Pamiiri maantee 1

12. jaanuari hommikul meie Niva Sarõi-Tašis ei käivitunud. Niva oli ju omal ajal suure nõukogude autotööstuse väike ime, iga peaagronoomi unistus, aga näe looduse vastu ei saa temagi. Külm, neetult külm. Ahmat soojendas autot kell 1 öösel ja proovis siis uuesti kell 4, aga oli juba hilja – auto oli jäisest ilmast kange. Võttis kolm tundi, kuni autojuht Ahmat ja majaperemees leeklambiga masinat soojendasid ja toas akut laadisid.

Sarõi-Taš (Sary-Taš) on viimane suurem küla Kõrgõzstanis enne Tadžikistani piiri. Piirile jääb siit veel 45 km (Hiina piirini idas 78 km). Tegelikult on Kõrgõzstani piirikontroll veel tükike maad lähemal. Seal meie käest altkäemaksu otsesõnu ei küsitud.

Küll püüdsid piirivalvurid ja tollimehed siit- ja sealtpoolt. Et miks meil ei ole kirjalikku reisijate nimekirja ja miks meil ei ole tur-büroo poolt kinnitatud marsruuti ja miks me peast ei tea, kus meie viisa on väljastatud (selgus, et Minskis). Me vastasime viisakalt kõigile küsimustele, käisime vahepeal õues aega parajaks tegemas, aga raha ei pakkunud. Me autojuht Ahmat juba naeris, et kas te aru ei saa, miks nad siin venitavad ja mõttetuid küsimusi esitavad. Muidugi saime aru, aga põhimõtted maksavad ka midagi. Aega läks poolteist tundi, aga tulema saime.

Enne Tadžiki piiripunkti hülgasime põhimõtted, sest mägede päev on lühike ja enne pimedat tuli meil ületada mitu kõrget ja libedat kuru, neist kõrgeim 4655 meetrine. Ütlesime Ahmatile, et kui vaja anna tadžikkidele raha. Oli vaja, väga oli vaja. Kolme erineva kontrollpunkti (piir, toll ja veel mingi, mille nime ei õnnestunudki tuvastada) peale tuli loovutada 600 somi (ca 130 krooni). Piinlik, aga mis teha.

Pamiiri maantee sel lõigul nägime peale meie veel kahte autot – üht abiorganisatsiooni kallist džiipi ja üht kohalikku inaveo autot. Hakkasime vaikselt arutama, mis saab, kui meie Nivaga taas midagi juhtuma peaks. Ei mõelnud seda mõtet lõpuni, väljas oli -25 kraadi ja tohutu tuisk.

Üks väheseid külasid, mis sel teel on, asub Kesk-Aasia kõrgeima järge Karakuli ääres (3914 m üle merepinna). Kuigi meie Niva turtsus ja ägises juba tükk aega, otsustasime ilma pikema peatuseta edasi sõita. Külamehed küll keelitasid meid paigale jääma, aga Ahmet kõpitses mõne minuti kapoti all (nagu ta iga paarikümne km järel teha tavatses) ja kihutasime edasi. Kihutamine tähendas kiirust 30-40 km/tunnis. Akbajtali kurul jõudsime just siis, kui hämarus hkkas pimeduseks muutuma. Ahmat peatas lumisel ja libedal teel ukerdava auto ja ronis ropendades kapoti alla.

Kui oled 4655 meetri kõrgusel, siis lööb juba mõni kiirem samm hinge korralikult kinni. Ometi tegin päris mitu kiiret sammu, et kontrollida, mismoodi laskumine välja hakkab nägema. Ei jätnud eriti head muljet – libe ja käänuline. Ahmat vandus kapotti kinni lüües. Küsisin, kas on ikka hea mõte sellise jukerdava Nivaga siit alla sõita. Vana sohver vaatas mind kurja näoga ja käratas: „Ruttu autosse, kas te ei näe, et pimedaks läheb!“ ja lisas veel vene vanasõna „Ega ma esimest aastat abielus ei ole.“

Tuleb tunnistada, et Ahmat tõi meid kindla käega mägedest alla, küsis meilt vaid ühe peavalutableti. Kella kaheksaks jõudsime Murgabi (3600 m üle merepinna). Nüüd tundsime, et kõigil pead valutavad, vajusime uue majaperemehe Suhrobi poolt pakutud patjadele ja jõime mitu kruusi rohelist teed rohke suhkruga.

Väike probleem oli vaid selles, et Suhrob polnud külalisi oodanud ja tare oli neetult külm. Öö hakul näitas kraadiklaas õues -35 kraadi. Tüdrukud hakkasid me magamistoas alles ahju kütma. Meie arutasime sel ajal Ahmatiga, mis oleks saanud, kui Niva oleks tõesti kusagil ilmtühjal väljal seisma jäänud. „Siis oleksime jumalat palunud ja hakanud autokumme põletama,“ vastas Ahmat stoilise rahuga teed lürpides. Vaatasin Helena poole, kelle vene keel pole kõige parem. Ta sai seekord jutust aru.

1 KOMMENTAAR

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Vaat see on tõeline seiklus nivaga läbi külma ja tuisu…au Ahmatile, et teid ikka elusa ja tervena sealt läbi tõi 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga