Peruu reisimuljeid 3

Peruu on vâga, vâga pônev ja mitmekylgne maa: loodus on âârmiselt vaheldusrikas, ajalugu kôitev ja meile kyllaltki tundmatu. Samas nôuab selle maa avastamine head fyysilist vormi. Mitte ykski teine koht, kus oleme kâinud (ja neid pole just vâhe) pole olnud nii pingutav, ent need tasuvad end kuhjaga end âra. Kohe homme, mitte ka kuu pârast, sinna just tagasi minna ei tahaks, ent aasta pârast ehk siiski…kui ainult poleks maailmas nii palju kâimata ja endal avastamata kohti!

Peruu 7-21 nov.2009

07/11

Pàrast 2 pluss 14 tundi lendu, oleme ònnelikult kohale joudnud.
Lima pole just kôige vaimustavam maailmalinn, aga Vaikne ookean on olemas ja sellel sadu lainetel liuglejaid. Lained tulevad randa suure kohinaga ja hoovused (Golfid ja kòik muud) on tugevad, nii et vette just ei kipu. Aga jalad kastsime ookeani ja laine kasutas selle kohe àra, nii et yleskeeratud pyksisààred said ikka soolast vett.
Linn on siiski yskumatult puhas, maskides koristajad pyhivad iga prygiraasu. ôhk on siin aga saastatud kehva autokytusega, ilma maskita ei saa tòesti pàev làbi tànaval olla. Nàgime veel Armastuse parki, vàga lahe, keskel lausa eroolitine kuju suudlevatest peruulastest.

08/11

tegime giidiga Lima tutvumishommikupooliku. Vanalinn on tâitsa kenasti sâilinud, st. 16 saj koloniaalstiil Eriti vôimas oli muidugi San Francisco katedraal ja selle katakombid. Linna peavâljak kannab Relvade platsi nime ja nagu hiljem selgus, on see kôikjal niimoodi, nagu omal ajal Lenini vâljak, mille jârgi hea kesklinna âra tunda. Sôitsime ringi ka villade, st kohalikke rikkurite linnaosas, enamus uhkeid maju suurte tarade ja okastraatide taga. Lima kliima on veidi niru, alati palju udu, kusjuures vihma praktiliselt ei saja. See kajastub ka inimestes, meie kohalik giid oli ysnagi mossis olemisega. Reisisaatja-giid Ricardo, kes tuli mâgedest, oli hoopis pâikeselisem.

Limas oli ka hâsti suur, kyllap maa suurim, kâsitôôturg, kust leidus, mida iganes. Seal olla ka Ecco kingavabrik, kahjuks (vôi ônneks) pyhapâeval suletud. Muidu oleks ju ostutuhinasse sattunud ja jârgmise ostuna oleks pidanud lisakohvri omandama.

9/11

Tàna alustame tegelikku tutvumist Peruuga. Lennukiaknast nàgime Amasonase jòge, mis on kohutavalt looklev, tôeline maduuss. Huvitav kyll, miks loodus on ta selliseks teinud, oleks vòinud ju rahulikult ja pikalt voolata tuhandeid  kilomeetreid nagu Emajògi ilma suuremate kurvide ja kààndudeta…
Laamavillast kampsuneid ja peruu mytse on metsikult paju ja vàga ilusaid, tahaks kohe kòiki neid osta, aga kuna ees on veel 17 pàeva, siis katsun oma ostukirge veidi taltsutada, kuigi Didier andis pahaaimamatult mulle pooled vahetatud solidest (kohalik raha).
Margotile pidin siiski ostma roosa lukuga laamavillast jaki, kuidagi teisiti ei saanud!

09/11

juba kolmas pâev Peruus. Eile saime kôvasti elamusi, eriti minusugusele vanurile. Kóigepealt on meie buss mingi minivarinat, kus peamiselt haudume nagu sardiinid. Edasi lâksime vaatama Ballestase saartele linde ja igatsugu mereelukaid, kes meid tylpinult kaljudelt vaatasid. Siin elab ka vâga palju kormoraane, kelle kakat hooliklat kogutakse ja mis on kallihinnaline vâetis, gueno. Seda myyakse isegi vâljamaale. Inimesed, kes seda tôôd teevad, peavad kyll olema imelised : pâike kôrvetab vôi ookean tuuletab, linnud kakavad pâhe, sina aga muudki kraabi kaljudelt kallist kraami..

Vaikne ookean ei olnud hommikul just vága rahulik, paadike kiigutas kóvasti ja mytsid olekid lennanud 7 tuule poole, kylm oli ka. Tagasi randa jôudes ootas meid palavus. Edasi lâks yha hullemaks. Sóitsime lâbi kôrbe, siis istusin pahaaimamatult mingisse kôrbeautosse nimega buggy, mis viis meid hullult kihutades kórgustest oaasi vaatama, oli ilus kyll, aga sinikatest ei ráági yldse enda ihul. Tunne oli nagu Ameerika mágede karusellil, kuhu ma ei ole juba oma 600 aastat jalga tóstnud. Kyllap páike oli mu meeled segi ajanud, vahepeal oli kyll selline tunne, et láhen jalgsi tagasi.
Edasi jârgnes óhusóít, taas minilennukiga, et imetleda Nasca salapáraseid joonistusi ; oli ikka áge kyll, kuigi Didier’l hakkas halb. Mina, nagu vana óhuhunt, talusin ilma suurema vaevata : vasaks tiib maapinnaga ristasendis, siis parem tiib samamoodi. Kohe meenus, et paar aastat tagasi oli yks prantsuse reisigrupp vastu kaljut puruks kukkunud. Meil láks paremini, saime isegi óhulennu tunnistused.

Miks kyll ja kuidas kunagi inimesed need hiiglaslikud joonistused tegid, on ôieti teadmata. Ise nad ju neid sellistena ei nâinud, arvatakse, et ôhtune vari peegeldas neid taevasse, nii et saadi aru, mis kujundiga tegemist. Kyll oli seal selgelt âratuntavaid ahve, koolibrisid, linde, isegi yks viipav astronaut jne rââkimata lihtsalt pikkadest vagudest. Nasca hôimud elasid u 200-600 m.a.j, kas need joonistused olid pyhendatud vee-jumalustele vôi tegemist hoopis astronoomilise kalendriga, on praegu veel saladus. Igatahes mingi tâhendus peab neil joontel ja joonistel olema.

10/11

Eile làks kirjutamisega kiireks, lisan niipalju, et kòik pâevased vintsutused ja teravad elamused korvas òhtune aperitiiv, mille nimi Pisco sour(sauer) ja mis koosneb kohalikust alkoholist (puskari sugulane, nii 45 kraadine) ja laimimahlast, mida eelnevalt vahustatakse munavalgega! Tulemus vòrratu, hakkan seda kodus iga pàev meisterdama.
Toidust niipalju, et siin on 300 sorti kartuleid! No ei vòinud midagi mònusamat vàlja mòelda, seda pakutakse igas variandis kastmetega jne. Eile oli lòunaks nt. kartuli ja juurviljadega tàidetud avokaado, kalalisi ja mereande on ka palju. Aga magustoitu nad ei sòò, keegi ei tee puuviljasalatit, vaid hoopis pressitud mahlu, mis on tòesti nàmmad. Yldse myyakse laimi nt. juurviljapoodides, puuviljapoed on eraldi.

Kanatoite on ka palju ja pole ka ime, sadade km pikkuselt kaunil Vaikse ookeani rannal on kanafarmid, ei mingeid turiste peesitamas.

Eile alustasime piinarikkast sòitu màgedesse, mis kestis jube kaua, oli vaja làbida ju 600 km. Nyyd oleme ligi 3000 m kòrgusel Arequipas. Peavalust ei pààsenud ja pole ka ime, meie buss on ju kohutavalt umbne, vist aklimatiseeritakse meid hòreda òhuga juba ette, ootab ju ees yle 4000 m kòrgusi. Bussi konditsioneer on aken lahti, aken kinni.
Màed on siin hàmmastavad. Sòitsime u 400 km piki rannikut Pan America teed: alustuseks liivadyynid, kòrgeim 2000 m. Sealkandis nàgime ka liivatormi, mis mattis tee enda alla, vaja làks lume-, òigemini kyll liivalabidat. Siis tulevad kaljused màed, mònikymmend km edasi punased màed, seejârel hallid, siis tòeline kuumaastik ja ootamatult kaktustega kaetud mâgi, justkui oleks keegi neid sinna istutanud, vist inkade jumal seda tegigi. Inkadest niipalju, et enne neid oli palju kultuure nagu nascad, kes tegid ajaviiteks hiiglaslikud joonistused màgedele ja kòrbesse, mida lennukist vaatasime. Inkad olla olnud vàga sòjakad ja allutasid teised rahvad enda alla, nii et kui hispaanlased 16 saj keskel tulid, siis aitasid teised rahvad neid inkade vastu ja niimoodi siis saigi kogu Peruu hispaanlastele.

Màgedesse tagasi: vahepeal nàgime tohutuid lòhesid nii màgedes kui maapinnal, maavàringute tagajàrjed, viimane oli 2007 ja Pisco linn, kus me ka òòbisime, sai kòvasti kannatada.

Vahelduseks âkki oliivisalud ; oliivid on siin maitsvad, isegi mina proovisin neid ròòmuga.
Ja siis keset kòrbet ilmub jògi ja selle kaldal taas sadu km riisipòlde, kusjuures kohalikud sòòvad Hiina riisi, enda oma làheb ekspordiks. Nagu kohvigi, mis on siin kohalikele kallis (korralik ekskpresso 1 eur!) ja sedagi saab  ainult headest kohvikutest/restodest. Hommikusòògiks pakutakse lahustavat.

Tegime ka peatuse ookeani rannal, et klôpsida paar postkaardipilti. Kòik tormasid muidugi jalgupidi vette, nii paar meetrikest ja keerasid nàod kaamerate poole, aga siis tuli laine, see 9 ja kastis meid enam vàhem tagumikuni màrjaks. Vesi on kylm ja tuul tugev, nii et pole imestada kui ainult kanad rannamònusid naudivad.

Vâike peatus oli Chauchillas, kus on eelkolumbia surnuaed oma u 1000 aastaste muumiataga. Kôik maeti looteasendis, nii nagu elu algab. Osadel muumiatel olid pead piklikud (tehti tahtlikult), see olla erilisuse tunnus. Maeti riiete ja esemetega. Juukseid poistel ei lôigatud, need punuti patsidesse.

Mâgiteele jâi ka vâga emotsionaalne autojuhtide kabel, kus kôik peatuvad ning kyynla syytavad. Sealkandis on ikka vâga palju avariisid, paljud kurvad fotod olid kabelis selle tunnistajateks.

11/11

Tàna on meil veidi rahulikum pàev, tutvume Arequipaga, ehk sòòme siinset delikatessi meriseapraadi ja pàeva teine pool on vaba, siis saab asuda pòhitegevuse juurde, st shopping.

Pea kàib veidi ringi, ometi ei saanud eile isegi piscot proovitud, vist ikka màed nàitavad oma vòimu, et kui oled ikka madalalt maalt, siis àra kòrgustesse kipu. Nu pagadi, kohe làheb vòitluseks, kiire lahustuv kohv ja teele. ôòsel ja praegu ka (kl. 6.45 hommikul) on tàitsa jahe, pàeva peale pidavat soojenema.

Arequipa on ilus valge koloniaalstiilis linn oma fantastilise katedraali ja Santa Catalina kloostriga, mis praegugi veel osaliselt tegutseb. Varem elasid seal ainult rikastest peredest nunnad, kellel oli kaasas hulk teenijaid, kes kôik ette-taha âra tegid. Huvitav, kuidas need neiud oma aja kuluma said, piibliuurimine ja kâsitöö ei tâida ju kôiki pâevi.

Kesklinnas on paar jalakâijate kvartalit-ostukeskust, kus muuhulgas myydi juba jôulukraami.

Yanahuara kynkalt avanes kaunis vaade linnale ja kolmele vulkaanile, yks on veel tegev ja kes teab, millal tuleb tal tahtmine tuhka pursata. Arequipa elanikud on uhked oma linnale, Limat peavad nad mingiks uduseks ja koledaks kylaks. Siin on tôesti mônus temperatuur, aeg-ajalt sajab ja seega on linn ka kaunilt roheline ning tâis kôiksuguseid vârvilisi lilli-puid-pôôsaid.

Hullult palju on seal taksosid, hind neljale 4 solesit ! 1 eur=4 solesit. Tâitsa uskumatu, kuidas  taksojuhid kyll sellega âra elavad ? Kuna seal on yksjagu libataksosid, kes turistinimesi röövivad, siis kontrollivad politseid tihti taksosid. Meie oma ka, vôeti kôikide kodune- ja hotelliaadress, et siis teab, kus kadunud isik elab.

Siin maitsesime ka meriseapraadi. No ei ytles,et sellest kujunes mu meelisroog. Vaene loomake on taldrikule justkui labidaga laiaks löödud, kôik jâsemed laiali ja peagi otsas. Liha oli vâhe, pealt kattis paks frityyrikord, mida just sööma ei kippunud. Aga ôhtul seevastu maitsesin  vâhisuppi, mis oli kyll vôrratu, aga siinses môistes kallis ka, tervelt 25 solesit.Vâhid kasvavd siinsamas linna kylje all olevas jôes. Kinoad (Lôuna-Ameerika teravili) panevad nad ka igale poole, isegi supi sisse, mis on peamiselt juurviljadest vôi paremal juhul paari kanatykiga ja see on ka vâga hea môte. Kavatsen kodus ka oma suppe niimoodi paksendada ja maitsestada.

12/11

12.11 oli meil loodusloo pàev. Alustasime sòitu mâgedesse, lòpuks jòudsime 4900m Bussist vàljudes olid jalad nagu makaronid ja kehakaal paistis olevat lisanduvat kordades. Pea kàis ringi ja liikuda vòis ainult aeglaselt, aga mina seda ju ei oska ja tulemuseks oligi 2 x hapnikumaski, sest pilt kippus eest àra libisema.Aga loodusloost. Mâgedes tutvusime kohaliku faunaga, kelleks on peamiselt laamad, alpakad ja vigognid. Viimased elavad vabas looduses ja kohalikud karjused pyyavad neid aeg ajalt pygamiseks kinni. Nende vill ongi kòige vààrtuslikum ja loomad on ise ka vàga elegantsed, tòelised superstaarid, tulevad kaamerate ette end nàitama ja puha. Laamavill on kòige tavalisem. Laamasid ja alpakasid syyakse ka, liha on tàitsa maitsev. Kohalikud muidugi teenivad raha nendega turistide ees, rahvariided seljas ja laama vòi alpaka kòie otsas, pilt maksab 1 sol.
Et mâgedes ellu jààda, lutsisime kokalehti, neid pidi vòtma 3, siis pàikesele nàitama ja kokku keerama ja seejàrel pòske.  Peale selle pidi mòtlema kolmele kohalikule elemendile ja loomale, st. maaalune ehk madu, maapealne ehk puuma ja taevane ehk kondor. Aga maitse on veidi jama, selline kibekas. Peale sai siis joodud maitvat energiajooki, mis on tòesti hea.
Siis nàgime veel yhte jànese ja orava sugulast, muidu jànes, aga orava saba. On siin alles elukaid ! Hilisemad uuringud nâitasid, et eestikeeli on selle olevuse nimi villakhiir.
Hotell oli meil seekord selline naljakas, kaljurynka otsas ja 500 tekiga, pàeval oli ju soe, aga u kl.18.30 paiku làks kylmaks, nii et 2 kampsunit olid hàdavajalikud. Tubadesse toodi ôhtul isegi soojaveekotid.
Internet on ka màgedesse ilmunud 2006 aastast ja igas indiaanikylas on see olemas. Enne polnud neil isegi mitte tavatelefoni.
Õhtul làksime kuumaveebasseini, 38 kraadi. Tegemist looduslike allikatega, mis on u 10 basseini kinni pyytud, vapustav elamus 3500 m kòrgusel. Ega suurt kroolida saa, kohe tuleb vàsimus, aga hea energialaksu sai kyll. Hiljem muidugi selgus, et hindasin taas oma vôimeid yle. Tegime veidi kiiremat kôndi, et oma kylasse jôuda ning taas hakkas minestus peale tulema. Hea, et neil hapnikuballonid kohe kâepârast on. Korra ma ka kôhatasin pahaaimamatult, kohe kahtlustati, et kas mul mitte seagripp pole ! Inimesed on seal vâga sôbralikud. Mind, kui « raskelt haiget», tuldi isegi poole öö peal vaatama, et kas ikka abi ei vaja.

13/11

pâeva vòiks nimetada kondori lennuks. Kl 6 alustasime sòitu ja kl.8 olime làbinud jubeda aukliku màgitee, kusjuures màed on siin taas erinevad, tàis òitsvaid kaktusi. Kevad ikkagi.
Colca kanjoni kohal alustad siis u kl.8 paiku kondorid oma lendu, vaimustavalt majesteetlik. Nad planeerivad nagu minilennukid. Kohal oli ka paar kotkast, kest tundusid kondorite kòrval varblastena. Hommikul pàikese tòusuga kasutavad nad àra sooje òhuvoole, et siis neil ennast kanda lasta u 1000 m kòrgusel. Ega see ilu kaua kesta, juba 9 paiku olid kondorid endale peatuspaiga leidnud. Paar gruppi saabus veidi hiljem ja nad saidki kondori lendu nâha vaid postkaartidelt.
Tegime ka aklimatiseerimisjalutuskàigu Colca  kanjoni kaldal (pole òige sòna, aga màlu on veidi aeglane 3800 m kòrgusel), vòimas vaatepilt!
Edasi sòitsime Puno poole, pikk tee làbi màgede vihmasajus. Parem oli mitte kursistikku vaadata, vahepeal tundus kyll, et bussiratas rippus tyhjalt selle kohal, eriti kui buss ristus kihutava rekkaautoga. Neid seal kuristikus oli ikka yksjagu palju.

Tâna làhme Titicaca jàrvele ja saartel olevatesse indiaanikyladesse, kus ka òòbime kohalikus peres. Titikaka on peaaegu sama suur kui Balti meri ja asub 3500 m merepinnast.

14/11

oli meil siis Ttikaka paev. Eelmises kirjas ma liidaldasin selle suurusega, hapnikuvaese aju synnitis. Teglikult on jàrv u Soome lahe suurune ehk siis 8560m2 ja sygavs u 260 m. Ta on maailma ainuke laevatatav jârv nii kôrgel merepinnast ja nimi tàhendab titi- puuma ( olla ka selle looma kujuline, hea fantaasia korral vòib see ju nii olla) ja kaka hall vòi kivi ketsua keeles. Osaliselt on ta ka Boliivia territooriumil, kuigi paljudel Peruu kaartidel on nad jàrve ainult enda alale pannud, vist vanade inkade suurusehullustus lòòb valja.
Prantsuse mereuurija Coustou arvas, et leiab jàrvepòhjast inkade kulla, aga leidis hoopis elavad eelajaloolised hiidkonnad, kellel on antennid peas.
Kòigepealt maabusime yhele Urose saartest, neid on u 25. Seal elavad urose hòimud kes 16 saj. pògenesid inkade eest ja tegid endale sòna otses mòttes hòljuvad saared. St aluspind koosneb u meetripaksusest rookihist, mida pidevalt pealt tàidetakse, pòhi aga màdaneb vaikselt àra. Saar on ankurdatud jàmedate kòitega jàrve pòhja. Kes ei viitsi enam teistega koos elada, vòib enda saaretyki àra lòigata ja ennast mujale ankurdada.
Saarel on muidgi kòik roost, elamishytid,pood,kool jne. Elankuid kannavad rahvaròivaid ja tegelevad peamiselt kàsitòò ja kalastamisega.
Praegu tuleb muidugi peamine sissetulek turismist. Meid pandi ka kohalikesse riitesse ja muidugi pidime nende kraami ostma, mis oli kallim kui mujal. Aga kummaline on tòesti, et keegi 21 saj veel niimoodi elab. Vôi tulevad nad saartele ainult turistde jaoks ja ôhtuks minnakse Puno kodudesse ?
Meil on giidiks yks kohalik noormees, kes on kodustanud kondori, kaheaastane beebi, tiivasirutusega 2 m. Tàiskasvanud linnul on see u 4 m. Nyyd sai òieti aru selle linnu suurusest ja majesteetlikkusest.

Edasi viis meid mootropaat Amantani saarele, mis on vàhem turistlik kui teised. Saar on roheline, tàis terrasse lausa màetipuni vàlja, kusjuures tòòd teevad siin nagu Kihnus ainult naised. Nàgime isegi yhte naist-hobust, kes vedas atra! Peaaegu pàikese loojangul töötas veel yks teine naine pòllul, laps lidus niisama ringi ja mees juhatas toolilt tegevust. Majutusime oma peresse, meil làks hàsti, saime kohaliku kvartali pààliku maja, mis tàhendas, et meil oli pàikeseenergiaga saadud elekter ja wc, kraanikauss ja tualettipott, vett kyll kogu aeg ei tulnud, selleks on pang kòrval. Tavaline asi siin maal. Tuba oli yksjagu suur : kaks voodit triibuliste muhukirjadega tekki vooditel, 2 tooli ja hiljem toodi ka sòògilaud meile, aga ei mingit soojustust. Ei saa aru, kuidas nad seal elavad, vahepeal pidi òhtul ikka peaaegu 0 kraadi olema ja meiegi ajal langes temperatuur vist kuhugi 5 kraadi ringi, ònneks oli magamiseks mul isikulik 36 kraadine Ddier nimeline ahi+mitu sooja tekki.

Uksed on jube madalad, isegi mina lòin paar korda pea àra. Syya tehakse puukoldes, òiget pliiti ei ole ja köögipòrand on mullast, isegi vett soojendatakse koldes. Aga pererahvas, mitu pòlvkonda samas, on sòbralik, lahkudes saime lillepàrjad kaela.
Siis alustasime teed màetippu, ainult 300 m nagu Munamàgi, aga oh, kui raske see tòus oli! Vahepeal tahtsin pooleli jàtta, aga kohale jòudes tasus vaade àra kòik pingutused. Niisiis, olin esimest korda elus tòusnud oma isiklike jalakestega 4160 m kòrgusele. Aega kulus u tund, allatulek làks kiiremini. Yhelt poolt paistis Boliivia, teiselt Kordijleeride lumised tipud ja lugematud saared. Vaimustav! Tegime 3 tiiru ymber saarel oleva moodustise: 1 tervise jaoks, teine armastus, kolmas raha. Lisasime veel neljada- tòò. Olen kindel, et tagasi koju jòudes ootab mind hullult turiste! Ja siis làksime “baari”kus meile valmistati puukoldes maitsev kakao, kyll soojendas hàsti kòhtu ja sòrmi!

Kylas olid mòned vàikepoed ja baarid, hàsti algelised muidugi.
Toit oli lihtne, aga kostutav, peamiselt meeldis mulle munia tee , kohalikud lòhnavad heinad, mida kuivades ka kyttena kasutatakse. Jòin kohe mitu kruusi ja tulemuseks kiire kâik tualetti kohe mitme pâeva jooksul. Pidavat hâsti magu ja soolestikku puhastama. Why not !

Kypresse kasvab siin ka hâsti palju, need lôhnavad mônusalt. Puud olla sisse toodud mujalt, kahjuks pidavat nad kôik vee âra tarbima, nii et teised liigid suurt kasvada ei saagi.

Jàrgmiseks jòudsime Taquile saarele, mis oli hàsti turistlik ja kus oli ka kodumajutus. Kummaline on seal see, et kàstitòod teevad mehed ja kuna neid on rohkem kui naisi, siis kannavad nad kòik peas peruu mytse (kohalikel kòigil peas igal pool, kaitseb kylma ja pàikese eest), kusjuures abielus olevatel on punasekirjaline, aga vallalistel valge- punane myts. Myts tuleb meestel ise kududa ja see peab olema vettpidav, pruut kontrollib selle kòigepealt jàrele! Kui vett ei pea, pole poisil kannatust, et tihedat kudet teha ja meheks ei kòlba. Niisugused karmid kombed seal!

Sel saarel sattusime ootamatult yhe jôuluvanamaalt (tôesti Rovaniemi lâhedalt) soomlase peale, kes oli vist kokalaksu all, sest ta rââkis nii kôva hââlega, et kogu saar sai osa ta eluloost ja tegevusest (kes muidugi keelele pihta sai) Ta saatjaks oli peruulane-muusik, kes oli aastaid Soomes esinenud ja paiskis soomet nagu muiste. Prantsust oskas ta ka kenasti, sest vahepeal teenis raha Alpides suusaôpetajana. On alles mitmekylgseid inimesi siin maailmas !
Sealgi pidime maètippu ronima, aga pàrast eilselt oli see kàkitegu, pealegi sòime yhes restos vàga head Titikaka forelli, tòeliselt mahlane ja maitsev. 600 kividest moodustet trepiastet alla laevasadamasse oli naljamàng. Sadamat kui sellist tegelt pole, lihsalt mingi suvaline randumiskoht. Jàrv oli tagasiteel vahus ja kòigutas kòvasti, meie paadil oli ka mingi rike, nii et kapten ronis vahepeal trymmi seda parandama. Laevuke siis hulpis omasoodu Puno poole, kus ootas vihmasadu ja jahedus.

Homme lahkume siis altiplanolt- kòrgplatoolt ja òhtuks jòuame Cuscosse- inkade pyhasse pealinna ja maailma nabasse, nagu nad seda ise kutsusid.

Niipalju veel, et kuna oleme lòunapoolkeral, siis làheb ka vesi kraanist alla teises suunas kui koduses Euroopas. Hàsti naljakas!

16/11

oli meil pikk sòidupàev PUNO CUSCO, aga peatustega làks see ysna kiiresti.
Paralleelselt autoteega oli raudtee, siin on rongid jube aeglased, nii et kahe linna vaheliseks sòiduks kulub 10 tundi!
Alustasime oma teekonda làbi altiplano. Vàga pònev kogemus, tàielik tasandik màgede vahel, viimased on kôrged, isegi lumega kaetud ja ligi 6000 m-sed. Meie kòige kòrgem tipp oli 4400 m, kaunis vaade ja suveniiride myyjad ; et nad viitsivad ka nii kôrgele ronida! Màejalamid on rohelised, kòiksugu kariloomad sòòvad seal:lehmad, lambad, laamad ja alpakad. Màed  taas tàis terrasse, st pòllumaid. Kuna siin on vulkaaniline pind (siinsed vulkaanid plahvatavad ja katavad kòik tuhaga, laavat nad ei vàlja ei aja), siis kòik kasvab hàsti ja saaki koristatakse 3x aastas. Aastaaegu siin ka òieti pole, peaaegu alati pàike, st on vihmaperiood, mis algab dets ja kuiv periood màrtsist, aprillist alates.

Nàgime vàga pônevat taime, puud, mis òitseb yks kord 100 aasta jooksul ja kasvab u 5 m kòrguseks, nimi Puya raymondi. Meie paraku òisi ei nàinud ja 100 aastat ei jaksa ka oodata (ei  teagi, millal see ôige aeg on)

Nii kui màekuru yletasime, muutus loodus tàiesti: hàsti palju rohelust, eukalyptipuid, mis lòhnavad vaimustavalt.
Esimene peatus oli yhes Pukara arheoloogilises muuseumis, kust oli leide u 400 a e.m.a, st esimesed altiplano tsivilisatsioonid. Seal ohverdati maa-alustele jumalatele ehk maole, punane kalju olla tekkinud laamaverest, mida preestrid ohverdasid. Muuseumis oli mitmeid kivikujusid preestritest, nad olid muide tàtoveeritud ja kàes ilmtingimata nuga, mis vajalik ohverdustoiminguks.
Jàrgmine peatus oli seotud juba inkadega, yhe esimese imperaatori Viracoccha suveresidents (14 saj keskpaik) Praegu on seal kyll varemed, mida restaureeritakse, aga tohutu vòimas ehitus oli see kyll omal ajal. Inkade impeerium oli hiigelsuur, nad vallutasid maid Peruust kuni Tsiili ja Argentiinani u 1.7 miljonit m2 kuulus neile. Neil oli karm sòjavàeline kord ja osvad ehitajad, teid tegid nad u 30 tuhat km, kusjuures ainult màgedes, mere ààrde nad millegipàrast ei làinud. Tôelised Lôuna-Ameerika roomlased ! Kummaline on aga see, et ratast veeremina nad ei tundnud, oli kyll kàsikivikujuline mitmeteks tòòdeks.Kui nad vallutasid mingeid alasid, siis saadeti kohalikud elanikud teistesse regioonidesse, nii et Stalin ei mòelnud midagi uut vàlja. Kokku oli neil 13 imperaatorit ja kui hispaanlane Pizzarro (neid oli vàhe)saabus inkade maale, siis abistasid allutatud rahvad neid ja nii langeski inkade tohutu impeerium 1533. Muuseas nimi gringo, mida Ladina Ameerikas kasutatakse valgete kohta tuleb hispaanlastest, kes kandsid rohelist univormi ja iglise keeles òeldi green goes.
Vàike peatus oli veel Andahuaylillas kirikus, mida kutsutakse Andide Sixtuse kabeliks, kus on vaimustavad freskod 17 saj, nt teekond pòrgusse, mis on lilleline ja lihtne ning paradiisi, mis on kaetud okastega ja muu ebameeldivaga.
ôhtuks saabusime siis inkade pyhasse pealinna, mis on tànapàeval kogu Ameerika arheoloogia keskpunt.
Keskus on tòesti kaunis, eriti òhtul, kui ymberrigi olevad màed on valgustatud (majade tuled), pàris màetipus helendab Kristuse kuju. Vàga muljetavaldav.
Tàna siis asume avastama Cuscot. Sellest siis edaspidi. Cusco on 3300 m kôrgusel, aga meie oleme ju palju kòrgemaga harjunud.

17/11

Tàna oli meil siis Cusco linna pàev, 3 suurt inkade màlestusmàrki, templit ja kindlust. Praegu pole mul kava kàepàrast, seepàrast ei oska yhtegi nime meenutada, yks oli igatahes midagi sexy womani moodi(meie lustakas giid Ricardo leiutis)

(Hiljem vaatasin nime yle, see on Sacsayhuman (kôlab kyll veidi eelpool mainituga)

Teiste kohtade nimed olid Tambomachay, Puka Pukara, Kenko.
Kokkuvòtvalt vòib òelda, et osavad olid nad kyll, mòtlesid vàlja kanalistsiooni, vee edasi saatmise, (roomlastel olid aquaductid kyll juba 1500 aastat varem olemas, aga inkad elasid ju kaugel ja Euroopaga kontaktid tulid alles konkistatoridega. Ameerikas olid nad tòesti vàga nutikad), aretasid taimi (olla yle 3000 kartulisordi ja 80 kinuasorti ; maisisorte oli ka hirmus palju ja seda kasutati ka riitusteks). Veoloomi neil ei olnud, olid ainult kaamelilaadsed elukad nagu laamad jne. Hobused, lehmad, lambad tulid koos eurooplastega.
Paleede, kindluste ehitamisel olid nad ka vàga osavad, hiiglaslikud kiviplokid tahuti vàlja ja paigutati nagu legod yksteise otsa ja sisse, kusjuures pragusid tôesti ei ole ja ehitised on pidanud vastu siiani, st et nad vòtsid arvesse ka maavàringud. Pàikesetempli inkade ehitus pidas vastu maavâringule, samas juurde ehitatud hispaanlaste kirik, lagunes àra. Peamiselt olid neil elementideks, stiiliks trapetsikujulised avaused (kuhu pandi kas toitu, esemeid vòi ka muumiaid) ja pyramiidsed.
Kulda, hòbedat oli metsikult nii enda kaunistamiseks kui ka ehitusteks. Meelde jài, et “vanni”vee said nad soojaks niimoodi, et kuldlehed pandi suure kivianuma tagaseina vastu pàikest, kus see siis soojenes nii palju kui vaja.
Kummalisel kombel kandsid nad suht lyhikesi riideid, nii mehed kui naised.
U 15 aastani pidid noored poisid òppima igatsugu asju, nii vòitluskunste, pòlluharimist, kâsitööd jne. Kui nad olid sooritanud “kypsuskatsed”, siis pandi nad 2 aastaks mòne tydrukuga koos elama ja kui kòik hàsti sujus, siis peeti pulmad, mis kestsid terve kuu.
Kirja nad ei tulndud, aga sònumeid edastati vàrviliste kootud nòòride abil, mille nimeks kipu. Tânapàeval ei oskavat òieti keegi neid tekste dechifreerida, olla siiski mingi 80 a vanapapi ja yks jaapanlane, kelle vanust ei avalikustatud.

Tegime tiiru ka turul, vàga vàrvikas ja kirju. Seal myyakse absoluutselt kôike, eriti lahedad on mahlaletid, kust saab osta igasuguseid vahvaid puu- ja juurvilja segusid. Puuvilju ju kasutataksegi siin ainult mahladeks, puuviljasalatit ei sòo siin keegi (nad ei tea, mis on hea!) Kartuleid on oma paarkymmend erinevat sorti, vàga populaarne on dehydraliseeritud kartul, mis on poole vàiksem originaalist, hàsti kerge ja niimood lihtne transportida, pàrast tuleb ainult vette panna ja kohe ongi òige kartul olemas. Maitsesime seda ka yhes restos, ausalt öeldes, pole just kôige hôrgutavam.

Lilli oli ka hullult palju ja peamiselt kasutatakse neid mitmete riituste tarbeks, ka pidude puhul.
Turul peab olema vàga ettevaatlik, seal tegutsevad eriti osavad taskuvargad. Isegi yks politseinik tuli meile ytlema, et oleksime tâhelepanelikud.Siis on muidugi kòiksugu maitsetaimi ja riidekraami jne, nagu ikka turul. Juuste on siin vàhe, liha kyll, aga  selle vàljapanekut vaadates hakkad vàgisi taimetoitlaseks.
Homme lahkume Cuscost, tutvume nn. inkade teega ja òhtuks jòuame Machu Picchu jalamile, mida asume vallutama neljapâeval. Kindlasti on see reisi kòrghetk.

Reedeks oleme tagasi Cuscos ja laup hommikul sòidab pòhiosa grupist Jevroopasse, meie aga koos 4 kaaslasega Amasoonase vihmametsadesse ja dzunglisse, kus ootab meid taas kòva sporditegemine, 4 tundi rànnakuid pàevas jne. Siin màgedes oleme oma punaste vereliblede arvu kòvasti tòstmud ja igal pàeval on olnud ronimist kyll treppidest, kyll màekynkaid `pidi, nii et dzungel on lausa mònu, pealegi on seal soe. Cuscos nimelt làheb ikka òhtuks tàitsa jahedaks ja niiskus poeb kontidesse.

18/11

oli meil taas vàga pònev pàev. Hommikul alustasime sòitu Pisaci orgu, mis on inkade pyha org, seal voolab jògi, mille nime ei suuda meenutada (yldse on siin naljakas komme, et sama jòe nimi muutub mingite km pàrast). Yhesònaga laskusime 2500 m kòrgusele. Kuna òòsel sadas vihma, siis olid pilved veel madalad, poole màe kòrgusel, aga tipud sàrasid juba pàikese kàes. Vaated olid taas hingematvad, siin pole isegi see sôna ylepakutud. Org on vàga viljakas, seal kasvatatakse peamiselt tuhadeid sorte maise. Taamal inkade jàrjekordne asundus tàis terrasse, oma 700 m kòrgusse. Terrassidel kasvas kartul ja kinoa. Tànu terrassidele kindlustati màgi ja kui olid yleujutused valgus vesi kenasti kòikjale laili ja ei tekkinud màevaringuid. Ja samas piisas niimoodi vett ka kuivaks ajaks. Nutikad need inkad!
Edasi tuli nagu ikka tavaprogramm: kòva ronimine, turnimine ebatasastel ja ebayhtlastel treppidel, vahepeal all korralik kuristik ja ei mingeid piirdeid. Vaev tasus enda taas: kòigepealt vaatasime inkade kunagist surnuaeda, st. nichid, mis oli rajatud pystloodis kaljule, sealt olla leitud u 10 tuhat hauda, mònedest ka muumiad, kusjuures kaks neist riieteta. Ilmselt tegemist inkade printsessidega, kellel olid seljas kallid ròivad. Inkadele pandi ju hauda kaasa maine vara. Miks inkad yldse elasid màgedes, oleksid ju vòinud olla kenasti mererannas. Aga màed pakkusid kaitset vaenlaste eest ja nii oldi pàikesele làhemal. Yldse oli neile oluline duaalsus; pàike-kuu, pàike-maa, maa –taevas, vihm-pâike jne.
Muidugi oli ka selles kindluses pàikesetempel ja kalender, ohverdamise koht jne. Pàikesetempli seinad olid kaldus sissepoole, maavàringu ohu puhul. Seda kohta armastavad tànapàeval esoteerikud, et koos mediteerida ja nii oma vaimu puhastada.

Kylamajade katustel, mis meie teele jàid, olid alati 2 hàrga, rist ja vàike amfora. See olla vana peruulaste komme, enne hispaanlasi pandi maja katusele laama. Hàrg (laama) on tòò ja seega leiva symbol ja see kompositisoon toob majale ònnistust. Amforas olid ohvriannid.
Yks kummaline ja julm komme on tànapàeva peruulastel hàrja ja kondori vòitlus, hàrg oleks vihatud hispaanlane, kellele kondor(peruulame)  kallale tungib. Selleks, et kondor seda teeks joodetakse talle veini! Vaene lind!

Edasi tegime vahepeatuse Pisaci kàsitöö turul, sealt vòib kyll osta mistahes kraami alates peruu mytsidest ja lòpetades hòbeehete- esemetega.

Lòunat sòime me seekord vàga kaunis lilleaias, tòeliselt vaimustav buffet, nt. mitmesugused kartulivormid, tâidetud paprikad, alpakaliha hiidubadega, kana mustikakastmes ja kui maitsev kohvikook veel! Igatahes sai kòht metsikult taìs ja òhtul mahus sinna lisaks ainult klaasike veini.
Kiirelt vaatasime yhe jàrjekordse kindluse Ollantaytambo ja turnisime treppidel ja siis oligi aeg istuda sinisesse rongi, mis viis meid Aquas Calientesi linna(kylla), et jàrgmise pàeva varahommikul alustada “palverànnakut” Machu Picchule. Rong oli lahe, panoraamaknad ka laes, et saaksime ikka pòhajalikult màgesid uurida. Meile pakuti isegi vâìkest einet, mis kyll enam kuidagi sisse ei mahtunud, aga jàrgmisel pàeval MP-l kulus see marjaks àra. Vaated rongiaknast olid taas kirjeldamatult kaunid, tòeline postkaart. Meid saatis kogu teekonna jooksul piimachokolaadikarva jôgi, alguses suht rahulik, aga mida rohkem me orgu laskusime, seda kàrestikulisemaks muutus jòevool. Samuti loodus: alguses paljad ja veidi hirmutavad maèd, kaljud ; edasi làks taimestik yha lopsakamaks ja rikkalikumaks, hakkasime jòudma dzunglisse. Nàe, esimene papagoi juba! Okstel rippusid justkui kaunistused, haralised kaktused, tegelikult on see parasiit nagu liaan, bromeelia.

Sòidame mòòda mònest jòge yletavast rippsillast, millele kyll kòndima minna ei julgeks; aeg-ajalt mòni kehvake talumaja aia ja koduloomade-lindudega. Mida kyll inimesed selles kandis teevad?

Meie rongike kohtub teise rongiga, vedurijuhid vahetavd omavahel paar sòna ja siis jàtkub sòit edasi. MP saabki minna ainult rongiga ja kòik vajalik Aguas Calientese linna tuuakse ka rongiga. Seda linna polnud varem olemaski, aga kui avastati MP 1911 (tegelt juba 19 saj lòpus yhe prantslase ja sakslase poolt, kes selle kyll kaardistasid, aga ei kirjutanud teaduslikke artikleid, st ei patenteerinud), siis tekkis ka linn. Muidugi pole seal peale hotellide ja sòògikohtade ning suveniirikaupluste mitte midagi ja hinnad on siin ka ysna kallid.
MP-l pidi igal aastal kàima u miljon turisti, meeletu arv nii vàikses asunduse kohta. Meil vedas, sest hooaeg hakkab lòppema, vihmaperiood on saabumas ja seega ka turistide arv kahanemas.

Muljed MP on muidugi vapustavad. Koigepealt sinna sòit minibussiga, pystloodis mâkke yles. Tee on kitsas, all jube kuristik ja siis tuleb veel vastu teine buss. Saime siiski eluga yles, edasi jàrsk tòus treppidest oma isiklikel jalgadel ja ta ongi meie eest! Inkade pea 500 aastat  peidus, kadunud kyla rohelusse uppunud màgede keskel, taustaks jàrsk Wainabicchu màgi, kuhu mòned hulljulged yles ronivad(meie grupist ka nooremad ja olevat olnud ikka jube kyll, tòeline pystsein kahepoolse “liiklusega”. )Aastasadade jooksul oli see kyla dzungisse kasvanud ja mòned talupojad kasutasid kunagisi terrasse oma pòllumaaks.Tànu neile see juhuslikult ka leiti.

Ei hakka pikalt MP rààkima, sest selle kohta leiab palju teavet. Niipalju vahest, et algul arvati, et tegemist oli neitsite kylaga surnuaiast leitud luude pòhjal, hiljem siiki avastati, et meeste ja naisteluid oli enam vâhem pooleks.
Muidugi on siin oma pàikestempel (taas esoteerikute lemmikkoht) ja peaaegu tàiesti sàilinud astronoomilne pàikesekell, lisaks kondori tempel, rikaste elumajad, teenijate majakesed jne. Omal ajal olla seal elanud u 600-800 inimest, nii et tàitsa korralik kyla, mis jàeti hispaanlaste saabudes maha. Kuhu elanikud làksid, pole teada.
Majades elavad praegu paàsukused, nii armas!
Taas oli turnimist kòvasti, ònneks oleme saanud eelnevate pàevade jooksul kòva treeningu, nii et saime ikka nautida ja imetleda seda vaimustavat kohta.

Tagasi Cuscosse sòitsime kohutavalt aeglase rongia , 4h, sòit tagasi 3600 m kòrgusele. Kuna rong ronib mâkke, siis peab ta aeg-ajalt tagurpidi sôitma.

Kuidagi tyhi ja nukker tunne on, MP on “vallutatud” ja muud justkui enam ei tahagi nàha.

26/11

Oleme nyyd tagasi kodus, sajab kylma vihma, tuul vile ja vinge. Termiline chokk taas tagatud pârast 24-tunnist lennusôitu. Teisipâevast kolmapâeva ôhtuni tegime 4 tôusu ja 4 maandumist, rekord senises elus. Lôpuks oli juba ykskôik, kas lennuks tôuseb vôi maabub.

Kuna meie ôkokylas dzunglis ei olnud isegi elektrit, internetist rââkimata, siis ei saanud ka viimseid muljeid saata. Teen seda nyyd tagantjârgi nostalgiliselt lâbi akna vihmasadu vaadates ja sooja troopikavihma meenutades.

Niisiis  21/11 Cusco.

Hommikul tegime viimse retke inkade maale, seekord tutvusime nende pôllunduse ja sordiaretusega. Morays ootasid meid yllatavalt suured ringikujulised terrassid nagu roomlaste amfiteater, seal siis kasvatati mikrokliimas erinevaid sorte maisi, ube, kartuleid ja kôiksugu teravilju.

Edasi lâksime vaatma Maras soolavâlju. Need asuvad orus ja kui mâekynkalt vaadata, siis on kogu org valge. Soola on sealt korjatud (valmistatud) juba eelajaloolistest aegadest tânapâevani. Sealt voolab lâbi soe allikas, mis on soolane ja millest on moodustatud ristkylikukujulised soolajârved. Tânapâeval tegelevad soola korjamisega lapsed ja naised, vaesekesed, nad olla paljajalu ja nende kâed ja jalad olevat tâiesti katki.

Cusco eeslinnas Chincherost astusime lâbi suurepâraste freskode ja kuldse (kaetud tôesti kuldlehtedega) altariga kirikust, mis on ehitatud kunagise inkade templi kohale. Kirik oli tyypilne hispaania ylekyllastunud  barokk, Neitsi, Kristus ja muud pyhakud kenasti ja uhkelt riides. Sealkandis on ka traditsiooniks, et inimesed kingivad Neitsile riideid, nii vaesed kui nad ka pole, ja aeg-ajalt siis neid vahetatakse nagu Barbi-nukul! Juuksed olid ka kôikidel pyhakujudel tôelised, samuti inimeste kingitud, mida siis aeg-ajalt pestakse ka kammitakse. Hâmmastas ka Kristuse elusuuruses kuju klaaskirstus, ymberringi ohtralt elavaid lilli.

Lagi oli puust ning kaunilt lillemustritega dekoreeritud.

Lôunat sôime vist linna parimas restoranis, toidu kujundus tadrikul meenutas taas kord inkade ehitusstiili:pyramidaalne ja trapetsikujuline.

Pealelôuna vaba aja kasutasime Moodsa kunsti muuseumi kylastamiseks, tâitsa huvitav.Meelde jâi Garcia-nimeline kunstnik, kes kasutas palju ymarvorme ja kurve,  inimeste kâed-jalad olid ebaproportsionaalselt suured, vâga omapârane. Veel oli seal yks hâsti lahe naivist, kes maalis “seeriapilte”, nt. Minu elulugu, Arsti juures jne.

Õhtul korraldas reisifirma meile uhke buffet ôhtusôôgi, mis oli yllatus, sest kavas seda kirjas polnud. Sealt ei puudunud ka Peruu muusikaansambid ja “indiaanlased-inkad”. Pâris lustaks ôhtu igatahes, kus me sii ka tânasime oma toredat ja vaimukat ning paljude teadmistega giidi Ricardot. Otse loomulikult lauldi turistidele Kondori lendu, meie vaene giid pidi taas kord kôrvad kinni katma, nii tydinud on ta sellest viisist, aga vâljamaalased on ônnelikud âratundmisrôômus.

Nyyd tuli pakkida taas kohvrid ja asuda teele lôuna poole dzunglisse, Amazonase vihmametsa.

21-24/11 Kui varahommikul, nii kl.7 paiku Cuscost lahkusime, oli veel lumi maas, tahaks ôelda. Tegelikult oli ysna jahe nagu ikka mâgedes ja jope ning soe kampsun tundisid vâga mônusad. Tunnike lennusôitu ja olimegi hoopis teistsuguses Peruus, meid vôttis vastu tôeline niiske troopiline kuumus ja kôrgustki ainult 200 m yle merepinna.Tundus nagu oleksime end riietega sauna unustanud. Puoerto Maldonaldos, mis on oma 100 tuhande elanikuga linn, tuli meile vastu minibuss, et viia kahanenud 4-pâine reisiseltskond edasi. Linn ise on tôeline kyla:pooleldi valmis madalad majad, siin-seal nigelad poekesed ja tôôkojad. Turg oli siiski yllatavalt suur, sealt astusime lâbi viimasel pâeval, et osta veidi kohalikke ja supermaitsvaid puuvilju. Linna kioskites neid kusagil ei myyda, sealt leiab rohkem krôpse ja maiustusi.

Buss viis meid Madre de Dios jôe âârde, mille yletasime paadiga. See on ka ainuke yhendus kahe kalda vahel, jôgi ise on porikarva ja oma paarsada meetrit lai. Kunagi pidavat ehitatama ka sild, mingid blokid olid juba jôkke asetatud. Kohalikele laevnikele on see muidugi tâielik katastroof, nii kaotavad nad oma senise sissetuleku.

Edasi jâtkus meie tee piki tulevast, praegu ehitusjârgus olevat tolmust Puerto Maldonaldo-Brasiila (sinna on u 250 km) teed. Vahepeal oli tee yhesuunaline, meid edasi lubav roheline silt teatas SIGA. Pâris lustakas eestlastele.

Umbes pool tundi loksumist ja me keerasimegi dzungli kitsale rajale. 6 km kannatusi auklikul ja kohati porisel teel (vihmaperiood oli juba alannud) ja jôudsimegi oma uude peatuspaika Logde Bello Horizonte. Tegemist oli tôelise ôkolaagriga, mis koosnes umbes 15 majakesest, igayhes 2 “korterit”+ u 30-kohaga campingumajast. Kôiki maju katsid palmilehtedest valmistatud katused, majad ise olid lihtsad laudehitised ymbritsetud metallist sââsevôrkudega. Elektrit tootis dynamo ja seda anti kl.17-22, ei mingit konditsioneeri, isegi ventilaatoreid polnud. Aknad koosnesid puuribidest ja need olid vastakuti, et tekiks mingi tuuletômbus. Meie maja oli tôeline luksus: peale kahe hâdavajaliku sââsevôrguga kaetud voodi ja lihtsa riiuli, oli seal ka pesemisruum kylma duchi (soojaga polekski midagi teha olnud; vâljas oli nagunii kogu aeg 100°, ôôsel u 25°), kraanikausi ja veega wc. Majakese ees oli hâsti lahe vôrkkiige ja lauakesega terass, kust sai jâlgida kaunist troopilist loodust ja lindude “rândeid”. Majad seisid puuplokkidel, kyllap vihmavee ja madude kaitseks. Vett koguti laagri keskel olevasse suurde reservuaari. Keset laagrit oli sôôkla ja kôôk, kus valmistati iga pâev vâga maitsvaid kohalikust toorainest toite. Personal koosnes u 15 inimesest, osa giide, kokki jne, kes tegid vabal ajal kôiki tôid. Lisaks sellele vâike puhkekompleks baariga, kuhu me suundusime tavaliselt pârast pâikeseloojangut kella 18 paiku. Siis môllasid juba sââsed ja majade terrassidel polnud kuigi mônus olla.Samas olid ka vôrkkiiged, kus sai niisama lebotada ja nt. naabriga juttu vesta. Baari ôlle vôi muud joogi jârele vôis siseneda igal ajal (puhastatud joogivett saime tasuta sôôklast), baarmani kohalolek polnud oluline, suur jââkapp oli avatud, oma joogid mârkis igayks tahvile ja maksis siis viimasel pâeval. Baarman oskas igatahes teha vâga maitsaid kokteile, meie nautisime muidugi sellekandi hôrgutist Pisco sour’di.

Lilled ning ôitsvad pôôsaid kaunistasid kenasti ymbrust.

500 m dzungliteed mâest alla, sai nautida basseini, see koosnes loomulikest allikatest ning oli tôeliselt kosutav nii ihule kui hingele.

Selliseid laagreid olla sealkandis 27, meie oma kôige vâiksem.

Sââsed on seal muidugi jubedad, nad ilmuvad u kl.17 paiku, osa on vâikesi, peaagu nâhtamatuid, teised suured nagu kârbsed ja nôelavad ette hoiatamata. Hoolimata igasugustest tôrjevahenditest, kattusin ma vesivillidega, mis olid suured nagu sôrmeotsad ning sygelisid hullult ning paisusid nagu koogid ahjus. Ei teagi, kas kunagi enam nahk taastub.

Telefoniyhendust ega telekat siin ei ole, hâdavajaduse korral kasutatakse raadiosidet. Baaris vôis vaadata vanu vidosid.

Esimesel pâeval, st. laup. ei teinud me suurt midagi, aklimatiseerumine oli hâdavajalik. Pârast kosutavat lôunat tegime siiski vâikese harjutava dzungliretke tutvumaks pônevate puude, taimede ja loomadega (suuremalt jaolt ahvid, muud elukad pigem jâlisid meid).

Pyhapâeval kl.4 hommikul algas siis tôeline avastusretk. Ega sel ajal enam suurt magada saanudki, loodus alustab kl.5 oma kontserti. Kôigepealt igatsugu siristavad sirtsud, siis sâutsuvad linnud, kriiskavad papagoid, kôik, kes lahkuvad oma ôôbimiskohtadest ja naudivad veel varahommikusi kôrvatava pâikeseta hetki. ôhtul kella 17 paiku toimub sama protsess vastupidises suunas, ôhus on ârevust, linnud otsivad ôôbimispaiku-puid. Pârast seda saabub vaikus, mône aja pârast kostuvad aga teised hââled, mets- ja muude ôôloomade karjed. Meie laagripaika olla “kylastanud” aeg- ajalt isegi pantrid ja maod, ahvid on igapâevane nâhtud. Madusid nâgime ônneks ainult baaris piiritusepurkides.

Niisiis pârast bussisôitu saabusime taas juba tuttava jôe âârde, et suunduda paadiga papagoide kaljut vaatama. Sinna nad kogunevad sadade kaupa varahommikul nokkimaks savikaljut. Paraku oli eelmisel ôôsel kôvasti sadanud, papagoid maabusid kyll puudele, aga kaljule nokkima nad ei lâinudki. Pârast tulutut hiirvaikset ootamist asusime ise oma hommikueine kallale. Meie giidil Leol oli kôik hâdavajalik kaasas: termosega soe vesi, lahustuv kohv, teepakid, vôileivad ja isegi prisked pannkoogid. Oli see vist elu yks romantilisemaid hommikusôôke paadis troopîlise metsa keskel jôel.

Seejârel “purjetasime” yhte looodusparki: kôigepealt 3 km metsarada, kus taas tutvusime igasuguste pônevate puude-pôôsastega, nt. kôndivad palmid, mille juured kasvavad otse tyvest u meetrikôrguselt ja juurduvad siis seal, kus neile meeldib. Paar korda nâgime erinevaid ahvilisi ja hâsti vârvikaid liblikaid, eriti lahedad on hiidsuured siniliblikad, kes meid pidevalt saatsid. Edasi taas paadisôit jârvel vaatlemaks erinevaid linde, osa neist on hâsti kirjud. Jârve pindala on ysna suur, aga sygavust palju pole, nii et Leol piisas yhest môlast paadi liigutamiseks. Seal oli ka nutriate pesitsuspaik, loomi ennast me ei nâinud. Korra mulistas kôvasti paadi all; Leo ytles, et see olla anakonda, nii 10 meetrine. Hea, et tal ei tulnud ideed meie paadikest lâhemalt silmitseda.

Lôunat sôime taas jôel: banaanilehtede sugulastesse keeratud kana-kanamuna-juurviljade riisivormi. See olla selle kandi lemmiktoit suvisel pôôripâeval ehk siis detsembris! Igatahes oli see vâga maitsev ning soe suutâis.

Esmaspâeval kui olime juba uute klimaatiliste tingimustega harjunud, lâksime tôelisele dzungliretkele kl.7 hommikul kui pâike veel hullult ei kytnud.Teekonna pikkuseks 6 km ysna raskesti ja kohati porist rada.ônneks kulges suurem osa teest troopikametsa all, hiigalaslikud puulehed moodustavd tôelise katuse, mis ei lase lâbi ei pâikest ega vihma. Viimast kogesime eelmisel pâeval: hoolimata tugevast sajust ei saanudki suurt mârjaks, ainult vâga niiske on, riided ei kuiva isegi pâevaga âra. Pârast pingutavat rânnakut (lilled, kirjud liblikad, seened, nt lôhnav roosa kôrvaseen jne) saabusime yhte farmi, kus kylaelanikud elavad kooperatiivides. Igal perel on dzunglist vôidetud (tehakse alepôletust ja raiet) nii u 80 ha maad, kus kasvatatakse banaane, papaiasid, sidruneid, apelsiine, pipart, chillit ja jumal teab veel mida. Tundub, et kui kepi ôhtul maase pistad, siis hommikuks on seal mingid viljad kasvamas. Loodus on siin yldse imeline, jôel nâgime mitmeid langenud puuronte, millele olid kasvanud uued taimed. Bromeeliakaktused, siin parasriidid, meil ilusad potililled, nâitasid oma kauneid vârve.

Talus mângsid kaks vâikest last (umbes aastane poiss ja kolmene tydruk) omamoodi suures aedikus meriseapuuri kohal. Viimased olid kindlasti sôômiseks mitte iluloomadeks. Vâga praktiline lahendus, niimoodi said vanemad rahulikult oma tôid teha, ema pesi nt. jôe ââres pesu, isa oli vist kusagil pôlluavarustes.

Meie edasine teekond kulges vaikuses piki Loboyoci jôge, et mitte ehmatada kaimaneid, krokodille. Seegi jôgi on madal, môlast edasiliikumiseks pârivoolu piisab.Poolteist kaimanit siiski nâgime, esimese pead ja teise silmi. Ei saanudki ôieti aru, kas tegemist oli puurondi vôi elusolendiga, igatahes mingi liikukumatu ese jôekaldal lebas, mida meie giid kaimaniks nimetas. Aeg-ajalt jâi meie paadike jôes lebavale puurondile kinni.( osa puid on siin kyll jâmedad, aga seest peaaegu ôônsad, nii et tugevam tuul murrab nad hôlpsasti maha. Teised puud on taas kôvad nagu marmor ja neist tehakse parketti, treppe ning môôblit.) Korra kâis ka kôvem raksatus, millele jârgnes tugev bensiinihais. Kartsime juba, et vastuvooolu tagasisôiduks kulub pool pâeva. Nii hull lugu siiki polnud, Leo sai umbes kymne tuuri jârel paadimootori kâima ja tagasisôit lâks kiirelt ja myrinaga, paar korda panime kyll vastu kallast, aga milleks siis môla on!  Kui môni pahaaimamatu kaiman ja veel vee ââres lôsutas, siis kadus ka kyll nyyd vâlgukiirusel kaugemale.

Randusime samas talus, pâike oli juba kôrgel kui alustasime 6 km tagasiteed. See oli tôeliselt raske. Higi pyhkida polnud mingit môtet, seda voolas nagu pangest igast poorist, silmadest, juustest jne. Ei olnud kohe mingit tahtmist linde, liblikaid ja puid vaadata. Ainult kuldne sitasitikas suutis korraks meie tâhelepanu köita. Poolteist tundi kangelaslikke pingutusi (kusjuures osa “varikatuseta” teed lâks ylesmâge) saabusime pooloimetult oma laagripaika. Kylm duch ja ôlu (mida ma tavaliselt kohe yldse ei armasta) olid maailma parimad.

Ei teagi, kas oli raskem tôusta kôrgustesse hôreda ôhuga mâgedes vôi matkata kuumas troopikametsas.

Pârast kosutavat lôunat tahtsime viimast korda basseinimônusid nautida, aga kahjuks rikkus tihe, piitsutav troopikavihm selle geniaalse plaani âra. Siin on kôik suur ja vôimas: kui sajab, siis nagu kapast, kui kasvab, siis kymneid meetreid pikkust ja laiust-lopsakust, kui kôrvetab, siis nagu ahjus, kui sââsk hammustab, siis ikka nii et prisked punased punnid taga…

Vihmaga kaasnes kyll vârskem ja veidi jahedam ôhk (nii 26°) ja mônusad tuulepuhangud.

Kuna basseini ei saanudki enam minna, siis hakkasime kohvreid pakkima ja vaatasime kurbusega viimast korda troopilist metsa ning ôhtul lindude “rândeid”.

Kokkuvôtvalt ytleksin, et Peruu on vâga, vâga pônev ja mitmekylgne maa: loodus on âârmiselt vaheldusrikas, ajalugu kôitev ja meile kyllaltki tundmatu. Samas nôuab selle maa avastamine head fyysilist vormi. Mitte ykski teine koht, kus oleme kâinud (ja neid pole just vâhe) pole olnud nii pingutav, ent need tasuvad end kuhjaga end âra. Kohe homme, mitte ka kuu pârast, sinna just tagasi minna ei tahaks, ent aasta pârast ehk siiski…kui ainult poleks maailmas nii palju kâimata ja endal avastamata kohti!

3 kommentaari

  • Maarja Lainevoog kommenteeris

    Väga tore blogi ning muidugi väga põneva ajalooga alast.

  • Siiri kommenteeris

    Ühesõnaga, kui tahan kaalust alla saada, siis reis Peruusse oleks mitte soovitav, vaid lausa kohustuslik 😀

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Hästi kaasahaarav jutt oli, endale eriti need Lõuna-Ameerika riigid ei sümpatiseeri (pole ise käinud, ei tea millest ilma jäänud olen), kuid sinu blogi oli huvitav lugeda 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga