Prantsuse Polüneesia 07.-25. märts 2008 16

Reisipäevik reisist Tahiti'le, Moorea'le ja Bora Bora'le, mille tegin 2008. a. märtsis oma tütrega. Mõnus päikese- ja loodusereis koos teatavate mugavustega. Vaade maailma ühele eksootilisemale paigale laiskvorstist keskklassi eestlase pilgu läbi.

07. märts – 1. Päev – Lend Tallinnast Helsinki kaudu Pariisi

Hommikul läks uni üsna varakult ära. Kurk oli valus ja nina lurises. Vähkresin ja vähkresin. Lõpuks – kl. 8.00 – ajasin kargu alla. Ka Britta (minu tütar ja reisikaaslane) oli üleval ja nö stardivalmis.

Kl. 12.00 istusime Annika (minu elukaaslane) auto peale ja põrutasime lennujaama. Seal läks kõik üsna sujuvalt.

Kõigepealt rutiinne check-in, siis tegime Annikaga hulga head-aega musisid, läbisime turva- ja passikontrollid.  Kl. 14.00 paiku kutsuti lennukile. Kõigepealt bussi ja siis lennuki juurde. Kuna sellel lennul kohti polnud määratud, siis istus igaüks sinna kuhu sai. Kuna me olime diskreetselt tagasihoidlikud, siis sattusime lennukile muidugi peaaegu viimastena ja saime istuma eraldi suvaliste nägude kõrvale. Mina olin oma pikkade koibadega muidugi akna all. Lend startis 14.30. Väga hull ei olnud, keskmiselt. Eriti laskumine. Air oli bisi ja seetõttu tiirutasime pisut Soome maastike kohal. Lõpuks saime maha. Ilge kökats oli see lennuk (ATR-72), pea jäi vahekäigus praktiliselt lakke kinni.

Vantaa lennujaamas läbisime passikontrolli ja tormasime läbi kogu lennujaama 19. väravat otsima. Juba esimeslt tabloolt selgus, et meie lend on edasi lükatud ja väljub umbes 16.55. OK, võtsime kiired tuurid maha ja läksime rahulikult oma värava juurde. Varsti aetigi lennuk ette – päris suur (Airbus A341) ja hakati konteinereid maha ja peale laadima. Lõpuks lasti lennukisse. Suht korralik oli. Istusime tiiva taga. Meie ees oli just avariiväljapääsu rida, kus oleks saanud rohkem jalgu sirutada, aga sain hakkama. Üpris laiad vahed olid. Mingi aeg pakuti süüa. Võtsin ühe punase veini ka. Pärast tuli ilge uni, aga, magada ei saanud. Britta luges vahepeal raamatut, põhiliselt, aga, kuulas i-Podi. Kui lennu alguses sai alates Paldiskist Brittale lennukiaknast nähtu põhjal Eesti geograafiat tutvustatud, siis Saaremaast edasi kordagi maad ega merd ei näinud, enne kui Pariisi tuled juba madalalt paistma hakkasid. Üleni pilves.

Maandumine oli ülisujuv, praktiliselt ei tundnud, kunas rattad maad puutusid.

Lennukis vedasime kihla, kas pagas on kaasas või ei ole. Britta ütles jaa, mina – ei. 100 EEK-i peale. Pagasilindil oli minu kohver 3. ja Britta oma 5. Pean talle kodus sota andma.

Läksime taksot võtma. Üks turske must memm juhatas seal vägesid. Selgus, et üheski taksos ei saa kaardiga maksta. Võtsin siis käšši automaadist välja (ca pool kilti eemal – terminali teises otsas). Taksos selgus, et juht ei tea, kus Radisson SAS hotell asub. Kuigi olin seal varem ööbinud ja ka autoga sinna sõitnud, ei osanud ma ka õhtupimeduses orienteeruda. Otsisin hotelli vautšeri välja. Seal aadress ja kaart olemas. Ekslesime mingi 15 min lennujaama ümbruses. Lõpuks küsis mingi bussjuhi käest teed. See oskas enam-vähem juhatada. Siiski oleks õigest teeotsast mööda pannud. Õnneks Britta nägi silti. Tegime veel Le Mesnil Amelot’s ka väikese „auringi”, kuid lõpuks olime hotelli ees. Arve 18 EUR’i. Jorss tunnistas, et töötab 10 a taksojuhina, kuid esmakordselt sattus Radissoni juurde. Hiljem hotelli receptionis selgus ka üks põhjusi – iga 20 min takka käib lennujaama ja Radissoni vahel tasuta shuttle. Mulle sellest keegi ei teavitanud – kivi mu ihureisikorraldaja kapsaaeda…irw.

Hotellis tuba 176 – 1. korrus. Korralik tuba. Minibaar, vann. WC eraldi.

Õhtustasime hotelli restoranis. Pärast seda üsna varakult tudile.

Ahjaa – mul oli karm nohu. Kohe lennuki laskumise algusest läksid kõrvad lukku ja lahti enam ei läinud…reisi esimesed 4 päeva olingi praktiliselt kurt…lahe.

08. märts – 2. päev – lend Pariisist Los Angelese kaudu Tahitile.

Alustama peab vist sellest, et see oli mu elu pikim päev. Ja ega vist pikemat suurt tulla saagi.

Kl. 6.45 (sulgudes tulevad Eesti ajad – 7.45) oli Radissonis äratus. Magada ma jälle ei saanud. Igatsugu painajad olid kallal, kurk valutas, nina jooksis ja ajas kogu aeg jooma. Britta oli tubli – ajas end üles ja ei vingunud. Pestud, kustud, kammitud läksime restosse ja võtsime hommikusöögi.

Siis tegime check-out’i, saime kohe välja shuttle peale. Lennujaamas kohe õigest uksest sisse ja olimegi Air Tahiti Nui check-in’i juures. Seal algas turvatants ja -trall pihta – ikka USA-sse lend ju. Kõik reisijad kuulati kõigepealt üle pagasi sisu osas, siis selles, kas ma ikka ise panin pagasi kokku ja kas ma pole oma asju teistele kasutada andnud. Paras keemia. Kõik pagasiühikud kleepsutati ära. Ilma nende kleepsudeta lennuki peale poleks lastud.  Kui pagasi ära andsime, küsis tibi siira imestusega, et kas meil ongi ainult 2 kohvrit. Edasine turvakontroll oli üsna tavaline. Kõik kingadega naised pidid vahepeal kilesussid jalga ajama, sest kingad läksid läbi röntgeni. Kuigi mina andsin kõik asjad ilusti kandikule jäi värav minust ka pärast kolmandat katset laulma. Siis sai üks homo mind kabistada ja selgus, et Pariisi turvaväravad võtsid pükste metallnööbid ikka ilusti kinni.

Ootealas istusime ja juulutasime niisama. Mul oli kehv olla, higi jooksis, ihu nõder. Lõpuks tuli meelde, et mul oli rahakoti vahel 3 Prantsuse postmarki Nice’i aegadest – ostsin 3 kaarti ja panime posti.

Lennukile hakati laskma 1 t enne väljumist. Lennuk ikka paras lahmakas. Reisijakohti – 295. Äriklassis oli vast paar vaba kohta, muidu oli lennuk täis. Lennuki nimeks Bora Bora ja economy klassi kutsutakse Air Tahiti Nui lennukitel Moana klassiks. Lennukile saabujatele anti igaühele tiare-õis. Britta väitel lõhnas ülitugevalt. Minu oma ei lõhnanud üldse. Britta oma ei lõhnanud ka, kui mina nuusutasin. Kõigil stjuuardessidel ja stjuuardtitel oli ka tiare-õis kõrva taga ja tibidel ka imitatsioon juustes. Tiare on Prantsuse polüneesia rahvuslill (tegelikult põõsas) ja tiare-õis on ka Air Tahiti Nui logoks. Kogu teenindav personal olid polüneeslased.

Start oli õigeaegne – 11.30 (12.30) – sujuv, lennuk võttis aegamisi kõrgust. Lend ise oli algusest lõpuni väga sujuv ja mõnus. Istmevahed olid minu jaoks kahjuks väikesed. Jalgade mahutamisega ikka paras probleem. Mulle üllatuseks suundusime kohe loodessee ja ületasime kogu Suurbritannia, seejärel Islandi, Gröönimaa lõunaosa, Baffini maa ja siis põrutasime mööda Hudsoni lahe läänekallast kuni maismaani ja sealt enam-vähem otse LA suunas. Britta klõpsis lennukiaknast hunniku pilte Islandist, Gröönimaast, Kaljumäestikust, Missouri jõest, Las Vegasest, LA-st. Kahjuks oli Salt Lake City, Soolajärve ja Yellowstone’i järve kohal pilvisus ja seal ei näinud midagi.

Lennu ajal pakuti 2x süüa. Mõlemal korral salat, korra kartulipüree lõhelisandiga, korra pasta kanalihaga, lisaks juustu, kuklit, kooki kohvi, mahla, vett ja mina muidugi tops topsi järel bordood.

LA jättis õhust vapustava mulje. Kõigi oma ees- ja kaaslinnadega on tegu ikka sellise elukaga, mille kõrval Pariisid-Moskvad kahvatuvad. Maandumine oli sujuv. Kl. 13.45 (23.45) saime rattad maha. Ca 15 min. sõitsime maailma suuruselt 3. lennujaama pidi oma terminali juurde. Siis algas ämeerika pihta ja sain esmakordselt peale vene aja lõppu omal nahal tunda, milleni ajuvabadus viib. Oli ju selle transiidi jaoks tarvis USA viisat. Seda siis järgmisteks toiminguteks – kõigepealt ootasime lennukis u 20 min, kuna passikontrollis olevat väga bisi. Siis pidime kõige oma käsipagasiga maha kobima, terminali keldris ca pool kilti vantsima ja võtma koha sisse passikontrolli järjekorras, kus lisaks meie lennu reisijatele oli enne mingi 50 isikut veel lisaks. Kuigi olime õnneks kuskil järjekorra keskel, ootasime üle tunni aja oma järjekorda, et anda jälle sõrmejäljed, lasta end pildistada jne. Siis saime nn transiitlounge’i, mis kujutas endast letti, kust saime uue lennupileti, ühte kioskit, kus müüdi pudelivett, närikat, postkaarte ja LA Clippersi särke ning veel üht suletud napsupoodi. Pikad rivid ootamatult mõnusaid pehmeid istmeid oli ka. Kui me olime mingi 30 min istunud, tuli kutse lennule. Põrutasime tuldud teed tagasi, passikontrolli leti ääres viimaseid õnnetuid oma lennu inimesi nähes, kes kohe pärast passikontrolli pidid otsa ringi keerama ja lennuki peale sibama. Väga huvitav oli ja viisa vajadus oli ka täiesti möödapääsmatu, nagu isegi mõistate.

Lennukis saime vanadele kohtadele, paigaldasime meiega kaasas käinud käsipagasi tagasi ja ootasime starti. Masin ruleeris jälle mingi 15 min stardikohani. Siis teatati, et start viibib lennuvälja ülekoormatuse tõttu veel 18 min. Nii oligi. Lõpuks tõsime kl. 16.50 (02.50) õhku, jällegi sujuvalt. Päikeseloojang Vaikse Ookeani kohal oli väga ilus. Minu jaoks oli see reisi osa küllaltki piinarikas. Kui Britta pani terve lennu vältel und, siis mina magasin mingite 10-15 min intervallidega, kuna kuidagidpidi olla ei saanud, kõik ihuosad valutasid ja sigapalav oli ka. Jetlag rabas täie lauluga. Ka selle lennu vältel pakuti 2x süüa. Jällegi kana või kala esimesel korral ja kartulipuder teisel korral. Teisel korral ma veini ei võtnud – krdi bioloogiline kell keelas oma arust kl. 10.00 hommikul veini libistamast. Küll ma Tahitil ümber harjun…irw. Maandusime kl. 23.04 (11.04)…äratusest oli möödas 27,5 tundi (ööpäeva algusest ca 34 h)…oli endiselt 8. märts.

Lennuväljal võttis meid vastu uus lõhn – mingi segu taimeõitest, niiskuesest ja veel millestki, mis vist ainult troopikale iseloomulik. Mina küll lõhna ei tundnud, kuid mingi aimduse ma sain. Britta väitel olla meeldiv lõhn olnud.

Läksime passikontrolli. Väga lahe oli – meenutas sellist palktaret, kuigi palke polnud – oli tiba bambust ja modernseid metalltarindeid. Igal juhul, midagi uut. Passikontroll läbiti lõdvalt. Britta nimi tekitas elevust – küsiti kas on eesti nimi, mitte estonie vms (vana oli muidugi taibukas – passi peal oli kirjas). Pagasiga oli paar närvilist momenti – ei tulnud ega tulnud – mõni markantsem üksus (u elusuuruse Barbie karp tuli juba teist ringi, aga meie omasid polnud ikka. Ja krt palav oli seal ka – kui passikontrolli alas oli lagi propellereid täis, siis pagasitoas mitte ühtegi. Lõpuks pagas käes, siis tolli. Tolliametnik vaatas meist külmalt läbi – ju ei pidanud meid ohtlikeks. Ootesaalis oli hunnik tabloosid, kud kirjas reisibüroode nimed. Otsisime üles Tekura Tahiti Traveli oma ja oligi tahvlil kirjas S 2 pers sof. Viimane oli lühend hotelli nimest. Kohe riputati meile kaela tiare-pärjad ja suunati bussi juurde, mis meid hotelli pidi sõidutama. Bussi juures võttis meid vastu teine jorss, kes jagas kätte kõik vajalikud vautšerid ja käskis pagasi jätta valge kaubiku juurde bussi ees. Ühesõnaga inimesed bussi – asjad kaubikusse – normaalne. Buss oli suur, mugav ja konditsioneeriga. Kõigepealt viidi rahvas Tahiti Intercontinental Hotelisse ja siis kohe kõrval asuvasse Sofiteli. Vastuvõtt oli meeldiv, kõik sujus hästi. Jagati lõhnastatud niiskeid käterätte, millega saabunud näo ja kaela pealt juustu maha said. Siis saime toavõtmed kätte – nr 516. Pakid võttis boy oma hooleks. Tuba tundus päris mõnus – lai-lai voodi, mis koosnes  2 osast nii, et saime tütrega kenasti hakkama.

Toas veel duširuum-WC, LCD-teler, minibaar ja kiire internet. Rõdu on ka.

Võib esialgu rahul olla.

Lõpuks 2 unetabletti sisse ja 1.30 juba voodis.

09. märts – 3. päev – Tiir Tahiti saarel (läänerannik)

Hommikul, mingil põhjusel läks uni ära kuskil 7.30 paiku. Ajasin kargu alla ja vaatasin aknast välja. Selgus huvitav tõsiasi, et mäevaatega toa asemel olime hoopis merevaatega toas, mis tegelt kallim. Britta ärkas ka üles ja asus oma hommikusi krohvimisrituaale täitma. Ma kirjutasin eelmise päeva päeviku lõpuni.

8.30 paiku läksime hommikust sööma. Restoran asub õue peal. Tegemist on palmilehtedest katusega ilma seinteta hoonega. Sisuliselt vabaõhuüritus siis. Söök oli korralik. Kõik singid-vorstid-juustud täiesti olemas, omletti sai tellida ja sinna juurde vorstid-peekonid ka. Puuviljavalik oli ka mõnus – arbuus, mango, ananass ja greipfruut, mis on magus ja väga söödav. Kohvi oli tõenäoliselt lahustuv, kuid ajas asja ära.

Kui kõhud täis, otsustasime vaatamata pilves taevale basseini äärde lamasklema tulla. Kuigi Britta käis ka ookeanis jalgupidi ära ja väitis, et seal vesi soojem, kui basseinis, ei viitsinud enam ümber kolida. Võtsime siis pilvi ja ma aitasin selle käigus pidevalt teostada Britta uurimustööd päikese mittevõtu kohta. Olgugi, et ma kinnitasin talle korduvalt, et troopikapäike võtab ka läbi pilvede, ta selles nii väga kindel ei olnud. Mina küll olin, aga sellegipoolest arvasin, et kreemitada pole vaja. Ega polnudki. Vahepeal läks pisut selgemaks nii, et isegi päikese kontuure oli läbi paksu vine näha. Eriti palav sellegipoolest ei hakanud ja sealt ka Britta teooria mittevõtmise kohta. Käisime mõned korrad basseinis, Britta luges mingit mõttetut jura (loe: naistekat) ja nii me siis pilvi võtsime.

Kl. 11.00 paiku hakkasime asju kokku korjama ja läksime tuppa riideid vahetama, kuna pidime kl. 12.00 olema Faa’a lennujaamas rendiautot saamas. Mõtlesime, et võtame kohe igaks juhuks ujukad ja rätikud ka kaasa, et äkki saab saare tiiru ajal kuskil vette hüpata. Lennujaama saime niimoodi, et hotelli fuajees on Avise lett, kus kedagi ei istu, küll, aga on letil telefon, mille toru tõstes saad kohe ühenduse lennujaama Avise kontoriga, et järgi tuldaks. Nii juhtuski – 5 min pärast oli auto hotelli ees ja sõitsime lennujaama kontorisse asja vormistama. Kõik läks sujuvalt.

Läksin veel lennujaama sisse, et seal osa dollareid kohalikeks frankideks vahetada ja samuti Tikiphone kõnekaart osta. Kuigi olin lugenud, et polüneeslased pühapäeva tõesti pühaks peavad ja tööd ei tee, ei uskunud ma, et isegi kommertsi nimel tööd ei tehta. Nii pank kui ka Tikiphone olid lihtsalt suletud. Sõitsime siis hotelli juurest läbi, et tavatelefonilt Annikale helistada, et me ei saanud moblakaarti ja et kõik on ok – ärgu muretsegu. Vahetasin ka hotelli receptionis raha, kuigi sel kurss kehvem. Kohalikud rahad – CFP-d (Polüneesia Frangid) on suured, ilusad ja värvilised, kahjuks ainult väärtus on lahja – 1000.- CFP-d = ca 131.- EEK.

Ahjaa – auto saime, nagu oli tellitud Ford Focuse – sedaanvariant, automaatkastiga. Suurim, mis Tahiti Avisel pakkuda. Igati ära kriibitud, nagu enamik saare autosid.

Siis asusime sõitma. Hüppasime korraks Papeete poole ja linna sisse. Ei jätnud erilist muljet. Küllaltki koledad hooned, seinad graffitit täis ja selline igav. Mustust küll polnud, aga korratust piisavalt. Kesklinnas ja sadama juures olid ka vähe ilusamad majad. Usutavasti võib õhtul seal kena olla ja kõva melu kindlasti käib.

Edasi sõitsime saare läänekallast pidi lõuna poole. Papeete juures tundus, nagu oleksime autobahnile sattunud. Mõlemas suunas 3 rida, vastassuunad piirdega eraldatud. Mõne kilomeetri pärast asi muutus – tavaline 2-realine maantee.Tee kvaliteet tundus esialgu korras olevat. Tahtsime ära käia Lagoonariumis ja Tahiti muuseumis, aga kuna sel päeval oli kohalikel mingi eriti karm üritus (võib-olla on see igal pühapäeval nii), siis oli see koht täis kohalike autosid, millel enamikul suured Tahiti lipud küljes ja lebo käis täie hooga. Me ei hakanud sisse tungima, sest poleks parkimiskohtagi leidnud.

Tee peal imetlesime pidevalt loodust. Vasakule käele jäid mäed, mille küljed olid paksult taimestikku täis, paremale käele ookean. Enamus teed kulges ranna ääres nii, et vaatamist jätkus mõlemale poole. Asustus oli kogu teekonna vältel tee ääres pidev.

Kui maja oli ookeani ääres, siis oli raudselt ka aed ees, et keegi randa ei pääseks. Plaaže kui selliseid Tahitil praktiliselt pole. Seal, kus on riigi maa, saab rahulikult vette ronida. Rannad näevad välja küllaltki eriilmelised – oli heleda liivaga, musta liivaga, punakaspruuni vulkaanilise kivimi klibuga (kruusasarnane), sama ka musta klibuga. Tavaliselt nii, et pane auto tee äärde, tee 2 sammu ja oledki vees. Oli ka suuremaid, nn avalikke rannaalasid, kuid need olid jälle pühapäeva nahkas – rahvast ja autosid täis. Üldiselt oligi imelik see, et saare peal lebotasid vaid kohalikud. Europiide oli väga vähe näha, kuigi hotellis tundus neid küll olema.

Mis puutub ujumisse, siis juba üsna sõidu alguses selgus, et Britta ujukaid siiski kaasa ei võtnud, kuna need olevat hommikusest basseinis solberdamisest märjaks saanud. Solidaarsuse mõttes ei hakanud siis mina ka vette ronima, kuigi vesi oli igal pool ihusoe.

Kohalike lebotamist nägime veel Paea, Papara ja ka sõidu lõpp-punktiks olnud Teahupoo külades. Nimi on siis antud nendele asustatud punktidele, kus on kirik, pood ja mingi söögikoht. Kõik poed ja söögikohad olid suletud. Kui tahtsime Gauguin’i muuseumi juures ainsasse avatud restauranti sööma minna, siis kogesime midagi ootamatut – üks leti taga olnud tibidest ei osanud minu küsimuse peale, et kas süüa ka saaks, midagi muud kosta, kui pööras teise tibi poole ja ütles umbes, et räägi sina inglise keelt. Selle peale tõmbasid nad vaikselt leti tagant uttu ja nähtavale ei ilmunud. Meie tõmbasime ka uttu. Kuna me suured kunstisõbrad ei ole, siis me Gauguini muuseumisse ei läinud, kuigi see mees elas, maalis ja suri seal. Haud olla ka seal.

Teel vaatasime veel Maraa koopaid. Neid sai ainult eemalt vaadata. Tõkked olid ees, kuna varisemisoht pidi väga suur olema. Ilusad suured koopad olid, ühel vesi ka põhjas, ainult, et tegelikkult ei saanud shittagi sotti mis või kuidas. Veel jäi teele Vaipahi vesipark. Väga ilus maastikukujundus, looduslik veejuga ja edasi juba inimkätega tehtud kosed, ojad. Palju erinevaid taimeliike.

Sõidu lõppeesmärk oli Tahiti Iti (Väike Tahiti). Maakitsuse juures, mis kahte saare osa ühendab olid väga ilusad vaated. Edasi jätkus sõit juba Tahiti Iti’l. Tee muutus pisut kitsamaks, asfalt pisut konarlikumaks, aga muidu oli ok. Asustus oli endiselt tihe, aga kuidagi nunnum. Majad olid pisemad, lilli-põõsaid rohkem, kõik veel värvikirevam. Teahupoo külast nagu ka kaart näitas (ma ei uskunud eriti) enam edasi ei saanud. Tee lihtsalt lõppes ära ja kõik. Vaatasime hulljulgeid surfareid – ikkagi maailma üks kuulsamaid surfiparadiise ja lõpuks keerasime otsa ringi ja tagasi.

Tagasiteel oli kõikide eelpool nimetatud külade juures ummikud. Ma arvasin, et kohalikud hakkavad oma lebodelt Papeetesse tagasi sõitma ja see lõputu rivi jätkub linnani välja. Ei – paar kilti enne küla ummik algas ja paar kilti pärast küla lõppes ära. Lebod ise nägid ka lahedad välja – jorsid olid oma autod parklasse ajanud. Istuti autokapottidel, -katustel, -kastides (väga popid on farmeriautod), aeti juttu. Kuskil keegi grillis midagi ja siis müüs seda kogu kambale, kes oli järjekorras ja ootas. Vehiti hullunult Tahiti ja Prantsuse Polüneesia lippudega. Suht arusaamatu. Eks täna-homme selgub, kas oli see vaid pühapäeva teema või ongi elu siin lust ja pidu.

Üldiselt veel niipalju, et kogu teekonna vältel tuiasid keset teed jalgratturid ja rulavennad. Põhiliselt lapsed, kuid oli ka täiskasvanuid. Põhiliseks jalgrattatüübiks oli BMX, oli ka maastikurattaid. Aga kindlasti pidi ka viimane variant hästi BMX välja nägema – st sadul oli maksimaalselt alla krutitud, et põlved ikka kõrvade tagant läbi käiksid ja ülekanne oli kõige kergem – st 1 m läbimiseks tuli teha u 14 vändapööret vms.

Teine üldine teema – paljud kohalikud tibid käivadki ringi lillõied juustes või kõrva taga või pärjad peas. Värvikirevad kleidid seljas. Vist ei olegi legend see paradiisisaarte elulaad.

Kogu tagasitee teemaks oli see, et Brittal oli nägu liiga punane ja see, et Brittal oli autos oli liiga külm, eriti jalgadel. Ta oli endale pilvedega tunduvalt rohkem liiga teinud, kui mina ja eks ajas kerge palaviku üles.

Ühe avatud poe me ka siiski leidsime. Ostsin kohalikku õlut – Hinano Beer – see on siin ka ainus. Täiesti joodav kusjuures.

Hotelli jõudes sulpsasime korraks basseini, et juust maha saada. Siis riietevahetus, ja õhtusöögile.

Söök oli ok. Mina tellisin grillitud mahi-mahi ja Britta jaanalinnuliha. Toit saabus väga kiiresti ja oli täiesti söödav. Magustoiduks võtsime puuviljavalikud. Ega õhtusööki eriti nautida ei saanud, kuna Britta tahtis juba prae juures magama jääda ja magustoidu juures korra jäigi.

Tulime kl. 20.00 üles ja Britta vajus kohe magama. Mina veel kirjutasin päevikut, kuid ka kaua ei jõudnud ning kella 9.15 paiku oli meie toas öörahu.

10. märts – 4. päev – lebopäev

Päeva kirjeldus ei tule kuigi pikk, sest tegime planeeritud lebopäeva. Hommikul planeerisime magada üsna kaua, kuid see bioloogilise kella värk pisut veidras nihkes siin. 7.00 paiku on uni läinud ja teha pole miskit. Ajasingi end üles. Esimese asjana veendusin kardinat eemaldades, et päike paistab ja pilvi pole. Mõtlesin õudusega päikesevõtule ja eriti Britta erilisele entusiasmile selles valdkonnas. Seejärel istusin arvuti taha ja kirjutasin lõpuni eilse päeva une nahka läinud päeviku.

Hommikusöögile läksime 8.15. Menüü sama, mis eelminegi päev. Ära veel ei tüüdanud.

Britta läks alla randa, aga minul oli ajada veel üks asi – telefonikaardi hankimine. Tõeline katsumus antud maailmanurgas. Läksin lennujaama. Kõigepealt üritasin leida tasuta parkimiskohta. Sellise võimaluse pakkumisele kohalikud ärigeeniused polnud loomulikult tulnud. Tegin ringi peale ja parkisin tasulisele alale. Faa’a lennujaamas on umbes 7 või 8 poekest, pangakontor, postkontor ja Air Tahiti kontor.

Remargi korras mainin, et ka lennujaam järgib üldist kohalikku arhitektuurilist tava – eriti just ühiskondlikel hoonetel pole statsionaarseid välisseinu. Seda muidugi selleks, et luft liiguks. Konditsioneerid on vaid väiksemates ruumides – suuri ruume pole siinses kliimas vist tõesti otstarbekas jahutada. Ise mõtlesin, et mis saab siinsete äikesetormide ajal . vastus peitub lae all – selleks ajaks lastakse kogu perimeetri ulatuses rulood alla ja ongi hoone kaitstud. Sarnases stiilis on ka meie hotelli lobby, samuti restoran ja ka linnas nägin selliseid hooneid.

Läksin siis Vini Tikiphone müügiesindust otsima, mis ettevõtte võrgulehel oleva info järgi Faa’a lennujaamas pidi asuma. Otsisin kõik poed läbi – ei midagi. Lõpuks sattusin postkontorisse – sealt ostsin mõned postmargid, et kaarte saaks saata. Pärast seda läksin teisele ringile. Siis üks müüjatibi sai lõpuks aru, mida ma tahan ja tuli välja, et SIM-kaardid olla saadaval selles samas ofiss la postes. Ja olidki saadaval – aga oleks siis ainumaski viide sellele kusagil olnud – ei olnud. Asi tehtud, tulin tagasi hotelli ja ühinesin Brittaga lebopäeva jätkama. Kell oli kusagil 11.00 paiku.

Britta oli selleks ajaks, oh imet, vabatahtlikult päevavarju alla kolinud – ju sai kõrvetamisest kopp ette. Kõrvetasin ennast siis kah. Päike on siin tõesti mõrvarlik. Tunni aja pärast kolisin ise varju alla – enam ei suutnud. Britta oli selleks ajaks kosunud ja pani veel tunnikese päikesevanni. Käisin ookeanis kah ära. Vesi oli raudselt 30 tselsiuse kanti. Muidu puhas ja mõnus liivapõhi ka. Vesi oli sigasoolane. Dušš on õnneks rannas olemas. Vajadusel saab ka basseini hüpata – seal ju mage vesi.

Kella 13.00 paiku arvas šeff, et täna võiks olla eriline päev (juba 2. päev kohal olla ju) ja me võiks hotelli restos elajalike hindadega lõunaroogi nautida. Leppisime kokku, et piirdume eelroa ja desäärdiga (viimased on õnneks üsna normaalse hinnaga). Mina võtsin kohaliku rahvusroa – Le Poisson Cru (õrnalt marineeritud – sisuliselt toores – kala sibula ja parikaga. Britta luges menüüst välja mingi salati leival. Noh see oli siis kolm suurt leivaviilukat, millest igaüks oli kaetud erineva toiduainega – toorsink, suitsulõhe, krt kolmandat ei mäleta ja Britta magab praegu – ei saa küsida. Roheline salat oli ka väikeses kausikeses kaasas. Õnnetu laps peaaegu suri seda eelrooga põske pistes – see oli mahult hullem, kui praad. Mina ütlen legendaarse lö poassoon krjuu kohta, et oli maitsev, kuid suures koguses toore valgu näost sisseajamine tekitab lõpus sellise kerge vastumeelsuse – kuidagi räigeks läheb. Sama kogesin ma kunagi ka böff ala tartaari süües. Viimane kusjuures oli isegi mõnusam.

Vahepeal tekkis idee, et kuna kohe ei viitsi uuesti päevitama minna, käiks ära naabruses asuvas Carrefouri’s. Et vett ja veini osta ja et saaks Britta magusavajadust pisut odavamalt taltsutada, kui minibaari tühjendades. Päris võimas pood oli. Hämmastama pani mind Bordeaux veinide lai valik – vaat, et samaväärne mis Prantsusmaal. Ka kohalik vein – Tahiti Domaine Dominique Auroy oli olemas. Tegelikult on istandus Rangiroa atollil, kuid veini valmistamine toimub Tahitil. Olemas valge, punane ja roosa variant. Rariteetne toode igal juhul. Britta sai hunniku magusat ka. Apteegist õnnestus ka moskiitotõrjet hankida, mis 4×4-safari ajal marjaks ära võib kuluda.

Shopping läbi, viisin Britta hotelli, et ta saaks päevitamist jätkata. Ise läksin Papeetesse, et kohapeal uurida Moorea’le reisimise võimalusi. Pärast seda Tikphone epopöad ei tahtnud enam midagi saatuse hooleks jätta. Kõik oli ok, aga paar kilti enne sadamat hakkas liiklus venima ja seisis vahepeal tükk aega. Ju siis oli tipptund. Linnas on 2 valgusfoori ka, ülejäänud liikluskorralduse ajavad korda ringristmikud. Väga vinge mulje jätab kohalik korrakaitse – see on nagu Prantsusmaalgi 3 vaalale toetuv – Gendarmerie, Police ja Police de Municipale. Igal ummikuristmikul olid väljas mundrimehed ja reguleerisid liiklust. Sama täheldasin ka pühapäeval nende maanteedeummikute juures. Muidu on  ka neid linna vahel näha…igal juhul kord tundub majas olevat.

Lõpuks sain sadamasse ja ostsin piletid ära. Vähemalt on asi tehtud ja ei pea homme hommikul midagi leiutama hakkama – kl. 9.00 stardib laev Moorea’le.

Tagasitulek oli pisut sujuvam ja olingi varsti hotellis. Läksin alla basseini äärde. Madalamale laskunud päike oli ka päeva esimeste pilvede taha peitunud. Käisin basseinist läbi. Vesi sama soe, kui ookeanis. Siis läks Britta ka ja oli mingi tund aega vees. Lõpuks läksime ca 18.00 paiku tuppa..

Õhtusöögil valis Britta kammkarbid, mina mingi kana + kreveti woki sojakastmega. Sõin juurdepakutud pulkadega – väga normaalne oli. Wok iseenesest kõige parem polnud – nokkisin kana ja krevetid välja – ülejäänud oli mingi kapsataoline hein – üldsegi mitte maitsev. Lõpus, kui kana ja millegipärast kastme põhja vajunud krevetid olid välja nokitud, sain ma aru, miks kaste selline imelik sültjas oli – läbipaistvaid riisispagette täis. Koukisin mõned neist ka endale makku. Britta kaifis oma kammkarpe muide täiega.

Remargi korras, Britta paistab üldiselt kõigile peale minevat – nii meestele kui ka kohalikele tädidele – blondide eelised löövad selgelt välja. Aga mingisugust pealetükkivust a’la Egiptus pole mitte kuskil – ei kaubanduses, ei teeninduses ega ka tänaval-poes-jne. Ühiskond on kõrgelt tsiviliseeritud.

Kuna seekord tahtis Britta kl. 20.10 paiku restos pea lauale panna, siis võib väita, et võrreldes eilsega toimus 40 minutiline areng. Loodame, et homme peab söögikorra lõpuni vastu. Igal juhul toas kobis kohe teki alla, suhtles Annikaga telefonitsi ära ja uinus kohe.

Nüüd kell saab 22.00. Lasen ise ka kohe silma looja – homme tuleb pisut varem ärgata.

NB! Kuigi hetkel on Tahitil ametlikult niiske, soe ja vihmane periood, siis kahe siinoldud päeva vältel olen tundnud pisut niiskust ja külluses sooja – vihma kahjuks pole olnud. Lootsin ju tka mõnda troopilist äikesetormi näha – aga aega ju veel on.

11. märts – 5. päev – Mo’orea külastus

Olin mobla 6.45 äratama pannud. Tegelt oli jälle uni varakult läinud ja kl. 6.15 olin juba üleval. Väljas vaatas vastu pilvitu taevas. Tegelesin arvutis pangaülekannetega. Millegipärast oli Telehansa.net aeglane kui tigu. Igale liigutusele järgnes 10-15 sek mõtlemist.

6.45 ajasin ka Britta üles. Vaatamata varasele uinumisele ei suvatsenud ta niisama lihtsalt ärgata, vaid üritas edasi magada. Pidin rakendama pisut kõvemat hääletooni ja mõningase sirtsumise saatel tõusis ta üles. 7.30 läksime hommikusöögile. Kotid-kaamerad viskasime eelnevalt autosse, et kohe pärast hommikusööki sadamasse sõita.

Hommikusöök kulges tavalises rutiinis – ikka omlett-vorstid-singid-juustud-puuviljad-croissantid-kohvid-mahlad. Lõpetasime 8.05 ja kohe autosse. Liiklus oli sujuv ja ilma eriliste sekeldusteta olime kl. 8.20 sadamas ja sättisime end järjekorda laevale pääsemiseks. Varsti ilmuski katamaraan nimega „Aremiti 5” silmapiirile ja oli üsna kiirelt kai ääres. Maha tuli igavene ports jalakäijaid, rolleri- ja tsiklivendi ning autosid. Britta läks jalgsi peale, kuna reeglid nägid ette, et ainult juht saab autos pardale. Panin auto paika ja kobisin ülemisele – lahtisele tekile. Ilm oli juba parajaks saunaks muutumas ja seetõttu oli värskes tuulehoos päris meeldiv olla. Tegelikult oli ka reisijatesalong konditsioneeritud õhuga ja väga mugav. Tekil paistsid lisaks turistidele ja tavakodanikele silma veel paras koolilastekamp koos õpetajaga (sellised 8-10 aastased) – need laulsid hiljem reisi ajal igatsugu laule, mida õpetaja nähtavasti sundis. Nende laste pealt selgus ka huvitav tõik – olgugi, et polüneeslased on vägagi tõmmu nahaga, määris õpetaja kohe sõidu alguses kõigi käsivarred, kaelad ja õlad päikesekreemiga sisse – ju siis ikka tekib ka neile põletusi.

Teine silmapaistev grupp oli ca 8 liikmeline noorteseltskond – kõigil lillepärjad kaelas ja tuju silmapaistvalt hea. Nagu neil kõigil siinmail.

Oli ka igatsugu tööinimesi, sh paar pintsakliplast (oo õudust must ülikond ja +30…brrr). Viimased on siinkandis tegelikult haruldus. Kohalik ärietikett lubab riietusena lühikese käisega päevasärki ja heledaid casual-pükse. Ka lühike püks on lubatud. Ikka ja jälle paistis silma lilleõisi tibide ja tädide juustes või kõrva taga. Lahe oli ka selliseid turskeid ja rämeda välimusega ca 50 aastaseid veoautojuhte vaadata, kellel tiare-õis kõrva taga. Selliseid jorsse ikka leidub ja päris mitu.

Lõpuks, kl. 9.15 hakkas laev liikuma. Selline akadeemiline veerandtund hilinemist on täiesti normaalne ja kõik olid rahulikud, ei tõmmelnud ega vahtinud kella. Nagu sadamaalast välja sai, pani täistuurid peale ja liikus ikka väga kiiresti Mo’orea poole. Tee peal klõpsisin hunniku pilte Tahitist ja Mo’oreast ja rifist ja laguunist jne. Videot tegin ka. Mo’orea rabas oma metsiku loodusiluga – sametised mäenõlvad, palmitihnikud kalda ääres, võrratu laguun ümber saare ja võimsad hambulised mäetipud, mis annavad karmi tunnistust kunagisest vingest kärakast, mille toonane vulkaan plahvatades tegi. Kui laeva hoog rauges ja mõnus liikumisest tingitud tuuleiil vaibus, saime aru, milline saun õhus valitses. Randusime Vaiare sadamas kl. 9.40. Saime esimeste hulgas maha ja hakkasime vastupäeva ümber selle Muhumaast  kolmandiku võrra väiksema saare sõitma. Küllalt palju aega kulus pildistamisele – saar oli tõesti tohutult ilus. Mäed, palmisalud, kookoseistandused, laguun, saare põhjaosa sügavad ja kitsad lahed – see jättis unustamatu mulje. Läks umbes 1 tund ja 15 min, kui saarel oli ring peal ja sobivat peesitamis-ujumiskohta polnudki leidnud. Igal pool sinine laguun korallidega. Ei mingit beach’i. Lõpuks läksime teisele ringile, kuna kohe sõidu algul saime pisut merepinnast kõrgemal kulgevalt teelõigult nautida fantastilist vaadet Sofitel Mo’orea Beach Resort’i overwater-bungalow’tele ja nende juurest algavale valge liivaga rannale. Leidsimegi õige teeotsa – ca pool kilti äärmiselt sitta kruusateed (oma auto šassiist oleks küll kahju olnud) ja jõudsimegi Britta unistuste randa – helesinine laguun, valge liiv, kookospalmid. Nimeks Temae Beach. Viskasime rätikud maha ja kohe vette. Ilm oli täiesti pilvitu ja õhk oli läinud ikka nii palavaks, et sellist sauna polnduki siin varem tundnud. Vesi oli ka muidugi kuskil +30 tselsiuse juures, kuid jahutas siiski. Välja tulles määrisime end paksult kreemiga sisse. Üle 20 minuti järjest peesitada ei kannatanud. Nii kuradi palav oli, et järgmised 20 minti pidi vees ulpima. Kui poolteist tundi oli päevitatud-ulbitud, sain ma aru, et vaatamata 15 faktorisele päikesekreemile on asi mäda. Õlad ja nägu tulitasid päris mehiselt. Ajasin endale t-särgi selga, kuid oli vist juba hilja. Suutsin ka Brittat veenda, et aitab küll. Temal asi niiväga hull ei olnud. Pärast sain ta käest teada, et tema oli end 20 faktoriga sisse mäkerdanud. Mulle ta seda muidugi ei vaevunud pakkuma.

Remargi korras – mina nägin esimest korda seda Mauritiuse lipu teemat – kuusirp oli keskpäeva paiku kummuli. Lihtne füüsika, kuid Eestis ja ekvaatorist kaugel ei näe. Siinkohal meenub kohe ka eileõhtune tähistaevas – Orion oli seniidis (Eestis on ta märtsis suht silmapiiri lähedal).

Edasi läksime lõunastama. Kuna mulle meenus esimesest saare-ringist, et beach’st pisut edasi oli üks asustatud punkt koos kaupluste ja restaurantiga, siis läksimegi taas sinnapoole – Maharepa külla. Restaurant Les Antipodes oli selline väike ja nunnu. Menüü üllatas meeldivalt – toitude hinnad võis rahulikult võrreldes Tahitiga jagada 2-ga. Britta võttis eskalopi, kuna tundis vajadust liha järele + magustoiduks mingi šokolaadiga asja (menüü oli ainult prantsusekeelne), mis hiljem selgus oli pannkook šokolaadikreemiga (sitax hea, muidex). Britta õhkas hiljem rahulolust, et lõpuks ometi sai ta esimest korda Tahiti jooksul friikartuleid. See on tema dieedijutu ja vähese söömise jutu taustal muidugi põhjapanev fakt. Mina jäin enesele kindlaks ja tellisin moules roquefort + dame blanche (vanillijäätis šokolaadikreemiga). Moulesis ei pidanud ma pettuma. Võtan kindlalt ka oma menüüsse – merekarbid roquefort’ juustu kastmes – hinne 5 – väga tubli! Tellimuste esitamisega oli paar lahedat seika ka – ettekandja-tibi ei teadnud shittagi inglise keelest – vähe sellest, et ta tellitud 2 suure pudeli Perrier’ asemel 1 klaasiäie tõi (ainus, millest ta aru sai oli Perrier), ta ei saanud aru, mis tähendab ice (Britta tellis oma traditsioonilise orinž džuiss uiis aiss), ega ka icecubes…õnneks üks kohalik jorss, kes leti taga õlut libistas ütles tibile, et ice on glassee (pr. glace – jää) ja asi lahenes. Tegelikult oli väga lahe lõunasöök ja tegelt teenindus oli ka hea, lihtsalt kildu sai.

Seejärel külastasime kohalikke kauplusi, kuhu jätsime hulga raha ja saime hulga nänni osta. Kaupmehed olid kõik lahedad – sai juttu aetud ja niisama lõõbitud. Eestit, kusjuures teadsid kõik 3. Ja mitte niisama sõnakõlksuna, vaid teati, et olime Venemaa osa, vabariigi aastapäeva teemat olla isegi kohalikus TV-s kajastatud, üks müüjatest oli aastaid Pariisis CDG lennujaamas töötanud ja ütles, et eestlastest kliente oli nagu muda olnud.

Lõpuks sai meeletu ostlemine läbi (tegelikult oli tegemist 3-e sellise mõnusa 20 ruutmeetrise külapoekesega) ja läksime sadamasse. Pärast mõningast ootamist saime laevale ja kõik kulges vastupidises suunas hommikusele.

Hotelli jõudes viskasin Britta maha ja läksin ise Carrefouri, et mingit apres-soleil kreemi osta. Tagasi tulles käisin basseinist läbi – ca pool tundi u 35 kraadises vees oli mõnus. Tänased temperatuurid olid igas mõttes meie reisi rekordid, nii õhk kui ka vesi. Väljas hämardus, linnud ikka veel siristasid, inimesed lebotasid baaris – mõnus.

Juba basseinis avaldas Britta arvamust, et tema kõht küll tühi ei ole ja niikuinii jääb ta õhtusöögi ajal magama. Pärast mõnigast keskustelu saatsin ma ta kukele ja tulin tuppa, et dušši võtta ja korraks internetti väisata. Britta saabus ka, pesi end ära ja laskus hommikumantlis ja käterätt-turbaniga voodisse ja lasi kohe mõnusat und. Mina jasin viisakamad hõlstid ülle ja käisin õhtustasin ära. Võtsin jälle mahi-mahi (doraada), kuna see on hea ning maasikasupi maasikate ja jäätisega. Viimane oli perfektne.

Tagasi tulles oli Britta õnneks siiski hommikumantlist ja turbanist teki kasuks loobunud.

Nüüd mina ka tudile. Enne veel võian end pärast-päikese- ja osaliselt ka panthenolikreemiga, sest muidu jääb uni vist väga kesiseks.

12. märts – 6. päev – Tiir Tahiti saarel (idarannik)

Hommik tuli jälle vara. 7.15 oli uni läinud koos meenutusega öösel mingi 4-5 korda kõlanud elektroonilisest helindist, umbes nagu taa-tii-taa-tiri-liri-limps. Juurdlesin juba öösel läbi une, mis värk on ja hommikul ka. Shittagi ei saanud pihta.

Akna taga oli vahelduva pilvisusega taevas – õhk soe ja niiske ja troopilka järgi lõhnav, nagu igal siinsel hommikul.

Britta ajas mingi 7.30 luugid lahti ja tõusis ka üles. Mingit ajapiirangut täna tegelikult polnud.

Igahommikused rutiinsed ettevalmistused käisid täie hooga, kui Britta tuli lagedale laheda ideega, et tema ei kavatse täna päikest võtta, kuna ta on hetkel liigselt päevitunud. Arusaamatu. Isegi mina olin rõõmuga pärast hommikusööki basseini äärde minemas. Siis läksime hommikusöögile. Jälle tavamenüü, aga minul oli kogus kuidagi väiksem. Lihtsalt polnud eriti isu. Igal hommikul pärast esimest olen mõelnud, et täna võtan omleti millegi muuga kui tšiiss änd mašruums (valikus on veel õunion, tomaatõu, hämm änd beišn), aga kui asjaks läheb, siis valin ikka sama, kuna alati on väga maitsev olnud. NB! Tädi, kes igal hommikul seda omletti ja pannkooke ja praemune on teinud, on sel ajal ka rämedalt higistanud – tuleb välja, et ka kohalikud higistavad, ainuke nähtud juhtum – ei tea, kas ka omleti sisse on tilkunud??? IRW Kohvi ei tahetud kuidagi meie lauda tuua – mõtlesin, mis värk on. Olin igalt poolt lugenud, et tippimine pole Tahitil vajalik, kuna töötasud on kõrged ja tipp pole teenindajaile väärikas, aga äkki on ikkagi asi selles, sest iga järgneva päevaga on köögipersonali entusiasm meid teenindades vaikseid vaibumismärke näidanud. Teine vastuseta küsimus ühe hommiku jooksul lisaks veidrale helindile.

Pärast hommikusööki tegin Britta ettepaneku kokkulepitud saaretiirule asuda. Seepeale tuli tema lagedale ideega, et läheks siiski kõigepealt päevitama. Ok – meest sõnast, härga sarvist. Läksimegi. Oli tiba pilves – õigemini päike vaheldus pilvedega ja vastupidi. Mina avasin päevavarju, et vältida õlavöö ja torso uut kõrbemist, Britta kattis samad kehaosad rätikuga. Päevitasime ja ulpisime basseinis. Mina oleks parema meelega mere äärde vedelema läinud (seal on mõnusamad päikesevarjud – palmilehtedest), aga Britta ei viitsinud ja seal saavat jalad liivaseks ka.

Kl. 11.00 sai mul kopp ette. Tegin Brittale ettepaneku šõu lõpetada ja saare tiirule asuda. Natuke vigises, aga tegime ära. Ega ta ise ka tegelikult ei viitsinud enam peesitada.

Sõitsime algul Papeetesse, sest saare idarannikule muidu ei saa. Linnas oli jälle muhe ummik, aga sellega hakkab juba ära harjuma ja kui kuskile kiiret pole lasedki vaikselt kohalikus rütmis ja suht savi muust. Ei tea, kas kodus saangi enam normaalse autosõiduga hakkama. Segavaid faktoreid on 4:

–          Focusel on automaatkast…juba harjub ära, et käike ei pea vahetama. Kuna ise olen ikka äkilisema loomuga, siis tegelikult armastan suuri mootoreid ja manuaalkaste

–          Kohalik liiklus on maanteedel suvaline – suurim lubatud kiirus on 60 km/h. Kohalikud sõidavad üdiselt kiiremini, kuid käänulised kitsad teed ja nendel tuiavad jalgratturid, rulamehed ja muidu jalakäijad ning muidugi ilusad vaated nii ookeanil kui mägedes ei lasegi eriti kiiremini kulgeda – ja ei tahagi

–          Auto on paras saan. Vaatamata oma 26000 läbisõidule on ta mõlke ja kriime täis, päikesevarjud tahavad küljest ära kukkuda, vasaku tagaakna mootor ei tööta ja aken vajub pidevalt alla – sinna oli enne paberinutsakuid vahele topitud ja toppisin mina veel ka, et ei liiguks. Ja ega ta raisk hästi teel ka ei püsi – igavesti pehme vedrustus ja ebakindel rool. Pidurid on, tõsi, head.

–          Mootor on lahja, automaatkast väga värdjalik – 0-100-ni läheb mingi 20 sekundit. Tegelikult 80-ni. Sealt edasi pole üritanudki. Kuradi mopeed. Nõksutab pidevalt, kui gaasi maha lased, siis korraks kiilub nagu kinni ja siis veel hüppab edasi..

Linnast välja sõitnud jäi teele üks vaateplatvorm (ainus omanäoline kogu saarel, sest kõik muu maantee on merepinna tasandil). Saime ilusad pildid Papeetest ja laguunist, taustaks Mo’orea. Edasi valmistas idarannik minule kerge pettumuse. Nagu öö ja päev võrreldes läänerannikuga. Riffi polnud, murdlaine peksis mustast kiviklibust rannikut. Asustus paiknes ülihõredalt, mägedele vaateid polnud, sest mäed ise ulatusid sisuliselt ookeanini – tasast platood mägede ja vee vahel, nagu vastasrannikul ei olnud. Tegin ühtekokku ainult 40 klõpsu. Ja neistki suurema jao Tahiti Iti’l, kus pole vahet, mis rannikul oled – ilusad mäed, palju jugasid, mis mägedest alla kukkusid, riff, motud ja laguun. Asustus ka üsna tihe. Nii, et idarannik on selline metsikum ja stiihilisem, aga palju vaesem ilu poolest.

Täna oli mägedes vihm. Saime ka tee peal paar sahmakat, aga see ei seganud. Asfalt auras, nagu keev katel ja kuivas minutitega pärast vihmavalingu lõppu. Papeetes muidugi ei sadanud jälle midagi. Tõeline märg sesoon.

Tulime sama teed pidi tagasi. Lõunasöök jäi vahele, kuna pube väitis, et tal on kõht täiesti täis (kl. 16.00 paiku). Tagasi jõudes panin ta jälle hotelli juurde maha ja läksin ise juba tavalisele Carrefour’i-ringile salajases lootuses üks mõnus räige sändvitš ja kokakoola osta. Poes avastasin päris korraliku sushivaliku ja ostsin hoopis karbitäie seda. Hotelli jõudes manustasin selle ära – polnud midagi erilist – halb ka polnud.

Edasi vedelesime veel basseini ääres. Britta tuli koos minuga üles ja läks uuesti basseini äärde. See tal vist inspireeriv koht, kus ta väidetavalt räppe kirjutab.

18.45 läksime õhtusöögile. Täna oli grillipäev ja a’la carte’i ei olnud. Igaüks valis rootsi laua põhimõttel ise kõik 3 käiku. Ainult joogid tuli tellida. Laadisin endale igat liiki lihasid ja üht liiki kala, juurde ka kuss-kussi ja mingeid wokitud heinu. Magustoiduks ka erinevaid ülimagusaid tundmatuid asju. Ühesõnaga – igati maitsev.

Õhtusöök andis vastused ka mõlemale hommikul painama jäänud küsimusele. Brittaga tuli jutuks see helind ja ta ütles tuima rahuga, et see oli tema mobla, mis tühjaks hakkas saama. Milleks see tal üldse sees oli ja miks ta seda välja ei lülitanud, kui see lõugas?!? (mõttepilves lisaks veel saturnid, tähed, poolkuud, trellid, ätid ja muud märgid).

Teiseks ei pidanud täna see tädi, kes õhtusöögi arved lauda toob vastu ja viitas tšeki ülesehituses ühele reale, mille ma alati vabaks olin jätnud. Nimelt on tšekil alati kirjas tellitud tooted, siis tuleb kliendi nimi, toanumber ja allkiri – kõik selleks, et arve toa arvele lisatakse. Enne allkirja rida seisab veel selline rida, nagu „Tips”. Täna tädi ütles, et kirjuta oma nimi, toa number ja allkiri ja viitas ka, et reale tips tuleb midagi kirjutada. Minu pärimise peale, et midä värki on, tuli vastus, et sinna tuleks soovitavalt kirjutada number, mis ma tipiks jätaksin. See lisatakse ka siis toa arvele ja hiljem saavad tublid restoranitöölised sellest vast osa endale. Ausalt öeldes ma oleks sinna enne ka midagi kirjutanud, kui oleks partei poliitikale varem pihta saanud. Aga eks elu õpetab. Minu jaoks uus kogemus – tippimine paberil ja autogramm alla. Siit järjekordne järeldus – eurooplasel ja veel enam eestlasel ei tasu võtta puhta kullana ämerikaanode ja austraalide tekste (a’la Lonely Planet või Trip Advisor’i kommid jne). Alati see ei sobi. Nagu altpoolt selgub, on USA-kad Tahitil ja saartel eristaatuses ja neilt vbla tõesti tippi ei oodata. Teistelt küll – nagu igal pool maailmas.

13. märts – 7. päev – 4×4 Safari

Äratus oli pandud 7.00 peale, et saaks rahulikult hommikutoimingud ära teha, hommikust süüa ja kl. 9.00-ks hotelli ees valmis olla. Täiesti iseenesestmõistetavalt lõin juba 6.00-st luugid lahti ja üritasin kl. 7.00-ni magada, aga ei suutnud. Tõusin üles, veendusin, et väljas on pilvitu hommik ja tegin läpaka taga mõned traditsioonilised toimingud. Siis hommikutualett ja ajasingi juba Britta üles. Seejärel igahommikune rutiin, millest olen juba kordi kirjutanud. Isegi hommikusöök läks täpselt samas laines, nagu eelnevatelgi päevadel.

Kl. 8.50 väljusime toast, et õigeks ajaks valmis olla. Hotelli trepil märkasin, et Brittal on varbavahed jalas. Küsimuse peale, et miks tossud jalas pole sain ammendava vastuse, et tal polevat sokke. Kütsin ta kärmelt tuppa, et ta võtaks mõned minu sokid ja paneks tossud jalga. Selleks ajaks ilmus hotelli ette üks Land Rover, polüneeslasega roolis ja koos meiega trepil olnud ämerikaanod kobisid sinna peale. Meie läksime ka. Autojuht küsis vautšerit. Minu jutu peale, et tellisin safari internetist ja leppisin kokku, et maksan kohapeal käššis, oli tal silmis arusaamatu pilk ja ta küsis, et äkki ma tellisin safari mõnelt teiselt firmalt. Krt, ega ma ei vaadanud hommikul milliselt firmalt ma tellisin, kuigi mul mingid väljaprinditud paberid olid isegi kaasas. Kust mina pidin teadma, et samaaegselt mitme erineva konkureeriva ettevõtte üritused toimuvad (kuigi see on ju loogiline, sest kogu süsteem on organiseeritud kommertspõhimõtteid järgides, nagu ikka sarnastel üritustel üle kogu maailma). Lõpuks selgus, et hotelli ees oli teine Land Rover veel, mida ma esialgu ei pannud tähele…see ootas nimelt meid ja polüneeslane, kes vahepeal asja tutkimas käis juhtis meid sujuvalt konkurendi autole. Selle juht tundus olevat väga hüperaktiivne – tõmbles algusest peale, tutvustas ennast (Rodrigo nimeks) ja meie safarikaaslasi – omapärast paari, kus kutt oli mingi tõsise rasvumistõvega (kaal ca 200 kg kanti) ja tibi siuke turske ja tissikas. Rodrigo polnud mingi polüneeslane, vaid täitsa europiid. Meenutas kohe esmapilgul pisut  Jääaja Sid’i.

Kobisime siis auto peale ja sõit algas. Naaberhotellist Intercontinental’st võeti veel üks paar peale – kutt oli kolumbia narkoparuni nägu, tibi aga siuke iiri tüüpi. Rodrigo siis seletas, kuidas meie marsruut kulgeb ja tundus, et tuleb huvitav päev. Panime Papeete poole ajama, sõitsime läbi linna ja kulgesime mööda idarannikut, nagu eelmiselgi päeval. Külastasime juba tuttavat vaateplatvormi ja vee üht kena mereäärst kohta, kus ka mõned pildid sai tehtud. Seal selguski lõplikult, et Rodrigo päris normaalne pole. Ta võttis hoogu ja röökis, et kõik on läbi ja hüppab nüüd kaljult merre. Hüppaski…ta nimelt teadis, et platvormi serva taga on veel pisut madalam meetrilaiune eend, millel ta siis pärast hüpet jeeli-jeeli lamama jäi. Jutt oli kutil muidugi intelligentne – tegelikult oli ta perfektne giid, kes teadis oma tööd, tundis saare ajalugu, geograafiat, geoloogiat, floorat ja faunat perfektselt ja kõige selle juures suutis ta klientidele sellist tola mängida, et saime kõik aru – Hollywood on ilma jäänud suurepärasest koomikust. Kutt oli selline ca 40 aastane, kõhna, vintske ja  heas vormis. Küsisin, kes ta siis rahvuselt on. Selgus, et Prantsuse ema ja Uruguai isa, sündinud Tahitil, üles kasvatatud algselt ta adopteerinud polüneesia vanemate, hiljem ikkagi päris ema poolt.

Reisikaaslased olid – esimene paar USA-st Alabamast, narkoparun ja tibi hoopiski Austraaliast Sydney’st. Nii, et vägagi interkontinentaalne seltskond. Usa paari rasvunud kutt töötab suures offisis mänedžerina, tibi, aga, CNN-i kohalikus televisioonis uudistetoimetajana. Austraalia paari kutt müttab ka kuskil offisis, tibi tundus kodune olevat. Eestist polnud kumbki enne kuulnud. Kui usa vend teada sai, et foomer sõuvjet ripablik, siis küsis, et kas Uzbekistani lähedal või. Kõige lähem riik meile peale Venemaa, mida teati oli Saksamaa. See selleks. Muidu olid positiivsed ja lahedad kujud.

Enne mägiteele keeramist oli kohustuslik kauplusekülastus (süsteem meenutab juba varemkogetut – ntx, et kui tahad Disneylandist väljuda, siis väljapääs on mingi räige nännipoe viimases otsas…sama oli valdav ka ntx Tenerife kommertsüritustel jne) ühes teeäärses poekeses. Tegelikult siin oli asjal praktilisem väärtus – sai külma vett osta. Ilm oli ju palav, nagu iga päev siin.

Suurelt teelt kõrvale pööranud kulges tee mööda jõe orgu (nagu hiljem selgus, tänu sellele jõekesele ongi üldse võimalik sellist safarit teha, ilma tema erosioonilise tegevuseta tuleks kasutada ülesminekul alpinismi ja kaljuronimise valdkonda kuuluvaid vahendeid ja meetodeid), mille pervel algselt ka hulk majapidamisi oli. Nendest enamiku aia peal olid ka prantsusekelsed sildid, mis jutustasid eraomandist ja selle territooriumile tungimise mitte soovitusest. Sama teema oli ka polüneesia keeles, aga hulga lihtsamalt ja lakoonilisemalt – TABU. Seda „tabu” võib näha kõikjal Tahitil kodude ja ettevõttete aedadel-väravatel.

Remargi korras – ka sellel teel ja majade läheduses, nagu ka kõikjal mujal saarel võis näha tohutul hulgal koeri – üks hullem murjan kui teine. Tundus, et enamik neist on hulkuvad. Siiski oli ka mõningaid kaelarihmastatud ja ka lausa ketistatud isendeid. See teema johtub vägagi proosalisest tõigast – kui esimesed Eurooplased Polüneesia saartega tutvuma hakkasid, selgus, et saartel ei ela praktiliselt mingeid loomi. See on olnud läbi maailma ajaloo olnud nii eraldatud paik, et meile tuntud loomaliigid pole sinna lihtsalt kuidagimoodi jõudnud. Algsetele vulkaanidele ja atollidele jõudsid küll inimesed, lendasid linnud, ujusid veeloomad, kuid imetajaid neil saaretel polnud. Puudusid ka maod, ämblikud, närilised ja muud kahjulikud elajad. Olid olemas moskiitod, kuid need ju taimetoitlased – imetajate veri lihtsalt mõnusaks lisaboonuseks. Kohalikud toitusid põhiliselt taimedest, lindudest ja muidugi kalast. Kohe hakati saartele tarnima sigu, kitsi, veiseid, kanu. Lisaks neile „tarniti” laevadelt ka rotid-hiired ja ämblikud (õnneks mitte mürgised). Madusid pole tänaseni. Lisaks neile ilmusid ka koerad ja kassid. Sisserännanutele oli liha hädasti vaja ja hakkas maitsema ka kohalikele. Avastati, et koerad on väga maitsvad. Eriti atollidel, kus sigu ja veiseid on pea võimatu kasvatada, hakati koeri õgima. Tänaseks on koerte söömine küll seadusega keelatud, kuid koerte sigimist ei piirata ja neid on palju (tegelikult pidi neid ikka vaikselt patta ka pandama). Ainsad mägedes leiduvad suured loomad on putku pistnud sigade ja kitsede metsistunud järglased. Rottide ilmumine saarele on viinud ca 30 linnuliigi hävimisele ja üldise tohutu linnuriigi drastilise kahanemiseni. Rotid nimelt pidid mõnuga linnumune pintsli pistma. Mingitel atollidel üritati asja parandada mangustide sissetoomisega – need söövad rotte. Kõik oli tore – rotte jäi vähemaks, aga linde ka. Selgus, et mangustidele meeldib ka väga linnumune ja linde endidki mugida. Jama jälle kui palju. Niipaljukest siis Rodrigo jutust meelde jäänuna vahepalaks.

Kui majapidamised otsa said üllatas meid endiselt üsna korralik nö musta kattega tee, mis järsematel kalletel oli lausa raudbetoonkattega. Selgus jõudis kohale üsna pea. Nimelt on Papenoo jõele, mille orgu mööda me kõrgemale kulgesime rajatud 8 paisu koos hüdroelektrijaamadega (giidi jutu põhjal toodetakse 50% saarel tarbitavast elektrienergiast vee jõudu kasutades, ülejäänud 50% toodetakse diiselgeneraatorite abil!!??!!). Kohalik riiklik elektrienergiaettevõte olla siis rajanud selle tee 1980-tel aastatel, et hõlbustada el.jaamade tööd ja hooldamist. Tundub, et ikka väga räme investeering. Enam-vähem igale autole läbitavat teed jätkus praktiliselt kraatri servani ja seda oli ikka üsna palju – distantsilt üle 10km ja ligi 1,5 km kõrguseni.

Remargiks veel nii palju, et Prantsuse Polüneesias on 2 liiki maismaad (saari) – vulkaanilised ja korallitekkelised. Esimesed ongi niisiis täiesti naturaalsed vulkaanid, mis ookeanipõhjast üle merepinna välja kerkisid ja oma tegevuse siinkandis mingi vähemalt milli aasta eest lõpetasid ja lasid end üleni taimedega katta (sh Tahiti, Bora Bora, Mo’orea, Huahine jt  (kõik Seltsisaarte, Markiisisaarte, Austraalide, Gambieri ja Gloucesteri saared), teised, aga, korallidest barjäärrifid, mis moodustavad meile tuntud rõngassaari e atolle, mille keskele jäävad teada-tuntud siniseveelised laguunid (Tuamotu arhipelaag). Barjäärrifid ümbritsevad ka enamikke vulkaanilisi saari ja ka nende ümber on sagedased ilusad laguunid. Suurim atoll Tuamotu saarestikus on Rangiroa. Selle keskel asuvasse laguuni mahuks vabalt kogu Tahiti saar. Atolli läbimõõt kõigub 30-60 km vahel. Nö vastaskallast ei näe, kuna on niivõrd kaugel. Samas leidub ka pisikesi – paarisaja meetrise läbomõõduga atolle ja samuti barjäärriffide kõrgemaid osi – motu’sid. Need on siis need koomiksitest tuntud saared, kus istub habetunud merehädaline ja kasvab üks palm ja rohkerm ruumi polegi – sellised äärmused eksisteerivad reaalselt. Enamus motusid on muidugi suuremad – noh nii paarisaja kuni paarituhande ruudused ja palme on ka mitu tükki peal.

Veel niipalju, et vaba pinda saarel ei ole – kus vähegi võimalik kasvab midagi rohelist – alates mäenõlvadest (vaat, et vertikaalsetest) ja lõpetades maantee asfalti tekkinud pragudega, kust rohi nahhaalselt välja turritab. Kliima on lihtsalt liiga mõnusalt soe ja niiske taimestiku jaoks.

Remargid on nüüd väga pikaks läinud, aga lõpuks oli vaja ju asja olemus ka välja rääkida.

Tee kraatri servani oli niisiis mõnus. Tekkiski arvamus, et mis kuradi safari ja seiklus – sõida nagu mööda autobahni, et milleks seda džiipi vaja oli. Vaatasime kõrguvaid seinu, jõge ja jugasid. Aeg-ajalt tuli vihmahoogusid. Mäetipud olid pilvedes ja  kõik õhuniiskus, mis sinna oli kuhjunud, tuli ka sademetena alla. Tahitil võiks öelda meie ütluse, et tekib, nagu seeni pärast vihma, peale, et tekib nagu jugasid peale vihma. Mäenõlvad ja –seinad olid jugasid täis – pilt väga ilus ja eksootiline. Rodrigo väitel on vihmaperioodil nende jugade arv kümneid kordi suurem, kui praegu – kuivemal ajal.

Tegime peatuse ka Papenoo jõe ääres ühe joa uuristatud kausja kääru juures. Kahjuks polnud ujukaid kaasas ja ei saanud karastavas vees supelda. Noh jah mis nüüd karastav – olla mingi 20-23 tselsiust (ja see on mägijõgi – ebanormaalne kliimavöönd). Ämerikaanod läksid vette. Emane lõugas ja kiljus, et olla külm. Paksul jorsil ei olnud külm. Rodrigo ronis joa kõrvalt, nagu Tarzan mööda kaljuseina üles ja pani lõpuks mingi 8-10m kõrguselt umbes sama laia jõkke perfektse peaka. Ainus koht, mis seda võimaldas oli ju siis mehele teada. Ebanormaalne vana.

Lõpuks jõudsime kraatri servale ja avanev pilt oli ilus ja võimas – ca 5 km läbimõõduga tsirkust ümbritsesid vertikaalsed seinad ja hambakujulised kaljud. Veel üks sobiv seik lihtsustas meie jõudmist Tahiti Nui kraatrisse – nimelt olla mingi paarsada tuhat aastat tagasi kraatri idaserv kollapseerunud ja avanud laia sissepääsu kraatrisse. Süüdlaseks ikka vana hea Papenoo jõgi.

Edasi hakkas safari juba safarit meenutama. Sõit toimus aeg-ajalt u 20% kallete peal ja teekate oli vahete-vahel üsna kivine ja ka veevoolude poolt kenasti läbi ussitanud. Tõus päädis kraatri keskel asuvas asustatud punktis, kus asus restoran, kämping ja hostel. Et asi ikka puhas kommerts oleks, olid samaaegselt kohal kõigi 3 konkureeriva ettevõtte autod ja lõunasöök käis ühel ajal, et ikka toiduvalmistamine sükroonne oleks. See selleks – koht oli ilus, vaade kena – korraks avanes pilvede tagant isegi vaade Tahiti kõrgeimale tipule Orohenale (2241 m), mis on üsna haruldane vaatepilt – tavaliselt on tipp ikka pilvede varjus.

Tunnike möödus lõunastades ja safarikaaslastega juttu puhudes. Edasi kulges teekond mööda kraatri vastasnõlva üles, kuni pisikese Urufau tunnelini, mis läbi kraatriseina teisele poole – mäe välisküljele – välja viis. Tõus tunnelini oli juba rohkem seikluse moodi. Autobahnist oli saanud kivitükkide ja –klibuga kaetud üsna metsik serpentiin, mida mööda tõesti vaid korralik aeglustiga maastikuauto üles suudab minna. Ühel pool oli sein, teisel pool kuristik. Ei mingeid piideid-valle, ainult taimestik, kui sedagi. Lõpuks sõitsime läbi tunneli. See oli ca 200m pikk ja mahutas laiuselt täpselt 1 auto. Kõrgus oli selline, et vajadusel läheb ka suurem maastikukindel asi või tank ilmselt läbi.

Teisel pool oli laskumine mööda veelgi kreisimat teed kuni Tahiti suurima (kahest) Vaihiria järveni. See umbes kahe-kolme Schnelli tiigi suurune (kuid kindlasti 30 x sügavam) veekogu on tegelikult umbjärv, mis tekkinud maalihke tagajärjel – terve tõsine mäenõlv olla mõnesaja tuhande aasta eest vetevoolu teele nihkunud ja moodustuski järv, millel puudub väljavool. Veetase kõigub sõltuvalt sademetest mitmekümnemeetrise amplituudiga. Ainuke vee ärapääs järvest on aurumine ja infiltratsioon läbi põhjaks olevate kivimite.

Pärast järve muutus tee taas paremaks ja laugemaks kuni lääneranniku maanteeni välja. Seiklus oli lõppenud.

Tee peal tegi Rodrigo veel koolituse lillede keelest. Teatavasti kannavad paljud Polüneeslased kõrva taga ja soengutes lilli. Aga kus need paiknevad ja millised need on, sellel on oma tähendus. Lilleõie värv ei oma tähendust. Eristatakse 2 sorti õisi – lahtiläinud ja kinnine. Lahtiläinud õisi kannavad naised, sest neil pidigi olema füsioloogiline eripära rohkem avaneda. Mehed seevastu kannavad kinniseid õisi, sest need on rohkem nö ….. sarnased.. Kui õis on vasaku kõrva taga, siis tähendab see seda, et ma olen hõivatud. Kui, aga parema kõrva taga, siis – olen vaba ja avatud kõigile väljakutsetele. Siit järgnevad Rodrigo omad interpretatsioonid:

–          kui õis on mõlema kõrva taga, siis – olen küll hõivatud, aga tahaks veel (mõnda, mitut) lisasuhet

–          kui õis on naise juustekrunnis – hoia eemale – mul on probleem, mis kummitab iga 28 päeva tagant…jne

Hotelli juurde jõudsime 17.00 paiku. Olime päevaga väga rahul. Britta oli veendumusel, et õhtusöögile ta ei tule, kuna kõht on täis. Läks alla basseini äärde chillima. Mina valmistusin õhtusöögiks ja seal ka käisin. Tellisin grillitud valge tuunikala läätse-peekoni garneeringuga ja juba tuttava maasikasupi värskete maasikate ja jäätisega. Väga mõnus praad, kusjuures. Magustoit ka.

Ahjaa…tips oli oma töö teinud. Juba hommikul teenindati meid naeratades ja õhtusöögi ajal võisin end rockefellerina tunda…sibliti ümber päris korralikult. Tipsisisn siis nende rõõmuks täna ka. Naeruväärne….

Nüüd kell minu jaoks väga palju – 22.52. Uneaeg.

14. märts – 8. päev – Pape’ete külastus

Plaanis oli sel hommikul tiba kauem magada, kuna eriti kiiret polnud kuhugi. Saigi tiba kauem magatud – kl. 7.15 oli kark all ja ei mingit und enam. Britta ärkas ka kohe. Järgnesid hommikutualetid. Tõstsin ukse taha ka koti musta pesuga, kuna trussikuvaru hakkas vägisi kokku kuivama, lisaks ka mõned t-särgid. 8.15 läksime hommikust sööma. Menüü sarnane nagu ikka, ainult seekord ei viitsinud isegi magusat võtta. Kui söödud, tulime üles tagasi ja võidsime end sisse väikese päikesevanni tarbeks. Ei hakanud kohe hommikul linna peale tõmblema, mõtlesime, et päevitaks enne tibakene.

Alla jõudes selgus, et hommikune päikesepaiste oli vahetunud vahelduva pilvisusega. Ja nii oligi – ca 15-20 min intervallidega keevitas päike või oli ta siis pilve taga. Pilved polnud esialgu nii vinged, et need peesitamist oleks seganud. Ookeanis oli vesi esimest korda selline pisut jahutavam. Jäi mulje, nagu oleks eemalt rifi poolt selline vähe jahedam hoovus peale tulnud. Oligi hea. 10.30 tuli esimene pisem vihmasagar. Kolisin end liivarannast basseini äärde, panin riided varju alla ja võtsin vihma vastu basseinis. See sabin läks mööda ja korraks tuli veel päikegi välja, kuid siis laskusid mägedest alla juba tõsisemad pilved ja päevitamine lõppes selleks korraks. 11.30 tuli uus vihmahoog, sedakorda tugevam. Põhja pool oli näha välke ja müristas. Näha oli, kuidas äikesepilve laam mööda merd Mo’orea poole vajus ja varsti saart enam näha polnud. 12.00 paiku asusime siis linna poole startima. Kui olime hotelli lobby’sse jõudnud, saabus äikese tipphetk ja vihma kallas niimoodi, et 100m autoni ei olnud mõistlik minna. Ootasime siis mingi 15 min, kuni vihm tiba vaibus.

Siis sõitsime Pape’etesse. Esimene idee oli Brittale lisaujumisriided osta, kuna ainukesed kaasasolevad olid värvunud laiguti kollaseks (nähtavasti päikesekreemist) nii, et kraani all lobistamine enam ei päästnud ja tuleb pessu anda. Läksime kõige pealt suuremasse Intersport’i poodi teises linna servas. Seal ta proovis mingi poolt tundi ja ei leidnud midagi – kõik olevat mingid kahtlased olnud. Siis sõitsime  kesklinna tagasi. Selleks, et leida vaba parkimiskohta, tegime 3 tiiru ümber kaubanduskvartali ja lõpuks panime auto kaubanduskeskuse tasulisse parklasse. Tegelikult suurt vahet pole – ka tänavatel on parkimine tasuline. Kergelt tibutas veel vihma, oli palav ja linnatänavad olid nagu aurusaun.

Britta hakkas süüa nõudma. Nägin, et üle tee on McDonalds ja küsisin, et kas see on sobiv. Vaene laps polnud ise julgenud uskudagi, et sinna minek võimalik on (üldiselt meil peres välditakse rämpstoitu) ja oli kohe nõus ise väites, et seal saab midagi kergemat ka võtta. Võttiski – 10 McNuggetsit, suured friikartulid ja medium Fanta…irw. Ise lasin Big Boss’i eine (midagi taolist kui Hesburgeri megaeine). Oli hea küll.

Edasi läksime poodlema. Kõigepealt oli mul vaja osta moblale refill-card. Postkontor oli sealsamas ja sain kaardi kätte. Selle ostmisel leidis kinnitust mu kartus, et krediitkaardi topeltbroneeringutega võin ma rahatuks jääda. Mu Visa-ga makset teha ei õnnestunud. Õnneks oli mul tiba käšši ka kaasas. Teine krediitkaart oli kenasti hotelli seifis. Nagunii oli mul plaanis kaardilt kogu krediit sularahana välja võtta, sest märkasin juba eelmisel päeval Hanza.net’i külastades, et esimesed Tahitil sooritatud ostud olid topeltbroneeringuga (see on sellest, et broneering tehakse kohe, kui oled kaarti kasutanud…Visa aga arvestab raha oma kontole alles järgmisel pangapäeval. Kuna CFP ja EEK’i kurss pole fikseeritud, siis on 2-l päeval erinev kurss….sellest tekib Visa süsteemil arusaam, et võimalik on olnud siiski 2 eri makse sooritamine ja teevad igaks juhuks teise broneeringu veel…enne bronn ei vabanegi, kui alles järgmisel kuul). Katsetasin u 4 erinevat ATM-i – ükski neist mulle raha ei väljastanud. (Hiljem hotelli jõudes selgus mu vaesuse põhjus – lisaks muudele maksetele oli topeltbronnide all kinni ca 13 kilo EEK-u ja kaardi limiit täis). OK – üritasin mitte lasta tujul langeda. Britta muutus ka murelikuks ja küsis, kas meil ikka koju lendamiseks raha jätkub. Seletasin, et lennukipiletid on ammu välja ostetud. Rahunes maha.

See selleks…kuna mul oli veel varjatud reserve, siis üritasime poodidega tutvumist jätkata. Oli tarvis veel mõned suveniirid osta ja Britta ujukate probleem oli endiselt aktuaalne. Iga nurga peal oli mõni spordipood (8st 6 olid Billabongi poed, 1 oli Adidas ja 1 oli Nike)…üheski neist ei olnud sobivaid ujukaid. Olevat liiga nõmedalt värvilised. Midagi pole teha – kohalik rahvas ei armasta musta-valget. Ega suveniire ka suurt ei leidnud. Tahtsin endale mõnda Tiki puuslikku riiuli peale. Valik oli lai ja igati mõnusad tundusid – ainult, et igalühel talla all silt – Made In Indonesia. Krt, ma ei ole ju Indoneesias. Kohalik käsitöö on jälle selline, et Tiki ulatub mulle munadeni ja maksab u 6 kilo EEKu. Kuhu ma sellisega lähen?

Vaatasime veel mööda tänavaid ringi. Suht igav ja mittemidagiütlev linn. Sitax palav ja niiske oli ka. Pärast 3-tunnilist kolamist sai siiber ette – mõtlesime, et lähme vanasse heasse Carrefour’i. Sealt saime Brittale ujukad, mina sain paar pildiraamatut (isegi linnas raamatupoes ei olnud – sic!) jne.

Siis tulime hotelli tagasi. Britta valmistus basseini äärde minema, kuna päike jälle paistis. Mina väisasin hanza.net’i ia mul õnnestus Visa-süsteemile lõuga sõita. Tõstsin oma krediitkaardi limiiti ja tõmbasin kohe tagasi Carrefour’i, kus tühjendasin lähima ATM-i kaudu selle sularahaks. Topelt- või minupärast kasvõi kvadrobronnigu need viimased kaardiga tehtud ostud, kui soovivad. Carrefouris helistas mulle ka Annika – khmm Eesti aja järgi mingi kl. 4.45 öösel ja küsis, et kas mina olla talle kogemata või meelega helistanud. Krt, jälle korduv lugu – alles safaripäeval olin ma oma kõnekaardil olnud 14 minutit tühjaks „rääkinud”, kui raputavas autos telefon vöökotis järjepannu firma kaubikutes ja laos olnud mobladele omavoliliselt kümneid kordi helistas. Pole vaja vist mainida, et kõneminut Eestisse maksab siit ca 70.- EEK (arvutage siis ise…krdi Nokia). Nüüd siis sama teema – telefon oli ise helistanud – õnneks ühe korra ja lühikest aega. Annikal oli muidugi lõbus vasta laupäeva hommikut niimoodi ärgatud saada.

Hotelli jõudnud, sulpsasin pooleks tunniks basseini ja siis üles tuppa duši alla jne, et õhtusöögiks viks välja näha.

Õhtusöögiks oli seekord vahemere buffet. Sai igat masti liha näost sisse ajada. Magustoiduks võtsin 2 sorti kooki ja šokolaadikreemi. Mmmm…varsti võin veerema hakata.

Hiljem hotellitoas selgus, et und väga ei olegi ja esmakordselt siinviibimise aja jooksul lülitasin sisse teleri. Kõigepealt vaatasime 15 min filmi, mis tutvustas meie hotelli (tuli non-stop 1. kanalil). Kuna me olime juba hotelliga pea nädala tutvunud, oli palju äratundmisrõõmu. Natuke oli tarbija petmist ka. Mõelge ise…kui ma oleks seda filmi vaadanud kohe esimesel õhtul ja näinud ja olnud ootuses, et restoraniettekandjatel on seljas lillelised rõivad ja tegelikkuses neil on kogu aeg valged – see on ju tarbija eksiteele viimine. Või ntx reedeõhtune vahemere-buffee, kus taustaks üks tädi šanssoone laulis, aga eile oli hoopis mingi meeleolumuusikat viljelev džässkvintett. Jama…irw. Vähemalt üks asi vastas tegelikkusele – filmis andis igahommikust basseinis toimuvat vesiaeroobikatrenni jorss, kel ilusti t-särk seljas, päikeseprill ees ja rullnokk peas. Arvata võite, et klientideks 99% ainult naised. Ei vaja vist märkimist, et nii filmis kui ka tegelikkuses on see sell täisvarustuses koos naistega basseinis, mitte basseini serva peal, nagu vist muidu kombeks.

Kui film teisele ringile läks, klõpsisin kanaleid edasi, kuni Eurosport’i pealt tuli F-1 kvalifikatsioon. Britta jäi selle peale magama. Mul tuli endal ka ilge unekas peale, kuna vormelis oli jälle must poiss teistest peajagu üle ja Räikkönen mingil põhjusel edasi ei pääsenud – sigaigav. Jäin magama. Nüüd sai Ann mulle tagasi teha. Mingi 21.50 helises mul telefon ja kuna olin eelnevalt Annikaga kokku leppinud, et kl. 22.00-ni võib ta rahulikult helistada – me niikuinii ei maga veel – siis ta ka seda tegi, kuigi me tegelikult juba magasime. Sellega päev ka lõppes.

15. märts – 9. päev – lebopäev

Päev algas, nagu ikka – ärkamisega. Seekord oli tublim Britta, kes esimesena üles tõusis. Olgugi, et ma olin juba tund aega pidevalt kella piilunud. Kl. 7.30 oli niisiis äratus. Sai veel niisama vedeletud, seejärel kirjutasin eelmise päeva päevikut edasi, hügieenitsetud jne. Kuna kiiret polnud kuskile, siis pidurdas Britta erilise innuga. Kuna hommikusöök lõpeb kl. 10.00, siis hakkas ohtu sattuma sinna normaalselt jõudmine. Kl. 9.15 saime siiski toast välja (tõeline rekord) ja suundusime restorani. Seal kõik vanaviisi v.a. see, et teenindus järjest paremaks muutub. Menüü ikka sama – võib-olla muutub juba pisut tüütavaks, aga mu enda valik – süüa oleks muud ka.

9.45 olime toas tagasi ja Britta suundus koheselt alla – mere äärde päevitama. Mina lõpetasin päeviku, saatsin selle ära ja jäin ootama õiget aega välja minekuks, et auto kl. 12.00-ks lennujaama ära viia. Vaatasin telekat ja lullitasin niisama aega surnuks. Kl. 11.15 sai kannatus otsa ja läksin välja. Kl. 11.40 oli auto üle antud ja mind visati Sofiteli ära. 15 min pärast olin juba all ja päevitasin. Esialgu oli väga palav, siis õnneks hakkas päike üha paksemasse vinesse jääma ja läks väheke normaalsemaks, kuigi pruunistas edasi kenasti. Pärast peeglisse vaadates sain aru, et täna oli pruunuseindeksi kasvu rekordpäev vist minu jaoks. Tundub, et päevitusaste on praegu sama, mis suvel Nice’s 2 nädalaga saab, võib-olla isegi enam.

Kl. 13.00 tundus, et aitab. Tegin Brittale ettepaneku lõunastama minna. Ta käis toas ja vahetas riided ja tõenäoliselt maalis ennast ja juba poole tunni pärast oli ta all. Nii, et ka kl. 14.00 lõppevale lõunale pääsesime napikaga. Mina võtsin endale „päevakala”, mis kujutas endast grillitud tuunikala mingi tundmatu tumerohelise ja punaste leherootsudega heinaga – kusjuures väga maitsev oli – ning magustoiduks maasikasupi. Brittale soovitasin ka rahakoti peale mõeldes, et võtku „päevaliha”, sest ta tahtis liha, aga see ei sobinud kuidagi ja ta pidi ilmtingimata poole kallima Steak New Yorker’i võtma, mis oli siis umbes 300g lihakäntsakas koos kausitäie friikartulitega – ma pole elu sees nii elajaliku suurusega praadi näinud. Britta sõi selle lõpuni ära ja virutas sinna otsa rahumeeli samuti maasikasupi.

Pärast lõunat vedelesin mina veel kl. 16.00-ni all basseini ääres, siis kobisin tuppa. Ma vahtisin telekat ja tutvusin ostetud raamatutega. Lõpuks asusin õhtusöögi tarbeks rõivastuma. Britta saabus ka 18.50 mere äärest ja keeldus sööma tulemast. Pärast seda newyorkerit ei oleks ma ka vist läinud. Mõtlesin, et võtan seekord eelroa ja pearoa ja loobun magustoidust. Eelroaks võtsin polüneesia moodi tuunikala sashimi ja pearoaks jällegi grillitud valge tuunikala tournedosed sidrunikastme ja läätse-peekoni garneeringuga, sest see oli juba ära proovitud ja andis minu jaoks maitseelamuse. Kahjuke ei arvestanud ma sellega, et kui ma sashimi ära söön, siis on kõht kõrimulguni täis – seal oli vähemalt 10 tuunikalalõiku, kausitäis jasmiiniriisi, sojakaste ja hunnik kuiva kapsast. Ajasin selle kõik pulkadega näost sisse – sic! Pidin siis prae endale praktiliselt sisse vägistama ja pärast ei olnud üldse hea. Ann ka just helistas ja ütlesin talle, et lähen vist kohe magama. Nüüd ongi kl. 21.06. Päevik kirjutatud ja viskan horisontaali. Aitab küll raskest tööst…irw.

16. märts – 10. päev – reis Bora Bora’le

Kl. 7.15 ajasin end üles. Õues päike paistis, mõned pilved ka lisandiks juures. Saatsin Annikale hommikumeili ja tualetitasin end või oli see vastupidi. Siis ärkas Britta  ja seadis end ka hommikusöögiks korda. Hommikusöök oli seekord pisut erinev tavapärasest – esiteks, kuna oli pühapäev, mängis restoranis bänd ja teiseks, kuna eelmisel päeval saabus hotelli mingi 50 saksa penskarit ja need olid muidugi – bei akuratlich ordnung – mõnusasti kogu grupiga koos hommikusöögile laekunud, siis oli singilett tühjaks õgitud, omletijärjekord oli ca 20 min ja normaalset lauda (servapealset, et õhk ka liiguks) ei saanud. Lisaks sellele kakerdasid nad igal pool jalus…irw. Lõpuks saime enam-vähem edukalt söödud ja, kuna olime end juba üleval sisse kreemitanud, siirdusime kohe päevitama. Päike võttis karmilt ja iga 15 min tagant sai end ringi pööratud ja ka vees käidud. Kui 4 x oli nii tehtud, siis oli juba siiber. Võtsin baarist ühe pudeli Perrier’i, Brittale ühe apelsinimahla ja tegin päevavarju lahti, et selle all edasi „päevitada”. Kl. 11.00 läksime üles tuppa.

Hakkasime kohvritega tegelema ja muidu korda looma. Siis tekkis Brittal idee vaadata meie safari-videot. Panin juhtmed telekale taha ja vaatasimegi. Väga hull polnudki. Hiljem sai teisi päevi ka jupiti vaadatud. Autoaknast tehtud saarevideosid tuleb hiljem lõigata ja redigeerida, sest mitteosalenuile võib igavaks muutuda.

Lõpuks – kl. 14.55 – läksime kohvritega alla, et teha check-out. See läks kiiresti. Arve tuli üle 49000.- CPF (ca 6500.- EEK). Seal sees siis lõunasöögid, õhtusöökide joogid, „tipsid” (tip, mitte tibi…irw), esimeste päevade telefonikõned, pesu pesemine ja iga päeva eest 300.- CPF nn päevamaksu (läheb kohalikule omavalitsusele).

Kl. 15.10 ilmus mingi patsiga maoor ja korjas meid koos pagasiga peale ja sõidutas lennujaama. Tavapärased küsimused – kust olete jne. Ega ta ei teadnud Eestist midagi, nagu u 90% kohalikest. Selle jutu peale, et Eestis on lumi maas, samas, kui Tahitil on +34 (nagu eile oli), arvas vana, et tema sureks Eestis ära. Ma arvasin sama.

Lennujaamas aitas ta meid koos pagasiga õige leti juurde ja tõmbas uttu. Kohvrite kaalumisel selgus, et minu 19,8 kg-st oli saanud 24,1 ja Britta 12,1-st 16,3. Nii, et kokku üle 40 kg. Kobisema ei hakatud ja anti piletid kätte. Kuna Brittal oli kõht tühi, siis sõime kohalikus bistroos – tema võttis klubivõileiva, apelsinimahla ja helesinise jääsegu (see, mis keelt värvib), mina võtsin sändvitši, kokakoola laidi ja mangomahla. Sinine jääsegu olla maitsnud, nagu punanae nöörikujuline kummikomm, mida Britta kodus on ostnud (erakordselt loogiline võrdlus). Mangomahl oli lurr – veega segatud siirup vist…krdi hämmastav – mangod kasvavad ju kogu saarel. Sändvitš oli lahe hakkasin teda riiulilt võtma ja see tõbras ei tahtnud ega tahtnud otsa lõppeda – no mingi 40 cm pikk oli raudselt. Kandikule ära ei mahtunud – sealjuures oli väga „pandav”.

Vaatasime kahes shopis ka ringi ja läksime siis ootesaali. Ka siin valgustati kohvrid läbi ja metalliotsijad – kõik nagu päris. Istusime ootesaali ja jäime ootele. Ca. 16.20 maandus üks ATR-72 ja ruleeris kohe täiesti treppi – pealeminekuväravast nii 30m kaugusele. Rahvas tuli maha. Lennuki kallal hakati rutiinseid töid tegema. Kl. 16.55 hakati lennukile laskma. Saime esimeste hulgas peale ja valisime kohad vasaku parda ääres, et saaks saartest pilte teha. 17.05 lennuk startis ja Britta hakkas kohe Tahitist ja Mo’oreast pilte klõpsima. Lennuk tõusis lennukõrgusele ja alla jäi tühi ookean kuni silmapiirini. Üksikuid pilvi ujus ka meie ja vee vahel. 17.30 paiku ilmus vasaku tiiva alla Huahine, seejärel ka Raiatea koos Taha’aga.  Siis ilmuski Bora Bora nähtavale. Lennuk hakkas laskuma, tegi poolkaare ümber saare ja nägime motu’l asuvat lennurada. Lennuk tegi 180 kraadise pöörde ja maandus. Sellisel nukral ja pisikesel lennuväljal polegi ma vist varem olnud. Tartu või Kuressaare oma jätab igal juhul soliidsema mulje.

Kobisime maha ja läksime lennujaamahoonesse, mis oma suuruselt võrreldav vast Heltermaa sadamahoonega, ainult ühekorruseline. Tagaseina ääres olid letid hotellide nimedega. Leidsime Sofiteli oma üles ja kohe naerunäod meil vastas, et kas mister Suut jne. Pandi jälle lillepärjad kaela ja anti lipikud hotelli nimega, mis tuli kohvrite külge panna. Saime kohvrid kätte ja kohe ilmus mingi Sofiteli-särgis polüneeslane ja manitses, et ärgu me pagasit puutuge, vaid mingu me paadi peale.

Remargi korras – kuna lennuväli asub motul, siis ainukesed võimalus saarele pääseda on kas ujuda või paadiga sõita.

Läksime siis väikesele katamaraanile nimega „Bora Bora Taxi” ja võtsime kohad sisse, kui nägime Sofiteli jorssi ühe väiksema paadi peal lõugamas ja lehvitamas. Sain aru, et kutsuti meid. Võtsime oma käsipagasi ja kolisime väiksemasse paati ümber. Selgus, et hotellil on oma paat, mis külalisi viib-toob lennujaama (-st). Selgus ka veel, et me olime selle reisi ainsad kliendid. Normaalne.

Paat pani siis udjama, nägime ilusaid vaateid, kuidas päike Bora Bora taha loojuma hakkas. Mingi 15-20 minutiga olime hotelli kai juures. Kuna hotell asub lennujaama motust võttes diagonaalis saare teises otsas, siis saime aru, kui väike Bora Bora tegelikult on. Kai peal tõmbles üks turske maoor ukulelet mängida ja veel seisis seal üks tädi. Ukulelet mängis pakikandja uustulijate auks. Tädi ütles, et unustage pagas – see viiakse bungalow’sse. Läksime tema järel fuajeesse (tegelikult kõik üks ilma seinteta katusealune jälle), kus saime juba tuttavad niisked lõhnastatud rätikud ja värvilise mahlajoogi. Täitsin nõutud formularid, kuulasime suusõnalise hotellitutvustuse ära ja siis juhatati meid bungalow’sse. Selline madala lehtkatusega hütt. Sees üks suurem tuba, taga duširuum ja wc. Toas 2 voodit, telekas, minibaar, konditsioneer. Kogu interjöör selline puidu-bambuse-punumattide teema.

Ok – käisime duši all, seadsime asjad paika ja siis õhtust sööma. Oli bufee. Restoran oli üpris nunnu, teenindus, aga, võrreldes Tahiti’ga selline pehmelt öeldes vabam – tegelikult uimasem ja lõdvam. Toiduvalik oli pisut lahjem, aga ajas asja ära ja oli maitsev. Sai salatit  ja grill-liha söödud. Magustoiduks olid igasugused vidinad ja miniatuursed küpsetised – küpsised ühesõnaga.

Õhtusöök läbi, tulime bangalosse ja tutvusin veel toa omapäradega – konditsioneeri õhusuunaja oli eemaldatud, teleka pult ei töötanud, seif ei sulgunud, veesurve dušinurgas oli endiselt lahja, wc lõhnas endiselt kergelt kuivpeldiku järgi ja seina taga asuvalt maanteelt kostus endiselt autode müra, laes istus endiselt pisike geko – tegelikult täiesti ohutu moskiitodest jm putikatest toituv pisike sisalik. Brittale ma teda igaks juhuks ei näidanud – muidu oleks ta raudselt välja kolinud. Nii, et lõpuks koitis – saime ikkagi kõige odavama bangalo, kuigi maksnud olime keskklassi oma eest. Hommikul vahetame asja ära – õhtul polnud ühtki otsustajat kohal.

Siis lasin tule ära ja otboi – kell oli vast 21.20.

17. märts – 11. päev – lebopäev

Vaatamata lebopäevale oli kl. 7.00 uni läinud ja ajasin end üles. Kõigepealt hommikutualett ja siis alustasin eilse päeviku kirjutamisega. Britta ajas ennast ka mingi 7.30 üles ja hakkas hommikusöögi ettevalmistusi tegema. Lõpuks, mingi 8.10 paiku läksime hommikust sööma. Sai suht sarnane, võrreldes Tahiti hotelliga, valik asju ära manustatud. Omleti sisse kahjuks juustu ei olnud, asendasin selle sibulaga. Ikkagi veri guud. Britta ajas ka tavapärase hunniku (eriti croissante ja muid lehttaignasaiu) endale keresse. Kuna Britta oli end enne hommikusööki sisse määrinud, otsustas ta kohe päevitama hakata. Ta arvas, küll, et üpris kahtlane on üksi päevitada – kell polnud veel 9.00-gi ja keegi veel ei päevitanud – kuid minu arust oli just nagu privaatrand.

Ise läksin kirjutasin päeviku lõpuni, panin ka kreemid peale ja päevitama. Vahepeal oli jõudnud üks sahmakas vihma alla tulla ja taevas oli üsna pilves. Kohati siiski päike piilus ja sai esimese doosi kätte. Mingi 10.30 paiku tuli Taha’a (naabersaar) poolt juba tõsisem äikesepilv ja kuigi vihma väga palju ei sadanud, jäi taevas tõsisemalt pilve.

Britta tuletas meelde oma ideed Spa’s üks massaaž tellida. Läksime Spa’sse ja valisime talle siis ürituse välja – homme peale safarit 2 tundi kehahooldust – aromaatne vann + aromaatsete õlidega massaaž. Kokku 19000.- CPF.

Kui see toiming tehtud, külastasime kohalikku suveniiripoodi. Britta sai endale ühe särgi ja ma ostsin ühe üleõlakoti (Britta ütles, et naistekas, mul savi), kuhu igast kama (fotokas, rahakott, päikeseprillid, rullnokk jm), mis randa kaasa vedada hea toppida. Tellisin ka ülehomseks rendiauto ära. Küsisin, kauaks oleks mõtet võtta. Arvati, et 4 tundi on tugeva üleküllaga, et saarele mitu tiiru peale teha. Pakkumises oli 3 autot – Fiat Punto, Fiat Punto konditsioneeriga ja Kia Picanto (minu jaoks mingi tundmatu punn) konditsioneeri ja automaatkastiga. Võtsin viimase, kuna see tundus Puntost tiba suurem. Ma loodan, et ikka mahun ära. Vahetasin receptionis ka pisut raha ja eilse vastuvõtja-tibi küsimuse peale, et kuidas tuba meeldis, ütlesin, et väga normaalne. Seejärel mainisin, et ma tegelikult maksin Gardenview Deluxe, mitte Gardenview Superior’i eest. Tibi ei eitanudki, aga tema loogika järgi oli oluline eraldi voodi teema, mida Deluxe’s pole. HARULDANE LOOGIKA. (Aga mis teha – You’re in Boraaa Boraa koos süütu naeratusega!). Ma ütlesin, et see pole probleem ja kohe läkski vahetustegevuseks. Kl. 12.30 olime uues bungalow’s, mis nägi seest oluliselt vingem välja. See problemaatiline voodi on jälle selline, kuhu mahub 3 inimest lahedasti ära. Erinevused odavama hütiga – uues oli olemas riidekapp, wc ei lehka niimoodi, LCD-telekas, mille pult funkab, konditsioneeril on õhusuunaja küljes ja igati mõnusam-mugavam on. Pindala on ka suurem.

Majavahetusele järgnes väga väsitav sessioon – 5 tundi lamamist rannas, kusjuures päike paistis mõnusalt läbi vine, tuul puhus ja igati mõnus oli olla. Sinna hulka kuulus ka lõunasöök, kus Britta kugistas jälle mingi rämeda lihakäntsaka alla. Mina tellisin grillitud kala riisiga – super. Tegelikult me täna päris liivarannas polnud, vaid basseini ääres, kus on ülimugavad pehme madratsiga käetugedega rannatoolid. Vägisi kipub nende peal unele.

Kl. 17.30 mulle aitas. Tulin tuppa, võtsin dušši ja pakkisin uuesti kohvrid lahti. Britta tuli ka tunni pärast, tegi oma ettevalmistused ära ja kl. 19.30 olime õhtustamas. Täna oli jälle bufeevariant. Võtsin kõigepealt taldrikutäie erinevaid heinu, siis taldrikutäie sushit ja siis veel grill-liha ja poolvägisi pakuti ka marineeritud ja praetud kaheksajalgu – no pole minu maitse. Kogused polnud suured nii, et tervisele vast ei hakanud.

Siis tuppa ja siin ma nüüd olengi – lõpetan päeviku, kiikan veel telekat ja ongi tudiaeg. Kell juba 21.07.

18. märts – 12. päev – 4×4 safari + lebo

Panin mobla Britta manitsuse peale äratama – kella 6.45-ks. Ise olin kindel, et pole vaja (ja tegelikult polnudki, olin kenasti 6.40 üleval), aga kindluse mõttes siis. Tegin oma hommikutoimingud ära ja siis ajas Britta ka end üles. Saime asjad niikaugele, et 7.40 läksime hommikust sööma. Täna oli asi pisut paremuse poole läinud – omletimeister (siuke 120 kg-ne tibi) pakkus ise, et kas tšiissi ka läheb. Olin nõus. Väga hea omlett tuli. Sinna juurde läksid tavapärased vorstikesed, mõned friikartulid, paar singilõiku, klaas apelsinimahla, klaas mangomahla (suht öäkk oli hommikusöögi juurde) ja pisut kohvi. Hommikumagusast loobusin juba Tahitil – lihtsalt ei lähe sisse. Šeff ei loobunud ja lasi ikka vanamoodi – vorstikesed, peekon, friikartul, croissandid, saiakesed, 2 x apelsinimahl.

Tulime veel toast läbi ja võtsime asjad kaasa ning kl. 8.20 olime hotelli ees ootevalmis. 8.25 vuras üks Land Rover kirjadega „Vavau Safari” ette ja jõmm rooli taga küsis, et kas Suut? Saanud jaatava vastuse, kobis välja, tutvustas end (selgus, et Heirama on mehe nimi) ja lasi meid auto peale. Seejärel tutvustas reisi marsruuti, andis kummalegi tasuta veepudeli ning sõit algas. Selgus ka, et olime täna ainsad kliendid nii, et praivät safari. Kuna ürituse nimi oli – saare tuur + mägisafari, algas sõit mööda saare rannikut päripäeva pihta. Esimene peatus tehti Matira Beachi juures. Avalik rand – lumivalge liiv, sinine laguun – väga ilus. Siis näidati saare esimest hotelli – Hotel Bora Bora – mis koosnes vaid overwater bungalow’dest. Üllatusega kuulsin, et see ehitati 1961. aastal. Selgus, et ega enne seda aega olulist turismi saarele polnudki ja hotelle polnud lihtsalt vaja. Jah, kui mõelda toonaste lennuaparaatide peale, siis ainuke võimalus siiakanti pääseda oli põhimõtteliselt mereteed pidi. Khmm…Euroopast mingi kuu aja teema vähemalt. Edasi tuli kuulus Bloody Mary’s restoran, mille ees on tahvel ilgelt pika nimekirjaga kuulsustest, kes seda väisanud. (Homme, kui rendiautoga saare tiiru teeme, siis tutvun tahvliga lähemalt). Hakkas juba tunduma, et milleks, krt, see džiip vajalik on – kihutame mööda maanteed niisama. Siiski natukese aja pärast keeras sell teest kõrvale ja sõitis pisut mäest üles ka. Sõitsime läbi tõsise džungli ja võsa. Tee ääres näidati meile, et näe – seal kasvavad banaanid, seal greibid, näe seal puu all kasvab ananass, siis oli noni põõsas oma viljadega. Valmis vilja anti ka nuusutada – räme sokk tõesti, kuigi selle mahla juuakse ka värskelt pressituna – öäkkkkk!!! Näidati ka metsikut hibiskust, millel olid ilusad kollased õied. Mnjahh…kollased olevat need hommikul, keskpäevaks värvuvad need roosaks ja õhtul on juba punased!!! Kahjuks unustasin ma küsida, kas see on õie kogu elu ja areng või hakkab järgmisel hommikul tsükkel uuesti. Tõesti imede loodus. Mõne aja pärast oli peatus ja anti võimalus nautida ilusat vaadet laguunile ja motudele. Sai pilte klõpsitud.

Edasi alla maanteele tagasi ja varsti jõudsime saare nö administratiivkeskusse – Vaitape’sse. Kell oli 9.00. Siin tehti 30 min peatus, et me kohalikele kaupmeestele hulgaliselt raha jätaksime. Siin asusid ka saare ainsad ATM-d, pangad jne. Kepp algas jälle pihta. Banque Tahiti sularahaautomaat keeldus töötamast ja Banque Polynesie oma ei suvatsenud ka minu kaarti tunnistada. Arvasin kohe, et tegu võib olla sellega, et juba pühapäeva õhtust peale pole tervel saarel internetiühendust. OK – nagu giidi juhatusel „kiriku taga supermarketis” selgus, kaardimaksed siiski toimisid. Sai jooki ja Brittale magusaid vidinaid ostetud. Suveniire ja nänne ei viitsi enam osta – suurem jagu juba olemas. 9.30 olime parklas tagasi ja paari minuti pärast ilmus ka reisijuht. Sõitsime edasi. Kogu teele jäid ilusad vaated laguunile ja motudele – tõesti unustamatu ja võrratu.

Aga, remargi korras, Bora Boral nägime selle tiiru jooksul ka päris palju korralagedust ja räpasust. Metsa all olid prügihunnikud, rannaaladel samamoodi parajad prügimäed, pooleliolevad ehitusplatsid koos segipööratud pinnasega, väga palju rõvedat tööstusmaastikku (muidugi arusaadav – kuskile tuleb ju see ka mahutada – ega saar ainult pakazuuhha jaoks pole), paljud majapidamised näisid kuuluvat justkui asotsiaalidele – õu oli täis veetud igatsugu pahna. Kogu see laguuni ilu ei suuda minu jaoks vist seda korvata. Tänase põhjal panen käidud saarte edetabeli silmailu poolest paika nii – 1. Mo’orea, 2. Tahiti, 3. Bora Bora. (Sry Bora Bora fännid – ju te võtate seda ainult kuskil Intercontinental Motu Resort’i rannast vaadatu põhjal. Sellegipoolest – see, et siin on maailma ilusaim laguun – selles ma ei kahtle – see on fantastiline.

Vaitapes, tee ääres korjas reisijuht ühe teeäärse kookospalmi alt ühe vilja endale kabiini kaasa ja teekond jätkus. Paar kilti pärast Vaitape’t keerasime jälle maantelt kõrvale ja kohe jäi masin seisma ja giid küsis, kas lähme edasi. Küsimus oli asjakohane, kui ma tema poolt osutatud suunas vaatasin – tee läks ees vertikaalis üles (tegelikult mingi 30% tõus). Ja tee oli palju öeldud – pigem mingi kalju-kiviklibu kooslus. Ütlesime, et off kooss – edasi. Võrreldes Tahiti kogemusega pisut tõsisemad teeolud. Sõitsime planaksiaalses mõõtkavas vast mingi 300 m, kuid tõusime seda serpentiini mööda merepinnast vähemalt 100-120 m kõrgemale. Jõudsime II Maailmasõjaaegse kahuri juurde. Küsisin, et kas need on prantsuse omad ja vastus oli pisut kummaline – ei ameerika kahurid, prantslased pole meile ju midagi andnud. Ohhoo…mina arvasin, et prantslasi siin armastatakse…kõik ju räägivad prantsuse keelt ja prantsuse turiste kõik kohad täis. OK – kahurid paigaldati siis jaapanlste rünnakute vastu ja nende laskeulatus oli olnud kuni 20 km. Õnneks neid kordagi ei kasutatud, sest ühtki lahingut Bora Bora pärast ei peetud (Tahitil küll madistati). Kahurist pisut kõrgemale ronides oli ka sõjaaegne punker, mille katuselt avanes fantastiline vaade laguunile ja motule.

Kui punkri juurest alla auto juurde naasime oli giid kaasavõetud ananassi lahti lõiganud ja küsis, et kas oleme näinud kookospähkli avamist. Kuna me ei olnud, siis ta näitas. Kõigepealt purustas ta terava puutoika abil pealmise kesta, mis lõhenes kenasti kaheks ja toore jõuga eemaldas ta pealmise kesta, Välja tuli tuttava välimusga pruunide kiududega kaetud pähkel. See avati ka kolme liigutusega – alumise osa pihta (kus on lohukesed) virutati 2 korda kiviga ja silmaga oli näha, kuidas pähkli kest jaotus täpselt mööda „ekvaatorit” lõhenedes 2-ks osaks. Kolmas liigutus oli kiire murre ka pähkel oligi pooleks. Pakuti maitsta kookosemahla, siis näidati, kuidas pähklit lõigata ja siis lasime nii kookosel kui ka ananassil hea maitsta. Lisaks pakkus ta ka üsna eksootilist vilja (robuto – meil Stockmannis rambutan), mis nägi üsna litchi moodi välja ja oli ka viimase sugulane. Kest hammustati lihtsalt pooleks – välja vupsas siuke pärlsibula moodi vili, mis oli väga mõnus, magus ja maitsev – kivi tuli alles jätta. Mis puutub ananassi ja kookosse, siis ei ole mõtet võrrelda värskete viljade ja Eestis poest ostetu maitset.

Seejärel sõitsime alla – sama teema – ikka päris jube oli. Asju tuli jõuga kinni hoida, kuna istmete peal ei lubanud füüsikaseadused neid omal jõul püsida. Nii läks loosirattasse (loe: autopõrandale) ka ülejäänud ananass.

Edasi näidati meile tee peal veel väga muhedat asja. Ma märkasin küll, et kui me mäe otsas võsa vahel olime, rebis reisijuht auoaknast käega peotäie puulehti ja pani need enda kõrvale. Nüüd tõmmati tee serva mererannal, kus liiva sees oli mingi 20-30 noh nii umbes 5-7 cm diameetriga auku. Sell hakkas sinna puulehti loopima. Nagu võluväel ilmusid aukudest KRABID ja hakkasid puulehti varuma ning enda urgudesse vedama. Mingi 10 isendit oli aktiivses tegevuses. Kui lehed otsa said, keeldusid krabid tagasi minemast – ju vist lootsid veel saada. Einohh täiesti lahe kogemus. Ajuvaba.

Kui arvasime juba, et safari hakkab lõppema – kestnud juba peaaegu 3 t lubatud 3,5-st, siis ohh ei. Tõmmati veel teest kõrvale. Sõitsime läbi mingi asunduse, nagu neid iga mägitee äärde jäänud on (ka Tahitil oli see nii) oma küll korralike küll kehvemate majakeste ja ilgelt rõvedate koerakrantsidega. Tee peal ees (15-20% kaldega) kökerdas veel üks jeep ja selle ees dikteeris tempot…roomikekskavaator (kaurits) Komatsu. See kepp kestis päris tükk aega, enne kui seadeldis sai teelt kõrvale tõmmatud ja teed andis. Teine jeep jäi ka sinna. Nüüd läks veel karmimaks, kui eelmine tõus oli. Serpentiin oli selline, et pööret järgmisele tõusule oli 2-l korral võimalik teha vaid edasi-tagurdus-manöövreid kasutades. Ma ise mõtlesin, et kui nüüd sidur või käigukast otsad annab, siis on sõit põrgusse küll sitax kiire. Aga britid teevad tugevaid masinaid ja olimegi varsti aheliku harjal, kust avanesid ahhetamapanevad vaated saare nii ida- kui ka lääneranniku-äärsetele laguunidele, motudele, overwater bungalow’tega resortidele jne. Väääääga ilus.

Kui pildid tehtud, siis toimus jube laskumine ja seejärel viidigi meid hotelli tagasi. 11.50 olime bungalow’s.

Nüüd valmistusin leboks, Britta, aga oma Spa-ürituseks. Kl. 12.15 olin ma rannas ja horisontaalis. Šeff imbus ka kohale ja asus kiibitsema palju kell juba on ja kas ta ikka ei peaks mingi 10 min varem kohal olema ja, et ma kindlasti ütleks, kui kell 13.20 on jne. Kl. 13.15 otsustas ta, et nüüd ta läheb. Ja läkski oma 2-tunnisele mullivanni-massažiüritusele. Kogu selle aja mina praadisin. Ilm oli ilus ja päike tappev. Vahetevahel külastasin ka basseini, mis õnneks aitas jahutada ka.

Kl. 15.30 saabus Britta. Oli väga rahul. Minul oli päevitamisest siiber – olin ka tõsise lisajume kätte saanud. Õnneks ilmus Raiatea kandist äikesepilv ja läks karmiks vihmaks-tuuleks lahti. Istusime Brittaga baaris ja lõime aega surnuks vihma ja äikest vaadates. Tegime kerge lõuna ka. Britta kordas eilset lihakäntsakat, mina piirdusin oluliselt väiksemate mõõtmetega hamburgeriga. Ja nii õhtuni välja. Pilved ei kadunud kuhugi ja õnneks päevitada rohkem ei saanud. Mingi kl. 17.00 paiku ilmus baari kohalik 1-mehe bänd, mille kõrval diili-nulli sell üsna ontlik pillimees tundub. Vana pani tuntud palu (a’la guantanamera jne) omas arranžeeringus ja tihtipeale ka omal viisil…ja omal viisil ta ka siia meeleollu sobis.

19.15 läksime õhtusöögiks ette valmistuma ja 20.10 olimegi platsis – ja täiesti õigel ajal – uus äikesetorm algas just pihta. Looduslik ilutulestik ja tuulehood olid vägevad. Hea, et õue istumiskohta ei saanud, sest mõni minut pärast seda kui maha istusime, kostus väljast purunevate nõude klirinat, naiste kilkeid ja õues olnud inimmassid tungisid sissepoole. Hotelli resto on läinud mugavusteed – 3. päeva järjest oli õhtusöök buffee-stiilis. Mul pole selle vastu midagi. Vähema raha eest saab rohkem.

Lõpuks saime söödud. Vihma tuli, nagu oavarrest ja läksime receptionisse vihmavarje küsima, et kuivalt hütti jõuda. Selgus, et otsas. Anti kaks rannarätikut. Rõõmsalt teatati ka, et internet on tagasi (olen neil päevil mingi 5 korda uurimas käind, et kas on tagasi ja alati on rõõmsalt õlgu kehitades öeldud, et ei ole – no kellel sest mingit muret võikski olla).

Läksime siis hütti. Britta ütles, et ma olla nagu bätmän selle päevituslinaga olnud. Nojahh…teda ma ei näinud, ta oli tagapool…irw. Igatahes saime kuivalt tuppa.

Remargi korras – teenindus Bora Bora hotellis on tegelikult palju mõnusam – kõik naeratavad, kõik tervitavad, kõik suhtlevad, kõik on pohhuistlikumad, kui Tahitil. Võib-olla on see juba harjumus, kuid vist mitte – asi pole nii raamides, kui seal. Hämmastav on see, et see mulle meeldib!!!

19. märts – 13. päev – saare tiir + lebo

Hommikul oli äratus pandud 7.15. Olin siiski 7.00 üleval ja kiikasin kõigepealt õue – endiselt pilves ja hüttitevaheline betoontee oli täiesti märg. Läbisin hommikuse sansõlme-ringi ja ajasin Britta ka üles. Täna läks see ärkamine tal üpris raskelt ja juba voodis hakkas ta vinguma, kuidas tema ei viitsi autoringile tulla. Läksin ise receptionisse ja ostsin pooletunnise internetikasutuse. Sain vajalikud pangatoimingud tehtud ja läksin hütti tagasi. Kl. 8.15 jõudsime hommikusöögile Läks sama menüü, mis tavaliselt ja üsna kiirelt oli kõht täis.

Kl. 8.50 olime receptionis, nagu äktiviti deski tädi esmaspäeval ütles ja ootasime oma autot. Kui kell oli 9.05 sai mul isu otsa ja uurisin asja – selgus, et me peame hoopis kõmpima kõrvalhotelli – Novotel – vastas olevasse Avise kontorisse. Esmaspäevase tädi inglise keel oli nii segane, et mina tema jutust igatahes sellist teemat välja ei lugenud. Ok – paari minutiga olime kohal. Saime auto erilise vaevata kätte. Maksin käššis – USD-s. Läks 75 USD-d 4 tunni eest, KIA Picanto eest. Kaunis karm, kas pole, aga siin ongi nii – maailma kõige ülehinnatuma piirkonna kõige ülehinnatum saar.

Hakkasime sõitma. Lasin nii 40-50 km/h, kuna tee oli kitsas ja käänuline ja eks ma passisin ilusaid pildistamiskohti ka. Kahjuks oli pilves ja ilusad kirkad värvid olid kaunis tuhmid. Vesi lainetas ka nii, et merevaated polnud kõige paremad. Mount Otemanu tipp oli ka muidugi pilvedes. Britta ei viitsinud kaasa loksuda. Enne Vaitapet leppisime kokku, et viin ta hotelli ära, siis tulen ise Vaitapesse tagasi ja teen veel tee peal pilte. Vahepeal oli lahedaks vahepalaks tee peal sibavad juba tuttavad krabid – ikka väga lahedalt ajuvabad elukad.

Enne kõike seda kaotasime teel ca pool tundi. Lihtsalt lambist jäi korraga liiklus seisma ja autoderivi liikus max. 10m kaupa ja siis jälle minut seisakut. Vastu tuli samas sujuv autodevool, nii, et tee-ehituse teema eriti usutav polnudki. Tiba enne Vaitape Mobil’i tanklat (vist ainuke saarel) ilmus välja Gendarmerie ja juhatas autod, kes bensukasse ei soovinud otse segamatult edasi. Oligi siis bensujärjekord. Meenutas vene aja lõppu. Absurd.

Viisin Britta hotelli ära ja leppisime kokku, et tunni aja pärast tulen talle järgi ja siis läheme maailmakuulsasse „Bloody Mary’s”sse lõunat sööma. Vastuseks tuli mölin, et tal pole kõht tühi. OK, siiski lubas tulla.

Läksin tagasi Vaitapesse, hankisin sularaha, ostsin poest vett, veini ja Brittale magusat. Tagasiteel klõpsisin mõned pildid. Siis korjasin Britta peale ja sõitsime sööma. Koht oli iseenesest kihvt. Maja ees puha suured tahvlid kuulsuste nimedega, kes restorani külastanud (näitlejad, sportlased jne – põhiliselt ameeriklased ja prantslased). Sees oli lahe – põrand oli puhas valge liiv, sellel puutüvedest välja tahutud lauad ja istmeteks pakud. Kui lõunamenüü anti, siis sain aru küll, miks ameeriklastele meeldib – selline burgeri-teema jälle. Kõik jälle nii, nagu siin Bora Bora’l kõigest mulje jääb – kest on ilus, aga sisu mitte just eriti. Võtsin paneeritud kalad-krevetid, friikartuliga loomulikult ja šeff  BBQ tšikkeni tšipsidega. Kõik oli väga maitsev ja interjöör mõnus jne, aga seda oleks McDonaldsis ka saanud. Hinnad, muide polnudki kohalikus mõistes kõige hullemad. Meie mõistes muidugi kreisid.

Remargi korras – igalt poolt olen lugenud, et Bora Bora on unelmate saar, tõeline paradiis, kus igal pool haiseb tohutu luksuse järgi. OK, laguun on ilus, palmid kasvavad. Tõsi, jah saarel on 5-6 viietärni bungalow-hotelli. Eemalt vaadates pole Hotel Bora Bora või Intercontinentali meeletut erinevust meie neljatärni Sofitelist näha. Ainuke on see, et neis luksuslikes hotellides on kõik overwater-bungalow’d. Meie Sofitelil ainult 1/3. Ma ei saa ka selle overwater-bungalow’ eelisest hästi aru. Ainuke on see, et igast onnist läheb privaattrepp otse merre. Muide ma pole kordagi näinud, et meie hotelli ovewateri kliendid neid kordagi kasutanud oleks, kuigi olen pooled päevad sealsamas lesinud. Tänane sõit kinnitas veelkord seda, et ma ei saa Bora Bora fenomenist aru – üsna lagastatud saar, kus päise päeva ajal põletatakse tee ääres prügilat, kus puudub tsentraalne kanalisatsioon ja sibipütid pumpavad elusat sitta nii, et kogu ümbruskond haiseb, kus saare parimas restos on menüüs hamburgerid…pole minu arusaam luksusest. OK ma pole motude peal käinud. Seal on erinevus selles, et kohalikke pole ja tõesti kõik on vist puhas kommerts. Ega ma enam ei kipu ka. Ainuke on tõesti see, et kohalikud on siin kuidagi vahetumad ja mõnusamad, kui Tahitil.

Ettenähtud ajal andsime auto ära ja kobisime päevitama. Pilvi oli vähemaks jäänud ja keevitas nii, mis kole. Britta võitles jälle herilastega. Need on siis sellised erekollased ja kahvatute hallikate triipudega ja nilbelt pikkade koibadega. Lendavad rannas ringi ja noolivad baari laudadelt toidujääke. Ühe käest sain ka susata. Lõin raipe pärast maha – väga visa hingega kusjuures. Eriti mürgine ei olnud. Kubla kadus tunniga.

Kl. 17.00 kobisin hütti, käisin duši alla ja lamasklesin niisama. Kl. 18.00 tuli siuke unekas, et lasin väikse une. Britta läks randa istuma. Tuli varsti tagasi ja ajas mu üles. Siis tabas teda järjekordne idiooditsemise hoog. Päevast päeva need süvenevad. Üritan ära kannatada. Pube.

Lõpuks kl. 19.30 läksime sööma. Täna oli Pacific Buffe. Ainult mereannid. Assa rsk, väga vinku värk oli. Merevähk (lobster, langust), merekarbid, grillitud mahi-mahi, tuunikala, krevetid, vähisõrad, lõhe, tuunikala-sashimi jne. Lasin oma kolm käiku mereande. Väga rahul.

20. märts – 14. päev – snorkeldamine

Oli kindel soov ärgata kl. 8.00 paiku. Kahjuks oli seda suht raske teostada. Kl. 7.45 olin juba jalgel. Väljas tundus ilus ilm olevat. Vähemasti päike paistis. Tegin tavalised hommikused rituaalid. Britta oli ka juba üleval ja valmistus hommikusöögiks ja päevitamiseks.  Kl. 8.45 jõudsime hommikusöögile. Tavaline menüü läks jälle loosi. Britta võttis seekord 2 praemuna, mida ta tavaliselt pole teinud. Muidu, aga, lasi saiakesi ja šokolaadiküpsiseid, nagu ikka.

Pärast hommikusööki läksin mina korra internetti ja pärast seda veel shoppi, et veenduda, kas siin veekindlat fotokat müüakse. Müüdi küll. Ostsin ära. Siis veel snorkeldamisvarustuse laenutusse, et lestad võtta. Šeff tuli ka, proovisime jalga ja võtsime kaasa. Viisin varustuse tuppa ja siis ise ka päevitama. Päike küpsetas, pilvi polnud ja jube palav oli.

Kl. 11.30 sai mulle küll. Tulin tuppa ja panin asjad ürituseks valmis. Kl. 12.30 helistati äktiviti deskist ja tuletati meelde, et kl. 12.45 tullakse meile järgi. Tuldigi. Viidi meid järjekordse Land Roveriga Vaitapesse, kus snorkeldamise ja sukeldumise keskus asus. Seal laoti meid paati – kokku 6 snorkeldajat ja öeldi, et veel 2 võetakse peale Bora Bora Lagoon Resortist Toopua motult. Võeti peale ja siis siirdus paat Teavanui Pass’i kaudu rifist väljapoole. See Teavanui on ainuke läbipääs (ca 100 m lai) rifist Bora Borale. Kogu ülejäänud perimeetril on ümber saare pidev barjäärriff.

Pisut rifiga paralleelselt kihutatud jäime seisma ja meile öeldi, et nüüd toimub snorkeldamine haidega. Reisijuhtideks oli sõnatu paadikaptenist lihaseline maoor ja tema päkapikust prantslannast kaasa (tõenäoliselt abikaasa), kes oli põhiline aktivist – siblis igal pool oma veekindla kaameraga, tutvustas teemasid jne. Maoor pildus pisut söödaks võetud surnud kalu vette. Seal olnud monkfishid hakkasid siblima ja korraga tõmbusid pisut eemale – ilmus esimene sellise kreemikat tooni hai. Mõne hetke pärast oli neid juba kolm ja siis mingi 6-7 tükki. Suht väikesed – sellised meeter, meeter kakskümmend pikad. Black-tip reef sharks in inglišš. Sulpsasime ka vette ja ulpisime nende kohal. Omamoodi lahe oli. Sügavus oli umbes 10 m. Nähtavus oli perfektne. Haid ei tundnud inimeste vastu vähimatki huvi. Teiste kalade vastu ka mitte, nad lihtsalt figureerisid seal. All põhja lähedal ujusid rahulikult juba pisut vingemad elajad – üle 2 m pikkused lemon sharkid. Need pididki vähe sügavamat vett armastama ja naljalt pinnale ei tule, kui, aga peaksid tulema, siis pidi tasuma ettevaatlik olla. Mul natsa mask jukerdas ja vesi kippus sisse valguma. Jälle vana teema – ajamata habe. Lõpuks sain enam-vähem pidama, kuid mitte päris ja seetõttu kobisin varsti veest välja. Mõne aja pärast tulid teised ka paati ja sõit läks laguuni tagasi. Sõitsime kõige hele-helesinisemasse (loe madalamasse) vette. Kavas jalutamine raidega. Veesügavus oli mingi 1.20 m ja tõesti seal ulpis mingi 10-12 astelraid. Maoor hakkas oma kaladega raisid ligi meelitama ja juba nad olidki rahva keskel. Britta ja mingi ämeerika tibi (sealt luksuslikust Lagoon Resort’st) muidugi kartsid raisid. Britta üritas kogu aeg minu selja taha hoida ja vahepeal mulle selga ronida. Raid olid tõesti uudishimulikud – ujusid juurde ja toppisid nina sulle vastu rinda – et anna aga kala. Mõned võtsidki söödakalu ja toitsid raisid. Britta nagu tahtis, aga ei julgenud. Mina ka ei söötnud, kuigi otseselt ei kartnud ka. Britta ikka vahepeal kiljus ka. Mina ei tea, ega ma neid eriti fännama ei hakanud, samas karta polnud ka midagi. Omapärased rahumeelsed vee-elukad.

Olnud mingi 45 minti raidega, hakkasime edasi liikuma. Nüüd läksime peaaegu Raititi neeme alla välja, kus siis koralle pesitses. Vees oli ka lademes kalu, keda veel saiaga juurdegi meelitati. Tõesti – vahepeal oli vesi paksult kalu täis – jummala lahe. Sügavamal võis ka suuremaid kalu näha ja korallidki eksisteerisid oma täies ilus. Siiski võib väita, et Punases meres mäletan ma just nagu suuremat liigirohkust. Muidugi päris barjäärrifi taga pidada täiesti fantastiline korallimaailm olema. Sinna, aga amatööre ei viida – hoovused ja murdlained võivad seal kärmelt algajate elu kallale asuda.

Kui isu otsas, kobisime paati. Ürituse algusest oli 3 tundi möödas. Viisime ämerikaanod tagasi nende hotelli ja siis tagasi Vaitapesse. Seal džiibi peale ja hotelli. Vahepeal Brittaga muljetades selgus, et haid polnud üldse hirmsad, raisid ta ka enam ei karda, aga vastikud on need ikka ja korallid ning väikesed kalad olid väga lahedad. Ütleski, et tema jaoks oli vist kõige lahedam päev selle reisi jooksul.

Kõht oli vahepeal sigatühjaks läinud ja mõtlesime, et lähme võtame hotelli baarist mõned snäkid. Kui olime ära dušitanud ja riidesse pannud, siis, baari jõudes, selgus, et snäkiaeg on juba läbi. Võtsin siis õlle ja Britta oma traditsioonilise apelsinimahla ja istusime niisama. Vahepeal tuli üks väike vihmasabin ka, aga see oli hetkeline.

Olime snorkeldades päris karmilt päikest saanud – mõlemad üsna punased. Lausa jahe hakkas, kui tuuleke rannas puhus. Ometi näitas termomeeter +29 tselsiust. Sai õhtusöögi ootuses veel paar õlut lastud, Britta läks tuppa ja sõi oma viimase Milky Way ära – nälg olla nii suur.

Lõpuks sai kell 19.00 ja olime esmakordselt esimeste hulgas õhtusööjate hulgas. Taaskord oli buffet. Ega meil selle vastu midagi olnudki. Vanem jorss, kes igal õhtul grillipanni taga on hüüdis juba eemalt, et mister Igoo, ia orana. (Märkimisväärne on see, et juba esimesel õhtul küsis ta mu nime ja igal õhtul on ta mind nimepidi tervitanud – hea mälu). Iga kord üritab ta mind ikka 2 lihatükki võtma, et mis sest ühest mulle jätkub. Nii ka täna. Tõsi, igal korral olen suutnud ta ümber veenda. No siin lööb siis jälle see minu kasv ja kehakaal välja. Kuigi, iga teine kohalik on vägagi turske ja ka minupikkuseid olen näinud. Britta blond pea tekitab ka muidugi poolehoidu.

Lasin täna 3 käiku – kõht oli tõesti tühi. Kl. 20.00 olime toas tagasi. Siis helises telefon ja öeldi, et restoranist, et me olla oma koti maha unustanud. Britta kott. Läks tõi ära.

Ja ongi kõik tänaseks. Britta väsis päevast nii ära, et juba kl. 20.30 lasi und. Nüüd siis minugi kord.

Väikese vahepala tegi veel Annika. Kl. 23.40 helises mu telefon ja ülirõõmus, just ärganud ja välja puhanud Ann otsustas mulle unemusid teha. Mõnus. Ainult, rsk, magama jääda oli pärast raske.

21. märts – 15. päev – lebopäev

Täna oli siis kindel plaan ärgata mitte varem, kui 8.00. kahjuks see plaan ei täitunud, kuna juba 7.30 hakkas Britta vähkrema ja siblima ja lõpuks tõusis üles. Siis, veendudes, et ma ka enam ei maga, küsis lõbusalt, et kas ta võib nüüd kardinad eest võtta. Loomulikult olin nõus. Väljas paistis päike ja pilvi eriti polnud. Tõotas tulla tore päevitamise päev.

Pilk moblale selgitas mulle, miks öine telefonikõne ka katkendlik oli – probleem oli mobiilileviga. Hommikul see lihtsalt puudus. Don’t worry – You in a Bora Bora. Nii oleks vast õige öelda selliste asjade kohta. Tsiviliseeritud 21. sajandi kodanik, kes on harjunud mobiiltelefonide, interneti ja kaardimaksetega jääb kõikide inimeste lemmikparadiisis kahjuks hätta. Nii minagi. Usaldus tehnika vastu ükskord inimkonna hävitab – selge see. Terminaatori ja Matrixi süžeed ei pruugi olla valed.

Ühtisin Annikaga bungalow lauatelefoniga ja ütlesin, et meiega on kõik OK, saar on oma kohal, lihtsalt tehnika ei toimi.

Lõpuks läksime hommikusöögile. Ei viitsi enam kirjeldada – kõik identne eelnevatega. Kõik mõnus-maitsev-lahe. Söötsin üle serva kalu ja tundsin palavusest rõõmu.

Ilm tundus tõesti täielik saun tulevat ja tuli ka. Iga liigutus ja mitteliigutus avas higipoorid ja vedelikukadu oli tõsine. Britta läks kohe peale hommikusööki päevitama, mina tulin korra bungalow’sse ja läksin ka üsna pea järgi. Mida muud ikka Bora Bora’l mere ääres päikeselise ilmaga teha. Sai end jälle tõsiselt kõrvetatud, basseinis ja laguunis käidud ja jälle praetud ja jälle supeldud jne.

Kuna moblalevi ei taastunud, suhtlesime Annikaga veelkord toatelefoni kaudu ja siis jälle päevitasime. Vahepeal ka lõunastasime, kus Britta võttis oma tavapärase steigi ja mina Double Texas Burgeri…mmmm…kuidas rämpstoit maitses – ikka chipsidega jne. Siis jälle päikese alla. Lõpuks tundsin, et mu esijäsemed kõrbevad ja ma kolisin varju alla, kus Britta juba eelnevalt aset leidis. Nii läks umbes kl. 16.00-ni kus ma tundsin, et finito – aitab. Kolisin bungalow’sse ja lesisin niisama Kl. 17.00 paiku lasin väikese une ja poole tunni pärast ärgates võtsin duši ja logelesin pisut veel. Britta oli randa kolinud, kus tegeles oma Jane Eyre’ga edasi. Kl. 18.00 paiku läksin ka järgi. Tegin baaris paar õlut ja Britta oma oreindž džuissi ja lebotasime niisama.

Kl. 18.50 algas restorani ees kohalik etno – Mamas Show – kus kohalikud vanurid saivad oma kunsti näidata. Loominguline kollektiiv koosnes 5 instrumentalistist (4 naist ja 1 mees) – 2 kidratibi, 1 ukulele-tibi ja 1 ukulele-jorss + üks basstrummi-tibi. Lisaks tantsisid ja laulsid 5 tibi. Ükski esinejaist ei olnud vist nooremad kui 60 aastat. Üks ukulelemängija ja trummar olid ikka tõesti väga vanad. Väga lahe. Varsti hakati pealtvaatajate hulgast tantsijaid võtma ja pandi neile pärgi kaela ja kübaraid pähe ja mida iganes. Kui oma varasematest kogemustest olen näinud, et kui kohmetu puine ja tagasihoidlik eestlane kõhutantsu või muusse šõusse on kaasatud, siis on nad, nagu jobud (k.a. mina ise). Nüüd siis nägin ämeeriklasi, prantslasi ja mingeid rikardoalonso näoga ispanioolasid –  no tule taevas appi, ikka täielikud jobud ja imbetsillid – nagu ikka on seltskonnas põhiliselt 3 liiki inimesi: 1. kohmakad jobud (nagu mina), 2. need kellel kõik hästi välja tuleb ja 3. need, kes idiootlikult üle pakuvad. Kui eestlased jagunevad tavaliselt nii, et 1. on ca 40%, 2. on ca 50% ja 3. on ca 10%, siis tänane osakaal oli järgmine – 1. oli 50%, 2. oli 0% ja 3. oli 50%, siis oli seda jube vaadata, kahjuks.

Remargi korras – täna sattusime päevitama mingite usa ja uus-meremaa penskarite juurde, kes olid vennastunud. Mul tekitas iiveldustunde, kuidas sellised 60-aastased suutsid mitu tundi vestelda ainult teemadel, kus iga teine sõna oli bisnis, mani või sõušal gäräntiiz. Igaüks oli jube tegija ja sigatark. Laused olid väga tõsised ja hästi sõnastatud. Keegi kordagi ei naernud. Haiged ühiskonna ohvrid, kelle elus on ainus rõõm see, kuidas oma naabrile ära panna. Lisaks sellele ülbitsesid ja norisid nad ka teenindava personaliga – hämmastav, ja ise valivad samas mingi Osama või oli see nüüd Obama…irw… oma presidendiks.

Mamas Show lõpu aja olime juba restoranis. Alustuseks toodi ülaossa uuristatud augu ja 2 kõrrega kookosevili, kus mahl oli sees jääkülm. Väga mõnus – võttis hästi janu ära. Täna oli polüneesia buffet. Juba mingi kl. 15.00 paiku pandi aias asuv ahi põlema. Vaheldumisi laoti puud ja kivid. Kui kivid kuumad, siis maeti nende vahele palmilehtedest punutud mattidesse mähitud seapõrsas ja paar mahi-mahi. Siis kaeti see kookosmattidega ja kasteti veega, et põlema ei läheks. Seda siis õhtul ka pakuti – muudkui lõigati rümpade küljest – tõesti väga hõrk ja maitsev – nii üks kui teine. Lisaks oli palju igatsugu kookosega paneeritud ja kookospiimas hautatud roogi.

Nüüd siis tagasi bungalow’s. Britta naudib taas „Maod lennukis”, mis tal Pariisis une tõttu pooleli jäi. Nüüd kell 21.25 on käes uneaeg.

22. märts – 16. päev – lebopäev

Päev, millest ei viitsi enam midagi kirjutada. Mitte sellepärast, et tüdimus ja igavus oleks, vaid lihtsalt võtaks seda, kui üht sündmustevaba kuuma päikeselist päeva, kus midagi olulist ei juhtunud ja samas oli mõnus mitte midagi teha.

Nüüd õhtul pisut mõtiskledes lõin plussid ja miinused kokku.

Paikapanevaks tõdemuseks minu teadvuses on kinnistunud – ma tulen Tahitile kunagi tagasi, kui rahakott võimaldab. Selliseid kohti minu küllaltki väikese reisipagasi juures on olnud vaid 2 – Cote d’Azur ja võib-olla ka Tenerife. Ja ma tulen ka Bora Bora’le tagasi. Mitte ainult laguuni pärast. Tegelikult alles viimastel päevadel tundsin ma seda fiilingut, fluidumit, mis teeb sellest saarest selle legendi, mis tema kohta räägitakse. Alles siin hakkas aeg minu jaoks lendama – see on puhkuse aja halb märk. Aeg hakkab alati siis liig kiiresti minema, kui mõnus on olla. Just need viimased 2 päeva siin hotellis vedeledes on selline tõeline leboolek tekkinud – teen täpselt seda mida tahan ja kui ei taha, siis ei tee. Hotelliperega oleme ka sõbrunenud. Kõik juba teavad-tunnevad meid. Inimesed on rõõmsad, naeratavad ja seda vist mitte ainult kiipsmailingu pärast. Lahe. Samas on ka puhkuseväsimus ja koduigatsus ja Annikaigatsus kallal…aga ikkagi on kahju siit ära minna, kuigi siin on vastikult palav ja päike hammustab halastamatult ja kõik on nii ropult kallis, et kõik minu eelnevad kogemused on lapsemäng ja kahvatuvad selle kõrval.

Täna ütlen ma siis lõplikult – ma ei kahetse, et selle reisi ära tegin.

Üks asi veel – kui järgmine kord tulen, siis 3 või 4 nädalaks. Kindlasti kavva Tuamotu ja äkitsi ka Markiisid.

23. märts – 17. päev – lend Bora Boralt Tahitile ja start LA suunas

Päev algas, nagu viimased päevad – õnneks suht hiljem, kui valdav osa siinveedetud päevadest. Brittal oli vist reisipalavik juba sees, sest minu arust müttas ta juba mingi 6.30 paiku ringi, siis vist veel suikus pisut, aga 7.00 oli ta raudselt jalul. Mul oli savi – lasin kl. 8.00-ni oma une ära. Siis hakkas Britta vihjama, et võiks nagu sööma minna. Tegin oma hommikutualetid ära ja läksimegi. Tavaline menüü – ausalt öeldes oli tegelikult piir käes ka. Kaua võib ühte ja sama (olgugi päris maitsvat) näost sisse ajada. Tekkis juba vägisi mõte, et krt, kus must leib on ja kas normaalset kohvi ka saab. Kui Sa just ekspressot (mitte espressot) ei telli, siis saad siinkandis Nescafe’d vms. Ekspresso võrdub siis normaalse oakohviga, kahjuks serveeritakse samasusguses topsis, nagu rämedat itaalia espressot, kuigi kangus on selline standardne eestlase kohvi oma. Hommikusöögi ajal ei olnud kahjuks võimalik ekspressot tellida. Niisiis läks lahustuv ka.

Söötsime ka viimast korda räimi akvaariumis nimega laguun. See oli igati mõnus lisaväärtus neile hommikusöökidele, kui saime kohad laguuniäärsetesse laudadesse. Lahe oli see, et igal hommikul, kui me vee ääres sõime, startisid restorani põranda alt (restoran oli vaiadel vee kohal) mingil ajal 2 sinist karva sellist poolemeetrist purakat ja kihutasid uskumatu kiirusega sügavamasse vette. Sel korral tegi üks neist vallatu tiiru ka väikeste räimede parves (tõenäoliselt võttis veel pisut kehakinnitust) ja põrutas alles siis minema. Nende kiirus tundus uskumatu. Alati oli teada, et kohe nad stardivad, sest väikeste kalade parv valgus ühel hetkel imekiirelt laiali ja siis röövlid ka kihutasid.

Pärast hommikusööki tulin mina bungalow’sse, et seal pisut konditsioneeritud õhus lesida. Päikest oleks võinud ju veel võtta, aga kuna juba kl. 12.00 pidime check-out’ima, siis ei viitsinud end kreemiga mökerdama hakata, et siis kohe natsa aja pärast see maha pesta. Britta lebotas juba pikkade pükstega (kreisi) bassu ääres varju all. Mina veetsin check-out’ini aega toas. Õnneks olime pagasi eelmisel päeval ära pakkinud nii, et tõmblemist polnud.

Kl. 12.00, niisiis, lahkusime bungalow’st. Maksin 84000.- CFP arve. Khmm…khmm. Krt, põhiliselt lõunasöökide teema. Ja mis te arvate, et Britta end tagasi hoidis we??? Irw…naerukoht. See selleks…see oli holidei ja kui on tõeline holidei, siis ma pole koonerdama harjunud. Ei nuta.

Kl. 13.00 arvas Britta, etr oleks veel hea mõte lõunastada. Noh…saigi ta siis oma viimase steigikäntsaka a’la Bora Bora ja mina Double Texas Burger’i koos tšipsidega…irw.

Kl. 15.00 olime kokkulepitult kail valmis. Paat oli juba kohal, kohe saabus ka pagas. Kaela pandi veel merekarpidest kee (hüvastijätu märk vastupidiselt tervituseks antavale tiare-keele). Läksime paati ja üks meie semudest pakikandjatest lasi ukulele saatel kohe sellise hulga kurvema pala, kui saabumise päeval. Lehvitasime veel pikalt ja põrutasime täiskäigul lennujaama poole.

Kl. 15.30 maabusime lennuajaamas, tegime check-in’i ja sulasime kohalikus kuumuses. Kl. 16.10 lasti lennukisse ja kl. 16.20 hakkasime startima. Seekordsed vaated õhust Bora Bora’le, Taha’a’le, Raiatea’le ja Mo’orea’le olid fantastilised – pilvi sisuliselt polnud. Kl. 17.05 olime Faa’a lennujaamas maas. Pagasi ootamine võttis oma 30 minutit. Jälle oli sigapalav. Viimaks saime lennujaama halli. Seal saime Tekura Traveli esindajalt viimase shell-lei (merekarbi-kee), kiire head-aega ja olimegi nö omapead.

Siis istusime ja lõime aega surnuks. Tapsin veel viimased CFP-d nännipoes mõttetusi ostes ja seejärel ikka ootasime. Check-in pidi algama 20.30. Juba 19.50 paiku hakkas kogunema järjekord. Läksime ka Brittaga varakult valmis, kuigi ta ei viitsinud ja üritas kogu aeg istuda – vaene laps oli nii väsinud. Kl. 20.30 hakkaski punktipealt registreerimine pihta ja siis saime aru, et tegime vist õieti, et varakult järjekorda tulime. Nüüd pääsesime tunnise seismisega, järjekorra lõpp seisis raudselt 2-2,5 tundi.

Kui me pagasi ära andsime (apteekri mäng – 2 kohvrit = 39,4 kg) avanesid ka ootesaali uksed ja läksime nahkdiivanitele lösutama. Lennukile hakati laskma kl. 23.00 ja kl. 23.35 oli start. Väga mõnus-mugav-sujuv.

24. märts – 18. päev – lend LA’sse ja start Pariisi

Peale starti pakuti üsna pea õhtusööki. Lambaliha riisiga. Üllatavalt hea lennikitoidu kohta. Panin paar klaasi veini ka. Und algul ei tulnud, kuid peale 2 lennutundi hakkas silm kinni vajuma. Britta magas praktiliselt terve lennu vältel. Siis hakkas ka raputama ja raputas, rsk, mingi 4 tundi kogu 7,5 tunnisest lennust. Magada niikuinii ei saanud – kitsas ja palav ja Britta ka laiutas ja eesistuvad penskarid lasid istme mõnusalt lõpuni alla nii, et mul oli ainult 2 võimalikku asendit – mõlemad üsna shitad kusjuures (teadlik teema, sest tõesti äriklassi ei raatsinud lihtsalt võtta). Takkapihta turbuleeris vahetevahel ikka päris kõvasti. Vastu hommikut sain vast paar korda selliste pooletunniste intervallidega sõba silmale.

Kl. 7.30 LA aja järgi (2 tundi enne maandumist) löödi salongis laternad põlema ja hakati hommikusööki serveerima. Sees lausa keeras, aga vägistasin selle omleti endale sisse (milline hale võrdlus Sofitel’i perfektse omletiga…). Ja oligi nii, et kl. 9.30 – pärast meeleolukat õhuekskursiooni LA kohal (tegime mingi 320 kraadise ringi), mis oli päris lahe – ikka uskumatult röögatu pindala on ühe linna all kinni – ikka veel uskumatu – saime rattad maha. Veel õhus juhtis Britta tähelepanu ka sellisele kollakasbeežile udule LA katla kohal – sudu – seda märkasin ka Tahitile minekul. Väga rõve ja reaalne moodustis.

Pärast maandusmist oli tuttav teema – 1 tund 15 min passikontrolli järjekorras. Õnneks olime järjekorra keskel nii, et jõudsin WC-s väikese hügieenikuuri teha ja T-särgi ära vahetada – juust levis enne vist juba mingi 5 m raadiuses minust (vähemalt mulle tundus). Butiigist läbi – paar pullot vett ja magusat Brittale ja oligi juba boarding – idiootsus kuubis.

Kl. 11.35 olime juba lennukis ja kl. 12.30 saime rattad maast lahti. Kuna üsna palju rahvast lahkus LA’s lennukist ja asemele tuli vähem, õnnestus istuda nii, et mulle jäid kaks aknaalust kohta ja Brittale lausa 3 keskmise rea kohta. Nüüd saab vast vähe paremini magada.

Seekord on marsruut natsa erinev saabumise omast ja pilvi ka pole olnud. Kaljumäestikku nägime ka saabudes, aga siis – Arizona ja Utah’ maastikud – needsamad kaljumäed vaheldusid punaste Old Red’i (tõenäoliselt??? Geoloogid auu!!!???) kaljude, platoode, uhteorgude, kanjonite ja kuestadega. Ja platoode vahel, kuni eemal kõrguva kaljumäestikuna siis see indiaanijuttude lõputu preeria – hallikasbeež tasane maastik seda läbivate jõeorgude ja järvedega – fantastilised mastaabid, sealjuures. Isegi 11 km kõrguselt vaadates tekkis vahetevahel silme ette klišee – ruuge kõrbeliiv, kolmeharuline kaktus, räige päike, pilvitu – lausa valge – taevas ja taamal üksik nokturnne kuesta. Ämeeeerika. Kahjuks jäi Grand Canyon teise parda taha ja mul ei õnnestunud sellele pilku heita, kuid 2-le suurepärasele kanjonile, mis läbistasid ühtlast punakat platood ja olid palistatud klassikaliste haruliste uhteorgudega, sain pikalt pilku heita.

Tjahh oleks 25 ja oleks jalg terve…matkamehe paradiis.

Vahepeal pakuti lõunasööki. Mingi penne singitükkidega – suht öäkk. Ega isu ka polnud. Lasin hoopis 3 topsi veini.

Nüüd oleme juba Nebraska kohal – 2 tundi on lennatud. Ees on varsti tiiva all Minneapolis…ja nüüd võtan unerohu sisse – aitab akna taha vahtimisest. Üle 8 tunni hõljumist on veel ees.

25. märts – 19. päev – jõudmine Pariisi ja sealt Helsinki kaudu Tallinna

Und lasin peaaegu 5 tundi. Kahe koha peal laiutamine andis võimaluse ikka pisut reaalsemalt magada. Praegu oleme Atlandi ookeani kohal – umbes poole peal Canada idatipust (St. John’i saar) Prantsusmaa läänetipuni (Le Havre’i kant). Kuni siiamaani oleme lasnud, nagu mööda siledat asfalti. Just nüüd on tunda esimest raputust selle otsa peal. Ajaliselt pakub pardakompuuter maandumiseni veel 2 tundi 54 minutit. Eks ta sinnakanti läheb ka. Kõrgus on 35000 jalga e. 10668 m ja kiirus hetkel 1031 km/h. Maanduma peaksime kl. 7.50 Pariisi aja järgi. Kohe varsti peaks serveeritama hommikusööki. Nüüd küll tunnen, et võiks süüa. Eks ta ole – Polüneesias oleks kohaliku aja järgi pidanud hetkel juba viimased õhtusöögiettevalmistused käima…irw.

Järelkajana kirjutan siinkohal loo lõpuni.

Lend läks edasi intsidentideta. Sõime hommikusöögi (munapuder singiga) ära. Mängisin seejärel lennuki entertainment center’s (ekraanid iga istme seljatoes koos remote control puldiga) pokkerit, triviat ja malet. Pokkeris pankrotistusin üsna kärmelt mingi 10 x järjest. Mängisin muidugi suurevõtu panustega…irw. Trivia oli mõttetult ameerikakeskne ja aastast 2004. Kolmandik küsimusi oli sealsetest public affair’dest ja pesapalluritest. Ei saanud 3 korral (a 20 küsimust) õigete vastustega isegi 50 % peale. Males sain 2 kord üsna kiired matid. Tegelikult järele mõeldes oli ajutegevus ka ikka vägagi aeglane ja halvatud sellest lendamisest, ajavahest jne.

Kui olime Iirimaa kohale jõudnud oli taevas juba hahetama hakanud. All oli näha Corki ja veel paari Iiri asulat tuledesäras. Siis täiesti pilvealune Wales ja hakkasimegi Pariisi poole hoidma. Prantsusmaa põhjaosa oli pilvede varjus, aga vahetult enne Pariisi läks täiesti selgeks. Keerutasime sinna-tänna, tegime paar auringi, kuid maandusime siiski õigeagselt. Ruleerimine terminalini võttis veel vaat, et 15 minutit, kuna maandusime niipidi, et lõpuks olime lennuvälja kaugeimas otsas võrreldes Aerogare 2-ga, kus siis kogu majandamine selle lennuga toimub.

Lõpuks saime maha, läbisime kiirelt passikontrolli ja ootasime pagasit…saime üsna viimaste hulgas oma kama kätte ja kiirustasime kohe Terminal A-st, kus me olime Terminal D-sse, kust pidi väljuma Finnairi lennuk Helsinkisse.

Kohale jõudnud tegime check-in’i. Kõik läks sujuvalt ja kiiresti. Kuna Brittal oli kinnisidee endale mingi särk osta, siis lõpuks leidis ta, et on jõudnud kohta, kust ka tema midagi endale saaks. Ja suutsingi siis Lafayette’i poes oma Tahitil särgi taskust leitud 70 EUR-i lõplikult laiaks lüüa. Britta sai oma särgi ja oli õnnelik.

Helsinki lennuk pidi väljuma kl. 10.50. Boardingu algus oli kl. 10.15. Tegelikult hakkas peale saama kl. 10.30. Istusime lennukis ja kõik oli justkui stardivalmis, kui käptin teatas tuima rahuga, et seoses lennuki hilise saabumisega Pariisi pole veel jõutud lõpetada süsteemide kontrolli ja seetõttu stardime umbes 25 minuti pärast. Hämmastaval kombel hakkaski täpselt 25 min pärast lennuk liikuma ja kl. 11.30 olime õhus. Lend möödus rahulikult. Vaatasime hämmastavalt lumist Euroopat. Kõik kõrgustikud, alates Ardennidest, Luxembourg’st ja läbi Saksamaa keskosa olid valge katte all. Alles Saksamaa põhjaosas lõppes lumekate ära. Üle Läänemere läks kõik sujuvalt ja kusagil Hanko kandis algas laskumine. Vahetult enne Helsinki kanti jõudmist hakkas kuskil 1500 m peal päris jõhkralt raputama ja mida allapoole tulime, seda hullemaks läks. Vantaa kandis tegi lennuk ka peaagu 360 kraadise tiiru ja asus maanduma. Mulle jäi küll mulje, et see on minu elu viimane maandumine. Airbus 321 hüples õhus, nagu munakoor ja kõikus ümber pikitelje tilla-tölla. Kohe meenus kuulus Hamburgi You Tube maandumine. Õnneks just vahetult enne maandumist tuul vaibus ja saime õnnelikult maha. Kell oli kohaliku aja järgi 14.15.

Nüüd läksime rahulikult terminali teise otsa ja ootasime rahulikult Tallinna lennu algust. See pidi väljuma kl. 17.00. Tegelikkuses hilines 15 min. See selleks. Kuna Britta oli istumiseks valinud rea nr. 13, siis küsis ta, kas see ohtlik ei või olla…irw. Ei olnud. Tallinnas oli ka maandumine „mõnus”. Kui rattad maha said tõmbas lennuk korraks nagu külje ette, kuid kohe oli asi kontrolli all ja ma tundsin siirast rõõmu, et see jura lõpuks läbi sai.

Läksime bussi peale. Oli sigakülm tuul ja tuiskas. Temperatuur oli miinustes. Oh õudust!

Pagasi saime üsna kärmelt. Kogu reisi vältel oli see esimene lennujaam, kus meile ei jätkunud pagasitrolleysid (kärusid). Olime ju koju jõudnud.

Ann oli 2 mõnusa maasikakorviga meil vastas. Me kõikm olime väga rõõmsad.

Kõik. Mu elu reis oli lõppenud. Õnnelikult.

Veel mõningaid mõisteid, väljendeid, hindu jne, millega sel reisil kokku puutusime.

Prantsuse Polüneesia on Prantsusmaa nn ülemereterritoorium. 2004. aastal sai PP suhteliselt suure iseseisvuse Prantsusmaa suhtes. Sellegipoolest kuulutakse Prantsusmaale ja kõrgeima võimu kandja on Prantsusmaa president. Kuulutakse samasse staatusse ja omatakse ka sama rahaühikut Uus-Kaledooniaga.

Rahaühik on Polüneesia konföderatsiooni Frank (CFP, XPF). Kurss EEK suhtes on ca 1 CFP = 0,13 EEK.

PP koosneb 5 suuremast arhipelaagist ja paarist väiksemast ning mõnest üksikust saarest. Viis põhilist arhipelaagi on:

1)      Seltsisaared e Archipel de la Societe, mis jagunevad Tuulepealseteks (Tahiti, Mo’orea, Tetiaroa, Mehetia ja Maiao – neist 3 viimast on atollid ja esimesed vulkaanilise tekkega saared) ja Tuulealusteks (Huahine, Raiatea, Taha’a, Bora Bora, Maupiti, Tupai ja veel mõned – need kõik on vulkaanilised saared muljetavaldavate barjäärriffide ja laguunidega.

2)      Markiisisaared e Archipel des Marquises. Kõige ekvaatorilähedasem saarestik PP-s. Tuntumad saared Nuku Hiva, Fatu Hiva, Hiva Oa ja veel kümmekond vulkaanilist saart.

3)      Tuamotu e Archipel des Tuamotu. Tohutu pindalaga atollide saarestik. Suurimad atollid on nii suure diameetriga, et teine „kallas” üle laguuni võib jääda 30-40 km kaugusele silmapiiri taha. Suurim on Rangiroa, kuulsamad veel Fakarava, Tikehau, Marokau jt. Kokku üle 40 atolli.

4)      Gambieri saared e Archipel des Gambier. 7-8 atolli ja kümmekond vulkaanilist saart. PP kaguosa. Kuulsamad saared Mangareva, Vanavana ja muidugi kurikuulus Moruroa.

5)      Austraalid e Archipel des Australes. Nagu nimigi ütleb kõige Austraalialähedasem PP osa, kui siiski viimasest veel kaugel. Pisut mõõdukama kliimaga 5 laialipaisatud vulkaanilist saarekest. Kuulsaim Raivavae.

PP administratiivkeskus on Pape’ete linn Tahitil.

PP-on oma lipp – trikoloor, kus ülemine ja alumine horisontaaltriip on laguunisinised ja keskmisse laiemasse valgesse ossa on H-tähe kujuliselt paigutatud 5 kollast viisnurka – 5 arhipelaagi, millest keskmine muidugi Seltsisaared – loe Tahiti.

Tahitil on ka oma lipp. Samuti trikoloor, mille ülemine ja alimine horisontaaltriip on veripunased, keskmisse laiemasse valgesse ossa on paigutatud Tahiti vapp.

Kõik PP laevad ristlevad Prantsusmaa lipu all.

II Maailmasõja ajal üritasid sealkandis toimetada vaenulikud Jaapani ja isegi Saksamaa mereüksused. Saarte kaitsmise võttis enda kanda USA. Prantsusmaa osa jäi vägagi tagasihoidlikuks. Kohalikud kummardavad ämerikaanosid igast asendist. Osad suhtuvad prantslastesse, aga, põlgusega.

PP on riigikeelteks prantsuse ja polüneesia keeled võrdsetel alustel. Üldiselt suudab 50 turismisaarte elanikest üsna vabalt suhelda ka inglise keeles.

Ia orana – tervist, tervitus

Maeva – tere tulemast

Mauruuru – äitähh

Kui neid 3 polüneesiakeelset väljendit tead ja oskad kasutada, siis oled kohalike poolehoiu võitnud.

Mõned hinnad (arvutan kohe EEK-desse)

1l veepudel (hädavajalik sealses kliimas) – 40-50 EEK

0,35 õlu Hinano – 50 EEK

Sändvitš (suur – poolemeetrine) – 100 EEK

Klaas mahla – 30 EEK

Klaas värskelt pressitud mahla – 130 EEK

Lõunasöök (praad, magustoit, vesi, õlu) – 500-700 EEK

Big Boss eine McDonaldsis – 450 EEK

Õhtusöök (praad, magustoit, vesi, mahl, veiniklaas) – 1000-1500 EEK

T-särk (kohalik, kvaliteetne) 500.- EEK

Puuvillane särk (kohalik, kvaliteetne) – 600-1000.- EEK

1 korralik must pärl (ilma juveliiritööta) – 1500-2000 EEK

Autorent – 6 päeva Tahitil (Ford Focus automaat + konditsioneer) – 9000.- EEK

Autorent  – 4 tundi Bora Boral (Kia Picanto automaat + konditsioneer) – 750.- EEK

Need on sellised Tahiti hinnad. Bora Boral võib natuke juurde lisada. Väiksematel saartel ja väiksemates kohtades võib need hinnad 2 jagada. Pärlite ja tööstuskaupade hinnad on igalpool ühesugused.

Iga liigutus ses piirkonnas maksab ja kõik on üle mõistuse kirves. Aga, kui oled kogunud piisavalt raha, et puhkust nautida, siis on eksootilisemat ja paremat paika maakeral vist keeruline leida.

16 kommentaari

  • Siiri kommenteeris

    OMG.. Annab seda lugeda… Meeletult pikk lugu ju 🙂
    Aga teeme siis algust 🙂

  • Siiri kommenteeris

    Jutt on nii pikk, et pean kirjutama kommentaarid lõikude kaupa, et mitte ära unustada 🙂
    See taksojuht ilmselt lasi teid lihtsalt üle, ma ei usu, et 10a taksojuhina töötanud mees ei teadnud kus on Radisson SAS :D, Eks tal oli kasulik teha autiire 😀 Vaevalt ta hinda oma ebakompententsuse eest alandas 😀
    Ma usun, et peale reisikorraldaja teadis ka see taksojuht sellest tasuta transpordivahendist, aga ta pidas õigemaks ise teenida 🙂

  • Siiri kommenteeris

    Minu esimene kuulmine- närikat 😀
    Aga nohu puhul oleks Xymelin aidanud.. See teeb natukseseks ajaks ikka lõõrid korralikult lahti 🙂
    Teise lõigu puhul see kellaaeg.. Eesti aeg oli ununenud sulgudesse lisada 🙂
    Peab ütlema, et väga huvitav on lugeda, jätkan lugemist 🙂 Oskad päris mahlakalt kirjeldada 🙂

  • Siiri kommenteeris

    KAs liiklus oli seal siis närviline või olid tänavad kitsad.. Miks enamus autod kriime täis?
    Mulle meeldis kirjeldus ka rataste kohta..
    Kirjutad väga, väga mõnusalt.. Hetkel teen pausi, sest ei jaksa nii kaua arvuti taga istuda.. Hiljem loen edasi.. VÄGA, VÄGA HÄSTI KIRJUTATUD 🙂 SOOVITAN SÕPRADELGI LUGEDA

  • Siiri kommenteeris

    5 päeva loetud 😀 Meelde jäid mõrvarlik päike ja see, et ka kohalikud kasutavad päikesekaitse kreeme 🙂
    Toidu sees see kapsa taoline mass võiski olla merikapsas- see on minu jaoks äärmiselt paha maitsega 😀
    Pean vahepeal õppima veidi, siis loen edasi :)))

  • Igor Sööt kommenteeris

    Mõned vastused tekkinud küsimustele.

    Lugu parajalt pikk jah. Ei ole viitsinud esialgset kuju muuta. Oli küll algul idee teha paberkandjal avaldamist kannatav kokkuvõte, kuid ajanappuse ja laiskuse taha see toona jäi.

    Ma siiski jäin seda taksojuhi juttu vist uskuma. Kuna olen paarkümmend korda Prantsusmaad külastanud, siis mingil määral ka inimesi tundma õppinud. Vana oli väga närviline ja ei tundnud pikemast tiirust suurt rõõmu tundvat.

    Närikas ja Xymelin ei oleks aidanud. Kõik lõõrid olid ikka kapitaalselt kinni. Mu ca 100 pikema või lühema lennuga reisimise ajaloos oli see ainukordne juhtum

    Polüneesia lõikudes ma enam Eesti aega ei märkinud. Vahe täpselt 12 tundi.

    Tahiti on ülerahvastatud ja -autostatud. Kitsad teed ja tänavad, olematud parkimiskohad, kohalike manana-meeleolu. Keegi pole närviline ja aeg on imaginaarne ühik.

    Toidu sees oligi merikapsas. Mulle ka ei imponeeri. Kuna kohalik menüü on üsna kirev segu Aasia, Prantsuse ja Ameerika köögist, siis sisaldas see mida iganes… Üldmulje toidust jäi minusugusele virisevale gurmaanile tugev “4”

  • Ruth kommenteeris

    Oli hea lugemine 🙂 Minu kogemustest siis võib öelda, et Hispaanlastel ka autod mõlkis ja kriimulised. Paaris kohas nägime sellistki seismas, millel kapott või esitiib nööriga hädapäraselt auto külge seotud. Samas – kui ei oleks ise näinud, siis ei usuks, nad teevad imekohtadesse parkimiseks ruumi teisi autosid vaikselt edasi-tagasi nügides seni, kuni ise kahe vahele ära mahuvad. Korra tahtsime seda isegi filmida, aga kahjuks vahtisime liiga kaua ammulisui. Kui kaamera käima saime, oli auto juba paigas.
    Aga rendiautodega on meil küll mõlemal korral vedanud 🙂 Tundusid suht uued ja sõitsid ka väikeste ökonoomikutena. Kriipe ka ei olnud. Aga selle tarkuse oleme õppinud, et auto tuleb vastu võttes igast küljest ära pildistada.

  • Siiri kommenteeris

    Minu masti mees- suured mootorid ja manuaalkäigukastid :)))
    Öise heli ja jootraha teema- lihtsalt naljakas 🙂
    Jääaja Sid- no mida võrdlust 😀 päris hea 🙂
    Jeee.. juba rõõmustasin, et koht kuhu elama minna-pole ämblikke ja on soe.. Ikka ei ole see võimalik :(((
    See on ilmselt võrratu ilu kui on lopsakas taimestik ja kosed jms…
    Lillede keele info- üsna huvitav info, tasub teada 🙂
    Siiani siis läbi loetud 7 päeva :))) Jätkan, sest huvitav on 🙂 Kui oleks võimalik panna rohkem “like” siis paneks maksimumi :)))

  • Siiri kommenteeris

    Huhh… 12 päeva on loetud.. Tänaseks enam ei jaksa 😀 Kahju,et fotosid pole kõrval 🙂
    Tahaks näha ka seda tüdrukut, kes nii palju süüa jaksab 😀
    Tekkis küsimus, et mis on motud??? 😀
    Tänaseks soovin head ööd, homme jätkan lugemist- täis häid emotsioone 🙂

  • Siiri kommenteeris

    Haid ja raid.. Ma kardaks pigem haisid kui raisid 😀
    Loetud 14 päeva, käin vahepeal hambaid pesemas, kell on juba öö 😀 siis loen edasi 😀 Mulle meeldib Sinu blogi lugeda 🙂 Nagu öökapi raamat, ainult internetis 😀

  • Siiri kommenteeris

    Ma ei mõista, et miks Annika reisil kaasas polnud?
    viieteistkümnes päev- vanurite päev 😀

  • Siiri kommenteeris

    Sai läbi loetud.. Mega lahedalt oled suutnud anda edasi pildi.. Kui veel fotod ka juures oleksid.. Kas neid fotosid ka kusagil võimalik vaadata oleks???
    Jeerum- hinnad on ikka tõsiselt kirved.. Ise tahaks kunagi kasvõi kõige odavamal lõunamaa reisil ära käia..
    Annika oleks ka ikka kaasas pidanud olema 🙂

  • Igor Sööt kommenteeris

    Motu – polüneesia keeles korall-liivast saar – on korallrifi osa, mis ulatub veest välja ehk siis korallsaar. Kõik atollid ja ka vulkaaniliste saarte ümber olevad saarteõngad koosnevad suurematest või väiksematest motudest.

    Annikal ei olnud töökohustuste tõttu võimalik reisil osaleda.

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Aitäh vastuse eest 🙂
    Arvasin ise ka, et ilmselt oli takistuseks töö

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    hinnad on ikka kirved küll :S

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    iseenesest väga huvitav lugemine oli 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga