Pelgulinna poiss lapsepõlve Portugali otsimas

Nüüd hakkan tõepoolest uskuma, et unistustel on kalduvus tõeks saada. Olen lapsepõlvest saadik unistanud Portugali reisida, aga ikka olen seda mõtet maha surunud. Pole olnud võimalust, aega ja enamasti raha ka mitte. Ja nüüd sai siis käidud!

Taustast ka. Minu isa lõpetas Tallinna Merekooli 1937. aastal ning oli enne suurt sõda mehaanik kaubalaeval “Merisaar”. Olgu siinkohal öeldud, et “Merisaar” uputati Saksa lennukite poolt Prantsusmaa rannikul 12. juulil 1940. Selle katastroofi kohta tavatses isa öelda, et “olin paljas nagu püksinööp, aga tulin ikka koju tagasi”. Edasi läks nagu paljude teistega, et vene võimud ütlesid: “Tere tulemast!”… ning pärast seda ootas ees pikem reis. Küll mitte Siberisse, vaid hoopis Kaspia merele arbuuse laevatama – meremees ikkagi! Siis järgnes sundmobilisatsioon Eesti Korpusesse ja sõja lõpul võimalus jõuda uuesti koju, sedakorda siis nõukogude sõdurina.

Isa oli küllap varasemate läbielamuste tõttu üsna kinnine inimene, kuid seda enam olid väärtuslikud kõik tema jutud kaugetest maadest. Meelde on jäänud  mälestused mitmetest Euroopa, USA ja Kanada sadamalinnadest. Aga erilist tunnet, lausa lõhna ja maitset, mletan juttude ajal Portugalist ja Lissabonist. Liigagi hsäti on meeles sadamaelu kirjeldus, üksikud linnapildid ja meenutused tuttava politseniku kodust, kus õhtusel ajal väikesed ja suured madratsid täitsid kogu tillukese korteri põranda. Ja et valuutaks oli tol ajal seep ja sigaretid ning et kivisüsi laeti laeva lossimisel suurtesse korvidesse, mille naised pea peal kandes terminali tassisid.

Sedakorda olen seda maad siis ise näinud. Muidugi polnud kõik sugugi nii, nagu lapsepõlve unistustes ning lõhna ja maitset ei leidnud ma ka üles.

Aga selles ole küll veendunud, et Portugal on üks eriskummaline ja ääretult huvitav Euroopa nurgake. Kõige rohkem meeldisid mulle sealsed inimesed. Nad on väärikad, vaiksed ja rahulikud. Tabava tekstina võib siin-seal kohata ütlemist: “Austage meie vaikust või minge Hispaaniasse!”

Samas ei ole Portugali riik sugugi nii mahajäänud, nagu meile mõnikord tundub. Sellisest teedevõrgust, kiirteedest, sildadest ja estakaadidest võime meie vaid und näha. Lisaks veel kadestamisväärselt toimiv raudtee- ja veetransport.

Küllap kohtumine ookeaniga on eestlase jaoks omaette elamus. See kõrge ja kuri laine hirmutab ujujad tihtilugu rannast ära ning harv pole juhus, kui kümmekond meetrit merest eemale jäetud plätud nilpsab laine jäädavalt endale. Ja kus suur vesi, seal värsked mereannid. Räimeriigi esindajana pean küll tunnistama, et kõigist maitstud mereelukatest olid grillitud sardiinid minu jaoks parimad 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga