Post-Sovjetlik Usbekistan – ajarännak garanteeritud

Minu põlvkond peaks vahel ikka reisima "Post-Sovieti" riikidesse, et osa saada veidi ulmelisest ajas rändamisest ning tunnetada taas oma naha peal seda „olid ikka ajad“ hõngu. Ma polnud tegelikult varem Usbekistanis käinud, aga millegipärast tuli kõik tuttav ette. Viisa saamise kadalipp, lennujaama lõputud turvainstantsid, valuutavahetuse reguleeritus – nagu poleks 50 aastat mööda läinudki! Väga põnev.

Maanteed on ajahamba poolt näritud, seega pikki distantse pole mõtet autoga ette võtta. Üle 70 km/h sõita ei ole hea. Ka on Usbeki rajoonide vaheliste piiride ületamine piirivalve tõttu aeganõudev. Põhjus, miks siseriiklikult on vaja piiripunkte, pidi olema kaupade ja loodusvarade kaitses, et hoida salaküttimist ja -kalastamist kontrolli all. See tähendab, et autod -pagasiruumid otsitakse läbi. Bussireisijaid ehk turiste see aga ei puuduta.

Pikki distantse võiks eelkõige ette võtta kas lennuki või rongiga. Seda on nüüd väga raske öelda, aga usbekkidel on kiirrong! Taškendist Samarkandi (350 km) viib Train Afrosiab umbes 2 tunniga. Ehitamisel on ka Samarkandi–Buhhaara liin. Meil muidugi pole nii palju vaba maad kui neil, aga pidureid ja tagurlust on vist neil selle jagu rohkem. Eriti kui juttu tuleb raudteest…

Linnad Usbekistanis on väga puhtad, Taškendi sõiduteed laiad, rohkete radadega ning korras. Elektriga ei priisata: kui on ikka pime aeg, siis on linnas ka pime.

Vanale Siiditeele jäänud linnad on omaette teema. Oh milliseid vaatamisväärsusi nemad endas peidavad, milliseid lugusid jutustavad! Kõik need mongolid ja Marco Polo, turkid ja Timur – ikka ise peab kohale reisima, tunnetama müstilisi paiku ja püüdma mõista. Ühte aga võin kindlasti öelda – siidiussikesed igatahes teevad oma rasket tööd senini, sõltumata riigikorrast ja ajaloost. Siidikangad on kuumas kliimas mõnu ja jahedust pakkuvad.

Suurim loodusvara on Usbekistanis puuvill. Puuvillapalle korjatakse esimese (vahel ka teise) korje ajal käsitsi, hiljem lastakse masinad põldudele. Käsi läheb ikka väga palju vaja, et kõik need põllud saagist puhtaks korjata! Kui meil aeti omal ajal koolilapsi ja üliõpilasi kartulipõldudele, siis neil aetakse siiani kõik mitme nädala jooksul puuvilla korjama. Pääsevad ainult mõned riiklikult veelgi tähtsamate ametite pidajad (arstid, politsei jt).

Mulle meeldis kartulipõllul käimine väga, aga neile vist nii palju see puuvilla noppimine ei meeldi. Igatahes nägime pisikeste busside kolonne noppijatega miilitsaeskortide saatel ringi vuravat?!

Maal on elu vaene ja raske. Mägedes lisandub eraldatus. Liikuma saadakse 50 aastat vanade autorontide ja eeslitega. Kui koolitee on pikk, lähevad lapsed kooli ka eesli seljas. Meie mobiiltelefonidel  looduse rüpes eriti levi ei olnud, aga neil pidid olema omad sagedused ja päris äralõigatuna nad end ei tunne.

Nomaadielu oma täies eheduses me Usbekistanis ei näinud. Nomaadid on paikseks jäänud. Kasvatavad küll kaameleid ja lambaid, aga jurtad on turistidele loovutatud ja endale on majad ehitatud. Nupukamad on oma kodud turistidele avanud, hooajal lükatakse naine lastega telki ja lastakse magamistuppa kõik, kes raha sisse toovad. Ikkagi kergem, kui põldu harida või karja kasvatada.

Kaameli ja eesliga sõitu ning nomaadielu nautida oli sellegipoolest väga võluv. Loodus on ju imeline, vaated võrratud ja pererahvas lahke.  Oma kodus külalisi võõrustavad pered on tõesti (veel) väga külalislahked ning avatud olemisega. Lapsed uudistavad julgelt ja häbenemata tee äärtes, ei tiku ligi ega nori kommi. Siit leiab (veel) pühendumist ja soovi üllatada, pakkuda oma parimat. Isegi meie kõike näinud ja paljut kogenud olime tummad, kui mägedesse eesliraja peale oli kaetud valge linaga šampanjalaud ning Eesti ja Usbeki lipud pisikeste jõnglaste käte vahel sirgeks tõmmati.

Valdavalt on usbekid moslemid, aga nende islam on selline “nõukogude versioon”, kus usk ei ole esiplaanil ega koormav. Mitut naist pidada ei tohi (kui, siis salaja), omasooihalejad pannakse vangi. Palvusele ei kutsu keegi kedagi, mošeesse on asja ikka ainult pühade ajal ja napsu võetakse endiselt, kui on pidu.

Meie jaoks oli pidu kogu aeg, sest kohalik konjak maksis poes sama palju kui pudel Borjomi. Õlu on joodav ja odavam kui pudel Borjomi. Vein seevastu on kahtlane. Aga ausam oleks öelda, et milleks otsida riiulitelt tundmatute veinipudelite vahelt seda joodavat sorti, kui Ararat VSOP särab silma all ja ei maksa mitte midagi?!

Igal juhul soovitan ka teistel nõukogude aja mälestustega eestlastel kas Usbekistan või mõni teine Kesk-Aasia stan-idest reisiplaani võtta. Saate siiraid elamusi ja reisida nii ruumis kui ka ajas.

___________________________

Fotod: Külli Trummal ja Tiit Pruuli 

1 Trackback

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga