Piisonid, grislid ja Yellowstone

Yellowstone, vanim ja uhkeim USA loodeosas Montana osariigis asuv Yellowstone on vanim rahvuspark maailmas. Yellowstoni võib geoloogia vaatepunktist näha kui suitsevat relva, mis iga hetk plahvatamas. Kogu oma olemasolu vältel on see paik eksisteerinud selleks, et meenutada maajõudude vägivaldsust.

Üks sündmus on siin aga varjutanud kõik järgnevad. 600,000 a. tagasi plahvatas nüüdne pargi südaala miljonite ruutmiilide ulatuses. Minutitega oli ümbruses kõik tundmatuseni muutunud. Kiirelt liikuv tuhk lendas laiali, kattes tuhandeid ruutmiile ümbruses. Keskpunktist jäi alles ainult suitsev sügav kraater õõnsusega 28-47 miili. Keevad allikad, fumaroolid ja geisrid elasid selle aja üle kui mälestised tänasesse päeva.

Yellowstone on siiski palju enamat kui ainult kuum aluspõhi ja keevad allikad. Pargi piiridesse jäävad mäed alpiinsete järvede, sügavate kanjonite ja tihedate metsadega, mis kõik omamoodi kaunid ja artiklit väärivad. 1872 a. sai Yellowstonest maakera esimene rahvuspark. Varastel aastatel tegid pargile nime väljapaistva kõrguse ja kestvusega geisrid ja kuumad allikad. Tänapäeval on Yellowstone kuulus eelkõige oma loomarohkuse tõttu. Hirved astuvad autoteedel kartmatult kui India puhad lehmad, pead pööramata ja majesteetliku rahuga. Siin on nende kodu, kus keegi neid ei puutu ja inimese kurjust valvab politsei. 1988 põles pargi läänetiib ja seetõttu muutus looduse väljanägemine siin drastiliselt. Kuigi geisrid, veejoad ja loomakarjad jäid püsima tume aluspind niipea roheliseks ei kasva. Loodus sai sest kahjutulest tegelikult vaid kasu. Prügipuud põlesid ja asemele kasvab unikaalsem ökosüsteem. Rohkem kui tule tagajärgedest on loodukaitsjad mures külastajate enneolematu arvukuse pärast. Niisiis kuulutati Yellowstone rahvuspargiks aastal 1872, seega täpselt sada aastat meie Lahemaast varem.

 Yellowstone on pindalalt peaaegu sama suur kui terve Eesti kokku ning see on jagatud viieks eraldi maaks. Igal maal on oma nimi ja vaatamisväärsused. Mammutite maad, Geisrite-, Kanjoni-, Järvede- ja Roosevelti maad läbib 250-kilomeetrine ringtee. Yellowstone’is ei ela alaliselt ainsatki inimest, Vanima ja ühe suurima rahvuspargina on Yellowstone ameeriklastele paik, kus tahetakse ilmtingimata ära käia kasvõi kordki elus.

Kümme tuhat kuumaveeimet Geisritemaal, on üks enim meeli köitvamaid ja samas ka müstilisemaid paiku pargis. Elamus selles osas oli tõepoolest vapustav: suuremad ja pisemad allikad, ojad, veesilmad, kraatrid, mudavulkaanid mühisevad, kohisevad, mulksuvad ja visisevad vaheldumisi ja läbisegi, saadavad taeva poole aurujugasid ja veesambaid. Õhk on täis salapäraseid võõraid lõhnu ning maapind vappub ja võbeleb. Näha ja tunda kõigi meeltega seda, missugune jõud ning võimsus on peidus maakoore all, äratab aukartust.

Yellowstone’i kuum hingus. Yellowstone maa kuuma hingust on püütud kasutada elumajade kütteks, nagu Islandil seda tehakse. Ettevõtmine osutus aga loodust raiskavaks ja hoopiski mitte ökonoomseks. Loodus on tervik ja kõik on alati kõigega seotud, maa sisemus ei küsi, kust läheb rahvuspargi piir. Geisritemaa õhukese ja hapra maakamara alt kerkib iga päev pinnale tonne lubjakivi, mis moodustab siin-seal maalilisi astanguid ja terrasse. Looduse imeline kätetöö – karst- esineb siin otse maapinnal ning see moodustab lubjakivist terrasse. Terminilne vesi, milles palju karboonhapet, valgudes läbi lubjakivi sulatab seda. Moodustub urbne materjal, mis eri värviline. Kombinatsioone on valgest kuni tumepruunini. Süsihappegaas, mis on tekkinud mineraaliderohke vee ja lubjakivi ühinemisel haihtub õhku ning urbne kivim tahkub üha rohkem. Näiteks on äärmiselt kaunid Hot Springi lubjakivimägede osad kutsutud Kanaari ja Minerva allikateks. Aegade jooksul vormub maapõuest väljunud lubjakivi otsekui nähtamatu kunstniku käe läbi pilkuköitvaks skulptuuriks. Kuumaveeimesid ja lubjakivist kujusid uudistavale rahvale on Geisritemaal rajatud spetsiaalsed käimisrajad. Neid on mitmes paigas, nende mõte on kaitsta üheaegselt nii loodust kui inimest.

Piisoneist. Piisoneid võib kohata kõikjal pargi maa-alal ja tavaliselt näivad nad rahulike, tasakaalukate ning pikaldastena. Ometi on külastajate teeninduskeskustes ja teede ääres ridamisi silte, mis soovitavad hoiduda piisonist vähemalt 25 meetri kaugusele. Uskumatu, aga äkilise meelemuutuse ajel võib rahumeelne piison tuisata lühemat vahemaad kiirusega kuni 80 km tunnis ja häda neile, kes juhtuvad loomale jalgu jääma. Maa pärisperemeestena on kogu pargi loomadest elanikel vabadus liikuda seal, kus meeldib ja teha mis meeldib. Loomadel on oma tavad ja kombed. Sagedamini kohtab piisoneid varavalges päeva hakul ja õhtuvidevikus.

Piisonid on ökosõja ohvrid. Indiaanlaste ajastutel olid piisonid nende peamine elu võimalus nii toidu kui kehakatte hankimisel. Valgete kontinendi hõlvamine vajas raudtee ehitamist, see omakorda indiaanlaste maid. Põliselanike vastupanu murdmise üks edukamaid viise oli piisoni kui liigi hävitamine. See maailma ajaloos ainulaadne ökoloogiline sõda kulmineerus sada kolmkümmend seitse aastat tagasi. Aastatel 1870–1875 tapeti 2,5 miljonit piisonit. Legendides meienigi jõudnud Buffalo Bill üksi sai hakkama keskmiselt kümne piisoniga päevas. Ja nii päev päeva kõrval, aastaid. Jahti peeti rongiaknast ja sadulast, loomakeresid vedeles preerias pea kõikjal. Ainuüksi koljudest veeti kokku terved mäed, mis viidi tehastesse väetise tootmiseks. Indiaanlased olid piisonitest nii sõltuvad, et nende mütoloogiagi kasvas piisoni ümber. Ka uusasukad sõltusid neist preeria lihamägedest.

Piison ei ole arg loom. Kui üks karja loomadest maha lasti, jätkasid teised rohu söömist, justkui poleks midagi juhtunud. Piisonil polnudki põhjust arg olla, kuna loomade seas tal Ameerikas olulisi vaenlasi ei olnud. 1868. aastaks oli piison Ühendriikide lõunaosas täielikult hävitatud. Sellest hoolimata tapeti neid mujal katkematult edasi. Nii oligi möödunud sajandi lõpuks piisonil kitsas käes. Hiiglaslikul preeriate ja metsadega kaetud alal, kus kunagi liikusid ringi miljonilised karjad, loendati 1899. aastal vaid 1091 piisonit. Nendest olid kaitstud 200 Yellowstone’i rahvuspargis elavat looma. 1902. aastal jäeti need vähesed loomad rahule ja Kongress määras raha piisonite kaitsmiseks.

Söestunud mets. Loodus ravib end ise. Loodusel on õigus elada oma tahtmist mööda. Selle õiguse järgimise täpsus Ameerika rahvusparkides võib teinekord lausa jahmatada. Yellowstone’is nägime sadade miilide ulatuses söestunud metsa. Meile selgitati, et 1988. aasta põuasel suvel süttis mets paiguti ülekuumenemise tõttu. Kohale saabus hulganisti tuletõrjemeeskondi, ööl ja päeval peeti valvet, et kaitsta inimkäega rajatut: hooneid, sildu, jalgteid. Metsal lasti põleda – loodus võib teha iseendaga, mida ta tahab. Pärast põlenguid roogiti puhtaks autoteed, puhastati tuhast ja tukkidest rajad ja vaateplatvormid, muu jäi kõik nii nagu oli. See-eest on nüüd Yellowstone’is võimalik jälgida, kuidas loodus oma haavu ravib: kuidas pehkivad ja varisevad söestunud puutüved ja kuidas tärkab kannatada saanud maa-alal uus elu.

Grislist ku Põhja Ameerika ohustatumast loomast. Grisli on Põhja-Ameerika üks kõige ohustatumaid loomi. Nüüd aga ähvardab nafta- ja gaasipuurimise alustamine USA põhjaosas loomaliigi sootuks välja suretada. Viimase 120 aastaga on grislide arvukus USA-s drastiliselt langenud. Järgi on jäänud vaid pool tosinat üksteisest eraldatud populatsiooni. Kui 120 aasta eest tatsas USA-s ringi veel 50 000 grislit, siis praegu on loomi alla 1100. Viimastel aastatel on grislide arvukus siiski tõusma hakanud, seda eeskätt tänu karu peamise saaklooma, muskusveise, arvukuse kasvule. Kuid naftajuhtme ehitamisega seoses grisli elupiirkonda rajatavad teed ohustavad karude püsimajäämist väga.

Üks grisli vajab normaalseks elutegevuseks üle 5000 aakrit teedeta maad. Ühegi teise Põhja-Ameerikas elava maismaaimetaja territooriumivajadus pole nii suur. Vajadus suure territooriumi järele muudab grisli inimtegevusest eriti haavatavaks. Juba ohustab rahvastiku kasv karu peamistes elupiirkondades: Wyomingi, Montana ja Idaho osariigis. Inimesed esialgu veel karu eluterritooriumile elama ei tule. Küll on aga kasvava rahvahulga teenindamiseks vaja senisest rohkem teid. Kui siia lisada veel torujuhtme rajamisega seotud teed ja trassi, saamegi ülevaate karude tulevikku ähvardavatest ohtudest.

Rajatav torujuhe ohustab grislide elu pea igal pool, kus hiigelkarusid leidub. Paraku jääb ka torujuhtme algus, ehk siis rikkalikud nafta- ja gaasileiukohad, grislide elualale. USA keskkonnakaitsjad rõõmustasid väga, kui aprillis kukkus läbi projekt naftapuurimise alustamiseks Alaskal. Paraku selgus, et rõõmustada oli veel vara. Naftafirmad pöörasid oma tähelepanu Kaljumäestikus asuvatele leiukohtadele. Sealtkandi leiukohad asuvad aga enamasti looduskaitsealadel, näiteks Lewise ja Clarki metsakaitsealal ning Shoshone’i metsakaitsealal. Mõlemal kaitsealal elab suurem osa USA grislidest, lisaks palju teisigi haruldasi loomaliike. Ka ähvardab naftapuurimise alustamine neil kaitsealadel rikkuda looduslikku tasakaalu teistelgi kaitsealadel, sealhulgas maailmakuulsas Yellowstone’i rahvuspargis.

USA põhjaosa grislid liiguvad praegu vabalt ühest rahvuspargist ja kaitsealalt teise. Põhiliselt rändavad karud Glacieri, Yellowstone’i ja Grand Tetoni rahvuspargi, Bridger/Tetoni metsakaitseala ja Bob Marshalli ürglooduse kaitseala vahel. Samuti leidub karusid lähikonda jäävates riigi- ja osariigimetsades, pärisameeriklaste reservaatides ning eramaadel. Kõigi nende alade erinev looduskaitseline staatus teeb väga raskeks grislide tervikliku kaitsestrateegia väljatöötamise. Keskkonnaorganisatsiooni Earthjustice jurist Doug Honnold kinnitab, et 90 protsenti eelloetletud territooriumeist on nafta- ja gaasipuurimisele avatud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga