Ootamine 7

Mägitee Pandži jõe ääres

Sellist ööd ei ole mu elus vist varem olnud. Ootasin oma reisikaaslasi, kes olid bussiga teel Dušanbe lennujaamast Horogi. Tee on pikk ca 730 km ja võtab praegusel aastaajal 14-18 tundi. Olen seda trassi nüüd kolm korda sõitnud ja iga kord väikest pelgu tundnud, sest mägiteed on kohati päris kitsukesed, vee poolt ära uhutud või kive täis kantud, kohati kihutavad Hiinasse suunduvad rekkajuhid kui meeletud. Kui olin täna oma last ja teisi 22 tundi oodanud, oli sest ootamisest saanud äng ja paanika.

Air Balticu lennuk mu kaaslastega (Kaido ja Põim Kama, Alex ja Eno-Martin Lotman, Jaanus Mikk, Silver Meikar ja mu tütar Helena) saabus Tadžikistani pealinna õigeaegselt (mis pole Balticu pulul viimasel ajal üleliia tavaline) – 5. augusti varahommikul. Olin ise paar päeva varem käinud Dušanbe autobaasi juures, kust jeebid ja minibussid üle maa laiali sõidavad, ja kaubelnud me seltskonnale ühe korraliku Toyota väikebussi. Sohver Gulmahmat pidi eestlased varavalges lennujaamast peale võtma ja Horogi tooma. Igaüks pidi maksma 200 somonit. Ütles, et sõidab mööda lõunapoolset teed, mis on küll natuke pikem, aga veidi paremas korras kui põhjapoolne lühem tee. Lõunatee kulgeb läbi Kulobi ja pikalt piki Afganistani piiri. Türgi teeehitajad on teda mõnes kohas natuke kõpitsenud, 54 km on saanud päris ilusa uue asfaldi. Aga enamus on ikkagi äärmiselt kehvas seisus. Mitmel pool tee ääres nägin kuristikku kihutanud autode vrakke (kahes kohas ka kodusõja aegseid tankivrakke), Lonely Planet hoiatab, et mõnel pool on tee lähedased alad veel mineeritud.

Kl 6, tund pärast lennuki maandumist, sain  Kaidolt teate, et autojuht kaupleb raha juurde või ütleb, et muidu laob bussi triiki  kohalikke täis. Seletasin Kaidole veel kord, kuidas ma täpselt kokku leppisin ja lõpuks saavutati siiski mingi kompromiss ning läks sõiduks.

Piirijõgi Pandž ja külal Afganistani poolel

Mõni tund hiljem vahetasin tütrega sõnumi, kus ta teatas, et nad liiguvad, aga pole veel Pandži jõeni jõudnud (mäletas seda Alfanistani-Tadžikistani piirijõge eelmisest reisist). See oli meie viimane ühendus, sest rohkem ma neid mobiiliga kätte ei saanud, aga arvestasin, et tegelikult on trassil levi vähestes kohtades. Gulmahmat oli mulle lubanud, et u kl 20 on nad Horogis. Neid ei olnud. Telefonid ei vastanud. Jäin kl 22 paiku korraks magama. Ärkasin südaööl lootuses, et kuulsin sisenevate sõprade hääli. Aga ei midagi. Läksin külalismaja õuele – ilus tähistaevas, orus kihutas Gunti jõgi tohutu hooga Pandži jõe poole. Istusin ja ootasin. Mõne aja pärast tuli majaperemees ka õue vett viskama. Küsisin, mis ta arvab, kas buss ei peaks juba kohal olema. Ta küsis, mis bussiga tegu, kuuldes, et Toyota, ütles, et jah, võiks kohal olla küll, et oleks UAZ, siis jõuaksid nad ehk umbes kella ühe-kahe ajal öösel.

Peremees soovis head ootamist ja läks magama. Suigatasingi veel korraks pärast seda kui olin rahustuseks kaks punnsuutäit viina võtnud. Mõtlesin selle neetud tee peale, mis mägijõgede ja kuristike kohal keerutas. Nägin poolunes hapraid sildu ja vajuvaid autosid.

Kell 3:30 ei saanud ma enam üksi oma murega hakkama ja helistasin meie hobumatka korraldajate Ismailile. Tunnistasin, et olen pisut mures. Unine Ismail ärkas, vaatas kella ja ütles, et on aeg muretsema hakata tõesti. Ütles, et mõtleb hetke, mida teha. Pikk veerandtund üksi ja Ismail helistas tagasi. Ütles, et me ei saa veel midagi teha, sest liiklusmiilitsa number ei vastanud ja piirivalvuritele pole ka nii vara mõtet helistada. Et kui valgeks hakkab minema, siis saab tegutsema hakata, aga “praegu ei saa me teha muud, kui loota ainult jumalale”.

Ismail küsis, kas tahan, et ta tuleb ka minu juurde ja palvetame koos. Tänasin ja hindasin ta ettepanekut. Seda enam, et ismailiidid palvetavad 2 või maksimaalselt kolm korda päevas ja viimane palvus peab olema sooritatud õhtul kl 9ks. Ma ei tea, kas ja kuidas Ismail täna öösel palvetas. Aga mina küll. Külalistemaja aias olevast pisikesest varjualusest sai mu pühapaik ja altar.

kl 4:15 Helena telefon kutsus, aga keegi ei vastanud.

Mõne minuti pärast võeti toru, aga keegi ei rääkinud minuga, kuulsin vaid taustal käredaid meesterahva hääli. Helistasin Ismailile, küsisin, kas on võimalik, et auto on röövitud. “Ei,” vastas Ismail natuke kõhklevalt, “seda küll mitte.” Aga ütles siiski, et nüüd helistab ta oma autojuhile ja nad lähevad linna piirile, kust kõik Dušanbest tulevad autod sisenevad ja hakkavad sohvreid küsitlema.

Olin juba tõsises paanikas, trampsin mööda maja ja karjusin lihtsalt aeg-ajalt “EI!”

Iga paari minuti tagant püüdsin uuesti helistada. LÕPUKS KUULSIN HELENA HÄÄLT! Nad olid 100 km kaugusel ja sõita veel paar tundi.

Kui nad peale 6 kohale jõudsid, selgus siis reisi käik. Minu tellitud autot ja autojuhti ei ilmunud. Tuli mingi vana mees väga vana UAZ bussiga. Mees peatas igas külas, suhtles oma tuttavate-sugulastega, magas ja sõi. Vahepeal läks Jaanus rooli ja püüdis tempot natukenegi üleval hoida. Kokku vältas see sõit siiski üle 24 tunni.

Kui Ismail kl 9 meile järgi tuli, embasime ja tänasime üksteist. Ismailgi oli mõelnud raskematel teelõikudel toimunud avariidele ja muu hulgas sellelegi, et mõne aasta eest oli Afgaani poolelt tulnud rühm terroriste üle ja röövinud ühes autod olnud naisterahvad…

7 kommentaari

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Oi taevas.. see oli jube ootamine.. Aiman mida tundsid 🙁 Kohutav!

  • Marilin kommenteeris

    Oh päris karm…ma ei kujtaks ette..jube ootamine ikka….

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Ootamine, eriti kallite ja armsate inimeste ootamine, ning nende pärast muret tundmine lisaks veel.. see on suur südamevalu ja armutu piin..

  • nele reilson kommenteeris

    ma ei oleks isegi magada saanud 🙁

  • Marilin kommenteeris

    sama siin Nele..Selline ootamine on vist kõige Pikem ja kõige jubedam…

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Kui ma lendasin käega läbi ukseklaasi ja terve õu, kus enne oli valge lumi, seal nüüd erendas punane värv ja kiirabi tuli alles 40min pärast… Mul oli randmele surutud kaks frotee käterätti ja need hakkasid juba verd läbi andma ja valu suurenes.. Vat siis ma mõtlesin, et suren ära.. See ootamine oli meeletu.. Hirm suurendab ooteaega veelgi. Hirm lähedaste pärast on samasugune piin.. Kohati ehk hullemgi kui iseenda pärast.

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    ja see autojuht ei andnudki näole ennast? on mees, ma ütlen. :S

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga