Seitse retke isamaale – raamatuarvustus 5

See ei ole raamat eksootilistest välisreisidest. See on raamat reisidest kodumaale. Kirjanduskriitik ja kultuuriorganisaator, paguluses ilmunud kultuuriajakirja Mana kauaaegne toimetaja Hellar Grabbi lahkus sünnimaalt 14-aastase poisina septembris 1944. Esimest korda sai ta uuesti kodu külastada 1968. aastal, olles siis KGB kurikuulsa variorganisatsiooni Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Komitee (VEKSA) külaline. Grabbi oli üks esimesi juhtivaid väliseestlasi, kes Nõukogude Eestis hakkas käima. Ta oli kindlasti kodumaal üks laiema suhtlusringiga pagulasi.

Hellar Grabbi. Seitse retke isamaale.
Ilmamaa 2010.

Ses raamatus on palju kultuurilooliselt ja seltskondlikult huvitavat materjali, on natuke poliitilist analüüsi ja püütud vastuseid otsida mõnedele eesti pagulaskonda aastakümneid vaevanud küsimustele. Eelkõige siis sellele, kas toonane Eesti külastamine oli tark ja vajalik ja kas sellest ei saanud mõnikord mina-ja-Paul-Eerik-kultuurisafari (kui kasutada noore Toomas Hendrik Ilvese kujundeid).

Grabbi esitab oma raamatus hulgaliselt häid ja õiglaseid argumente, miks oli hea, et paljud pagulased Nõukogude Eestit külastasid ja miks oli hea seda läbi VEKSA teha. Oma sõnu võtab ta tsementeerima Tiefi, Laretei, Uustalu, Asti jt auväärsed ühiskonnaelu tegelased.

Positiivsele on raske vastu vaielda. Aga miinuseid oleks võinud ka nimetada, vaevalt, et Grabbi neid aastate jooksul ei märganud. Aga äkki ei märganudki, sest nagu kirjutab ajaloolane Villu Jürjo oma raamatus „Pagulus ja Nõukogude Eesti“ (1996), kommenteerides Grabbi ja Ottawa Nõukogude saatkonna töötaja Mihhail Murnikovi suhteid: „Raske on hinnata, kuivõrd konfidentsiaalne on informatsioon, mida Grabbi Murnikovile edastas, kuid tahtmatult jääb mulje, et Grabbi ei andnud endale aru, kellega ta räägib.“

Teiseks pole Grabbist päris aus, et Nõukogude Eesti mittekülastamise peaideoloogina esitletakse korduvalt vaid kitsarinnalist kaikameest Harald Raudseppa. Grabbi teab väga hästi, et okupeeritud Eestit ei külastanud Kalju Lepik, Karl Ristikivi, Bernard Kangro, Valev Uibopuu ja sajad teised kultuuriinimesed. Ja seda mitte seepärast, et nad ei oleks viitsinud. Ka rumaluses on neid kohatu kahtlustada. Grabbi rõhutab, kui palju aitas Nõukogude Eestiga otsene suhtlemine kaasa sellele, et kodueestlased said lugeda pagulasautoreid ja muud moodsat kirjandust. Kindlasti tõsi. Aga ka Kangro jt, kes kordagi Eestis ei käinud, saatis siia erinevaid teid pidi sadu ja tuhandeid raamatuid, kümneid tuhandeid inforikkaid kirju.

Usun, et kokkuvõttes oli hea, et olid olemas need, kes riskides oma isikliku renomee ja julgeolekugagi, suhtlesid okupeeritud Eestiga otse ja vahetult ja sama hea oli ka see, et olid olemas need, kes kindlameelselt, isiklike soovide kiuste näha oma vanemaid ja sünnimaad, keeldusid igasugusest suhtlemisest okupatsioonivõimudega.

Eelöeldu ei vähenda põrmugi Grabbi isiklikku rolli kultuurikullerina. Hellar Grabbi oli nõukogude ajal eesti kultuuriringkondades muidugi tuntud ja hinnatud inimene, natuke era- ja harukordne. Natuke keelatud ja natuke lubatud. Hiljem, iseseisvuse taastudes sai temast lihtsalt üks paljudest ulgueestlastest. Temast sai muuhulgas üks neist, kes tuli ja õpetas, kuidas põllumajandust päästa, kuidas välismaal käituda, kuidas ja keda valida. Oli selline laia profiiliga väliseestlane. Enamasti kaasas hea tuju, eluterve uudishimu ja viskipudel.

Hellar Grabbi püüab oma raamatus nõukogudeaegseid eestlasi, ka tollast nomenklatuuri, heatahtlikult mõista. Mõnikord ehk isegi liiga heatahtlikult ja ehk kergeusklikultki. Õnneks suudab ta enamasti siiski säilitada objektiivse kõrvalpilgu. Näiteks Debora Vaarandist rääkides ei ole Grabbil kahtlust, et Vaarandi luule on laias laastus väheväärtuslik. Seda enam hoiab ta end langemast Vaarandi isiksuse võlu lummusesse, sest see ei lubaks tal enam olla objektiivne kirjanduskriitik. Inimlikult häid analüüse on Arnold Greenist, Vaino Väljasest ja mitmest teisest.

Sellel reisiraamatul on tänastele ränduritele kaks õpetust. Esiteks tuleb maailma vaadata eelarvamusteta, siis on võimalik õiglaselt hinnata nii Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonni Nr 1 juhi Arno Saare kui ka ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Arnold Rüütli tegevust. Teiseks pole siiani kadunud riigid, kuhu reisides võime olla samas olukorras, milles Grabbi oma kodumaareiside puhul. Kuidas käia Kuubal või Myanmaris nii, et see ei toodaks kasu sealsetele režiimidele, aitaks aga allasurutud rahvaid? See on oskus, mida tasuks Grabbi Eesti-reiside varal õppida.

5 kommentaari

  • Ülle Raavel kommenteeris

    Vau! Tekkis huvi lugeda kohe seda asja, peab raamatukokku minema…

  • katukas kommenteeris

    Sama lugu tahaks ka seda lugeda mu mäletamist mööda oli tal veel üks raamat pealkirjaga Vabariigi laps

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Villu Jürjo- ajaloolane??? Minu andmetel oli ta kirikuõpetaja??? Kõigepealt Urvaste kirikus Võrumaal ja hiljem kolis kusagile mujale, aga jätkas kirikuõpetaja ametit.. KAs ta siis nüüd on ajaloolane :O??

  • Siiri Kuus kommenteeris

    aga ehk on tegemist nimekaimuga… selle peale ma muidugi ei tulnud 🙂

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Mind selline raamat ei kutsu lugema.. Mind huvitavad naljakad seigad, põnevused, romantika jms.. see tundub liiga ajaloo ja poliitikahõnguline raamat

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga