Samarkand 1

Samarkandi jõudsime 16. jaanuari hilisõhtul. Üks Kesk-Aasia suurim turismimagnet tundus olevat täiesti välja surnud.

Meie teejuht Samarkandis – vene poiss Denis – näitas meile veidi enam kui 100 aasta vanuseid fotosid linnast. Üsna lagunenud mošeed, varemetes medresed, saviagulid. Olev oli siin 30 aastat tagasi. Mina 5 aastat tagasi. Olev arvas, et 30 aasta eest nägi linn välja veel palju kehvem, kui saja aasta tagustel fotodel. Mina pean aga kinnitama, et viie viimase aastaga on Samarkand tohutult muutunud. Positiivselt muutunud. Palju arhitektuurimälestisi (eriti siinne panteon, paljude palverännakute sihtmärk, Šahr-i-Zindah) on väga hästi restaureeritud, tolmustest linnatänavatest on saanud kenad alleed, Registani ümbrus (kus asuvad kolm üliuhket medresed) on muudetud avatud vaadetega turismiatraktsiooniks, viinatehase asemele Guri Amiri mausoleumi kõrval (kuhu on maetud Timur, tema kaks poega ja kaks pojapoega) on rajatud ilus park, Siabi bazaar on saanud uue ja puhta väljanägemise. Muutunud on ka see, et Timuri hauakambrisse, mis asub valitseja mausoleumi keldrikorrusel, ei saa enam ühe dollari eest sisse. Väidetavalt ei saa sinna isegi 100 dollari eest, nüüd olevat kord majas. Korra on loonud muidugi president Karimov isiklikult.

Samarkand on vaieldamatult Kesk-Aasia ajalooline süda, siin peaks vähemalt korra ära käima igaüks, kes selle piirkonna aja- ja kultuuriloo vastu huvi tunneb. Väidetavalt on linn 2750 aastat vana (mõned ajaloolased kahtlevad küll selles hiljuti avaldatud uues vanuses), selle aja sisse mahuvad Alksander Suur ja tema India sõjakäiku sammuv armee, Tšingis-khaan ja mongolid, Timur, tema meeskond, naised ja järeltulijad, Buhhaara emiirid, bolševikud (kes tegid Samarkandist 1924 ajutiselt Nõukogude Usbekistani pealinna). Timuri aegne hiigel-impeerium hõlmas maa-ala, kuhu tänapäevaste poliitiliste piiride mõistes mahub üle 20 riigi. Timurit austatakse siin kui pooljumalat. Teda austatakse muide ka Venemaal, kuigi ta paaril korral Moskvat ründas. Austatakse aga seepärast, et Timur valmistas XIV sajandil peavalu Venemaa tollasele suurimale vaenlasele Tahtomõšile, andes seega Venemaale võimaluse end koguda ja end lõpuks mongoli-tatari ikke alt vabastada.

Aga lisaks karmile poliitilisele ajaloole oli iidne Samarkand ka teaduskeskus (observatoorium), Siiditee kaubateede ristumispaik, sufi poeetide kogunemiskoht.

Aga turiste siin praegu ei ole. Elame suures hotellis Afrosiab, kus peale meie on veel kaks (2) külalist. Teatud elu saabus sellesse hotelli siiski laupäeva öösel. Südaööl avati diskoklubi ja hommikuks oli üks hotelli välisustest lõhutud. Muidu on siin vaikne ja rahulik. Näiteks pühapäeva õhtul istusin mitu tundi hotelli diskoteegis vilkuva lava ees ja ootasin, et äkki saab kisku. Aga peale minu, baaridaami, kahe turvamehe ja kahe väsinud tüdruku (keda turvamehed 60 dollari eest maha püüdsid müüa), muud publikut ei olnud ega tulnud.

Vene poiss Denis, kes elab siin kolmandat põlve, on abielus tadžikitariga (tadžikke on piirkonnas usbekkidest märksa enam), ega kavatse siit kuhugi minna, kuigi enamus ta rahvuskaaslasi pärast N. Liidu lagunemist lahkusid, oli väga rõõmus, kui märkisin talle, et ööklubis oli igav ja rahvast nagu polnudki.

„No näed, meie riigis on kord majas,“ ütles ta perfektselt hääldatud inglise keeles.

1 KOMMENTAAR

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga