Ma polnud varemalt Ungaris käinud. Ja ma kahetsen, et ma polnud seda teinud. Ungari on I M E L I N E. Need ehitised...erinevate nikerdistega. Kujukesed. Imelised vaated. Appi.. ma tahan tagasi! Okei, võib-olla ma ei oska siiski anda hinnangut Ungari inimestele ja teistele Ungari osadele. Aga toit, loodus ja pealinn Budapest olid siiski imelised. Miski, mis jääb hinge ja sa mõtled kohe: siia tahan tagasi! Tundus lihtsalt, et nii palju jäi veel nägemata, tegemata ja, et Ungaril on tegelikult palju rohkem pakkuda, kui esialgu tunduda võis.
Kui Ungarisse jõudsime oli kell üsna varajane. Mõtlesime aega parajaks teha jalutades. Leidsime ühe pargi, kus lihtsalt jalutasime. Pildistasime imelisi veelinde ja nautisime ümbrust.
Hiljem läksime sööma. Toidud olid väga head, kuid ei ütleks, et väga odavad. Linn oli kuidagi liiga inimtühi. Hiljem selgus põhjus – nimelt oli hooaeg läbi saamas. Seda võis ka hiljem märgata linnas, kui inimesed oma suveniire müüvaid majakesi kokku pakkisid.
Puhtjuhuslikult nägime ja kuulsime 3 nädala jooksul esimest korda eesti keelt. Nimelt olid 2 autotäit eestlasi tulnud Ungarisse Eesti-Ungari jalgpallimängu nautima. Teretasime viisakalt ja keele kuulmisega tekkis koduigatsus. Nemad aga mõtlesid suunduda sinna, kuskohast meie just tulime – Montenegrosse. Kiitsime mõtet!
Siit tulevad siis pildid, mis annavad ehk veidi rohkem edasi, kui jutt. Esimese kahe pildi kohta võin öelda nii palju, et väikesel suveniire pakkuval tänaval olid sellised ilusad ehitised. Juba nendest piltidest ehitistest võib näha, et Ungaris ei ole tavalised majad, vaid kõigega on vaeva nähtud. Mind imestas näiteks isegi see, et kui toimus mõne maja restaureerimine, siis ei olnud maja esine tellinguid täis, vaid kõik oli varjatud riide taha, kuhu oli peale trükitud selle sama maja pilt. See kõik tekitas väikese illusiooni ja mingil hetkel hakkasid vaatama, et kas selle maja sein on kaetud riidega või pole seal tegelikult midagi. Eestis sellist asja ei näe, vähemalt minu silm pole täheldanud.
Pärast sööki ühel väiksel tänaval jalutades nägime retro baari. Silt oli sellel baaril järgmine:
Sisse piiludes tabas mind äratundmisrõõm. See baar oli täpselt nagu Grease filmis. Appi. Ma ei oska isegi seda kirjeldada. Puudu olid vaid seelikutes neiud ja nahktagides noormehed. Istmed olid punakast nahast ja kõik oli..nagu päris! Kahju, et me just söömas olime ära käinud, sest seal söömine oleks vast tõeline elamus olnud.
Hiljem läksime raha välja võtma. Tundsime ennast miljonäridena! No vaadake seda pilti, kas te ei tunneks?
Edasi läksime jalutasime järgmises pargis. Kõik oli nii ilus ja puhas. Täielik nauding. Hakkasin seda linna veel rohkem armastama!
Park nägi välja siis selline:
Kui vähegi aega on, siis võtke ühel ilusal suvepäeval aeg maha ja minge Budapesti. Ärge kiirustage, vaid lihtsalt olge. Vaadake ringi parkides, sööge head toitu ja võtke aeg maha. Kui oleksin Umgari veini proovinud, siis oleksin veel võinud siia lisada, et võtke nautimise kõrvale klaasike veini.
Kauaks antud tänavakesele ja parkidesse rändama ei saanud jääda, vaid teha oli veel väga palju. Näiteks minna nautima vanalinna nii valges kui ka pimedas. Seda aga juba järgmises postituses.
2 KOMMENTAARI
Tundub nii mõnus ja rahulik:) Kuidas oli, väga turistikas?
Täpselt nii mõnus ja rahulik kui tundub, seal oligi! Ei jõua ära oodata, mil saaks tagasi!