Põgenedes Põhjala saarele 4

Eestlaste enesepositsioneeringu küsimus on alati tekitanud rohkem segadust, kui loonud selgust. Küll me positsioneerime ennast kui Ida-Euroopa riigina, kord jälle ühena Baltimaadest ja meie sooviks on, et me oleks Põhjamaa.

Enesepositsioneeringut ei toeta ka sõnumid, mida kommunikeerime laiale maailmale. Tulemuseks on see, et ka välismeedias räägitakse Eestist, kui Ida-Euroopa piiririigist või Balti riigist. Märksa vähem leiame viiteid Eestile, kui Põhjamaale. Viimane võrdlus on justkui meie soovunelm. Isegi Laul Põhjamaast pole aidanud kaasa meie positsioneerimisele, samas on see kindlasti kasvatanud ja tõstnud meie endi eneseteadlikust ja rahvusliku identiteedi tunnetust.
Mina aga otsustasin põgeneda karmi reaalsuse eest ühele Põhjala saarele — Muhusse (jah, ma olen arvamusel, et Eestis rääkides, räägime me ikkagi pigem Põhjamaast). See selleks.

Ideülliline Muhu tundus just õige koht olevat leidmaks enseses seda otsitud Põhjamaad, mis valitsenud ainult südames.

Ilma oma neljarattalise sõbrata on tegelikult Eesti saartele suhteliselt keeruline saada. Esimene puudus. Samas ei ole see takistuseks, kui on tahe. Tahet on. Järgmiseks sihtkohaks Tallinna Bussijaam ja sealt juba mikorbussiga Saaremaa poole teele. Sellega lahenes automaatselt ka pileti probleem. Ei minegid järjekordi, sõida ainult. Kuivastu, Muhumaa! Ohoo, kuidas siit küll nüüd edasi saada sihtkohta – Pädastesse? Kasutades ära teadmist ja võimalust, palusin endale järgi tulla oma sugulasel, kes mind siis Põhjala saarte otsingutel edasi sihtkohta toimetas. Hiljem selgus, et ka Pädaste pakub transfeeri.

Väikese vestluse tulemusena selgus, et kohalikud pole sugugi positiivselt meelestatud, et üks hinnatumaid hotelle Eestis asub just Muhus ja kui kohalikel oleks võimalus, keelaks nad üldsegi mandriinimestel saarele tulla ja ega ei meeldi neile ka see, et see on vahelüliks mandri ja Kuressaare vahel. Negatiivselt meelestatud?! Põlise mandriinimesena, kehitasin õlgu ja vaatasin põhjalat otsides autoaknast välja.

Ja seal eemal, sammaldunud kiviaja taga ta paistis – Pädaste mõis. Kerge kõhklusega sisenedes, ootusi mitte kõrgeks kruttides, sest mida ikka oodata ühtelt rahvusvahelisse ketti kuuluvalt 5* hotellilt, olin ma samas kiiresti sunnitud oma arvamust muutma. Idülliline vaikus ja rahu – see sama hingeline rahu, mida ma tundsin siis, kui olin laeval ja suundusin Muhu poole. Hilisele õhtutunnile vaatamata tundsin ennast retseptsioonis justkui Pädaste igapäevase külalisena – soe ja siiras, sõbralik vastuvõtt.

Pädaste - the Manor House/Pädaste mõis
Foto: Pädaste mõis

Õhtusöögile olin lootusetult hiljaks jäänud. Eesti parimaks restoraniks pärjatud Alexander oli selleks hetkeks juba suletud, kuid teenindajate lahkel loal õnnestus mul juba sel samal õhtul heita esmane pilk restoranile. Kui kunagi peaks olema võimalust, soovitan siinkohal kindlasti Alexandri kööki proovida ning pöörake erilist tähelepanu restorani detailidele, laua kohal rippuvale lühtrile või restorani uste käepidemetele ning loomulikult kadakatest valmistatud Estonia tiibklaver, mis lõhnas justkui oleks alles eile valmistatud.

Chandelier in Alexander by Heinz Julen (CH)/Lühter restoranis Alexander
Foto: Pädaste mõis

Ainsaks sooviks sel juba niigi idüllilisel õhtul oli valge vein ja kerge maius sinna kõrvale. Tellimus esitatud ja tuppa toimetatuna, seadsin sammud mõned hetked hiljem mõisa parki ning Pädaste omaenda sadamasse. Sumedal augustikuu õhtul, rohutirtsude saatel mööda mõisa parki ringi jalutades, miskit erilist märgata polnud ja otsustasin, et pigem heidan hommikul kogu kompleksile pilgu. Seadsin sammud siis mõisa sadamasse, istusin kiiktooli ja jäin eemal paistvat saart silmitsema, pilvitut taevast ja langevaid tähti ning eemal paistvat viie pealist hülgeparve.

Sundeck at Pädaste port/Päikesetekk Pädaste sadamas
Foto: Pädaste mõis

Ma olen jätkuvalt sõnatu ja meenutan neid hetki.

/…/

Uni oli sel öösel magus, justkui need maiused, mis õhtul tellisin.

Hommikul, paljajalu värkselt niidetud ja kergelt kastesel murul jalutades, sai juba parema ülevate mõisast ja seda ümbritsevatest hoonetest ning mõisa pargist. Sügava ja sümpaatse mulje jättis arhailine taluhoone, mis hilisema uurimise käigus selgus, on mõisa presidendi sviit.

Mida öelda kokkuvõtteks?

Kui rahakott vähegi kannatab, siis sea sammud Muhusse, Pädastesse. Midagi niivõrd vaikset ja rahulikku, lihtsat ning idüllilist, ent samas väljapeetut on raske Eestis leida. Olen otsinud, kuid ei arvanud, et leian selle Muhust.

  • Soovitan aeg-ajalt vaadata üle ka Pädaste kodulehel olevad pakkumised. Olen avastanud, et neil on huvitavaid üritusi. Miks mitte avastada tähistaevast koos Riigikogu spiikri Ene Ergmaga või saada soovitusi Margit Hakomaalt, kuidas parimal viisil seeni sisse teha.
  • Proovi kindlasti järgi Aleksandri Põhjala saarte menüü.
  • Võta mõned traditsioonilised Muhu hooldused Pädaste SPA-st. Muhu heina mähis tundus huvitav, pidavat olema ka tervisilik. Kirjutaks küll, kui kogemus oleks. Ise sel korral kahjuks ei jõudnud, aga ainuüksi see sooja heina ja kadakate lõhn SPA ruumides. Seda on raske kirjeldada, seda tuleb ise tunda.
  • Lõunatage Meremaja terrassil ja nautige nende Caesari salatit. Ütleme nii, et see tegi kõigile Eestis serveeritavatele pika puuga ära.

Sea House terrace/Meremaja terrass
Foto: Pädaste mõis

Minu süda jäi Muhusse. Ja tõsi ta on, et siseturism on kallim, kui minna näiteks nädalaks Türki või Kreetale, eelistan vähemalt nii kaunil suvel, kui seda oli suvi 2010, ikka ja jälle seda oma sammud mõnesse kaunisse Eesti kohta. Pädaste Muhumaal on kindlasti ka mu järgmise aasta plaanides, sest SPA vajab proovimist.

Kaks soovitust ka Pädaste köögist.

Esiteks nende leib (saadaval ka Tallinnas, näiteks Tallinna Kaubamaja toiduoskonnast). Retsept igati lihtne: rösti leib, määri peale soovitatavalt võimalikult värsket võid ja lõika paar viilu värsket kurki, puista peale meresoola. Poleks osanud arvata, et miskit nii lihtsat võib maitsta nii hõrgult.

Teine reptsept on veelgi lihtsam: haki värske kapsas võimalikult peenikesteks viiludeks, mida väiksemad seda paremad. Lisa Pädaste salatikastet number 1 (saadaval samuti Tallinna Kaubamaja toiduosakonnast).

Pädaste Gourmet gift basket/Pädaste Gourment kinkekorv. Tooted saadaval Pädastest ja näiteks Tallinna Kaubamaja toiduosakonnast
Foto: Pädaste mõis

Head isu!

4 kommentaari

  • Siiri Kuus kommenteeris

    kadakast klaver- huvitav 🙂 Väga armas looke 🙂

  • Siiri Kuus kommenteeris

    mõisa president??? Omanik siis või?

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Olen ise ka korra sattunud Pädastesse, imeliselt kaunist koht tõesti. 🙂

  • Stever Hansoo kommenteeris

    Vabandust, olen olnud tõeliselt vilets kirjutaja ja veelgi viletsam vastaja.

    Siiri: Mõisa presidendis viidi all mõtlesin ma tegelikult hotelli kõige luksuslikumat tuba. Pädaste presideni sviidis on kokku kolm magamistuba, suur elutuba koos mantelkorstnaga (vist), sest ma pole päris täpselt kindel, väike kööginurk ning külaliste vastuvõtmiseks on olemas kabinet.

    Reemet: Pädaste on tõeliselt kaunis koht, ma arvan, et üks ilusaimai kus ma Eestis olen käinud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga