Raske on välja mõelda midagi tobedamat kui puhkus aastavahetusel Somaalimaal. Aga just selline loll mõte mul jõulude (2008) ajal Etioopias tekkis. Plaani teostamist alustasin viisa hankimisest. Somaalimaa viisat võimalik saada ainult kahest kohast maailmas ning need on London ja Addis Abeba. Addis Abebas oli viisa hankimise kõige tülikamaks osaks Somaalimaa saatkonna leidmine, viisa vormistamine aga võttis aega ainult 10 minutit ning läks maksma 400 Etioopia birri (u. 40 USD).
Somaalimaale minekuks on kõigepealt vaja jõuda Etioopia idaosas asuvasse Harari linna. Kirjandus väidab, et lisaks bussidele saab sinnakanti sõita ka rongiga ning see olevat maailma üks eksootilisemaid ronge. Addis Abebast läbi Dire Dawa Djiboutisse kulgeva kitsarööpmelise raudtee ehitasid prantslased aastal 1890 ning sellest ajast saadik pole raudteed moderniseeritud ega vaguneid välja vahetatud. Euroopa Liit eraldas aastal 2003 küll 50 miljonit eurot selle raudtee uuendamiseks, kuid viis aastat on olnud liiga lühike aeg ning töödega pole veel nii kiiresti jõutud alustada. Üritasin Addis Abebas saada mingisugust infot nende rongide sõiduplaani kohta, kuid Etioopiale iseloomulikult ei teadnud keegi mitte midagi. Lõpuks läksin raudteejaama ja alles seal selgus, et rongiliiklust Addis Abeba ja Dire Dawa vahel ei toimu juba ammu. Raudteejaamas tolgendav ametnik arvas, et Dire Dawa ja Djibouti vahel rongid vist veel käivad. Järgmisel hommikul ostsin pileti (100 birri), istusin bussi peale ja alustasin teekonda Harari poole.
Buss oli täis palverändureid, kes sõitsid Etioopia kristlastele väga olulisse Kulubi kirikusse. Pärast Awashi linnast läbisõitmist kulges tee mööda mäeharju ning bussiaknast avanesid imelised vaated. Asbe Teferi külas sõi kogu reisiseltskond lõunat ning pärast kaheksatunnilist sõitu hakkas paistma Kulubi asula. Sellist liiklusummikut nagu sel päeval Kulubis oli, näeb Etioopias väga harva. Terve küla oli tihedalt täis suuri ja väikeseid busse ning kõik bussijuhid üritasid läbi rahvamassi mäe otsas asuvale kirikule võimalikult lähedale sõita. Kulubi Püha Gabrieli kirik on Etioopia kristlaste jaoks üks tähtsamaid pühapaiku ning palverännakud sinna toimuvad 26. juulil ja 28. detsembril. Tundus, et sel päeval oli väikeses Kulubi külas sadu tuhandeid inimesi. Kuna kõik meie bussi reisijad läksid Kulubis maha, ei olnud bussijuhil muidugi mingit huvi ühe reisija pärast edasi Hararisse sõita. Vaatasin Kulubis veidi ringi ja lõpuks suutsin selles kaoses leida Hararisse suunduva mikrobussi. Teiselpool Kulubit oli kogu maantee täis jalgsi liikuvaid palverändureid, sest kõige õigem palverännak pidi olema jalgsimatk Dire Dawast Kulubisse (64 km). Kümnekohalises Toyota Hiaces oli muidugi 20 inimest, kuid õnneks sai ennast päris tihti väljas sirutada kui bussijuht jälle katusele seotud heinakoormat läks kohendama. Ühes külas läks terve hulk inimesi maha ja konduktor hakkas uusi reisijaid asemele otsima. Buss peatus paljude jalgsi rändajate ja külavahel muiduvahtijate juures, kuid keegi ei tahtnud kuskile sõita. Ühes väikeses külas peatus buss kahe tee ääres juttu ajava mehe juures ning konduktor karjus neile, et tulgu ruttu bussi peale. Ehmunud külamehed jooksid bussi juurde ja konduktor lükkas nad sisse. Alles paarikümne kilomeetri pärast said mehed aru, et nad ei tahtnudki kuskile sõita ja hakkasid peatust nõudma. Konduktor omakorda nõudis nendelt piletiraha ja algas suur vaidlus. Lõpuks maksid mehed siiski mõned sendid, ronisid bussist välja ja hakkasid jalgsi kodu poole tagasi minema. Olen elus igasuguseid müügimehi näinud, kuid see konduktor oli tõeline professionaal. Sõit Kulubist Hararisse kestis ainult 2 tundi, pilet maksis 20 birri ja õhtuks olin juba Hararis. Peatusin Etioopia mõistes heas hotellis Belayneh, kus tuba maksis 200 birri. Toas oli oma WC ja dušš ning vett tuli kraanidest vahelduva eduga õhtul kella kuuest kuni kella kümneni hommikul.
Harar asub 1856 meetri kõrgusel merepinnast ja linnas arvatakse elavat umbes 122 000 inimest. Linna elanikkond koosneb mitmetest erinevatest rahvastest (oromod, somaalid, amharad, tigraid, guraged jne.), kuid vanalinnas domineerivad põliselanikud hararid. Harari keel on semiidi keelte hulka kuuluva gurage keele lähedane sugulane. Harari keeles on palju laensõnu araabia keelest ning varem kasutasid hararid kirjutamiseks araabia tähestikku, mis nüüd on asendatud etioopia tähestikuga. Suurem osa hararlasi oskab lisaks oma keelele ka amhara või oromo keelt, kuid inglise keele oskus eriti levinud ei ole. Etioopia muude piirkondade asukad väidavad, et Harari elanikud on tuntud oma ropendamise poolest ning mõningaid amharakeelseid trükimusta mittekannatavaid sõnu oli seal tõesti päris tihti kuulda. Usutunnistuse poolest on suurem osa Harari elanikke muslimid ning seda linna nimetatakse ka islamimaailma pühaduselt neljandaks linnaks (Meka, Mediina ja Jeruusalemma järel). Harari linna asutas Adali sultan Abu Bakr ibn Mohammed aastal 1520. Pikka aega oli Harari piirkond muslimite ja kristlaste vaheliste sõdade keerises kuni Etioopia keiser Menelik II ta aastal 1887 alistas ja oma riigiga liitis. Alles siis muutus Harar, mille külastamine seni oli uskmatutele keelatud, avatuks ka muule maailmale. Esimene eurooplane, kes Hararit külastas, oli Inglise maadeuurija Richard Burton aastal 1854. Harar on olnud sajandeid oluliseks kaubalinnaks, kuid seoses Djibouti raudtee valmimisega ja Dire Dawa linna asutamisega (1902) kaotas ta suurema osa oma majanduslikust tähtsusest.
Aastatel 1880-1891 elas Hararis kuulus Prantsuse luuletaja Arthur Rimbaud. Kuidas sattus üks noor Prantsuse luuletaja sellisesse Euroopa mõistes kolkasse? Seiklejahingega Rimbaud teenis Hollandi sõjaväes Jaava saarel, töötas Küprosel kivikarjääris ning aastal 1880 asus tööle kohvilao juhatajana Adeni linnas (Jeemen). Hoolimata oma homoseksuaalsest minevikust oli tal Adenis palju naissoost armukesi ning mõnda aega elas ta koos ka ühe etiooplannaga. Ei tea, kas põhjuseks oli etiooplanna (nende välimuse järgi tundub see põhjus üsna tõenäoline) või Harari kohvi kuulsus, kuid üsna ruttu kolis Rimbaud Hararisse ja hakkas seal tegelema kohvikaubandusega. Lisaks kohviärile olevat ta tegelenud ka elevandiluu salakaubanduse ja relvaäriga. Rimbaud üritas Etioopia keisrile (Menelik II) relvi müüa, kuid keiser tüssas teda ning suurest ärist ei tulnud midagi välja. Hararis elades sai Rimbaud sõbraks sealse kuberneriga, kelleks tol ajal oli Ras Makonnen, viimase Etioopia keisri Haile Selassie isa. 1891 aasta kevadel sõitis Rimbaud raskelt haigena Prantsusmaale ning suri seal 37 aasta vanusena vähki.
Harar erineb oluliselt teistest Etioopia linnadest ning kõige tähelepanuväärsem on müüriga piiratud vanalinn (UNESCO maailmapärandi nimistus). Selles vanalinnas jalutades tundus, et olen järsku sattunud Etioopiast hoopis mõnda Araabia linna. Nii tänavate planeering (planeerimatus) kui ka hoonete arhitektuur on iseloomulikud araablaste keskaegsetele mediinadele. Ning nagu selle tunde süvendamiseks tuli mulle ühel kitsal tänaval vastu pulmarong. Olen Etioopias näinud mitmeid pulmi, kuid Hararis erinesid pulmaliste riided, ehted ja tavad oluliselt muust Etioopiast. Kitsad käänulised tänavad, väikesed siseõued, puidust rõdud, autode puudumine jne. teevad jalutskäigu Harari vanalinnas äärmiselt nauditavaks. Lisaks paljudele mošeedele (neid on Hararis 82) saavad turistid vaadata Arthur Rimbaud muuseumi ja Ras Tafari maja. Tafari Makonnen sündis Harari lähistel, elas mõnda aega Harari vanalinnas ning sai hiljem kuulsaks kui Etioopia keiser Haile Selassie. Millegipärast on aga Harari kultuuriväärtustest hoopis rohkem reklaamitud hüäänide söötmist ning isegi Lonely Planet on nimetanud seda Harari suurimaks atraktsiooniks. Hüääne on Harari ümbruses palju ning tihti võib neid näha pimedal ajal maanteedel hulkumas. Linnaelanikel on nende loomadega seoses mitmeid legende ja traditsioone, kuid kaasajal turistidele näidatav show tekkis alles paarkümmend aastat tagasi. Hämaruse saabudes istub linnavärava juures üks mees ja toidab metsikuid hüääne lihaga ning hüäänid on sellega harjunud ja julgevad inimese käest toitu vastu võtta. Põnevuse suurendamiseks hoiab hüäänimees lihatükki ka oma hammaste vahel ning hüään napsab selle sealtki osavalt ära. Videolõiku hüäänide söötmisest võib näha aadressil: http://www.ethiomedia.com/absolute/3521.html. Kohapeal tuleb turistil selle tsirkuse nägemise eest aga päris suur summa (Etioopia mõistes) maksta.
Harari kohv oli küll oma kuulsust väärt, kuid Harari õlletehases pruulitav õlu jääb minu arvates tugevalt alla sellistele Etioopia õllemarkidele nagu Castle või St. George. Harari lähedal mainib Lonely Planet veel sellist vaatamisväärsust nagu Valley of Marvels. Seda “imede orgu” on rännumehed Villu Zirnask ja Jaanus Piirsalu kirjeldanud kui kohta, kus oleks võinud ka käimata jätta ning seepärast ei hakanud ma sinna minema. Nägin bussiaknast neid vulkaanilisi vorme ning selliseid on tõesti maailmas mujalgi. Buss Hararist Jijiga linna sõitis 2,5 tundi ja pilet maksis 22 birri. Jijiga oli väike tolmune linnake ja sealt sõitsin teise bussiga kohe edasi piiri poole. Jijigast alates muutus seni puudega kaetud mägedes kulgenud asfalttee kruusateeks, mis läbis üksikute akaatsiatega poolkõrbetasandikku ning rahvarohked külad asendusid üksikute karjastega. Sõit Togochalesse (piiriküla) kestis 2,5 tundi ja pilet maksis 20 birri.
Pärast tolmust bussisõitu oli üsna meeldiv kohalikus õlleputkas suhteliselt jahedat õlut rüübata ja külameestega juttu ajada. Rahvas kogunes vahtima, sest valgeid reisijaid nähakse selles külas väga harva ning veel harvem selliseid, kes mõne sõna amhara keelt räägivad. Õlleputkast suundusin passikontrolli otsima ning kohalike abiga leidsin lõpuks vajaliku hoone. Uks ei tahtnud kuidagi avaneda ja kui natuke kõvemini tõukasin, kukkus seespool ukse vastas olnud tool ümber ning piirivalveametnik ärkas selle kolina peale üles. Üsna kiiresti lõi ta mu passi Etioopiast väljumise templi ja viskas ennast uuesti pikali. Jalutasin üle piiri Somaalimaale ja imetlesin kahe riigi vahel olevat paksult prügiga kaetud kuiva jõesängi. Somaalimaa poole peal oleva piiriküla nimi on Tog Wajale ning igasugune bussiühendus selle piiripnkti ja Somaalimaa pealinna vahel puudub. Ainsateks transpordivahenditeks on taksod ja neid oli seal piisavalt. Hinnad on kokku lepitud ja kaubelda midagi eriti pole, ühele inimesele maksab sõit 6 USD (või 60 birri). Katusele pandava pagasi eest tuleb eraldi maksta. Sõitma hakkab see väike sõiduauto (Toyota Mark II) siis kui juhi kõrval istub vähemalt 2, tagaistmel vähemalt 4 ja pagasiruumis vähemalt 5 inimest.
Tog Wajale jättis erakordselt troostitu mulje. “Majad” olid kokku klopsitud suvalistest erineva materjali tükkidest ning hoove piiravatel roigastest ja kaktustest taradel ripnesid tuule poolt sinna kantud kilekotid. Isegi Etioopiaga võrreldes tundus Somaalimaa ülimalt vaesena. Tee puudumine ei seganud taksojuhil läbi lageda kõrbe kihutamist ja aukudest ülehüppamist. Lõpuks jõudsime suurele Hargeysa-Boorame maanteele ja alustasime rappumist asfaldiaukudes. Somaalimaa pealinn Hargeysa asub piirist ainult 80 km kaugusel, kuid tänu viletsale teele ja lõpututele kontrollpostidele venis sõi 3 tunni pikkuseks. Igas kontrollpostis oli kamp relvastatud mehi, kes tundsid huvi kohalike reisijate pagasi ja ainukese autos oleva eurooplase dokumentide vastu. Tavaliselt käis protseduur nii, et üks politseinik vaatas autos istuvate kohalike dokumente, üks sobras katusel pagasi sees ja kolmas ajas mind autost välja ülemuse juurde. Ülemused olid tõelised lamavad politseinikud, nad pikutasid tavaliselt mingisuguse mustast kilest tehtud varju all ning jõid teed ja närisid katalehti. Üldiselt olid politseinikud sõbralikud ja muutusid veel sõbralikumaks kui nende poole araabiakeelsete tervituste ja viisakusväljenditega pöördusin. Kuni mina suitsu tegin ja nende teed jõin, uurisid tähtsad ülemused suure huviga mu passi. Seal oli palju värvilisi viisasid ja templeid ning neil oli seda huvitav vaadata. Üks politseiohvitser võttis passi tagurpidi kätte ja teeskles iga lehekülje hoolikat lugemist (üle 60% riigi täiskasvanutest on kirjaoskamatud). Istusin autos tagaistmel otse ukse kõrval ning kuna olin sunnitud igas peatuses väljuma, ei pidanud autouks nii ohtrale kasutamisele vastu ja hakkas vaikselt lagunema. Varsti ei saanud ma enam ust seespoolt ei lahti ega kinni ning taksojuht pidi igas peatuses autost välja tulema ja mulle ukse avama. See jättis muidugi politseinikele hea mulje tähtsast reisijast. Viimaste kontrollpostide juures ei tahtnud uks aga ka väljaspoolt tõugates enam sulguda ning taksojuht võttis hoogu ja virutas jalaga vastu ust. Sellise geniaalse võttega saime ukse kinni ja see, et tänu nelja reisija hoogsale kokkupressimisele teisel pool olev uks lahti kargas ja üks reisija välja kukkus, oli pisiasi. Ka minu kannatused piirdusid ainult siniseks tõmbunud puusakondiga, sest iga ukse sulgemine tähendas mulle ukselingi lööki vastu puusakonti. Tee kulges läbi poolkõrbe, kus kasvasid üksikud põõsad ja luusisid ringi kaamelid. Igasugused teatmikud väidavad, et Somaalimaal on vasakpoolne liiklus ning kunagise Briti koloonia puhul on see võrdlemisi loogiline. Kuid kohalikud juhid ei tea sellest küll midagi (nad ei tea ka parempoolsest liiklusest midagi) ja ma ei saanudki päris täpselt aru kummakäeline liiklus Somaalimaal ikka on. Hilisõhtuks jõudsin Hargeysasse ja võtsin toa kallis hotellis Oriental (sooja veega tuba 15 USD koos hommikusöögiga).
Aastal 1991 eraldus kodusõdades ja kaoses vaevlevevast Somaalia Vabariigist selle põhjaosa ning kuulutas ennast iseseisvaks Somaalimaa Vabariigiks. Seni ei ole aga ükski riik ega rahvusvaheline organisatsioon Somaalimaad ametlikult tunnustanud ning seega pole sellist riiki olemas. Somaalimaa Vabariigi pindala on 137 600 km² ja rahvaarv umbes 3,5 miljonit. Suurema osa rahvastikust moodustavad somaalid ning ametlikeks keelteks on somaali ja araabia. Riigi majanduse aluseks on karjakasvatus ning liha ja loomanahkade eksport. Somaalimaal on olemas ka nafta- ja gaasivarud, kuid tänu riigi mittetunnustamisele pole neid suudetud kasutusele võtta. Somaalimaal on olemas ka turismiministeerium (http://www.somalilandgov.com), mis võib küll üks väga mõnus töökoht olla, sest selles riigis käib ainult üksikuid turiste. Somaalimaa tähtsaimaks vaatamisväärsuseks peetakse 10 000 aasta vanuseid Laas Gaali koopajooniseid Hargeysa lähedal.
Somaalimaa pealinnas Hargeysas elab umbes 1,3 miljonit inimest, kuid linna üldilme meenutab küll rohkem suurt küla. Linnaga tutvumist alustasin valuuta vahetamisest. Raha vahetamine tundub olevat üks kohalike elanike peamiseid tegevusalasid, sest iga nurga peal oli näha valuutavahetuse kontoreid. Kontor tähendab Somaalimaa mõistes tänava äärde mingisuguse leti peale või lihtsalt maha laotud tuhandete rahapakkide hunnikut ning ühte tähtsa näoga meest selle leti taga või rahapakkide hunniku otsas istumas. Rahahunnikud on nii suured sellepärast, et suurima väärtusega rahatäht on 500 Somaalimaa šillingit ning tol ajal pakuti ühe USA dollari eest 6100 šillingit. Kuna mulle ei meeldi tänaval raha vahetada, siis suundusin selle protseduuri jaoks panka. Ühe 50-dollarilise eest sain tohutu hunniku raha ja teller andis isegi tasuta kilekoti, kuhu see raha toppida. Üsna varsti taipasin, et Somaalimaa raha saabki ainult kilekotis hoida, sest see haiseb nii kohutavalt. Otsest vajadust rahavahetuseks ei olnud, sest hotelli ja söögi eest sai maksta ka dollarites, kuid hea tunne oli nii rikas olla ja hiljem Eestis sõpradele rahapakke kinkida. Teine tore suveniir on Somaalimaa pass, mille blankette sai tänavalt 70 dollari eest osta. Tuleb ainult foto ja vajalikud andmed anda ning pass vormistatakse kohe sealsamas tänaval. Põhiline osa igasugusest ärist käiski tänaval, kaupusi ja teenindusettevõtteid jäi silma ainult üksikuid. Näiteks ühel tänavanurgal istus väikese lauakese taga mees, kes vana (tõenäoliselt koloniaalajast) trükimasinaga soovijatele igasuguseid pabereid trükkis.
Kolasin mööda linna ja üritasin natuke pildistada ja filmida, kuid see osutus üllatavalt tülikaks. Kohalikud suhtusid pildistamisesse ilmse võõristusega ja inimesed tulid küsima, miks ma pildistan. Püüdsin neile selgitada, et olen turist ja pildistan nende ilusat linna lihtsalt iseendale mälestuseks, kuid nad ei saanud aru mõistest turist. Ma ei viitsinud nendega vaielda ning seepärast on enamus mu Hargeysa piltidest tehtud hotelli rõdult (http://arne.planet.ee/Somaalimaa.html). Ilma fotoaparaadita ringi jalutades oli rahvas palju sõbralikum ning paljud tulid juttu ajama. Linnas ringi jalutades jõudsin järeldusele, et Hargeysas on kolme liiki transpordivahendeid: sõiduauto Toyota Mark II, eesel ja aiakäru. Toyotadega veetakse rikkaid, eeslitega vett ja aiakärudega kõike muud (ka inimesi). Inkassaatorikäru erineb teistest kärudest selle poolest, et käru kõrval kõnnib puukaikaga relvastatud turvamees. Tundus, et somaallased on osavad kärukeerajad.
Õhtul sõin hotelli restoranis. Raputasin tarakanid menüü vahelt välja ning tellisin supi ja prae, mis osutusid üsna maitsvateks. Restoran oli suhteliselt kallis (supp 0,5 ja praad 4 USD), kuid mul polnud erilist huvi kuskil tänaval odavat tolmust kebabi närida. Restorani interjöör oli stiilne ja teenindamine mõnusalt aafrikalik. Hotell Oriental on asutatud juba 1953 ning üks soliidsemaid Hargeysas. Juba saabumise õhtul tutvusin ka hotelli omanikuga, kes elas mu kõrvaltoas. Rahvuselt oli ta araablane, rääkis head inglise keelt ja tegeles peamiselt alkoholi tarbimisega. Ametlikul Somaalimaal alkoholi ei müüda, kuid tegelikult on kohalikku puskarit siiski võimalik hankida. Kui küsisin omanikult õlle kohta, saatis ta kohe hotelli administraatori õlut otsima. Varsti oli mees tagasi liitrise plastmasspudeliga, mis kunagi oli olnud läbipaistev. See soe hägune õlu oli valmistatud salaja kellegi kodus, lõhnas nagu pahaks läinud piim ja sisaldas ka mõningaid kärbseid. Otsustasin oma tervisega mitte riskida ja loobusin sellest joogist.
Järgmisel päeval oli mul plaanis sõita Adeni lahe ääres asuvasse Berbera linna, mis on Hargeysast ainult 158 km kaugusel. Üritasin Hargeysas saada informatsiooni bussiliikluse ja välismaalastele pealinnast väljaspool liikumiseks vajaliku eriloa kohta. Nagu selle piirkonna maades kombeks on, vastasid kõik mu konkreetsetele küsimustele hästi pika jutuga, kuid täpselt ei osanud keegi midagi öelda. Hommikul võtsin oma koti ja läksin lihtsalt suvalisel ajal bussijaama. Berbera poole sõitvaid busse seal eriti ei olnud, kuid selle eest oli terve hulk taksosid. Taksojuhid väitsid kõik, et sõidavad kohe Berberasse ning soovitasid mul oma autosse istuda ja natuke oodata. Kuna ma ei soovinud üksi tervet taksot kinni maksta, siis olin sunnitud teisi kliente ootama. Takso (sõiduauto Toyota Mark II) hakkab sõitma siis, kui autosse on kogunenud piisav hulk (vähemalt 10) reisijaid. Kuna mingit järjekorda ega süsteemi ei eksisteeri, siis istub igas autos paar reisijat ja ootab auto täitumist. Kunagi ei tea ette, kas taksojuht leiab kuskilt puuduolevad kliendid või alustab sõitu hoopis mõnel soodsamal päeval (inšallah). Paari tunni jooksul kogunes meie autosse 6 reisijat ja me otsustasime puuduvate klientide osa ise kinni maksta. Taksojuht oli sellega väga rahul ja alustas sõitu, kuid juba linna servas olev esimene politsei kontrollpost saatis meid tagasi, sest minul puudus eriluba Berbera poole sõiduks. Sõitsime lähimasse politseijaoskanda asja uurima, kuid seal ei olnud keegi mingist eriloast midagi kuulnud ning meid saadeti edasi politseprefektuuri. See oli suur mitmekorruseline hoone ja mind juhatati trepist üles prefekti juurde. Prefekt pikutas trepil kahe korruse vahel, mälus katalehti ja sülitas rohelist tatti põrandale. Ta oskas küll mõned sõnad inglise keelt, kuid eriloa kohta ei suutnud midagi asjalikku öelda ja kutsus kohale oma ohvitserid. Katauimas ohvitserid olid eriloa suhtes erinevatel seisukohtadel läksid omavahel tuliselt vaidlema. Poole tunni pärast hakkasid nad juba automaatidega vehkima ning ma lasin vaikselt jalga jättes nad sinna omavahel karjuma. Sõitsime prefektuurist kaugel äärelinnas asuvasse riigi politsei peakorterisse. Sealne head inglise keelt rääkiv ja ilmsete kainusetunnustega kõrge ohvitser ütles, et saan vajaliku loa kui võtan kaasa kaks relvastatud saatjat. Kuna kummalegi saatjale oleks pidanud maksma 50 USD + muud kulud, siis loobusin selle sadamalinna külastamisest. Asjaliku info saamiseks kulus pool päeva nagu see sealkandis kombeks on. Terve selle aja sõitis taksotäis rahvast minuga kaasas ja ootas kannatlikult. Mul hakkas neist kahju ning ma maksin taksojuhile veidi rohkem kui vaja oleks olnud, ehk said need inimesed siiski samal päeval Berberasse.
Üheks somaallaste omapäraks on veel kohalike naiste hennakaunistused kätel ja jalgadel. Hennatätoveeringud on levinud paljudes maades, kuid Somaalimaal tundusid need eriti populaarsed olevat. Mul oli meeldiv võimalus oma silmaga näha hennatätoveeringu tegemise protseduuri otsast lõpuni ning minu üllatuseks oli see väga keeruline ja aeganõudev protseduur. Meeste peamiseks hobiks on muidugi katalehtede närimine. Katapõõsas (catha edulis) kuulub kikkapuuliste sugukonda ja tema lehed sisaldavad katinooni, mis mõjub inimorganismile nagu kokaiin või amfetamiin. Kata tarbijad räägivad, et lehtede närimine vähendab väsimust ja söögiisu ning annab hea enestunde. Teatmekirjandusest võib lugeda ka katinooni tekitatud hallutsinatsioonidest, eufooriast, seedetrakti haavanditest, maksa- ja neerukahjustustest, ajuverejooksust jne. Kuid mõnedes piirkondades tarvitatakse katat peavalu, maohaavandite, astma ja tripperi raviks ning kasutatakse ka armurohuna.
Kuna ma Berberasse ei raatsinud sõita ja Hargeysast hakkas juba kõrini saama, siis otsustasin samal päeval Etioopiasse tagasi minna. Seda enam, et tegmist oli 31. detsembriga ning aastavahetuse veetmine riigis, mis rahvusvahelise õlleindeksi järgi liigitatakse raskelt õlletute maade hulka, ei tundunud mulle just kõige ahvatlevam. Läksin järgmisesse taksopeatusesse ja alustasin teekonda õlleliku Etioopia poole. Teekond kulges samamoodi nagu eelmisel korral, kuid Somaalimaa piiriküla Tog Wajale tervitas mind tohutu kuumuse ja liivatormiga ning Etioopia piiriküla Togochale juba tuttava piirivalvuri ja jaheda õllega. Üsna kiiresti leidsin ka Jijiga poole sõitu lubava bussi ja istusin peale. Küla servas oli kontrollpost, buss peeti kinni ja juht alustas pikki läbirääkimisi mundrimeestega. Suurem osa reisijatest tuli bussist välja ja jalutas kaubaputkade vahel ringi. Järsku kargas hirmus vihane bussijuht rooli ja kihutas tolmupilve üles keerutades piiri poole tagasi. Hakkasin veidi muretsema oma bussi jäänud pagasi pärast ja jalutasin küla vahele bussi otsima. Leidsin bussi ühest tagahoovist, kus mingisugused mehed bussi katuselt suuri pakke maha laadisid ja nõudsin katuselt ka oma kotti. Bussijuht ütles, et las mu kott olla katusel edasi, kohe hakkame Jijiga poole sõitma ning näris rahulikult oma katalehti. Kasutasin siis paari harari elanikele iseloomulikku väljendit mille peale juht kähku katusele ronis ja mu koti alla tõi. Läksin uuesti küla keskele ja märkasin panga ees ühte ilusat uut mikrobussi. Otsisin juhi üles ja uurisin tema plaane. Ta ütles, et hakkab varsti Jijiga poole sõitma ja oli nõus mind kaasa võtma. Jäin panga kõrvale õlleputka juurde juhti ootama ning juba poole liitri pärast ta viipaski mulle. Istusin peale ja me sõitsime Jijiga poole. See ei olnud takso, vaid mingite valitsustegelaste buss, kus istus peale minu veel ainult 3 reisijat. Sellistes luksuslikes tingimustes jõudsin juba enne hämaruse saabumist Jijigasse. Jijigas istusin Harari bussi peale ja varsti peatusime mäekurul asuva kontrollposti juures. Juht pidas veidi aega väljas läbirääkimisi politseinikega ning tuli siis bussi reisijatelt raha korjama. Nimelt olid kõigil reisijatel kaasas tohutud pakid ja kotid, mida olid täis istmete alused, vahekäik ja bussi katus. Reisijatel oli valida kahe võimaluse vahel: kas tõsta kogu oma pagas kontrollimiseks välja ja maksta kaupade eest tollimaksu või koguda kokku tolliformaalsustest vabastav rahasumma. Reisijad valisid muidugi teise variandi ja hakkasid hirmsasti karjudes ja vaieldes konduktori kätte raha andma. Olin ainuke inimene bussis, kel mingisugust salakaupa ei olnud ning seepärast keeldusin selles aktsioonis osalemisest. Bussijuht andis raha üle ametiisikutele ja sõit jätkus. Vahepeal oli juba pimedaks läinud, äkki nagu lõunamaal ikka. Istusin ees bussijuhi kõrval, kuid ei näinud aknast mitte midagi, kuigi bussi ainuke valgust andev latern (parempoolne parktuli) asus täpselt minu ees. Õnneks kihutas juht meeletu kiirusega üle mägede ning ma jõudsin juba kaks tundi enne aastavahetust Hararisse.
Juba tuttavas hotellis Belayneh võtsin toa ja dušist tuli isegi vett. Tellisin mõned külmkapis hoitud õlled ja istusin rõdule. Linn oli aastavahetusel täiesti tavaline ja uusaastaöö kohta harjumatult vaikne, sest nii muslimite kui ka Etioopia kristlaste jaoks ei tähenda 1. jaanuar mitte midagi erilist. Etioopia kalendri järgi saabub uus aasta septembris ning meil kasutatavast kalendrist on etioopia kalender 7 aastat tagapool. Selle üle on alati rõõmustanud meie naisturistid, kes Etioopiasse sõites muutuvad momentselt seitse aastat nooremaks. Hoolimata aastavahetuse mittetähistamisest oli hotelli restoranis isegi kaunistustega kuusk keset saali. Pärast Somaalimaa põrgukuumust ja tolmu tundus veidi jahedam Harar nagu paradiis, eriti pärast dušši, külma õlut ja kodumaist suitsuvorsti. Selline aastavahetus jääb kauaks meelde.
Hararist sõitsin marsruuttaksoga edasi Dire Dawa linna (http://www.dire-dawa.gov.et). Kahe linna vahe on ainult 53 kilomeetrit ja tee laskub mägedest tasandikule (Harar asub 1856 ja Dire Dawa 1161 meetri kõrgusel merepinnast). Dire Dawa on suuruselt teine linn Etioopias ning seal elab umbes 343 000 inimest. Kõigis Etioopia rahvastikku puudutavates statistilistes andmetes kahtlen ma sügavalt, sest Etioopias puudub nii riiklik kui kiriklik sündide ja surmade registreerimine. Olen kohapeal kuulnud ka rahvaloenduse metoodikast ning ei suuda tõsiselt võtta ka rahvaloenduse andmeid. Viimase rahvaloenduse (2007) andmetel on Dire dawa rahvuslik koosseis järgmine: oromod 46%, amharad 20%, somaalid 24%, guraged 5% ja hararid 1%. Linna elanikest 70% on muslimid ja 30% kristlased. Linna peamised tööstusettevõtted on tsemenditehas, tekstiilikombinaat ja karastusjookide tehas. Dire Dawa asutati aastal 1902 seoses Addis Abeba – Djibouti raudtee ehitamisega. Algselt planeeriti raudtee ehitamist läbi Harari linna, kuid tänu Harari mägisele asendile oleks sinna raudteeühenduse rajamine läinud liiga keeruliseks ja kalliks, lihtsam oli uus linn rajada. Ehitati ka maantee Hararisse ja kui esialgu kulus ühest linnast teise jõudmiseks 2 päeva, siis tee valmimisega (1928) lühenes see aeg kahe tunnini.
Dire Dawa linna poolitab Dechatu jõgi, mille vasakul kaldal on Kezira linnaosa ja paremal kaldal Megala linnaosa. Kezira on jätab oma sirgete ja laiade korralikult asfalteeritud tänavate, ilusate hoonete ja suurte puudega euroopaliku mulje, kuid Magala on rohkem etioopialik-araabialik. Dire Dawas hämmastas mind selle linna puhtus, kummalisel kombel ei vedele tänavatel prügi. Kohalikud väitsid, et see puhtus on praeguse linnapea teene ja varem oli linn räpasem olnud. Kuid see puhtuse jutt ei kehti Magala linnaosa kohta. Kuna linn on üsna uus, pole seal erilisi ajaloolisi vaatamisväärsusi, kuid selles linnas oli meeldiv lihtsalt niisama jalutada ja tänavakohvikutes istuda. Vaatamist väärivad Haile Selassie palee ja raudteejaama hoone koos selle ees seisva vana veduriga.
Dire Dawa raudteeejaama sain ma vaadata päris palju. Nimelt oli mul plaan jõuda Djiboutisse ja sealt üle väina Jeemenisse sõita. Esialgu plaanisin Djiboutisse sõita otse Hargeysast, kuid nähes Somaalimaa teid ja transpordikorraldust, loobusin sellest mõttest ning otsustasin Dire Dawast rongiga Djiboutisse sõita. Juba Dire Dawasse saabumise päeval üritasin rongiliikluse kohta infot hankida. Hotellis keegi muidugi midagi täpselt ei teadnud ning ma läksin raudteejaama. Jaamahoone uks oli kinni, hoone ümbruses ei olnud ühtegi asjalikuma olekuga inimest näha ja naabruses asuvas õllekas ei teadnud ka keegi, millal jaama mõni ametnik võiks ilmuda. Kuna oli tegemist hilise pärastlõunaga, otsustasin järgmisel hommikul õnne proovida. Ka hommikul oli jaamahoone suletud, kuid ühest kõrvalhoovist leidsin mundris vanamehe, kes töötavat raudteejaamas. Tõlgi abiga sain vanamehelt teada, et rong Djiboutisse väljub järgmisel päeval ja pileteid hakatakse müüma hommikul (kellaaegu pole Etioopias mõtet küsida). Järgmisel hommikul olin varakult koos oma pagasiga kohal ja istusin jaamahoone juurde ootama. Kuna kuni lõunani jaamas mingisugust liikumist ei toimunud (ainult paarkümmend rongiootajat istusid oma pambuhunniku otsas), otsisin uuesti üles sama vanamehe ja alustasin tema kiusamist otsast peale. Vana oli nüüd veidi jutukam ja selgitas Dire Dawa jaama sõiduplaani olemust. Nimelt sõidab rong Dire Dawast Djiboutisse siis, kui on kogunenud piisavalt kaupa ja reisijaid (Lonely Planet väidab, et see rong käib kolm korda nädalas). Raudteelane lohutas mind, et hetkel on juba päris palju kaupa ja reisijaid ning homme väljub rong kindlasti. Minu järgmised kolm päeva Dire Dawas möödusid nii, et igal hommikul registreerisin ennast hotellist välja ja läksin oma kotiga raudteejaama. Passisin seal igaks juhuks lõunani, siis võtsin mõnes hotellis toa (vahelduse mõttes ööbisin erinevates hotellides) ja õhtuti jalutasin linnas.
Hotell Ras (http://travel.mapsofworld.com/ethiopia/dire-dawa-hotels/ras-hotel.html) on klassikaline sotsialismiaja hotell, kus selle ehitamisest alates (1964) eriti midagi muutunud ei ole. Suurimaks muudatuseks oli uus veetorustik. Ilusad uued rohelised plastmasstorud jooksid üle kuurikatuse ning seejärel mööda hotelli välisseinu rõdudele. Rõdult läks toru läbi seina tuppa ja toaseina mööda edasi vannituppa. Toru paigaldanud töömehed olid oma tegevust üllatavalt täpselt arvestanud, kõige nende kümnete meetrite kohta oli ebatäpsuseks ainult 5 cm. Need viis sentimeetrit olid puudu kohast, kus veetoru peaks duši segistiga ühendatama. Kuna toru segistini ei ulatunud, ei olnud võimalik ka dušši kasutada. Valisin selle hotelli reklaamitud basseini pärast, kuid kahjuks oli ujumine veidi raskendatud, sest basseinis ei olnud vett (ja tundus, et seda pole seal juba aastaid olnud). Muidu polnud hotellil aga eriti viga midagi – head söögid ja linnulaulu täis suur aed. Tuba maksis 200 birri.
Samrat (http://www.samrat-hotel.com/site/home.aspx) on ilus uus (avatud 2008) 4-tärni hotell, kus on suured toad, hea restoran (maksta sai isegi krediitkaardiga), internetipunkt (netiühendus oli ka) ja bassein (vett ei olnud). Hotelli katusekohvikust avaneb hea vaade tervele linnale. Väikese kauplemise järel sain toa 300 birri eest.
Lisaks eelnimetatutele ööbisin ka ühes odavas somaallaste urkas Magala linnaosas, sealse Taiwani nimelise suure turu lähedal, kus tuba oli nii odav, et ma hinda ei mäletagi.
Kuna Dire Dawa raudteejaamaga tutvumine oli kulutanud mu napist puhkusest juba viis päeva, ei hakanud ma enam ka bussiga Djiboutisse sõitma ja läksin Addis Abebasse tagasi. Addis Abeba on Dire Dawast 525 km kaugusel ja buss sõidab seda vahemaad umbes 8-10 tundi. Maanteel torkas silma kitsede tavalisest suurem transportimine. 6.-7. jaanuar on Etioopias jõulud ning nende kombe kohaselt süüakse siis igas peres mõni kits. Kitsi müüakse muidugi ka linnas, kuid maalt saab alati odavamalt ja sellepärast olid kõik pealinna poole suunduvad transpordivahendid ehitud elusate kitsedega. Kitsed seisid busside katustel, veoautode koorma otsas ja suurte kütusetsisternide tünnidel. Ka Addis Abeba tänavatele olid kokku aetud suured kitsekarjad. Jõulude ajal istusin ühes väikeses restoranis, sõin maitsvat kitsepraadi, kuulasin mõnusat Etioopia jõulumuusikat ja tundsin ennast palju paremini kui Somaalimaal.
Oleme Eestis igasuguste mugavuste ning aastavahetusega kaasnevate vägevate söökide ja jookidega liiga harjunud ning ei oska neid enam vääriliselt hinnata. Sellepärast on kasulik mõnikord näiteks Somaalimaale sõita, et sealt tulles nautida head elu Eestimaal.