Seiklus Inglismaal 1

Aventuras na Inglaterra! Kui eirad sisetunnet juhtub alati midagi ootamatut. Kuid kõik on millegi jaoks hea ja vajalik. Nii ka seekord Inglismaal :)

Minek Inglismaale oli täitsa tore. Lennujaamas harrastasin inimvaatlust, mis on aegajalt päris huvitav. Näiteks kui tuli “boardingu” aeg lennukile – oli suhteliselt naljakas vaadata kuidas inimesed tormi jooksid järjekorda lihtsalt seisma. Ja mis asja veel naljakamaks tegi oli see, et kui nad ilusa lennujaama tädi juures läbi said, seisid nad sama targa näoga edasi ainult, et õues – kus tol hetkel õhtul ei olnud just kõige soojem. Nii ma siis istusin rahulikult ikka oote-toolidel ja uudistasin ja muigasin omaette.

Lõpuks kui rivi vähenema hakkas astusin ka mina siis sappa ja ohoo mu üllatuseks – peale silmade hõõrumist avastasin et sama lennuki peale lähevad ka 2 sõpra ühikast. Nii oli kohe tuju heam ja lend kiirem.

Niisiis olingi ühtäkki Inglismaal omadega. Lennujaamas jätsime ühikasõpradega aidaa, kuna nemad suundusid Londonisse mina aga Walesi. J. oli mind juba lennujaamas ootamas ning üsnapea olimegi Swansea poole autoga vuramas 🙂
Esimese õhtu märksõnaks võib öelda vaid, et sügav uni, kuna seljataga oli pikk päev!
Järgmisel päeval kui äratus oli minu jaoks olmselgelt liiga vara ronisin ma unisena kohvitassi taha ning kuulasin oma hoste´lt plaane. Plaan oli hea. Läksime Swansea bay kallastele jalutama – kus vaade ja olek on ikka supermõnus. Külm tho! Tagasi talves 10 kraadi. huhuhu! Peale jalutuskäiku rannikul, käisime veel kohvitamas ning tutvusin läbi autoakna J. kodukülaga – Mumbles – kui ma ei eksi. Bonny Tyler pidavalt sealt pärit olema 🙂
Õhtu veetsime kohalikus baaris, naljakalt vara minujaoks. Välja läksime juba kell 8 ihihihii! Ometi oli see hea kuna tuttu sai juba varakult, ja selle vastu polnud mul küll mitttte kui midagi. Ahjaa J. uue girlfriendi sai ka ülevaadatud – tundub tore veidi kreisi tüdruk. Ahjaa kellel on suht khuul töökoht – ise on ta 24 aastane väikest kasvu tüdruk aga töötab sõjaväes ning õpetab sõduritele kuidas kayakiga sõita või koobastes käia jne. Suht thumbs up job! 🙂
Kolmandal päeval – see oli siis laupäev – viis J. mind Wale´si niiöelda pealinna vaatama – Cardiff – iseenesest päris tore linnake, ainult et ilm oli jube halb. Primark see eest tore 🙂
Ööbisime me J. sõbra juures, ning käisime imeheas Tai restoranis söömas – mmmmmmmmmmmmm! Õhtul näidati mulle ette põhi baarid ning õhtu oli tore.
Neljandal päeval, kui kätte oli jõudnud päev, et tagasi koju minna – olime juba hommikul teadlikud, et minu armas tore lend on cancelldatud! Juhei – vulkaan tegutseb! Igatahes läksime me siis lennujaama uurima, et kuidas saab asju muuta jne – iseenesest kujunes kõik hästi – bookiti mulle uus lend järgmiseks päevaks, mitte küll Portosse kuid Farosse, mis toohetk mulle täitsa sobis. Nii sõitsime siis täitsa rahulikusüdamega Swansea´sse tagasi et öö mööda saata ja hommikul tagasi Bristoli lennujaama minna.
Nii me siis ka tegime, ja esimese küsimise peale sain teada ka et kõik on hästi lennuga ja nii siis jätsimegi J.ga ka hüvasti ja jehuu – lähme koju. Nägin veel mõni minut hiljem oma kamraade ning ootasime koos. Ja mida me ootasime – eks ikka teadet, et ka see lend on nüüdseks cancelldatud! Juhei! Nii siis uurisime jälle kuidas mida jnejne ja saime järgmiseks päevaks endale taas rebookitud lennu Farosse. Ees seisis öö lennujaamas! Oujee! Kuna kell oli alles suht vähe otsustasime me aega ära kasutada ning minna linnapeale kolama, et aega mööda saata.
Nii õnnestus mul ära näha osake Bristolist! Linn on ilus, eriti katedraal, kuhu me kõik süütasime küünlad ning kirjutasime palve raamatusse palve, et tahame koju. Ma ei ole küll usklik aga, tundus tore tegu ikkagi! Päeva kõrgpunkt oli loomulikult see, kui me rahulikult linnas ühes pargis istusime ning jutustasime üks kajakas otsustas otse minu peale oma lahtise kõhu väljutada. Nalja kui palju – mina jällegist lootsin, et ju see toob õnne! Ja vahi vahi.
Kui me tagasi lennujaama läskime saime teada, et mei elend on JÄLLE tühistatud ning ei tea millal uut saab või oli see saja aasta pärast ma ei teagi , igatahes hakkasin ma uurima alternatiive lihtsalt Inglismaalt ära saamiseks, ning sain teada et on lend Barceclonasse, kõlas juba peaaegu nagu kodu. Uurisin siis kiirelt veel et kas Barcelonast lende Portosse ei ole? Kuna nüüdseks oli Porto avatud (ainult Faro oli suletud) ja sain vastuseks “jah et homme õhtul on – aga sinna on ainult üks koht” – seda see kajaka sitt siis tähendaski! Halleluuujah!!!!!!!! Kiirelt, kergelt vb egoistlikult sai lenud mulle ümberbookitud ning minu kodutee oli nüüd pooleldi kindel.
Ka teised otsutasid, et aitab Inglismaast ning bookisid lennu Barcelonasse, ning sealt erinevad inimesed ja erinevad lennud edasi.
Enne magaminekut otsustasin lennujaama dušši proovida, mis osutus lennujaama parimaks osaks – täiesti nagu 4-5 tärni hotelli vannituba! Käterätid, fööön, moodne dušš jne – olin seal oma tunnike vast ikka mõnulemas… Pärast keerasin end toolipeal kokku ja katsusin magada. Palju sellest välja ei tulnud ning poole öö ajal ronisin teise lennujaama nurka põrandale, kus oli palju soojem ja kokuvõttes ka magusam uni.
Kella 5 paiku hommikul ajasin end üles ning läksin chek-in järjekorda, kus ühikapoisid kergendusega uhhh ütlesid, kuna nad olid mind juba igalt poolt otsinud – mina vaid hõõrusin silmi ja ütlesin ” A ma magasin seal nurgas” 🙂 Igatahes oli Barcelona lend täiesti minekul ning see tegi tuju juba piisavalt heaks!
Barcelonas uurisid teised, et kuidas nemad sealt koju saaks ja mis edasi. Minul oli pilk aga koguaeg departure lendude peal, et ega ometi ei ilmu silti sinna et mu Porto lend tühistatud on. Üritasime poistele ka kohti minu lennule saada, aga Ryanairi info punktist öeldi meile korduvalt et kohti pole ja lend on täis.
Päeva peale (kuna minu lend läks alles õhtu) käisime söömas – lennujaama lähedal asuvas hotellis – mekkisime veini ja nautisime sooja Hispaania ilma! Ometigi ju peaaegu kodu! Minu lennule ei ilmunud cancelled silti ning seetõttu oli mul aeg poisid maha jätta ja minna lennukile.
Halvaks uudiseks oli küll see, et mul lend lükkus 1h võrra edasi kuid kokkuvõttes oli kõik hea ja kui juba lennukipeal olin, tundus kõik super! Ometi olin ma peaaegu seaks end vihastamas lennukis Ryanairi peale kuna juba ainuüksi minu ees oli kuskil 7 vaba kohta. Tainapead, oleksid ju saanud mu poisid ka lennule! Totakad.
Igatahes – olin mina lõpuks Portos ning kablutasin kiirelt kiirelt bussijaama poole, et jõuda ikka kindlalt oma bussile, viimane too õhtu mis Coimbrasse – koju – läks. Õnneks klappis kõik nii ilusti, et bussijaamas ei pidanud ma ka mingi üüratult aega surnuks lööma. Selle asemel ostsin hoopis automaatmasinast shokolaadi croissanti, millele kogemata sain lisaks ka kartulikrõpsud 😛 Elu tundus siis küll ikka jubehea ja ilus 🙂 Bussisõit möödus ka kiirelt – pool teed magasin, osa lugesin kooli materjale… ja lõpuks KODU KODU KODU! Uskumatu!
Poistest oli kahju, aga vahel lihtsalt juhtub nii, et kajakas valib sinu laseb oma väljaheite sinu peale, ja sina saad varem koju! Luck!
Niisiis nüüd peaksite te ka aru saama miks siia on tekkinud pikem paus mitte kirjutamisest! Süüdistage Fimmvörðuhálsi!
Inglismaale ei lähe enam niipea! Lennukiga ei lenda ka! Ryanairilt nõuan söögi raha tagasi! Hoidke pöialt, et nad maksaks!
Pai! 🙂

1 KOMMENTAAR

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga