Rongiga Samarkandist Taškenti 3

Eile saime üle hulga aja jälle rongiga sõita. Istusime Samarkandis rongi „Registon“ ja pidime kolme ja poole tunni pärast olema Taškendis. Esimese klassi vagunites oli kupeed ehitatud kolme- ja kuukohalisteks mugavate istmetega kabinettideks, igas 2 televiisorit. Pilet maksis ca 150 eesti krooni. Kiiresti ja kenasti pakuti teed ja kohvi. Vagunites olid vaakumpeldikud (mis nägid sõidu teises pooles küll juba üsna räpased välja), vagunitevahelised ühendused olid moodsad ja peaaegu lundpidavad (eile hommikul hakkas Samarkandis lund sadama).

Kurbloolus on aga see, et rong hilines teel üle 45 minuti raudtee kehva seisukorra tõttu. Jälle näide sellest, et ilus vagun üksi ei sõida, vaja on ka kaasaegset infrastruktuuri. Tuleb siiski tunnistada, et Usbeki raudteevõrk on viimastel aastatel märkimisväärselt arenenud, ehitatud on uusi liine lõuna suunas, rongid sõidavad Iraani ja Afganistani.

Sõiduaja sisustasime mõistagi kupeeklaaslastega suheldes. Peale Helena, Olevi ja minu olid meie kupees veel kaks edukat ettevõtjat ja üks juudi-juurtega naisterahvas. Kõik algas kenasti ja soliidselt. Tundus, et meil on taas vedanud – oleme sattunud väga haritud ja infoküllasesse seltskonda. See, et liitrine viinapudel lauale käidi, tundus ka soveti raudteekombeid arvestades loomulik. Inspireerituna minu nimest, alustati vestlust vana-Rooma ajaloost – Titus Flaviusest, Rooma-aegsest teedevõrgustikust ja maailma jagunemisest sellest ajast, kui muslimid VIII sajandil Hispaaniasse tungisid. Selgus, et kupeekaaslased-ettevõtjad (firmaomanik ja tema abi) tegutsevad haridusvallas – tehakse ja organiseeritakse kõike (raamatud, õppevahendid, koolide sisustused), mis koolidega seotud. Ja riiklikku tellimust on kõvasti, sest president on kuulutanud haridusprogrammi usbeki rahva olulisimaks prioriteediks. Antiikajast lähiajaloo poole liikudes sai selgeks, et meie vaadetes ja teadmistes on palju erinevusi. Eks seegi iseenesest ole ju loomulik. Aga esialgne viisakuse ja intelligentsuse mask hakkas vähehaaval kaduma.

Olev teadupärast ei joo üldse, mina ikka tipsutasin moe pärast kaasa, aga kui esimene pudel tühjaks sai, olid kohalikud mehed kuraasi täis ja selgitasid meile läänemaailma tühisust ja hommikumaa üleolekut Läänest. Mõndagi oli nende jutus ju õigetki (Lääne tarbimisühiskonnast ja hingelisest tühjusest), aga toon ja alatoon olid juba üsna ebameeldivad. Kinnitati igavest sõprust Kesk-Aasia rahvaste ja sinna kultuuri toonud vene rahva vahel ja kohe küsiti, miks meie venelasi ei armasta ja miks pronkssõduri lammutasime. Ja miks me toetame Georgiat, keda poleks tänaseks enam olemaski, kui vene vennad neile türklaste vastu appi poleks tulnud. Ja stalinlikud küüditamised ja tapmised polevat olnud nii massilised midagi nagu mõned arvastavad rääkida. Selle jutu peale sain juba mina nii pahakseks, et Helena ja Olev pidid mind käisest sikutama.

Kui omamaise kiitusega jõuti juba päris taevasse, sekkus vestlusse aktiivsemalt ka meie nais-kaaslane, kes märkis kurvalt, et need kaks meest ja tema elaksid nagu kahes täiesti eraldi riigis. Kui mehed oma valjuhäälses jutus enam teisi tähele ei pannud, rääkis naine, et kogu Samarkandi juudi kogukond on praktiliselt lahkunud ja kuulsatest Buhhaara juutidest pole enam midagi järele jäänud, need, kes veel alles, on täielikult islamiseerunud. Kuigi sõnades kinnitavat usbekid suurt rahvaste sõprust, ollakse tegelikult teissuguste suhtes üsna sallimatud, vaadaku me näiteks kas või seda, kuidas on käitutud Lõuna-Usbekistanis elanud tadžikkidega.

Lauda löödi teine suur viinapudel ja vaidlus võttis üles järjest suuremaid tuure. Aga masinad jooksid tegelikult juba tühikäigul, sest laused jäid poolikuks ja mõtted segaseks. Mingil hetkel saabus melanhoolne faas, suruti vestluskaaslaste käsi, prooviti kaela langeda ja pisartest polnud palju puudu. Lõpuks jõi firmaomanik ühe hooga klaasitäie viina „meie isakese, president Islom Karimovi“ terviseks ja jäi viie minuti pärast magama, pea assistendi õlal.

Siis sattus hoogu tema tentsik, kes püüdis kõrvalistuvale naisterahvale külge lüüa. Kui see ilmselgelt ebaõnnestus, sai naine ehtsate asiaatlik-matcholike solvangute osaliseks („Sa oled tühi koht, sa ei vääri, et ma sinuga räägiks, parem, kui me poleks kohtunud“ jne, kui Moskva Riikliku Ülikooli haridusega naine ja Helena seepeale kupeest väljusid, teatas mees, et tegelikult olevat tegu lihtsalt ühe Samarkandi litsiga). Nii said pooleteist tunniga kahest haritlasest ilased lällajad.

Hommikul kontrollisin internetist – firma, mille omanikuga koos sõitsime on tõepoolest lihtsasti leitav ja paistab silma tublide tulemuste ja mitmete sponsorprogrammidega.

3 kommentaari

  • Hannes Aduson kommenteeris

    Lugupeetud Tiit Pruuli.
    Kui kaua plaanite veel olla Tazkendis?
    Oleks Teile üks palve,kui olete veel Tazkendis mõned päevad.

    Tervitustega
    Hannes Aduson
    Eesti-Usbeksitani Kaubandus-Tööstuskoda
    Tel:58503797

  • Aleksander Kaasik kommenteeris

    Olin aastakümneid tagasi Taškendis ja sõitsin nii lennuki kui rongiga. 2 viimast vagunit olid kauba tarvis ja peatustes jagati sealt vormileiba, kuni Buhhaarani välja. Huvitun, mis on saanud Lenin muuseumist, mis oli siis üks arhitektuuri ehe. Mäletan, kuidas vanamutike paitas Leninit ja kultuuriinimesed kiitsid kirillitsa kasutusele võttu, mis võimaldas kiiresti kirjaoskamatust vähendada. Teatavas mõttes jälgin Vladimireid oma Ukraina sõidus

    http://aleksander-kaasik.blogspot.com/

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Vaat mis viin inimestega teeb…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga