Taimaa: Praamile praamile… 3

Olen hommikusel praamil, päev on 8. november ja seljataha sai jäetud kallis kallis Koh Samui, Lamai Beach, White Sand Bungalow....See lahkumine peale 16 pikka päeva-ööd oli raskem, kui ma arvata oskasin! Hommikul kell 6 helises mu äratuskell, et võtta varahommikune dush, pakkida see viimane ja olla valmis minekuks. Enne pesu panin pähe meeldiva muusika, saunalina ümber jalutasin rannale ja pistsin viimast korda oma varbad siinsesse vette. Polnudki seda ammu saanud teha tormi tõttu. Tunne oli õnnelik, vaba, samas kurb, et see kõik jääb nüüd seljata....Naeratasin hommikupäikesele!

Voodist üles ajas end ka Julie, hommikumantlis tuli trepist alla, võttis samuti tassi kohvi ja nii me oma viimased 30 minutit koos istusime ja juttu ajasime praegusest hetkest, koos veedetud ajast ja mõtetest tulevikus. Sõnu leidmata imetore hetk….Kahekesi olid nad mulle tõesti kui oma pere, justkui ema isa, samas kui väga lojaalsed sõbrad!
Kell liikus liig kiirelt ja Julie ütles:“Little Miss Anneli, I think it´s time for u to go. Don´t miss the bus!“ Vaatasin viimast korda üle oma pesa C1, parim tuba,mida iial tahta, parim paiknevus kõigi teiste ees. Otse vaade ookeanile ja 5 sammu office´ni. Lootsin, et saan oma pagasi seekord pakkides kergemaks, kuid miskit imemoodi on ikka pungil täis. Eks mängib rolli ka see, et ostsin odavat riietust uue farmitöö jaoks Uus Meremaal, kuna siit seda tehes säästsin hulka raha. Seega kui kord tööga taas ühel pool, saan koti mõne võrra kergemaks. Loodetavasti.

Asetasin asjad veel viivuks Julie ja Kerry ukse ette. Tegin suure suure kalli Pancake´ile öeldes, et hakkan teda igatsema, kuid näeme varsti 🙂 Käes oli ka viimne sõna mu kallikestele. Pisar tuli silma, kui uksest sisse astusin….Tugevad kallistused ja nende parimad soovid mulle edasiseks. Olid nemadki kurvad mu lahkumise üle, Julie pidavat mu naeratust igatsema hakkama…
Mõtlesin neile palju omalt poolt öelda, kuid sain selle kõik kokku võtta paari lausega….“Tänan teid kõige eest, see oli parim aeg ja koht iseenda tasakaalu ja rahu leidmiseks, kuhu ma peale ligi 15 kuud rändurielu sattusin. Ja ma ei pea teile vast midagi enamat lisama,kuna just teie teate, mida tähendab olla osake White Sand meeskonnast, te teate selle paiga väärtust ja mida inimesed, kes end sisemiselt avada suudavad, siit saavad!“ Nad mõistsid mind 100% ja lisasid paar head mõtet omalt poolt. Nii armas, soe ja igatsust tundma panev.

Eile kirjutasin neile külaliste raamatusse. Viimane postitus oli augustikuust, ja enne seda ka suhteliselt ammu aega tagasi. Plaan oli mõne reaga piirduda, kuid oma kirjutamissoonega ei saanud üle ega ümber ning kokkuvõttes sai kokku kaks pikka lehte. Kusjuures eesti keeles, mis oli Julie soov….Et kui keegi taaskord Eestist tuleb, siis tõlgib mu loo….Kuna ma aga esimene eestlane neil, mille üle nad äärmiselt õnnelikud, et White Sand uut verd sisse sai  , siis mainisin omalt poolt, et võibolla olen see järgmine eestlane ma ise hahaaa….ja saan oma jutu neile edastada ning ehk ise ka üllatuda, mis eile paberile sai. Printisin kolm fotod, millest kaks läksid albumisse ja pilt Pancake´iga sai raamatusse. Parim foto ja Julie lemmik….
Aga…aeg on edasi liikuda, kuna sellise tee olen valinud ja õnnelik selle suurepärase võimaluse üle. Nähes Julie´t ja Kerry, kuhu nad omadega jõudnud on ja millist rahu – õnnelikkust nad enesega kaasas kannavad, sain enam kinnitust ja edasiviivat jõudu. See on imeline, justkui muinasjutt. Muidugi võib kõrvalt vaatajale jääda mulje, et elangi muinasjutus, pole probleeme, muresi jne…Elu nagu LILL !! Kuid oh ei, palun kindlasti mitte nii mõelda. Meil, seljakoti ränduritel on omad väikesed pead vaevama panevad situatsioonid jne. Loomulikult kõik see on köki-möki argimurede kõrval, mis oli osake mu kodumaise igapäeva elust…Aga seda tunnet ma ei suutnud taluda, liiga palju halli masendust eneses ja ümberringi, mis ei lasegi end vaba ja muretuna tunda, ei lase olla ÕNNELIK! Alati on kuhugi kiire, vaja langetada tähtsaid otsusi, käia vähemalt 5 päeva nädalas 8h töörindel, et maksta eluaseme, arvete ja veelkord arvete eest. Kanda koormat riigi ees, maksta makse, makse ja veelkord makse. Muidugi maksin makse ma ka Austraalias ja osake sellest sain tagasi, kuid kogu see ülejäänu….OLEMATA MURE!

Loomulikult on su enese teha, kas lased end mõjutada hallist, endasse hoidvast ja negatiivsest massist, kuid põhjamaalasele omaselt on liig lihtne sattuda kõigest sõltuvusse ja käia klapid silme ees ning nähes ainult seda pisikest trajektoori enese ees, mis pole just vikerkaare toonides! Olles eemal olnud pikalt, tõden, et armastan Eestit, nii pisike, kuid palju pakkuda, näha ja kogeda! Meie saarte rohkus, meri kahel rannikul, järved, metsad, pikk ajalugu ja imetlusväärne arhitektuur. See on väärt palju ja see teebki Eesti üheks äärmiselt kauniks, armsaks, huvitavaks paigaks siin suures maailmas. Ma jumaldan Saaremaad, meie väikene, samas suur Nupu talu on kerkimas millekski väga eriliseks ja kalliks, kuhu kõigil on alati hea meel tulla. Veeta kasvõi kerge nädalalõpp koos kuuma leili ja õllega või istuda ümber lõkkeplatsi, mis oma kätega sai aastaid tagasi rajatud. Põllult käruga, mitmeid raunde tehes, sai kokku veetud lahmakaid kive ning mitmemeetrine ring moodustatud.

Ühesõnaga on meie kodumaa äärmiselt meeldiv koht siin planeedil ja kindlasti on võimalik elada positiivset ja õnnelikku elu, kui oleks võimalik muuta toda halli massi ja negatiivseid emotsioone. Kui inimesed suudaksid rohkem üksteisele naeratada, tunda enam ühtekuuluvust, aidata hädasolijaid ja mitte mõelda liig palju rahale.

Minu meelt möölda on see üks suur kurjajuur. Silmaotsas ei salli, kui eksisteerib mõtlemisviis, kus mul peab olema see kõige parem auto ja elamine, ning vaadatakse nina viltus, kui a´la sisened pubisse, Rimisse või kuhu iganaes veidi aegunud moe või aukus püksiga. Halloooo, mida see näitab, kas viks ja viisakas, Gucci ja Mucci näitab seda tõelist sina ja teeb sinust selle super mõnusa inimese? Noh, eks paljude peas see sellisel kujul eksisteeribki ning seda mõtet muuta pole võimalik, kuna kõik on kinnistunud ja ei osata mõelda, et kõik võib olla palju palju lihtsam….
Ma olen oma kogemuste põhjal mõistnud, et täiesti arulage, kui püüad välja näha, käituda ja elada nii, nagu keegi x isik või isikud seda sinult ootavad. See siin ja praegu on sinu elu. Eks igaüks elagi nii, kuis tundub õige ja mis õnnejoovastust annab…inimesed on erinevad, nii ka mõtlemisviis ja käitumismallid. Ja tegelikult ei räägi ma ainult Eestist, selline kinnine olek, auahnus ja külmus eksisteerib liig paljudes Euroopa riikides. Peab päris paika ütlus põhjamaa riigid….viibki ju mõtted see millelegi külmale ja mitte avatusele. Loomulikult on aga kõik kinni inimeste peas….

Kui vähegi võimalik oleks, sooviksin kõigile kogemust Taimaal, kuna suure tõenäosusega ei saa keegi minust suurt aru ja peab mind puhta segaseks oma rahu – vaikuse – tasakaalu leidmise jutuga :). Kui vaid oleks võimalust, siis olen enam kui kindel, et Tai oleks just see riik, mõistmaks minu mõtet, mis polegi ainult minu….Ühes paadis istun VÄGA paljude inimestega tervest maailmast! Kindlasti ei leia seda, millest räägin, sisutihedast Phuketist, Bangkokist ja teistest linnadest. Tuleb võtta pikem aeg ja veeta see rahumeelsel saarel, kus puudub sigin-sagin, ümber sõbralikkus, ookean, rannaliiv, palju päikest või siis tormi ( mis juhtus alles hiljuti ) ning hingata sisse, lasta tunnetel mängida ja näha, mis muutusi su mõte ja meel läbi teevad. Muidugi ei tähenda see, et tuled kaugelt Euroopast vms, veedad kaks nädalat ja valmis, oled nüüd uus inimene! Ei ei ! See on siiski pikema ajalisem protsess, suur töö iseenda ja ümbritsevaga, andmine ja vastuvõtmine. Kindlasti ei juhtu siin mingisugust suurt IME, kuid olles ise piisavalt valmis muutusteks, oleks alus millegi uue ja suurapärase suunas rajatud.

Ja Tai on selleks kõigeks ideaalne paik maailmas! Muidugi olen kindel, et sama emotsiooni pakuvad oioi kui paljud saared, kus tunned end kui paradiisis. Seega ma ei ütle, et Koh Samui on see ainuõige. Igaüks peaks leidma enesele just parima lahenduse ning peatuma pikemalt seal, kus tunne kõikse õigem ja tugevam!

Kuna aga oli aeg lahkuda taaskord kodunt, siis olen põnevil, mis mu teele edasi satub. Kõike ei saa alati planeerida, mis jätabki alati ruumi üllatusmomentidele. Nädala pärast juba Sydney oma kirevas ja kiires elutempos. Vaatame, kuidas seal hakkama saan, mina ja mu rahu 🙂 Hahaaa….
Kaks tundi praamisõitu hakkab otsa saama, seega lõpetan oma read, et istuda tagasi bussiistmele järgnevaks seitsmeks tunniks ning kohtuda oma parima sõbranna. Siiani muljetatud vaid läbi arvutiekraani pikkade kirjade teel…nüüd saab kõik teise maigu ning loome koos ühiseid mälestusi!