190 kilomeetrit on pikk maa. Jalgrattaga sõites veel pikem. Arvuti taga istudes eriti pikk. Sellegipoolest sai see teekond ette võetud Roheliste Rattaretkel "Kuidas elad, Saaremaa?"
Registreerimise ajal olid nagu reklaamiks sumedad ja soojad suveilmad. Kui Saaremaale jõudes rattaid maha tõsteti, sadas hallist taevast lausvihma. Vihmariided seljas ja kindad käes, polnud algul vigagi, ratas veeres mõnusalt märjal asfaldil.
Nelja tunni pärast lõõtsus lõunapaigas Lõmalas lõõtspilli kõrval tuul ja lirtsusid tossud. Seal oodanud buss oli juba mitu eelnevat kilomeetrit mu mõtete soojaks ja kuivaks sihiks. Ja kuigi terve mõistus tõrkus uuesti välja minemast, istusime peale sööki taas rataste selga ja sisenesime hallide vihmakardinate vahelt porisele teele, saatjaks õrnroheliste kaskede magus lõhn.
Natuke märjemana saabus seltskond õhtu eel esimesse laagrisse Loona mõisas. Kerkivad telgid, soe söök, kontserdid, lõke ja Kristiina Ehini luuleõhtu jätsid vihma tagaplaanile. See oli rattaretke üle 20 aastases ajaloos esimene lausvihmaga päev.
Hommikune tuul saatis rattaretkelised pilvede vahelt päikesega teele. Kummaline, aga valutavate lihaste pärast oigamist polnud kusagilt kuulda, kuigi sõidetud oli pea 60 kilomeetrit. Selle nimel venitasin minagi õhtul hoolega lihaseid.
Teise päeva päikeses veeresid rattad rõõmuga läbi Saaremaa võrratute kadakaväljade ja kiviklibuse pankranniku.
Kuriku pangal kõneles Saaremaa geoloogiast paevana Rein Einasto. Ratturid kasutasid võimalust kaunis kohas puhkamiseks ja värviliste, aga sealkandis reeglina lapikute kivide korjamiseks.
Esimese päeva lausvihmas läbiligunemisest pilte teha ei jõudnud, ellu (kuivaks)jäämisega oli piisavalt tegemist. Sellest on aga järgneval pildil alles väike mälestus. Nimelt saab märjad jalanõud mugavamaks teha, kui need sisustada kuiva soki ja kilekotiga. Osa rattaretke toitlustajaid vist teadsid seda nippi – hommikusöögi ajal olid leibade-saiade kotid soovijatele kõrvale pandud.
Kuriku pangalt viis mõnus männilõhnane metsatee edasi Kesknõmme pesakastide paigutatamise ja Pidula forelli poole. Sinna oleks hea meelega pikemakski ajaks jäänud.Tee aga viis edasi ja seal ootas taas ees paevana – Selgase dolomiidikarjääris rääkis Saaremaa marmorist Rein Einasto.
Õhtul sai jalgu venitatud, Ska Faktori kontserdi saatel soojendatud ja endalegi üllatusena hakkasid need hommikul taas tööle. Väntasid õhtusest udust hommikupäikesesse kerkinud Panga pangalt rõõmuga edasi Mustjala sinepi valmistajate juurde. Seejärel kohtusime Saarte neidudega, kes ootasid Angla tuulikute juurde sõitmiseks bussi, et rattaretkelistele esineda. Hilinenud stardi tõttu ise sealset laulmist ei kuulnud, neid oli tore ka tee peal kohata.
Anglas sai süüa ja jalgu puhata, kes jõudis, ka tüdrukute esinemist vaadata. Kellel jalad treppe kannatasid, ronisid puidust tuulikute sisse vilja jahvatamist vaatama.
Angla tuulikutest alates tekkis tunne, et on kiire. Lõpp oli ligidal ja Ivo Linna köhis Kaali kraatri juures ilmselt juba häält puhtaks. Ja seal ootas praamile viiv buss. Ja eneseületuse viimane vormistus.Tee oli veninud paarikümne kilomeetriseks pikaks tuulest räsitud loheks. Kramplikult sadulas sõtkudes kogunes märkamatult grupp, milles püsimine pakkus mõnusat tuulevarju. Tempo kiirenedes tuli sellest aga tahtejõuga kinni hoida, sest grupist kadumine oleks tähendanud moraalset, kilomeetrites mõõdetavat kohutavat langust. Seega pakkus finišeerimise lõpukümnend endast tõelist sporti ja eneseületust. Ja Ivo Linna polnudki veel oma laule ära laulnud.
Siin siis Kaali roheline kraater ja reisi lõpp. Asi tasus ennast ära. Kilomeetrid sõidetud, ennast ületatud, meeled põhjani tuulutatud ja Saaremaa õrnroheliste kaskede magusat lõhna täis.
4 KOMMENTAARI
Isegi plaanisin sinna minna, kuid liigne laiskus sai võitu 🙂 Muidu tore jutt ja ilusad pildid
Tore üritus, mis Nõuka aja lõpust kestma jäänud. Tunnistan, et ma ise ei tunne ülisuure seltskonnaga liiklemiseks enam eriti suurt huvi. Eelistan teatud gruppi, keda tean ja tunnen. Olen ise osalenud kahel esimesel,, mammut” matkal, kui kategooria matkasid koos Tallinna matkaklubiga sooritades ehk siis osaledes 7 päevase matka nimetuse all ning täites raskuskategooriat. Sõita vihmas ja poris nõuab endast suurt eneseületamist ja vastavat riietust, et ei tekiks külmetushaigusi, juhul kui me ei ole karastunud.
Margit, kas roheliste rattaretked hakkasid tõesti juba nõuka ajal pihta?
Väga äge, mul sõbranna käis ka seal ja rääkis oma kogemustest ja toredast vihmast, mistõttu järgneval hommikul tulid samad niisked riided selga ajada:) ISe ei jõua oodata, millal Saaremaale saaks jälle minna!