Pilte ja vaateid Valgevene teedel 10

Valgevenes on turvaline autoga sõita ja pildistada. Jäädvustamist väärivad kindlused Mir, Njasviž ja vanima ajalooga linn Polatsk. Huvitavat leiab Grodana, Bresti ja Hatõni külastusest.

Reisil olles püüame kõikvõimalikul moel jäädvustada huvipakkuvat.Võib  rännata ühel maal mitu korda, ent kauemaks jäävad meelde  vaid  isiku endaga seostuvad seigad, kas siis teadmiste, oskuste või huvidega seotult. Mälu filtreerib enda jaoks olulise ebaolulisest. Annab ruumi   tuttava, omaseks saanud olu pildistamiseks, tõrjub võõrast  ja arusaamatut. Samas matkates matkitakse  ka ühiskondlikke  suunitlusi ja virgutatakse sedapidi kriitikameelt. Endisel nõukogudemaal reisides  juhtub, et kaotad valvsuse,  ei märka külapildis või turul, kes on Aljaksandar Lukašenka.  Tahan rõhutada, et sa ei satuks vastuollu  oma kodumaa heade tavadega, kostida  dissidente, kellel teada Valgevene presidendi unikaalne seisund  ehk Euroopa diktaatori maine. Kes meist ei tahaks olla nägija ja valgustaja. Asu kohe alguses paljastama!  Kuigi võib juhtuda, et erksast prožektori särast, kui säritust ei korrigeeri, tekib ülevalgustatud osi. Valgusest on kahjustunud valgustaja nägemine või  koguni kujutlusvõime. Kes pole märganud fotosid, kus taevas varjunditeta  ja lume värvi.  Autor aga sedastab, et see olevat  tema nägemus. Üheks nägemuseks  ongi näha, mida lubatakse ja soositakse. Noh, ära ka huumorit unusta!

Mõni väärtustab maavärki:  pinnamoe ja pilvede erisust, teine aga ennekõike glamuuri ning reportaažlikku pilti. Nii nagu on inimesi, kes räägivad mida teavad, on ka fotohuvilisi, kes vajutavad valimatult päästikule, et ennekõike emotsioonid  talletuks. Teine kategooria isikuid  teavad mida  räägivad, ehk fotonduse mõistes, on enne pildistamist juba kaadrivaliku teinud. Nad kujutavad ette, milline peaks foto jäädvustatult  välja nägema, ning siis pildistavad. Üks salvestab juhuslikke vaateid, teine aga püüab tabada kompositsiooni, et pildi ülesehitusega  ilmutada fotokunsti.

Väga viljaks on autoga omapead reisida. Vabadus, peatuda kus tahes ja pildistamiseks tarvilikku aega omatahtsi kasutada, annab loominguks rohelise tee. Ja siis ühtäkki avastadki, et varahommikut nautides tuleb reisil  eksootikat  enam ette  kui kodukandis.

Lääne Valgevenes on udu tihedam ja jätkub kespäevani, kui Venemaa poole jäävast piiriületusest tulles. Et rohkem loodust ahmida, lased juhipoolse autoakna alla. Autost väljudes ainult aimad veekogu. On kuulda aerude kolinat ja vee solinat ning mitte midagi muud. Vaikus ja katkendlik  kalameeste jutt levib veepiirilt kuulajani, mis aga ei tähenda vestlejate  lähedal olemist. Udus olemise naudisklemine on uus kogemus ja see jääb sind mitmeks aastaks seirama.

Foto NAGI's: 980px_7345

Endine nõukogudemaa võtab sind vastu paksus udus. Elamusterohket läbipaistmatust  jätkub mitmeks tunniks nagu fantaasiatki. Puuskulptuur puude vahel tundub elusana.

Kujutlusvõime kõrval on oluline reaalsuse tunnistamine. Teha endale selgeks, mis sind  sõidujooksul võib häirida. Sedavõrd, kuidas Valgevene korravalvur on härrasmehelikumalt käituma hakanud, on Ukraina miilitsast saamas mitte liikluse reguleerija ja sõitjate abistaja, vaid trahviraha püüdja. Valgevene miilitsat võib usaldada ja ka teeolud on selles riigis paremad.

Udust hoolimata, on ametis elektriliinide   trasside rajajad. Võimas topeltratastega    Belarus 3022 DV purustab  paarimeetrilist võsa samasuguse kergusega kui randaaliks põllul põhku. Valgevenes on  seda tüüpi traktoreid valmistatud  enam-vähem 60 aastat ja algusmudelitega  olen kunagi ka ise mulda kultuuristanud. Minski tehases toodetakse praegu aastas üle 100 tuhande traktori. Tuntud  firmanimega  töömasinast  ei saa jäädvustamata mööduda! Traktorist kinnitas, et  udu  on igapäevane ilmanähtus.
Foto NAGI's: 980px_7400

Kui udu on hajunud, näed  alasti nõukogulikku loodusmaastiku.  Suured karjafarmid ning viljaväljad. Meelt tervendav  on silmitseda  korrastatud, ilusas seisus, värvitud  farme Ja mis peamine, ei näe põldude vahel hukkuvaid  tootmishooneid, mis kunagi ehitatud,  on osatud ära kasutada.

Ilmekat  olu  täiendab juhuslik kohtumine endisaegse põllulaevaga: 20-25 aastane kombain ja samast ajast pärit sümbolid.

Teeäärsed postamendid  sotsialistliku atribuutikaga: rahu maailmale, rahvale liha ja piima, meenutavad aegu, kui riigimehed, kelle kutsumuseks end säravate  elukorraldajatena  näidata, Foto NAGI's: laevadpüüdsid meile sisendada, et jõuame  majanduses ja elujärjelt USA-le järele ja kogunisti möödume. Aga pole siinkohas sünnis naerda möödaniku naiivseid ponnistusi kui juba konstrueerime uusi. Uskujaid ikka leidub, oluline on pakend! Nüüd siis 15 rikkama riigi sekka!  Piiride lukus hoidmise aegu  sai kompartei rahvast   lollitada. Tänapäeval, juba mitme partei toel,  vaid sedavõrd mõjutada, kuivõrd on inimesed  koduaresti surutud ja bensiinipaagi täitmiseks raha napib. Lohutuseks kõigil teadmine, et riigipiiril pole paljudel juhtudel isegi passi vaja. Vabadus on avardunud, ahtamaks  läinud vaid selle kasutamise võimalused. Muutumatu on demokraatia omatahtsi käsitlus. Demokraatia on raudkindel eksportkaup ,  mida peavad saatma  verdkülvavad  kaitseinglid.  Et Valgevene pole naftariik, pole siin maailma valitseda püüdvatel jõudedel tarvidust rahvast diktaatori vastu üles kütta. Seega  ei ole ohtu, et huvireiside-  ja külastustevoog vaibub.

Lauskmaal on toonekurgede pesitsemine tihedam kui Eestis. Tajud seda mitte üksnes küladest läbisõidul, mil pea iga elektriliini posti otsast uudistavad pesadest 3-4 toonekurge, vaid liikumatut kurge tunnistades.
Foto NAGI's: 980px_6258

Skulptuuri Aafrikasse lendamisest   tabasin  Pripjati jõe sillal (Pinski rajoon). Juba kahel korral on valge toonekurg  valitud aasta linnuks. Arvukalt on teda markidele trükitud ja kujundatud kaubaümbristele.  Maailma mõõtmes iga kümnes toonekure paar – ornitoloogid arvavad, et neid  on kokku 18 tuhat pesa,  elutseb Valgevenes.

Süngeim koht  Valgevenes on Minskist 50 kilomeetri kaugusel Hatõn, mis sadade hukatud külade mälestust tähistav memoriaal ja  avati 1969 aastal. Memoriaali    mõjuvõimsaim osa on 6 meetri kõrgune pronksist mehe kuju: Alistumatu inimene (skulptor S.Selihanov),  mis nagu  üks inimkannatuste sümbol Teisest maailmasõjast.
Foto NAGI's: 980_7495

Kogu memoriaali pindala on ligikaudu 50 hektarit. Ikka leidub lilli külade kalmistute küngastel või kõrgetel nimetähtedel. Endisel  külatänaval  on praegu 26 tuhkjashalli  obeliski, mis sümboliseerivad  külamajade korstnaid. Korstnajalal on tahvel nimedega, kes majas sündinud ja elanud. Korstna ülaosas kelluke. Memoriaal  kaikuvate katkendlike  kellahelinatega, pole üksnes hinge pitsitav elamus, vaid jääb mällu kui kunstiteos pühast leinatalitusest.Lähemalt loe:   http://khatyn.by/ru/about/

Tänaseks on ühe küla ammune  tragöödia  uute sündmuste taustal pisut teisenenud.  Tšernobõli aatomielektrijaama avariis õhkupaiskunud radioaktiivsest   tolmust kandus  70%  ulatuses Valgevenesse. Inimesed pidid kodudest lahkuma. Põllud jäid kasutuseta. Riigipea on võrrelnud   Tšernobõli katastroofi  Valgevene külade hävimisega sõjas.

Sarnaselt  tänapäeva seitsme maailmaime otsimise konkurssidele, korraldatakse seda Valgevenes riigisiseselt. Internetihääletuse tulemusel on üheks Valgevene  imeks Mirski kindlus.

Foto NAGI's: 980kb_7675

Pealinnast on  linnatüüpi külasse  Mir 90 km. Külas Mir (tõlkes rahu) asub  Mirski kindlus, mis on 2000. aastal kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Kindluse tornid  on jäädvustatud  ka Valgevene 50 tuhandelisele rahatähele. Kindluse ajaloost saab ülevaate minu varajasemast mahukast blogist http://blog.gomaailm.ee/valgevenest-autoga-ukrainasse

Külas on hotell ja hoolitsetud  siniste kuplitega kirik Hommikuvalguses jäi pildile nii restaureeritav lossihoone ja taastust vajavad külamehed.
Foto NAGI's: 980Mir_7661

Hea tujuga jõuab  30 km sõiduteepidi teise Valgevene  maineka kultuuri- ja loodusobjekti kõrvale.  Kui Mir oli paari tuhande elanikuga linnamoodi küla, siis siin on suursugusem  olu. Njasviži linna keskel, Nemani lisajõe poolsaare vallseljakul kõrgub mõjukas  kindlus,  mis 2005 aastast kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Kindlus on seni nähtust tunduvalt kaalukam ja sellega võrdväärsena  paigutatud ka maksujõulisemale   Valgevene  rahatähele ehk 100 tuhandesele paberrahale.   Njasviži kindlus pääses sajandite jooksul suurtest purustustest. Nõukogude ajal oli julgeolekutöötajate  sanatooriumiks. Muuseum ja lossihoov on turistidele avatud, kuid restaureerimistöid veel jätkub.
Foto NAGI's: Njasviži kindlus

Pildil paremal näha sissepääsu sillalt.

Valgevene on ehitanud mitmeid uusi kirikuid, rääkimata vanade taastamisest
Foto NAGI's: 980px_7416

Pildil on Viikingite laevatee, Zapadnaja Dvinaa kaldal uhkes olemises Püha Sofia katedraal. 11 sajandil ehitatud kaderaalist sai õigeusu levitaja  kogu Valgevenemaal. Põhjasõja  aegu tehti  Peeter I käsul kirikust püssirohu ladu. Peale plahvatust oli kirik mitukümmend  aastat varemeis. 1850 aastaks taastatud kirik sai teise välimuse, kunagiste sibulkuplite  asemel ehitati  lõunatiiva kaks sümmeetrilist   50 meeti kõrgusega  torni, uuenes interjöör.  Võimu ja uskumiste ajaloo pööristes olnud kirikul pole enam kogudust. Taastatud Püha Sofia katedraalis on praegu muuseum. Tähistatakse kirikupühasid, korraldatakse orelikontserte ja  rahvusvahelisi muusikafestivale.  Üht suurejoonelist   kirikute arengut ja  taastamisi näeb  Brestis.

Nõukogudeaegsed erimeelsused riigi ja kiriku vahel on Valgevenes mineviku prügikastis.  President kuulutab otsesõnu, et  riik ei saa eksisteerida  ilma kirikuta. Ja samas ei saa rahvas   ilma kirikuta elada. Valgevene 9,4 miljonilisest elanikkonnast  on pooled usklikud. 27%  kodanikest on tunnistanud, et religioon mängib nende igapäevaelus tähtsat osa, meie eestlased, vastavalt Gallupi tulemustele,  vaid 14 protsenti.  Juhul kui   kirikud  enam rahvast ei mahuta, ehitatakse lisa. 310 tuhandelises Bresti linnas ( 300 tuhat  valgevenelast, ukrainlast ja venelast) on juba uusehitis –  Püha Ülestõusmise katedraal – püsti ja võtab endasse 5000 inimest. Võrdlus Eestiga: 412 tuhande elanikuga Tallinnasse ( 166 tuhat venelast, ukrainlast, valgevenelast) on ehitamisel  1000 inimest mahutav õigeusu kirik.


Foto NAGI's: 980px-_0725_1

Suursugune Niguliste kirik Bresti kindlusehoovis on nagu vöörkeha teist maailmasõda meenutavate tulirelvade ja kuulijälgedega kaitseehitiste seintel.

Nõukogude aegu sõjaväelaste klubi ja arhiiv on taas uskujatele pühakojaks saanud.

On taastatud tsaariajal sajaväe garnisonikiriku  valged  seinad ja üles pandud Valgevene suurim kirikukell, mis juba esimese maailmasõjal ajal  oli hävinud.

Loe lähemalt:  http://www.interfax.by/article/23443

Riik on valinud rahvust ühendavaks  ideoloogiaks religiooni. President on rõhutanud, et ainult kõigi religioossete kogukondade ja riigi koostöös suudab  Valgene kaasaegse maailmaga  sammu pidada. Riigis  on  kaotatud kirikumaksud ja ükski usklike ühendus ei pea tasuma maamaksu.

Valgevene vanima linna Polatski  pargis pidin komistama   Lenini kujule.  Lenin oli elu jooksul  vaid  korra Valgevenes peatunud ja sedagi läbisõidul.  Muid tema isikuga seotud ajaloolisi sidemeid riigiga pole  teada. Kuid  skulptuure  pole veel maha võetud.   Kas noorem põlvkond Lenini kuju  üldse märkabki ?
Foto NAGI's: Valgevene ühes pargis

Pensioni piirimail inimesed  on   bolševike  sümbolitega  ühel või teisel määral seotud ning harjunud. Kuid  kellegil ei tulnud nooruses mõttesse, et aastate möödudes, leiame Lenini ebakohti. Tänase malli järgi pole samasooliste armastus, esinegu nad meie ees kas meedias või  homoseksuaalide baarides, mingi sündmus, ent omal ajal, Lenini teoseid õppides, oleks saladuse väljalipsamine mõjunud  eemaletõukava pauguna. Aina imetlesime, et   ta kirjutas ühtekokku  10 miljonit sõna. See tähendab, et iga elatud päeva kohta tuleb üks täiskirjutatud raamatu lehekülg ja veidi enamgi. Kuid tema teisi inimlikke nõrkuseid teadsid vaid Stalin, Lenini naine ja veel mõned parteijuhid. Kogu nõukogude aja olid arhiivid lukus ja parteijuhi elu üksikasjad salastatud.  Lenin oli aktiine proletariaadi diktatuuri elluviimisel, ent kahe parteimehe armukesena jäi  nõrgukeseks: oli passiivne pool. Peale selle:  armus elukaaslase silme all kenasse naisesse, 5 lapse emasse. Talle on pandud süüks Saksamaa kasuks spioneerimist ja mitteoleva poja isaks olemist. Sahistatakse süüfilisse haigestumises, ebaloogilisuses ja isegi filosoofia mitte tundmises. Kui kahte viimast väidet tõena võtta, siis meie keemiku haridusega peaminister peaks geenius olema. Ja tõesti, viia Eesti töötute ja ka vaesuses elavate armee Euroopa  esiritta ning  sellega kindlustada oma ühiskondlikku positsiooni,  on suurem saavutus, kui maailmarevolutsiooni plaaninud Vladimir Lenini tulemus. Valgevenes on Leninist mitmeid kordi suuremas aus fašismi võitu tähistavad sümbolid. Kas on see aja märk, eristamaks olulist ebaolulisest, või on Leninist ära tüdinetud? Võib oletada, et kui rahvas taas õigeusku pöördumas, siis Lenini nimi tuhmubki. Kuid Valgevenes on küla, nimega Lenin ja  nimi mitmeid  kordi vanem kui Lenini eluiga.

Loe täpsemalt: http://www.alefmagazine.com/pub2142.html

On teada,  et  enne revolutsiooni ei olnud Euroopas  ühtegi sama nimelist asustust.  Küla asub Slutski jõe paremal kaldal, 40 km enne Pripjatisse suubumist. Legendi järgi  oli kohaliku kuberneri tütrel Lena  õnnetu  armulugu,  ta hüppas kaljult jõkke ja uppus. Isa nimetas küla  tütre  mälestuseks Lenin.  Huvitav on siinkohal ühe ajaloolase oletus, et Vladimir Uljanov võis oma hüüdnime võtta just Valgevene külast. Nimelt elas külas arvukalt juute, kes õppisid Vilniuses ja Vladimir kohtus nendega ja sai  leninlastelt teada külanoorte  revolutsioonilisest  vaimsusest ning   tegevustest.

Tublisti enam  kui proletaarlaste parteijuhi  kivikuju, armastavad valgevenelased  metsa ja loodust. Teeäärtes on näha kirjadega kaetud värvitud tähiseid, manitsemaks hoidma loomi  ja linde.
Foto NAGI's: Naivistlikud kivipildid Valgevenes

Kogu sõidu vältel  jälgivad kividelt sind metsloomade naivistlikud  pildid.  Sagedaseim käsulause on, ära viska prügi! Ja tõega, ei näinud  asfaldi kõrval vedelevat olmeprahti.  Kas mõjub  trahvimise ähvardus?   Eestis võid teinekord tundide  kaupa sõita, kohtamata  tee ääres  võimalust, kuhu panna tühjaksjoodud taara.  Valgevenes  on teisiti. Siinmail polegi vaja  kampaania korras teeääri puhastada, sest  kõikvõimalikes kohtades on prügikastid paigas.  Paraku meie rahvalikud prügikoristused on pigem   reklaamikära, kuidas likvideeritakse tagajärgi, ent  mitte põhjuseid. Kui ühistööna valmistaksime aluseid ja paigaldaksime prügikaste, teeksime ära midagi väärtuslikumat kui senine tulem.

Teinekord jääb mulje, et Eestis tahavad kampaania korraldajad pigem Guinessi rekorditeraamatusse pääsemist, kui järjepidevalt seista kohaliku eluolu puhtuse eest .

Valgevene tollijaamas on  kompuutreid vahetatud! Nii dokumentide vormistamine, kui kogu korraldus on kiirem ja veelgi usalduslikum. Tolliametis, eelmise korraga  võrreldes, on noori väledaid naisi tööle võetud.  Mida riiki sisse tõin  ja  välja viin, pole probleemiks  tehtud. Mäletan eelmisest korrast, tollist keegi küsis, mis mul jahipüssi meenutavas rohelises kotis on. Kuuldes, et fotoaparaadi statiiv, jäädi uskuma. Ehk aitas siin minu hall pea ja vene keele kasutus, ei tea.Teel olles võib alati miilitsa poole pöörduda, juhatatakse, selgitatakse ja teinekord tuntakse ka huvi, kuidas Lada  sõidab! Tõsi – autovalmistaja  kodumaal pole minu mudel  populaarne – aga mugavusi mitte tagaajava mehe käes,  peab  vastu küll!

Leedu ja Poola piiri äärde jääb Grodna  linn, mis Brestist 250 ja Pärnu suunas  650 km. Olin varem  linnapildiga virtuaalselt tutvunud. Tahtsin nimme seda teatrihoonet  endale saada. Kui Valgevene kolleeg oli pildile jätnud segavaid liiklusvahendeid, siis olin temast kannatlikum ja kasutasin punase valgusfoori pausihetki. Ja seda enam   jääb mällu kõrgel Nemani kaldal  futuristlikus laadis Grodna oblasti draamateatri jäädvustamine. See ei tähenda, et ajaloolisi  ja jõega liigendatud teisi kauneid linnapilte siit püüda ei saaks. Kui vahel  jääb vormilt üks linnavälimus   teisega  sarnanema – olgu  see   siis raekoda või õigeusu  kirik-  on siin tegemist originaalse vaatega, mille pärast tasub kohale sõita. Ilmutan imekaunist Leedu suurvürsti kroonikuju. Lõhatud kiriku ja ajaloolise naistekloostri seinte  liitmisel ehitati  omanäoline kultuuritempel. Seda  panoraami küll riivab kõrgel poodiumil võiduka armee tank, kuid sellest annab pildistamisel mööda hiilida ja  mitte  kaadrisse jätta.
Foto NAGI's: 980px_0819

Kingul paikneb ümberpööratud kroon. Sellist arhitektuurset lahendust pole kujuteldavas  maailmas enne näinud, rääkimata  reaalsest linnapildist. Arhitekt  pole läinud nõukogude sotsialismi ülistamise ega liialduste teele, vaid nii vertikaalsed kui horisontaalsed jooned on proportsioonis, õigem oleks rõhutada hoone graatsilisust.  Õrnuse ja kerguse muljet   toonitavad kumerjooned ja teatri peasissekäigu ees tantsisklevad Pegasuse kaaslased. Valmis 1984.aastal. Skulptuuride autor on  L. Zilber.  Eripärase   hoone  projekteeris arhitekt  R. Motšulski. Nauditav harmoonia, mis on meeldivaks lõpupunktiks Valgevenest lahkudes.
Foto NAGI's: piiriületuse punktid

Valgevenesse olen  lahedalt sisenenud  ja väljunud Grodna, Lida, Polatski linnade piiripunktidest, Ukrainasse edasisõiduks läbinud  Pinski ja Gomeli tollipunkte.

PS

Piltidega seonduvat leiab mahukamalt:

http://blog.gomaailm.ee/live-blogid/poola/valgevenest-autoga-ukrainasse

http://blog.gomaailm.ee/inimesed-ja-kultuurid/autoga-endisele-poolamaale

10 kommentaari

  • Sirje kommenteeris

    Huvitav. Kui palju elanikke Mir-i külas on? Et külas on hotell, see kõlab suurelt.

  • akaasik kommenteeris

    Küla ongi suursugune. Kena vaade lossile, kus kunstimuuseum ja UNESCO tunnustusega kindlus. Elanikke 2 tuhande ringis. On pisikesi, hooldatuid puidust elumaju ja linnatüüpi elamist paneelmajades. Turistile huvitav selle poolest, et ühes kohas näha mitmekesist Valgevenet. On pisikesi, hooldatuid puidust elumaju kitsukeses tänavas ja linnatüüpi elamist paneelmajades. keskaja ning lähimineviku austamist. Miri külast õhkub aukartust elu vastu!
    Väga elamuslik retk on rahu nime kandvasse külasse.

  • Ruth kommenteeris

    Hea lugemine oli!
    Olen Valgevenes käinud kahel korral, esimest korda mõneteistaastasena, teine kord midagi üle kahekümnesena. Muljed ja mälestused on kuidagi hägustuma ja tuhmuma hakanud. Aga eks uusi lugusid on oma veerandsaja aasta jagu vahepeal lisandunud, kuid Bresti kindlus ja Belovežje looduskaitseala on väga selgelt meeles.
    Hatõni kohta ei suuda meenutada. Eelmisel suvel käisin üle kolmekümne aasta Salaspilsi memoriaalis – kõik oli hoopis teisiti kui minu mälestustes. Ainus, mis oli sama, oli ängistav ja vastu maad suruv tunne…

  • Aleksander Kaasik kommenteeris

    Salaspils oli vahepeal peaaegu hooldamata, sest meil ja naabritel on okupatsioon ning langenute mälestamine poliitilisises kokteilis, mida kasutatakse kuidas olu nõuab ehk mänguliselt. Hatõn on väga hoolitsetud ja mõjub hinge raputavalt külade kalmistute ning katkendliku kellahelinaga. Vaatad sepa skulptuuri ja tekib aukartus elu ja valu ees!

  • Aime kommenteeris

    Olen kunagi Valgevenes käinud, Hatõn on meeles. Miri küla on koht, mis äratab huvi.
    Toonekurgedest rääkides, siis isegi Lätis pesitseb neid palju rohkem kui Eestis, Valgevenest või Hispaaniast rääkimata. Eesti on toonekurgede pesitsemise põhjapiir, Soomes toonekurgesid ei ole.

  • Aleksander Kaasik kommenteeris

    Aime, sinu reisitarkus tuleb mulle kasuks!Tänud!!

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Kuidas on teede olukord Valgevenes, oli kõik läbitav teekonna jooksul?

  • Aleksander Kaasik kommenteeris

    Valgevenes väga korras teed ja teeääres leiab puhkepaikasid, kus varikatuse all süüa ja võimalik teemürast eemal autos lõunauinak teha, kui tarvis. Et prügikaste on palju, ei näe teeribadele loobitud pudeleid ja prahti.Minski kiirtee Brestini on tasuline, oli vist lubatud 120 km ja loomulikult peegelsile 3-4 sõidurajaga.Ukrainas on veidi kehvem teeolu, ja ka Kiiev-Odessa trass jääb alla Minski kiirteele.

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Aitäh info eest, Aleksander. Poleks uskunudki, et asjad seal nii head on. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga