Sarõi-Taš 1

Kirgiiside (või peaks ütlema kõrgõõzide?) külla Sarõi-Taši (3250 m üle merepinna) jõudsime 11. jaanuari õhtul kella kaheksaks. Olime Ošist sõitu alustanud juba kella kahe paiku päeval, aga umbes poole trassi peal lagunes vene džiip Niva pidurisüsteem. Meie sohver, usbek Ahmat, püüdis asja omal jõul parandada, aga üks polt jäi puudu. Õnneks sõitis mööda veoauto, mille roolis Ahmati sõber, kellelt saime vajaliku poldi. Vahelduse mõttes lasime end 50 km sõidutada veoauto kabiinis. Auto sõidab Hiina piirile (Sarõi Tašist 78 km itta), võtab seal olevast tollilaost peale kauba ja toob Oši.

„Mis kaupa vead,“ küsime juhilt?

„A kust mina tean, mis sinna konteineritesse pannakse, olgu või pomm, peaasi, et maksavad.“

Iga sõidu eest saab juht, kelle oma on ka hiina päritolu veokas, mille ta möödunud aastal 46 000 USD eest ostis, 2000 USA dollarit. Lisaks traki enda 22 tonnisele tühimassile, võib talle peale laadida 40 tonni kaupa. „Mingeid piiranguid, nagu Venemaal või teil Euroopas, meil ses osas ei ole,“ teatas sohver uhkelt. Ega ta töö selle tohutu masina üle mägede vedamisel, eriti talvel, kerge ei ole.

Kõige rängim koht sel maanteel on Taldõki kuru (kandis nõuka-ajal nime „40 aastat Nõukogude Kirgiisiat“), mis ulatub 3615 meetrit üle merepinna. Meie läbisime selle tänu autoremondile ja pildistamispeatustele juba pimedas. Ja võib-olla oligi meil seda seetõttu lihtsam üle elada. Igatahes panid veokajuhid oma masinatele enne kurule tõusmist ketid rataste ümber.

Teel juhtus veel pisike episood, mis Helenat solvas. Peatusime külas, pildistasime mošeest tulevaid vanamehi. Sammusid uhkelt, kikkhabemed püsti, oma mustades mantlites üle lumise välja. Kui mehed meieni jõudsid, teretasime viisakat, üks oskas isegi „kurat“ öelda, ja ajasime vähe juttu. Tutvustasime oma seltskonda, et see on kirjanikuhärra ja see olen mina ja see on minu tütar Helena. Tore vanapapi, heitis Helenale vaid kiirpilgu ja küsis minul: „Aga kas sul poegi polegi või?“

Aga see on teema, millega Kesk-Aasias reisivatel neidudel-naistel paratamatult arvestada tuleb. Enamike meeste jaoks on nad asjad, mis peavad olema kuulekad, käepärased, töökad, hea kui ka ilusad.

Sarõi-Taši külas elab 2164 inimest, kinnitas meile kohalik arst, kelle 5-kohalist haigemaja külastasime. Haigla sünnitustoas (eelmisel aastal sündis 34 last) mõtlesin üle hulga aja ka seksile. Kuidas nad seda nii kõrgel küll jõuavad?

Sarõi-Taš on oluline liiklussõlm Pamiiri traktil ja eelkõige Lõuna-Kõrgõzstani-Hiina ja Tadžikistan-Hiina suunal. Kuulus Pamiiri maantee omabki täna eelkõige turistlikku ja võimalik, et ka narkokaubanduslikku väärtust. Hiina suunduvaid maanteid remonditakse aga hiinlaste abiga korralikeks asfaltteedeks.

Kirgiiside maalt lahkudes jäi vaevama mulje ühest suurt alaväärsuskompleksi põdevast väikesest rahvast. Venelasi nad austavad, hiinlasi kardavad, endid peavad tühisteks nomaadideks, kel pole suurt ajalugu ega tähtsaid mehi. Üks kirgiis ütles meile kurvalt: „Viiekümne aasta pärast meie rahvast enam ei ole, selle, mis venelastest alles jäi, neelavad hiinlased alla.“