Oma reisi Mehhikos alustasin Cancunist, edasi viis teekond mind marsuudil Playa del Carmen - Tulum - Chichen Itza - Merida - Palenque - Puebla - Mexico City. Kui alustasin mereäärsest Quintana Roost, siis edasi viis mind teekond kahte Yucatani linna, mis asuvad sisemaal, ent pole rannast liiga kaugel (nt Progreso u 30 km Meridast). Seetõttu on Yucatan absoluutselt mu lemmikpaik. Ei peagi vist mainima, et koloniseeritud Yucatani pealinnaks oli võluv Merida, mille koloniaalarhitektuur võlub külastajaid siiani.
Kõigepealt sõitsin bussiga Playa del Carmenist Chichen Itzasse, pilet oli muidugi päev varem ära ostetud. Ja saabusin veidi enne kahteeist varemete juurde, targem oleks võimalikult vara saabuda, et mitte kaasturistide hordide kätte jääda. Siiski olin üsna vara kohal ja turistidest rohkem häirisid igasuguse budukauba müüjad, kes karjusid, vehkisid ja oma savist jaaguaripillidega hirmsaid hääli esile manasid.
Siiski on arhitektuur Chichen Itzas lihsalt imeline ja umbes 220 peesone pilet pole tegelikult üldse röövimine, mõnes heas muuseumis käies maksad ka rohkem kui umbkaudu 12 eurot, mis Itzas välja tuli käia. Lisaks kui arvasin, et olen nüüd templid ja püha cenote ära näinud, avastasin uue rajakese, mis viis veel uute ehitiste juurde. Imeline soe ilm, armsad iguaanid ja käega katsutav ajalugu. Mida küll kohapeal väga katsuda ei tohi, sest näiteks ronimine templitel on nüüd keelatud. Varasemalt võis julguse korral kasvõi Kukulkani püramiidi otsa ronida.
Chichen Itzas kohtasin ka ainsaid eestlaseid reisi jooksul. Ja kui ma tavaliselt reisides oma rahvuskaaslastest väga ei huvitu, siis ilmselgelt pidevalt hipaania keele prussimine oli mu südame pehmeks teinud. Seega jagasime oma seniseid kogemusi ja soovitusi edasiseks. Meeldiv vahelduspala mehhiklaste kehvale inglise keelele ja minu kehvale hispaania keelele igal juhul!
Kukulkani püramiid
Observatoorium.
Pealuude platvorm
Sõdalaste tempel turistide taustal
Püha cenote, kuhu hädaaegadel ohverdati nii inimesi kui esemeid.
Chichen Itzast läksin bussiga otse Meridasse, kus pidin kohtuma oma võõrustajatega, kelle olin leidnud Couchsurfing.org kaudu. Esmalt sain kokku soravalt inglise keelt rääkiva Josega, kes viis mind salbutes-id sööma ja seejärel kohtusin end võõrustanud neiude Marja Jose ja Alejandraga, kes mulle tervitusjooki – Micheladat välja tegid. Kohe selgus, et tegu on väga toreda sõpruskonnaga ja järgnevad nädal aega möödus nendega väljas käies: muuseumides, näitustel, kontserditel ja nende pere/sõpradega söömas. Uueks kogemuseks oli ka võrkkiiges magamine, nimelt Yucatani inmesed tavaliselt ei oma voodeid ja on harjunud magama võrkkiikedes.
Maria Josega käisin väga kihvtis muuseumis – Gran Museo del Mundo Maya, mis on pühendatud peamiselt maiade minevikule ja tänapäevale. Muuseum pakub nii traditsioonilisi kui interaktiivseid näituseid ja laseb külastajal kuulata maiade keelt, ise arvutada nende arvustussüsteemi kohaselt jne. Samuti sattusime kohaliku kunstniku näituse avamisele, mis käsitles inimeste igapäevaelu ja olu.
Et Merida on piirkonna pealinn, oli seal alati midagi toimumas. Parasjagu käisid Merida päevad, kus õhtuti olid etendused, kontserdid (nii tradistioonilise laulu ja ooperiga kui reggaega) ja video mapping show-d vallutuse teemadel. Lisaks see, et linn ise pakatab muusikast ka päeval ja värviliste majade vahel seigeldes torkavad ninna tänavakaubitsejate toitude meelitavad lõhnad. Üheks lemmikuks sai marquesita – crepp Nutella ja juustuga.
Salbutes ja sidrunijook.
Näitust nautimas!
Üks peamistest väljakutest, kus pinkide juurde on ka adapteritele laadimispunktid ja muidugi vabalt leviv wifi.
Õhtune tänav on värvikas ja üldiselt inimesi täis.
Etendus Montejo valitsemisest Meridas.
Video mapping Merida katedraalil.
Maia muuseumi maalinäitus, esiplaanil Chichen Itza observatiioriumi maal.
Austusmärk Mehhikole ja Meridale.
Tänavakunst.
Lõuna sõbra ja tema isaga. Pooltki sellest roast ei jaksanud ära süüa (pasta, ahjukartul, šnitsel juustu ja singiga, oapasta krõpsudega ja salat) pluss mandlipiima sarnane piimajook.
Kahtlemata olid need kuus päeva täiesti unustamatud, nii et buss Palenquesse ei tundunud nii ahvatles või normaalselt võiks!