Poolteist tiiru ümber Maa ja ikka on lahe! 1

Ma sõitsin trammiga lennujaama ning Hobujaama peatuses tuli noor sugulane peale. Esiotsa ei pannud ta mind tähele, ent märkas lõpuks ja loivas lähemale, pigem kohusetundest kui huvist minu või mu kohe-kohe algava seikluse vastu.

„Tsau, kuidas läheb?” küsis ta.

„No mis sa arvad, kuidas mul läheb?” kasutasin alatut küsimusele küsimusega vastamise meetodit ja lükkasin oma reisikohvri veel rohkem nähtavale, kui see nii ehk naa oli. „Näe, sõidan lennujaama,” suutsin oma erutust vaevu varjata. „Lähen Hispaaniasse.”

„Mmmm,” vaatas noor sugulane haigutades kella. „Mis teed seal?”

Mis mõttes mis ma teen seal? Ma lähen Hispaaniasse, kas sa ei kuulnud, mis ma hetk tagasi ütlesin? Hispaaniasse! Tead, kui kaugel see on? Kaugemal kui Soome või Läti, sa õnnetu hing! Hispaania on iga inimese unistus! Kui mina sinuvanune olin, kuulus Hispaania nende asjade hulka, mida ei olnud olemas. Ja nüüd lähen ma sinna trammiga, kurat! Või noh, vähemalt lennujaamani. Ja sina küsid, mida ma seal teen!

„Ah, niisama,” püüdsin noore sugulase osavõtmatust talle vastu peegeldada. „Sõpradele külla.”

„Aaa, lahe,” vaatas ta uuesti kella. „Kuule, ma lähen nüüd maha. Tsau.”

Kogu lugu.

Ma ei ole seda kohtumist tänaseni peast saanud. Kas tõesti suudan ainult mina ühest Hispaania-reisist erutuda või on minusuguseid veel? Kas ainult mulle pakub mõte keskkonnavahetusest – piisavalt radikaalsest pealegi, ikkagi võõras keel ja nii – ilmselget elevust või kotib teise kultuuri siirdumine veel kedagi?

„Kuidas sa suudad?” küsivad inimesed minult tihti, kui saavad teada, et lendan keskmiselt neli korda kuus üle Atlandi ookeani. Vastus on lihtne: reisimine erutab mind, isegi siis, kui ma seda kogu aeg teen.

Mu tänane elukorraldus koosneb pidevast reisimisest ja katkematust ajavahest. Ma olen viimase kolme kuu jooksul viibinud lennukites täpselt 73 tundi ning teinud maakerale poolteist tiiru peale. Kui ma hakkan ühes vööndis ajavahest üle saama, pean tööasjus eelmisesse naasma, et seal uuesti harjuma hakata. Aga see kõik on lahe, sest tunne, mis mind Tallinna lennujaama väljuvate reiside poolel valdab, on tänini sama, mida poisikesena esimest korda JAK 40 pardale ronides tundsin: tohutu erutus.

Reis on seiklus, isegi siis, kui sellest saab ühel päeval sinu igapäevaelu. Ma kadestan stjuuardesse, kes mulle naerulsui Coca Colat plasttopsi kallavad. Ma kadestan piloote, kelle töö on inimesi ägedatesse kohtadesse toimetada. Oleks minu teha, vahetaksin nendega päevapealt kohad.

Seda enam ajab mind segadusse ükskõiksus, millega inimesed, vähemasti noored, reisimise suurde seiklusesse näivad suhtuvat. Olgu, eks ma olen ülekohtune ja räägin teiste inimeste suhtumisest minu reisimisse. Küllap kogevad nad ise Tallinna lennujaamas lendu oodates samasugust adrenaliinilaksu. Too positiivne ärevus ei kao kunagi. Kes reisimist armastab, ei harju sellega iial nii palju, et asi tüütuks või ebameeldivaks muutuks. Vähemasti minuga pole seda juhtunud. Ja igikestev seiklus on üks vinge asi. Sest mis muu kui seiklus üks elamist väärt elu ikka on.

LOE KÕIKI MIHKEL RAUA LUGUSID »

___________________________________________________________________________
Fotol Mihkel Raud keset järjekordset mandritevahelist lendu Varssavi lennujaamas.