Suvel olles vabatahtlik Poolas jätkus tahtmist ja aega odavalt reisida, nii võtsingi oma rumeenlannast korterinaabriga ette reisi Malmösse. Miks just Malmö? Sõbranna polnud kunagi Skandinaavias käinud ja lennupiletite hind oli uskumatult odav.
Reis ise ei alanud hästi, mu sõbranna oli haigeks jäänud ja võitles minestamisega, minu arukad väited, et reisimine sellises seisundis ei saa väga hästi mõjuda, jäid kuulda võtmata. Nii saimegi lennukile ja pea võttis meid lennujaamas vastu meie öömajapakkuja, kelle Couchsurfingust leidsime. Kuna Malmö on kõigest 30minutise rongisõidu kaugusel Kopenhaagenist, soovitas ta meil kindlasti ka viimast külastada.
Ent kõigepeal tehti meile meeldiv vastuvõtt siidriga, näidati vaadet katuselt, et samal ajal ka juhtnööre kesklinna ja sadamasse minekuks anda. Kuna härral endal oli ka muid tegemisi leppisime kohtumise hilisemaks, et siis koos linna peal ringi käia.
Kesklinnas avanes meile väga armas vaatepilt, hubane väike raekojaplats, mis mulle Gdanski meenustas.
Samuti jalutasime jõekaldal ja uudistasime sadamas.
Õhtu veetsime meeldivalt vesteldes ja oma kultuure jagades ning plaane järgmiseks päevaks tehes. Saime juhised, kuidas turisti kontorist õigeid rongipileteid leida, mis oleksid soodsamad: st perepilet kahele. Kui see väike takistus oli ületatud (vaja vaid kontor üles leida, sest kõik räägivad perfektset inglise keelt), võisime rahus sissejalutada kõige uhkemasse rongijaama, mida ma elu sees näinud olen. Nimelt jaama seinal on liikuvad pildid, mis paneb mõtlema, kas tegu on kinoga. Malmös rongi oodates juba igav ei hakka.
Igal juhul oli rong kiire ja mugav, ning varsti maandusime Kopenhaagenis ilma kaardi ja hea suunatajuta. Seega otsustasime mõne kirikutorni teejuhiks võtta ja lihtalt loota, et kusagilt mõne kaardi leiame. See osutus lihtsaks, sest linna peal oli mitmeid ehitusi, mille küljele lustakas linnakaart joonistatud. Kahjuks minu pea on orienteerumises väga kehva ja Christiania linnaosa otsingutel suutsime esimese korraga päris suure ringi teha. Kui vihma käest rongijaama uuesti varjusime, leidsin ka tasuta linnakaardi eriti hea ja selge joonistustiiliga, mistõttu tegime veel viimase ja eduka katse kuulsat iseseisvat ja kanepit legaalselt müüvat linnaosa leida. Mu reisikaaslane oli natuke kartlik, kuna on teada, et seal ei tohi pilte teha või muidu võib vägivalla all kannatada. Meil läks kenasti, saime etepealt reisijuhi, kes meile ka kanepit osta tahtis. Liiga sõbraliku tegelase raputasime peagi maha, uidates inimesi täis tänavatel, reggae muusika tümpsumas, kanepi müügiletid kobaras ja ei ühtki autot silmapiiril – nagu kaameradki on need Christianis keelatud.
Meie segadusttekitav kaart
Kuulus postkaardi pilt Ny Havenist.
Üle silla, teel Christianiasse
Ja hiiglaslik lõbustuspark keset linna!
Kopenhaagen jättis ülihea mulje, samuti inimesed seal, kes turisti kaardiga nähes ise ligi astuvad ja küsivad ega nad kuidagi abistada ei saa. Väga mõnus õhkkond ja kaunis linn, mis hoidsid meid terve päeva kinni, nii et tagasi Malmösse jõudes polnud enam grammiga jõudu alles. Meid ootas ees viimane öö Rootsis ja lõunane lend tagasi Poola. Viimasel hommikul tegi meie rootsi sõber meiega tiiru sadamas ja pani meid bussi peale, mis lennujaama viis. Meie õnneks, sest üllataval kombel ei saa bussis sularahaga maksma ja kummalgi meist polnud pangakaarti kaasas. Niisiis lasime oma sõbral kaardiga maksta ja andsime talle sularaha. Meil vedas oma reisiga ikka mitmekordselt, tore öömajapakkuja, ilusad linnad ja võit bussibürokraatia üle!