Peruu, Nauta – Viva La Selva! 3

Mida teha õhtul džunglis, kui elektrit ei ole, igavus tikub kimbutama ja kogu puskar on juba ära joodud? Võiks püüda kinni mõne anakonda, näiteks. Iguaane võib ka püüda, aga see pole enam huvitav, kui seda iga päev saab teha ja pealegi ei kujuta need rohusööjad endast mingit ohtu ega paku seega ka piisavalt pinget. Aga mida teha anakondaga siis, kui ta on kinni püütud ja linna turule ei viitsi või ei saa temaga minna? Õue tünni võib panna, mõneks päevaks või nädalaks, las elab seal. Või siis panna ta kanuusse ja kimada sellega läbi kõik naabrid ja rahvale niisama nalja pärast (või väikese joogi eest) näidata. Selle ja paljude teiste meelelahutustega tegelevad külaelanikud Amazonase lisajõgede ja väikeste järvesoppide ääres džunglis. Aga Agu Sihvka ütleks nüüd, et peame taas alustama algusest.

Alguses organiseerib Gary meile 4-päevase matka metsa, kus neil on oma „lodge” st paar putkat metsas, kus saab ööbida. Esialgu ei oota me sellest kuigi palju, kuna ikka ja jälle veetakse turiste kuskile vaevalt džungli servale, näidatakse paari ämblikku, viiakse vaatama indiaanlaste tantsu (kes ekstra selleks otstarbeks on heintest seelikutesse ja peaehetesse riietunud) ja me ei eelda eriti, et meie reis võiks olla midagi muud. Saab ka teha mitmenädalasi matku jalgsi läbi džungli ja ise endale toitu küttides veel tsivilisatsioonist üsna rikkumata hõimude juurde, aga see on meie jaoks liiga kulukas ja aeganõudev ettevõtmine, seega usaldame Garyt ja laseme tal oma äranägemise järgi meile veidi lähemat „metsaelu” tutvustada. Igasugune ootuste puudumine on väga meeldiv selles mõttes, et sel juhul on palju suurem tõenäosus igal sammul positiivselt üllatuda. Gary üllatab meid sellega, et on tõepoolest suurepärane giid, ise tegelikult keset metsikut loodust üles kasvanud ja tunneb ümbruskonda, taimi-loomi ning kohalikku elu nagu oma viit sõrme.

Iquitosest välja viib üks maismaatee, mis on 115 km pikk ja lõpeb järgmises ning ühtlasi ka sadade kilomeetrite kaupa ainsas linnas nimega Nauta. Linnaks on teda küll palju nimetada, aga kohalikus mõistes ta seda siiski on. Sealt edasi on võimalik liigelda vaid mööda vett. Nautast sõidame paadiga 2 tundi sügavamale metsa ja ühtlasi läbime ka punkti, kus kohtuvad Peruu kolm kõige suuremat jõge, lisaks Amazonasele veel Rio Ucayali ja Rio Maranon. Liigume mööda kitsamaid harujõgesid metsa. Meie ööbisimiskohast ca poole tunni paadisõidu kaugusel asub küla, kus Gary tunneb pea kõiki inimesi ning selles külas veedame palju meeldjäävaid hetki, ühtlasi saame ka lugematul hulgal kasulikke ja niisama erakordseid teadmisi maailma elust ja asjadest.  Mõned kaootlised näited.

Laiskloom on nii laisk seetõttu, et ta sööb ainult ühe konkreetse puu lehti ja ei midagi muud, antud puu lehed aga on oma toimelt sarnased alkoholile ning halvavad liigutusi. Seega on laiskloom tegelikult nii laisk seetõttu, et ta on terve elu alkoholijoobes. Külas peab üks perekond laiskloomi omal kodus lemmikloomana, mitte küll just selle mõttega, aga nad päästsid kord ühe pesakonna poegi kindlast surmast kui kotkas oli nende ema toiduks tarvitanud ja hiljem ei ole antud loomad enam nõustunud metsa tagasi minema. Kohalikud poisid on püüdnud neid ka kapsatoidule ahvatleda, kuid laisikud ei ole oma joovastava taime kapsa vastu välja vahetamisest huvitatud.

Dzunglis ei kasva ilmselt ühtegi puud ega taime, mida ei oleks võimalik mingil moel sisse juua, sisse suitsetada või mõnel muul moel endale hallutsinatsioonide tekitamiseks tarvitada ja inimesed on kõigi nende kasutusvõimalustega vägagi kursis. Shamanism on levinud ja au sees ja sagedastel visiitidel shamaani juurde saab neid taimi ühiselt manustada.

Külades ajavad mehed suhkruroost puskarit, mida saab kasutada ka lähteainena paljude muude jookide ja kokteilide valmistamisel. Kõige kuulsam vägijook on „seitsmemahlamögin”, tegelikult küll seitsme puukoore jook ehk hispaania keeli nimega „Siete Raices”. Selle valmistamiseks korjatakse metsast seitsme erineva puu koort, leotatakse neid koori ca pool aastat selles puskaris ja valmis ta ongi.

Lisaks kasvab Iquitoses ja selle ümbruses teatud palmiliik, mis kannab maitsvaid ja toitvaid vilju. Mõned aastad tagasi olevat uuringute käigus avastatud, et antud puuviljad sisaldavad 70% naissuguhormoone ja kohalike meeste arvates on kindlasti just selle puuvilja söömine peamine põhjus, miks Iquitoses on nii palju homosid.  Nimelt olevat Iquitoses terve Peruu kohta kõige suurem homode konsentratsioon. Peale selle info ilmsikstulekut ei võta ükski endast lugupidav ja machomeelne meesterahvas antud puuvilja suu sissegi.

Kohalikud külaelanikud armastavad püüda metsast madusid ja lõigata neil päid otsast (mida suurem madu ja suurem pea, seda parem), kuna iidsete uskumuste kohaselt tuleb see pea ära kuivatada ning panna oma majapidamises seinale või kuskile mujale aukohale, sest nii saab pea omanik endale mao tarkuse, jõu ja energia.

Ühel õhtul püüavad mehed metsast anakonda ja panevad ta meie ööbimiskoha õuel vedelevasse suurde tünni. Öösel laseb anakonda tünnist jalga ja öösel pimedas valel ajal õue pissile minemine oleks ilmselt suur suur viga.

Meie metsasoleku ajale langeb ühtlasi ka Brasiilia karneval, mis tegelikult toimub üle kogu Lõuna-Ameerika kõigis riikides ja kõigis paigus. Veedame karnevali algusaja oma džunglikülas koos Gary ja kohalikega pidutsedes. Rahvas joob suhkruroosamakat, ehib kõikvõimalike köögiriistadega küla keskele püsti aetud palmi nagu jõulupuu ja tantsib ennastunustavalt ümber palmi (kohaliku diskomuusika saatel). Lapsed ja ka mõned vanemad inimesed võõpavad peo puhul põõsas kasvavate punaste marjadega oma näod punaseks või teevad sinna maalinguid. Peale paari päeva on enamus jõel paadiga vastu tulevaid inimesi tuttavad, kellele on soe tunne tervituseks noogutada ja lehvitada (või hõisata lolle nalju nagu Gary).

Tee sügavamale vihmametsa

Sid 🙂

Kaiman

Brasiilia karnevali puhul püstitab iga küla omale sellise karnevalipuu…ja iga linn püstitab kohe mitu

Üks pisike puu

Kolmandal džunglipäeva õhtul jäävad Gary ja meie paadipoiss Freddy haigeks: magavad palju, oksendavad ja kannatavad külmavärinate käes. Hoolimata sellest, et nad püüavad seda ravida erinevate taimede, puukoorte ja leotistega, sümptomid süvenevad ja nii tuleb meil järgmisel päeval Iquitosesse tagasi pöörduda, kus poisid lähevad kohalikku haiglasse analüüse andma. Analüüside tulemusena selgub, et neil on haigus nimega dengue fever, mille eestikeelne vaste on mulle teadmata. Tegu on spetsiifilise troopiliste alade palavikuga, mida levitavad sääsed. Tegelikult on iga enne mussooni algust linnas kampaaniad, mille raames peaksid kõik elanikud ennast selle vastu vakstineerima, kuna tegu on üsna tõsise ja vahel ka surmava haigusega, kuid alati leidub neid, kes seda ei tee. Õnneks on õigeaegne ravi enamasti efektiivne, poisid saavad mõned süstid ja on kahe päeva pärast juba jalul. Veedame viimase õhtu Iquitoses kogu kambaga kohalikus kõrtsis, kus poisid ravivad oma tervist lisaks veel ka eelmaninitud seistme puukoore joogiga. Viimane tundub olema üsna tõhus ravim pea kõigi haiguste vastu. Arutame joogiklaasi taga palju tarku maailma asju ja laulame kõva häälega  kaasa kõiki 90ndate lääne diskohitte, mida meile mängitakse.

Plaanime liikuda edasi Tarapotosse, mis on ühenduspunktiks Amazonase ja Peruu Andide vahel. Plaanist kuuldes mainib Gary, et sellest mõnekümne kilomeetri kaugusel asub väike mägilinnakse nimega Lamas, kus elavat teadaolevalt Peruu kõige rumalamad inimesed, kes annavad pidevalt ainest anekdootideks ja rahvafolklooriks. Nende anekdootide põhjal võib eeldada, et tegu on kindlasti tšuktšide mõttekaaslastega ja kuigi meil polnud esialgu plaani Lamasesse minna, otsustame nalja pärast siis ka seda legendaarset linna külastada. Järgmisel päeval jätame Garyga hüvasti ja suundumegi edasi Tarapotosse ning sealt Lamasesse