Septembri veetsime Indoneesias 15

Kui keegi oleks pool aastat tagasi öelnud, et veedan pea terve septembrikuu Indoneesias, oleks ma üpris ükskõikselt õlgu kehitanud. Nii aga ometigi läks.
Tallinna Lennujaamast startis meid kaheksa paadunud reisiselli, lisaks grupijuht Arne Uusjärv Go Travelist. Puhast lennuaega Tallinnast Jakartasse tuleb keskeltläbi 16-19 tundi, sõltuvalt ilmast, lennuki täituvusest ja jumal teab veel millistest asjaoludest.

Indoneesia on riik, mis laiub kolmes ajavööndis ja laiutab rohekem kui 17500 saarel, asustatud on neist umbes 6000. Indoneesia on maailma suurim islamiriik, sest 225 miljonist elanikust ca 85% on muslimid. Samas on näiteks 95% Bali saare elanikest hinduistid ja Florese saare rahvast 80% katoliiklased. Parajasti oli riigis usupüha Ramadan, kuid see polnud nii tuntav kui muudes islamimaades. Ise nimetavad nad oma usku „light islam”. Üksteise usku respekteeritakse.

8,5 miljoni elanikuga Jakartat loetakse maailma kuumeimaks pealinnaks. Ei tea, kas selle faktiga nõustuda, kuid saunalik temperatuur valitseb seal tavaeestlase jaoks küll. Jakarta iseenesest ei rabanud erilisusega, pigem ehk isikupäratusega. Metsik ja kaootiline liiklus, meiesugustele pea võimatu ellu jäämiseks, samas ühtegi õnnetust me ei kohanud. Kõiksuguste kaherattaliste, motoriseeritud või siis mitte, mäekõrgune ülekaal, kohati tundusid nad liikuvat nagu suured lained. Kõrvuti vaesus ja kõrghoonestus. Meie neljatärni hotelli müüri taga avanes täies reaalsuses kohalike maailm, tänavate laiusega umbes kaks meetrit, majad püstitatud materjalidest, milleni meie fantaasia ei küüni, kanalisatsioon samas tänava veeres. Aroomid, milles segunesid mustus ja hõrgud toidulõhnad polnud just meie ninadele. Kohalikud on rõõmsameelsed, hiiglasliku naeratusega ja peamine, üldsegi mitte pealetükkivad. Üllatuseks oli, et kahe päeva jooksul kohtusime peale endi veel vaid viie eksinud moega poola turistiga. Pole ka ime, sest Indoneesia lipp on tegelikult Poola lipp jalad ülespidi. Itsitasime endamisi, et küll need vaesed poolakad võivad nördimusest tummad olla päevad läbi oma lippu tagurpidi vaadates. Tuleb küll tunnistada, et indoneeslased oma lippu armastavad ja riputavad seda igasugustes variatsioonides kõikvõimalikesse kohtadesse.

Indoneesias on üle 300 etnilise grupi ja rohkem kui 700 keelt ja dialekti. Riigikeeleks on Bahasa Indonesia, mida õpitakse maa kõikides koolides. Abielu on püha ja lahutusi tuleb ette harva. Seda viimast usulistel põhjustel, ning pealegi on lahutamine väga kallis protseduur ja mitte kõigile taskukohane.

Indoneeslased on uhked oma Rahvusliku Monumendi üle. See Jakarta keskmes kõrguv 137 meetrine marmorsammas, tipus kullatud leek, sümboliseerib indoneeslaste vabadusepüüet. Meie Yogyokartast pärit giid oli enamgi elevil kui meie ja pildistas sammast relvitukstegeva entusiasmiga. Jakartas asub mošee, mis mahutab korraga 20,000 palvetajat. Rahvuslik Teemapark, 300 hektaril laiutav „Vabaõhumuuseum,” on nõukogude nostalgiat tekitav mammutlik kompleks, esindades ja peegeldades elu Indoneesia erinevatel saartel, erinevates etnilistes gruppides, erinevates arhiteektuurilistes kooslustes. Pargi mastaap on nii tohutu, et selle põhjalikuks läbitöötamiseks vajanuks me mitut täistööpäeva. Kurb oli vaid tõdemus, et olime pargis pea ainsad külastajad.

Kütuse müük on riiklik monopol. Bensiinijaamad võivad olla eraomanduses, kuid kõik müüvad ainult Petramina firma kütust. Eranditult kõikides bensiinijaamades on eraldi ruum või hoone palvetamiseks – Mushollah.

Jakartas leidsime esmapilgul uskumatu liiklusmärgi: „7.00-10.00 ja 16.00-19.00 võib sõita antud tänaval lahtiste akendega autos, milles on vähemalt 3 reisijat.” Nii üritab linnavalitsus piirata tühisõite. Lahtised aknad on kohustuslikud, et politseil oleks hõlpsam kontrollida reisijate hulka autos. Päris originaalne mõte. Tähelepanu köitsid ilusad erkpunased bussid, mille uksed asusid maast umbkaudu meetri kõrgusel. Meie hämmelduseks oli tegu turvabussidega, milledesse pääseb spetsiaalsetelt maast kõrgemal olevatelt ooteplatvormidelt. Selle kontseptiooni ja loogikat oli väga raske mõista.

Ida-Jaaval, Porongi linnas, peatusime huvitava loodusnähtuse juures. 2006.aastal oli Jaava saare idaosas tugev maavärin, mille tagajärjel linna lähedal avastatud gaasimaardla puuraukudest hakkas lisaks gaasile purskama ka muda. Kaevetöid tegev firma üritas auke sulgeda, kuid juba tekkisid uued kolded ja peagi väljus kogu protsess inimese kontrolli alt. Lühikese ajaga muda-gaasiväli mastaapselt suurenes, mattes enda alla maad, majad, tehased. Täna üritavad teadlased kogu maailmast seda müsteeriumi lahendada, kuid siiani edutult. Väävlilõhnalist muda-gaasimerd eristab linnast kõrge tamm, kuid valitsusel on täiesti põhjendatud hirm, et tamm ei ole piisav ja ohutu lahendus.

Jaaval tegime piduliku „duriani peatuse”. Ilmnes, et meie grupis on endiselt indiviide, kes pole maitsnud seda maailmakuulsat puuvilja. Kuuldes meie soovist, teatas muidu üdini leebe bussijuht sõjakalt, et duriani keeldub tema kategooriliselt transportimast. Duriani lehk tõepoolest ründab haistmismeeli niisuguse ägedusega, et tekib tunne nagu imbuks see nahapooridesse ja kleepuks ninasõõrmetesse. Raske on kinnitada gurmaanide väidet, et durian on puuviljade kuningas, kuid võin käsi südamel vanduda, et lõhnade kuningas on ta küll. Jääb vaid üle imestada, miks ei kasuta seda moodne meditsiin, kindel, et durian murraks ja ehmataks igatsorti tõbe hõlpsasti.

Suuresti lustlik oli reisil söögikohtade külastamine. Kohalike ettekandjate ajumaht ei sisalda mõistet, et üks seltskond ei ole teps mitte üks perekond ning et võidakse tahta oma arveid eraldi maksta. Tekitasime oma loogilise sooviga igal pool tohutu segaduse. Tihtipeale läks vaja veel kolme-nelja lisapead ja suurel hulgal lisaaega, et arvetega valmis saada.

Indoneesia rahaühik on indoneesia ruupia. 1000 ruupiat võrdub umbkaudu 1 eesti krooniga. Eestlase jaoks on Indoneesia väga odav maa.

Borneo ehk Kalimantan.

Borneo kostitas meid kogemisväärsete troopiliste vihmadega. Veetsime kolm elamusrikast päeva Tanjung Putingi Rahvuspargis. Teekond viis meid paadiga mööda Sungai jõge, mille värvus varieerus kuni süsimustani välja, ekvatoriaalsesse vihmametsa. See lopsakas massiiv elas ja häälitses salapäraselt, õhk oli lõhnadest ja helidest pungil täis. Õhtuti ründasid meid sääsed otsustavusega, milline oleks au teinud igale lugupeetud armeele. Minu katmata jäänud jalad nägid välja, nagu oleks keegi mind kunstipäraselt kaunistanud. Eesmärk oli külastada ühte kahest maailmas olevast orangutangide looduslikust reservaadist. Et kohalik reisisaatja oli sattunud töötama orangutange uurinud ameerika teadlasega, saime ahvidest väga põhjaliku ülevaate. Ta oli nii fanaatiliselt neisse sümpaatsetesse loomadesse kiindunud, et oleks meid meelsasti oma „usku” pööranud. Töele au andes oli maailmas ainulaadseid pikanina ahve ja orangutange väga köitev jälgida. Orangutangid on kõik väga täpselt arvel ja igal isendil on nimi. Nad elavad vabas looduses, inimene annab neile vaid teatud kellaegadel metsas selleks spetsiaalselt rajatud söögikohtades banaane ja piimasegu. Tohtsime osaleda paaril söötmisel. Ühel neist aga valmistasid meile ahvides ehk suuremagi elamuse neli hispaania turisti. Tundus, nagu oleks neid aastaid vaikimisvande all peetud, ja nüüd vabadusse pääsenenuna olid nad otsustanud kõik vaikitud aastad tagasi teha. Nad vatrasid häälekalt ja vahet pidamata sellises koguses, et meie närvid olid viimseni proovile pandud. Need olid küll ühed tõelised loodusesõbrad.

Flores. Komodo Rahvuspark.

Reisi 12.päeval lendasime Florese saarele Labuanbajosse. Iseärasuseks vaid see, et lennuk väljus tund graafikust varem, sest kapteni arvates oli reisijaid piisavalt. Õnneks oli Arne Uusjärv osanud sellega varakult arvestada. Enne lennukile pääsemist ootas meid ees protseduur, mis seisnes selles, et kõik reisijad pidid astuma ükshaaval oma käsipagasiga kaalule. Fakt, mis naissugu kuigipalju ei rõõmustanud.

Labuanbajost algas meie 3-päevane merematk Komodo Rahvusparki. Komodo Rahvuspark on maailmakuulus oma ürgsete punasesse raamatusse kuuluvate varaanidega. Pargi looduses leidub suurel hulgal teisigi põnevaid flora ja fauna isendeid. Tuhanded nahkhiired Kalongi saarel panid oma tohutu hulga- ja iluga pea ringi käima ja meeleheitlikult fotoaparaate plõksutama.

Südantliigutav oli reis Rinca kalurikülla. Tundus, et valge inimene on seal harulduseks. Kogu külaskäigu aja olime ümbritsetud pea viiekümnepealisest lastekarjast, kes vaatasid meid seesuguse uudishimuga, et olid suudki lahti unustanud.Veel rikkumata rahvas, raha ja kingitusi nad ei nuianud, kuid olid ehedalt rõõmsad iga väiksema kui asja üle. Meie naiste lakitud sõrme- ja varbaküüned olid neile atraktsioon omaette. Külas oli väike 125 lapsele mõeldus koolimaja ja mõned elamud mandrilt sisse toodud õpetajatele. Püsti need hooned seisid ja koos ka püsisid, kuid nende majadeks nimetamine võrdub arhitektuurilise kuriteoga. Kogu küla on ehitatud kõrgetele vaiadele. Mage vesi on hinnaline, on vaid kaks veevõtu kohta, üks joogivee ja teine tarbevee tarvis. Kahjuks on ka joogivesi soolaka maitsega. Vahetevahel pidi küla tabama malaariaepideemia, mil haigestuvat pea kolmandik külaelanikest.

Indoneesias puudub haigekassa süsteem. Kui oled väga vaene ja tõepoolest vajad arstiabi, või mis veegil hullem, haiglravi, siis on külavanemal õigus kirjutada õiend inimese maksejõuetuse kohta. Siis tasub ravikulud riik. Väga levinud on loodusravi ja au sees on šamaanid. Parem on üldse mitte haigestuda.

Paapua.

Uus-Guinea on maailma suuruselt teine saar. Troopilise kliimaga saar on sakiliselt mägine, kaetud tiheda ja ligipääsmatu vihmametsaga ning krokodillidest kubisevate soode ja jõgedega, mistõttu arvatakse, et seal leidub veel tänapäevalgi avastamata hõime ja tundmatuid linnu- ja loomaliike. Uus-Guinea saar jaguneb kahe riigi vahel: Paapua Uus-Guinea ja Indoneesia Paapua, varasemalt tuntud ka kui Irian Jaya.

Lendudel, mis viivad Paapuasse ja edasi saare sisemaale pole suurt lootustki istuda piletil märgitud kohale. Kohalikud ei tunnista või ei tunne numbreid ja nii kehtibki reegel „kuhu istud, seal on ka sinu koht”. Väitlemine on rohkemat kui tuuleveskitega võitlemine. Sagedastel lendajatel on treenitud kõrv. Ikka jagab kapten infot lennuaja ja ilmastikutingimuste kohta. Jayapurast Wamenasse lennates kostus meieni aga kapteni kummalisevõitu avaldus:”Arvan, et meie lend kestab umbes 37 minutit.” Tavaliselt on lennukis eesoleval istmel informeeriv silt „päästevest asub istme all”. Lääne-Paapua siselennul avastasime enda ees oleval istmel hoopis teise sisuga sildi: „Päästevesti kaasavõtmine on seadusega karistatav kuritegu. Päästevesti võib kasutada vaid hädaohu korral.” Istmetaskust leidsime reklaamraamatu vahelt ebatavalised leheküljed lennupalvega islamiusulistele, protestantidele, katoliiklastele, hinduistidele ja budistidele. Vali endale aga sobiv usk ja palve.

Baliemi org on umbes 16 kilomeetrit lai ja 60 kilomeetrit pikk. Orus elab ligi55 tuhat elanikku. Et aga sünde ei registreerita, siis päris täpne elanike arv on teadmata. Põliselanikud on Dani, Lani ja Yali hõimud.

Meie reisisiht oligi Wamena linn Baliemi orus, kuhu turistid pääsevad erilubadega. Kohalik giid teatas meile kummuva uhkusega, et sellel aastal on orgu külastanud juba vähemasti tuhatkond turisti. Parasjagu oli linnas käimas suur valimisvõitlus. Esialgu tundus, et oleme saabunud sõjatandrile, kuid eri rahvastel käib valimispropaganda lihtsalt erinevalt. Kandidaate oli kuus ja vahetpidamata toimus sellega seonduvalt siin-seal suuri rahvaliikumisi, mis tähendas ehitud ja sõjamaalingutes paapuate võidumarssi või veoautotäite kaupa huilgavaid toetajaid. Esimest korda elus nägin valimisreklaame surnuaial. Aga miks ka mitte. Valimistega seoses kohtusime ka oma reisi kõige markantsema persooniga. Meiega ühes hotellis peatus Jakartast pärit kõrge sõjaväelane, kes osutus nii erudeeritud ja laia silmaringiga inimeseks, et me ei suutnud kuidagi oma vaimustusohkeid maha suruda. Nõukogude Liidu- ja Baltimaade vabastamise ajalugu valdas ta paremini kui meie keskmine keskkooli lõpetaja. Rääkimata muust. Arvasime, et ta on terve oma elu mööda maailma „ringi luuranud”, kuid ilmnes, et ta pole Indoneesiast jalgagi välja saanud. Vaat see oli tase.

Veetsime päeva Dani hõimu juures. See oli omalaadne matk minevikku – mõistmine, kui lihtsatest asjadest võib koosneda terviklik ja stressivaba elu. Olime kindlad, et lõunasöök külas tekitab revolutsiooni meie seedimises, kuid peale ühe ägeda migreenihoo ei tabanud meid ükski häda. Migreen osutus aga nii valusaks, et tuli teha kiirvisiit kohalikku haiglasse. Sellest võiks terve eraldi loo kirjutada. Palusime kiirabil hotellist läbi sõita, kuid meile tehti selgeks, et väljakutse vormistamine võtab oma neli tundi aega ja pealegi käivat kiirabi ainult surnute juures?!

Mõlemis hotellis, kus Lääne-Paapuas peatusime, toimus AIDSi alane konverents. HIV ja AIDS on suureks probleemiks. Mujalt Indoneesiast kohale sõitnud lõbutüdrukud on kohalike hulgas suures hinnas, kahjuks toovad nad endaga kaasa hukatuse.

Kahepäevasel puhkusel Bali saarel teatas sealne giid, kuuldes meie retkest Lääne-Paapuasse, hästi tasasel häälel ja salapäraselt, et seal pidavat lennukid vahetpidamata alla kukkuma ja valitsus pidavat need õnnetused maha vaikima… Võta sa kinni, aga tore, et see oli hilinenud informatsioon.

Frankfurdi lennujaamas, peale 12,5 tunnist turbulentsirohket lendu, märkasin humoorika ehmatusega, et seisan jalad harkis nagu vana merekaru.15 lendu 21 päeva jooksul oli oma jälje jätnud. Must leib oli terve reisi vältel kõigi suurim kulinaarne unistus. Pole siis ime, kui kodune hapukapsa lõhn lennujaamas vallandas massiliikumise, mitte kõik meist ei suutnud kiusatusele vastu seista. Reisile lisavad vürtsi ja värve inimesed. Soe huumor vaheldumisi hingetuks naermisega ja tolerantne uudishimu maailma asjade vastu olid meie märksõnad. Tiia, Anne ja Enno, Marleen ja Anti, Eve, Ain ja Arne – aitäh!

Piret Zimmermann

Reisikiri ilmus lühendatult Eesti Päevalehes

15 kommentaari

  • Urve Soo kommenteeris

    Indoneesia on väga huvitav riik, sinna tahaks alati tagasi minna ning seal ei jõua kunagi kõike ära vaadata s.t. kõik need saared on nii eriilmelised. Väga tore reisikiri, tekitab soovi veelkord Indoneesiat külastada ja muidugi selliste toredate reisikaaslatega…..(olin nendega koos Hiina-Tiibet-Nepaal-India reisil). Piret, kirjuta veel oma reisidest, sulg jookseb Sul hästi. Reisisõltlane Urve

  • Aix kommenteeris

    Küsimus,et kuhu soovitaks!-iks imelisemaid kohti on Tai,Go-Lang-i saar,nagu paradiis,rohelus,rahu,merelained-mis nii helerohelised nagu neoon,siis neis lainetes sõita skuutriga ja imetleda saart merelt.Paitav päikene rannas,külm õlu käte vahel termostopsis,et selles soojuses mitte kohe üles soojeneda…see on fantastika.Või siis Phuket,Krabi…Krabilt pole pikka maa sõita Malaisiasse,kus on teine maailm ja samas nii hingelähedane,sõbralik,kõik naeratavad,kuigi on raske….alles siis saad aru,kui tähtis oled sa NEILE,nad ju elavadki vaid tänu turistidele!Samas kõik Tai iludused vaatavad mehi,kui potensiaalseid mehi,kelle rüppe heita,lootuses põgeneda koos Euroopasse.Nad lausa nii hoolitsevad,et ninast,kõrvast nopitakse hellalt karvad ära…kuid kui edasi mõelda,siis pole ma näinud armukadedamat naist,kui on seda kileva häälega Tai naine,kes sädistab kui viirpapakoi puuris,kui päikene tuppa paistma hakkab!Poleks ju paha võita tasuta reisi…ja taas kirjutada elust,reisist ja päikesest,mis paitamas on inimkehasi,mida siin põhjamaises kliimas nautida saame suht vähe…

  • Valdek Udris kommenteeris

    Indoneesia on mitte ainult huvitav riika, vaid huvitav riik ka neile, kel suur osa Kagu-Aasiast läbi rännatud ja oli juba tekkinud juba “deja vu” tunne.
    Kuid ta on NII SUUR, et seal on igal suuremal saarel täiesti oma kultuur, omad “vau’d”.
    Minu reisikiri ja fotogalerii Indoneesiast leiad http://indoneesia-valdek.blogspot.com/

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Mis see durian on??? Kas see on see puuvili, mida kusagil saates kunagi näitas- sibula haisuga või midagi taolist?

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Bensiinijaamades palvetamine.. Miks ei võiks seda siis teha kusagil tänavanurgal näiteks..

  • Siiri Kuus kommenteeris

    see tühisõitude teema on tegelikult meil ka päris aktuaalne.. kuramused ei taha hääletajaid ka peale korjata 😀 Aga mannekeenid saaks sättida istmetele 😀 kübarad ka pähe ja 😀

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Kohutav kui tund varem stardib lennuk :S Ja see kaalu peale astumine.. oeh..

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Appi kui kahju on selles mõttes kohalikest, et arstiabi pole eriti kiita.. Samas oleks seal selles mõttes lihtne elada, et pole arvutimänge jms..

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Armas aeg.. Sünde ei registreerita, piletil olevat numbrit ei tunnistata ja päästevesti kaasa võtmine.. mida sellega mõeldud oli 😀 Koju kaasa või 😀 ???

  • Siiri Kuus kommenteeris

    iga usu jaoks palve.. valimisreklaamid surnuaial.. Eestil on millest õppida 😀

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Sorry, ma kohe ei oska selliseid pikki ja informatiivseid(loe häid) lugusid teisiti kommenteerida kui osade kaupa, muidu mul lähevad osad asjad meelest kommenteerida ja küsida.. Tuleks lõpuks ikka välja vaid lause: “Hea lugemine” 😀
    Ma olen teisest puust- ma ikka loen ka 🙂 mõttega loen, sest reisikirjad on parimad, eriti kui on palju informatsiooni 🙂

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Light islam..nagu mingi karastusjook kõlab see 🙂

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Küll on ikka mugavaks tehtud elu..lähen võtan bensiini ostan pudeli light islamit ja palvetan oma palve kuskil nurgas, siis sõidan edasi 😀

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Turvabussid..et reisijad suvalistes kohtades peale ja maha ei hüppaks?

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Hea lugu oli, see Rinca kaluriküla koht meeldis eriti 🙂

1 Trackback

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga