud vigadest. Kõik, millega me praegusel teekonnal kokku puutume, on jätk eelnevale, me oleme siin, et endani tagasi tuua konkreetsem “pilt” iseendast, mis on meie maised ihad ja soovid. Väljakutsed elus on meie endi valitud ja ainult läbi nende me liigume oma ihade ja unistuste suunas. Seega alati ainult olla tänulik uuele väljakutsele ja süübida tollesse täieliku põhjalikkusega, ning leida juur mõte või õpetus, mis too väljakutse soovid meile öelda. Mis on see meie sisemuses, millega tuleb meil silmtsi seista, et õppetunniga “hakkama saada”.

Ma nüüd hüppan edasi ajani, mis viib mind sammukese lähemale mu 11st päeva füüsilise ja vaimse väljakutseni.

24. detsember 2014 oli mu esimene päev ees ootavale kolmenädalasele puhkusele. Päev enne ma sõitsin Wellingtoni, kuhu jätsin oma auto. Siin kohal mainin, et Wanganui etapp mu elus on mind kokku viinud äärmiselt huvitate inimestega. Sain tundmaks eestlaste kogukonda Wellingtonis ja kolm korda aastas ( jõulud, vabariigi aastapäev, jaanipäev) saadakse kokku ja kes vähegi viitsib, siis toob kaasa Eesti maitseelamust. Mulle on see mõnusaks väljakutseks olnud. Esimest korda elus sai proovitud sülti, mida neil kohtumistel polnud keegi varem veel teinud. Samuti peedi ja heeringa salat, mis ka kadus laualt imekiirelt. Super.

Kohtunud olen ma kümnete ja kümnete eestlastega, kes kõigil oma huvitav lugu pajatada.

Ürituste looja on alatiselt Tõnu Loorpärg, kes on Eesti aukonsul Wellingtonis ja nii osad kohtumised ka tema Waikanae kodus toimuvad. Oligi viimane minu jaosk praeguseks hetkeks paar nädalat tagasi Vabariigi aastapäeva tähistamiseks. Mul oli nii hea meel, et õnnestus end seal leida. Paljud räägivad veel Eesti keelt ja on olnud nii tublid, et vanemate kaudu ära õppinud. Osad aga pole Eesti keelega suurt kokku puutunud. Meeleolu ja atmosfäär on alati niivõrd positiivne ja südamlik. Paljud külastavad aeg ajalt Eestimaad ja üllataval kombel sel suvel , kui ma ise Eestisse jõuan, on samal pinnal minuga ka kolm abielupaari, kellega püüan kokku saada. Üks abielupaar on endale soetanud suisa talumaja Saaremaal ja ootan huviga kohtumist nende talus ja kutsumaks neid külla mu vanemate tallu, mis samuti siis Saaremaal. On ette juba näha, et mu teekond Euroopasse saab olema igati põnev ja ma ootan suurelt ka juba pere ja sõpradega kohtumist. On sel suvel ees ootamas ka suguvõsa kokkutulek, mis samuti on niivõrd vahva üllatus ajaliselt, Pole ma ju aastaid saanud neist üritustest osa võtta, ja nüüd saab näha, kes kuidas elus edasi liikunud ja kui palju on uut järeltulevat põlve lisandunud.

Mt Aspring.
Neljapäevane matk

 

Aga nüüd liigun siiski edasi  oma rännakuga ja pajatan Imelisest jõulust maal, mis on saanud minu teiseks koduks. Olen siin kokku veetnud neli jõuluaega ja igaüks neist olnud isikupärane kogemus. Iga uus jõuluaeg muutunud ma hingeliselt rahulikumaks ja aktsepteerivamaks  faktiga, et siin pool maakera olles jääb see tõeline jõulutunne olemata ja seda fakti on ka teised täheldanud. Suure sooja ja päikese valgusega, ilma verivorsti ja piparkoogi lõhnata jääb puudu loomaks juba sisse harjunud jõulutunnet. Aga nii kord, et elus valikuid tehes tuleb miskit jätta ja seega ainus võimalus siiski jõulurahu ja südamlikkust tunda, on kõike aktsepteerida. On valikud ju olnud ka minu teadlikud valikud, mitte kellegi survel tehtud sammud.

Niisiis 24. detsember lendasin ma Wellingtoni lennujaamast Nelsoni, mis on poole tunni pikkune reis üle imeilusa vaate, ookean ja Marlborough Sounds loovad lummava tunde . Nelson on lõuna saare põhja osas asuv väikene linn, mis on mind tervitanud väga mitmel korral ja seekord saabudes tundsin taaskord, kuidas miski seal mule sügavalt köidab ja tekitab enam positiivset ja mõnusat olemist. Kogu linna atmosfäär õhkab soojust ja miskit teistmoodi. Tol kaunil jõulupäeval oli väga kaunis päikeseline ilm. Ma jalutasin päeva jooksul linna peal ringi ja nautisin iseenda seltskonda. Käisin varajasel jumalateenistusel ja otsustasin minna tagasi südaööl, mil toimus kohalike jaoks see kõikse olulisem jumalateenistus, sest on nende jaoks siis kõige olulisem päev 25. detsember.

Öömaja oli mulle pakutud tuttava poolt, kes ise linnast lahkus aga n-ö vahetuskaubana saime kenasti hakkama, sest ma söötsin ta kassi ja jänest. Ma iseendale valmistasin mõnusa jõuluroa, mis vähegi oli võimalik siin kokku panna ja peale söömist suundusin tagasi linna peale, kus kõik oli pühade meeleolus. Enne südaöist teenistust oli kohalikul väljakul paari tunni pikkune lauluõhtu, kus kuuldavale tulid paljud ka meile tuntud jõululaulud. Ajaks, mis kõik algas, oli väljak rahvaga küllastunud ja see lõi äärmiselt südamliku ja meeldiva tunde. Vaatamata sellele, et olin leppinud jõuluõhtul olema omapäi, ma tundsin õndsust ja rõõmu.

Peale mõningast aega laule lauldes ja küünavalgust käes hoides, kutsus ühel hetkel preester lavale kõiki võõramaalasi. Ma tundsin, kuidas sisemus soovis lavale väga minna, samas hoidis mind esmapilgul tagasi teadmata hirm, süda puperdas sees ja puudus täielik enesekindlus, aga siiski miski minu sees mind püsti upitas ja ühinesin teistega. Olin ma ju päris kindel, et küllap olen ainuke eestlane. Laval olles ka nii oli. Erinevad rahvused koos, laulsime me Püha Ööd ja see oli fantastiline elamus, mis likvideeris ka igasuguse pinge minu sees. Ma nautisin hetke, mida teistega jagasin.

Laulu lõppedes palus preester paljudel soovida omas keeles häid jõulu ja head uut aastat, samuti mainida, kust riigist pärit. Ma soovisin oma korda, mis mulle ka ilmsiks sai. Oli huvitav kuulata teisi, enamus olid päris kas Kanadast, Saksamaalt, Inglismaalt, USAst , leidus ka üks Soome neiu. Ja siis mina. Haarates oma võimalusest tõi mulle aga hilisemalt ühe äärmiselt meeldiva üllatuse ja nagu mu ema ütles, tõeline jõuluime.

Kui kõik juba kord läbi sai ja ma omapäi ringi liikusin, oodates südaööd, kuulen ühel hetkel, kuidas keegi selja taga küsib: “Kas sina oled see, kes Eesti keeles rääkis?”

Ma pöörasin ümber ja olin hämmingus. Minu ees seisid kolm venda, Toivo, Andres ja Heino, koos oma isaga. Kõik käis nii kähku ja järgmine hetk olime kõik koos edasi sammumas, kuna nad kutsusid mind oma ema juurde, kes oli just magusama poole lauale pannud ajal, mil nemad käisid laule kuulamas.  Loomulikult ühildusin ma nendega, usaldus oli koheselt tuntav. Me jagasime nii võrd palju lühikese aja jooksul ja sain teada, et on nad kõik Uus Meremaal sündinud, aga super tore ema Liivi õpetas neile Eesti keele selgeks ja uskuda või mitte, aga kõik noormehed rääkisid ladusalt Eesti keeles ja see oli niivõrd kaunis. Väga tugev peale hakkamine neil olnud ja ka Liivil, et selline õpetamise teekond ette võtta. Kaks poega elavad Austraalias aga iga aasta jõuluks tulevad nad siia poole ja veedavad jõulud koos. Isa on Uus Meremaalane ja oli see ka talle eriline jõuluaeg, kuna peale pikki aastaid esimest korda oli kogu pere taas koos. Liivi ja Barry on lahutatud, elavad siiski veel tänasel päeval üksteisele lähedal, aga sellist lähedast kokku puudet pole aastaid jagatud.

Jõudsime siis Liivi maja juurde, üks kolmest pojast läks tuppa ja teatas emale uudist, et nendega kaasas keegi Eestist. Liivi tuli naerul näoga uksele ja kohe Eesti keeles rääkides laususime esimesed sõnad ja soojad kallistused. Ma usun, et see õhtu oli hämmingusse viiv meile kõigile. Meil oli nii nii paljust rääkida , et aeg lihtsalt tahtis käest ära joosta. Veetsin aega nendega pikalt üle südaöö, ma kuulasin huviga nende kõikide elulugudest ja jagasin enda oma. Eks see sai põgus ülevaade olema, sest juttu jätkuks kuudeks. Liivi on siin elanud 36 aastat. Ta vanemad lahkusid esmalt Rootsi ja sealt Kanadasse. Kui vanemad siit ilmast lahkusid, tõi elu talle muutusi teele ja nii ta lõpuks siia poole sattus. Liiviga kohtusin ma veel mitmel järgneval päeval ja ka juba uuel aastal. Niivõrd soe ja sõbralik hing ja kogu tema pere. Mis mind soojalt üllatas oli, kuidas kõik pojad ja Liivi ise on ära õppinud ehtsa Eesti kringli küpsetamise. See oli nii imehea ja suus sulav. Pani mind ennast kohe mõtlema, et on aeg ka ise kringli kunst ära õppida, millest saab minu üks eesmärke Eestisse sel suvel jõudes, otsimaks siin üles mõni vanaema retsept.

 

 

Seina peal kukkus neil käokell, mis tõi naeratuse suule ja Eesti šokolaadiga sai ka suu magusaks. Olles jutuhoos, ma tegin ka Skype’i-kõne vanematega ja tõin ka neile rõõmsa sõnumi, et päris üksi ma jõuluõhtul polnud.

Kuna tean, et sammud  mind taas ühel päeval Nelsoni linna viivad, ootan juba huviga ette uut kohtumist Liiviga, et tema eluseiklustest kuulda. Rääkis ta mulle kuidas kord tal tuli oma kangemat naise loomust näidata, et kinnisvara maakleritega siin asju ajada, ja selle peale kostis veel lisaks mulle, et sina ka ikka, Anneli, ole kange Eesti naine, jah. See tõi laia naeratuse suule. Niivõrd positiivne oli kohata perekond James ja luua uus kontakt oma kodumaise rahvusega.

Sellest kujunes minu jaoks imeline jõuluaeg, kust edasi ma liikusin 26. detsember seljakotiga matkama. Koti kogu kaal stardipunktis oli 24kg, mis tundus esialgu oi oi kui palju. Ja peatselt ma selle looni ka jõuan.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga