Olgii – Koš-Agatš 5

Pärast urianhailaste naadami külastamist, hakkame linnast välja sõitma. Põhimõtteliselt saaks Olgiist lahkuda Ulaanbaatarisse, see sõit võtaks lennukiga aega 3 tundi, bussiga vähemalt 2, veoautoga 3 ööpäeva. Siit saaks kaks korda nädalas lennukiga Almatõsse (igaks juhuks on mul isegi Kasahstani viisa olemas). Mina lähen aga Venemaa poole, Altai Vabariiki, piirini on ca 120 km. Pagana kahju on lahkuda, palju jäi selle unikaalse paiga ilust ja ajaloost veel nägemata (näiteks kivist „türklase“ kuju, mida Kesk-Mongoolias olen näinud, aga mille ilusamad eksemplarid pidid just siin olema). Lisaks algavad siin kolme päeva pärast aimagi 70-aastapäeva pidustused. Seda tralli oleks kindlasti näha tahtnud, aga mis teha, ringiliikuja ülesanne on edasi liikuda.

Enne sõitmahakkamist läheme sööme veel linna nooblimas restoranis 20 krooni eest korralikud praed. Kui kõrvallaua mehed kuulevad, et olen eestlane, tahab kogu restoran mind näha. Kahjuks mitte selle pärast, et ma ise ilus või kuulus oleksin. Aga ma olen Baruto kaasmaale, vaat see on kõva sõna. Ja kui nad siis veel kuulevad, et ma olen Barutoga Tokios kohtunud ja näinud sealsel sumomatšil ka Mongoolia kuulsaid maadlejaid, kasvab austus mu vastu veelgi. 15 minutit kuulsust nauditud, asume teele.

Esimesed 30 km on suurepärane asfalt, aga peale meie ei kasuta seda ted mitte ükski sõiduvahend, paar ratsanikku kappavad vaid eemal mäeküngastel. Siis muutub asfalt tavapäraseks kruusateeks, siiski on näha, et asfaldi panek jätkub, küll mitte üleliia tempokalt, aga siiski. Me pöörame aga peateelt kõrvale ja teeme shortcuti üle mägede. Ühelt kurult avaneb suurepärane vaade Tsagannuuri (Valgejärve) külale, pisikesele veesilmale ja nende taga olevatele lumiste tippudega mägedele. Mägede taga on Venemaa.

Tsagannuuri küla vahele jõudes pilt enam nii ilus ei ole. Võiks isegi öelda, et nii trööstitut paika pole ma Mongoolias (no peale suure kaevanduslinna Erdenet) näinudki. Mahajäetud ja lagunevate majade vahel puhub veel lisaks muule masendusele ülitugev Altai mägede tuul ja kisub tolmu maast lahti ning kannab seda nagu sõge ühest küla servast teise, ühtede mägede juurest teisteni. Küla taga jookseb piiritsooni võrkaed. Aga me peame veel veidi edasi sõitma, piiripunkt asub Ulaanbeišnis (tõlkes „punane maja“), kuhu 2002 ehitati moodne piiriületuspunkt. Venemaa piiripunkt asub Tašantas. Kahte kordonit lahutab 25 km ja 2500 m kõrgune mäekuru, mida mööda jookseb tegelik piir. Ühest piiripunktist teise saamiseks peab olema auto. Seitahmedi autol vastavat luba ei ole. On pühapäev. Veidi vindine Mongoolia veterinaarametnik, kes masinaid kontrollib, ütleb, et vaevalt me täna üle saame ja soovitab võtta võõrastemajakoha. Ise on ta kaotanud oma inspektuuriputka võtme ja taob suure kiviga putka ust lahti. Peagi see ka õnnestub.

Läheme vaatame ühe soovitatud ööbimiskoha üle. Saaks soojas toas, kus 10 voodit, kenasti 4000 tugriku (u 4 USD) eest magada. Üldse on tegu tüüpilise piirikülaga, kus mõnikümmend tare, millest enamiku peal on silt „Hotel“, „Shop“,  “Buudal”, „Magazin“ vms. Lepime Seitahnetiga kokku, et ta aitab mul mõne tunni oodata ja kui ühtegi autot ei tule, sõidab koju tagasi ja mina võtan öömaja. Ootame ta autos tuulisel künkal kaks tundi, sööme šokolaadi ja rääkime maailmast. Seitahnet on käinud Venemaal – Barnaulis ja Moskvas – ning Kasahstanis, tütred õpivad Ulaanbaataris ülikoolis, ta teab maailma hästi. Ta teab, et maailm on palju suurem, kui Bayan-Olgii.

Piiriküla

Venemaa poolt tuleb selle aja jooksul üle piiri 2 sakslasest mootorratturit, Mongoolia poolelt liigub Venemaa suunas kaks autot. Esimene on Mesrsu ja nemad mind (mitu päeva ajamata habe, pesemata pea, katkised teksased) loomulikult pele ei võta. Teine auto, UAZik, on viimaseni rahvast täis tuubitud, sinna lihtsalt ei mahu. Kolmandas masinas peavad inimesed natuke omavahel nõu ja esiistmel istuv väikese kitsehabeme ja lõbusa näoga noorepoolne mees, ilmselgelt kasahh, ütleb mulle, et tuleksin peale. Haaran kiiresti oma seljakoti, telgi, pudeli mongoolia viina, kallistame Seitahmetiga, ja kobin teise auto tagaistmele kahe naise ja ühe mehe kõrvale üle. Jõuame kohe Mongoolia piirile ja näen, et peale mongolist autojuhi on kõigil mu reisikaaslastel Venemaa passid. Kui piiriformaalsused korras, jääbki kuni Vene piirile jõudmiseni aega rääkida, kes on kes. Tegu on Altai Vabariigis elavate kasahhidega, kes käisid üheks päevaks ajutise piiriloaga Mongoolias. Esiistmel istuv kitsehabe on imaam, taga istuvad ema ja tütar ning imaami sõber, kõik nad elavad Koš-Agatšis, mis on veidi üle 50 km piirilt. Suurepärane kokkusattumus. Koš-Agatši olen minagi lootnud saada, sest raamatu järgi minevat sealt kaks korda nädalas bussid Gorno-Altaiskisse. Sõidame edasi räägime Altaist ja Eestist. „Mägi-Altai on teine Šveits,“ kinnitavad kõik autosolijad (kellest keegi pole küll Šveitsis käinud). Kuuldes, et mina olen, paluvad mul pikemalt rääkida, milline see Šveits õigupoolest on. Räägin, et Šveits on muidu ilus, aga seal elavad imelikud inimesed, kes rikastuvad liigkasuvõtmisest. Imaam mõistab mu juttu, muslimid ei tohi kasu saamiseks panka pidada. Esimene positiivne side on loodud.

Imaam Seržan

Kuuldes, et plaanin Koš-Agatšist edasi sõita, ütleb imaam, et ta läheb ka homme pealelõunal Gorno-Altaiskisse ja võib mu ära viia. No suurepärane variant. Uurin ööbimisvõimaluste kohta Koš-Agatšis, mis on raamatu järgi u 5000 elanikuga küla. Mind lubatakse võõrastemajja viia. Võtan välja oma reisiraamatu „Bolšoi Altai“, et sõidu ajal vaadata, mida siinkandis veel teha. Imaami sõber palub luba ka raamatut vaadata. Lehitseb natuke ja hakkab siis naerma, näitab mulle ühte pilti. Ma ei saa esialgu aru, milles asi – mehed palvetavad mošees. Siis selgub, et palvetajate ees istub sama mees, kes praegu auto esiistmel – vabariigi muslimite vaimseid juhte Seržan Mažetkanovitš Svatov.

Kohale jõudes lepin kokku, et kohtume homme hommikupoolikul mošees ja siis vaatame, millal täpselt suure linna poole sõidame. Mongolist autojuht viib mind võõrastemajja. Tegu on tegelikult ühe tarega, mille üht tuba ränduritele välja üüritakse. Toas on neli vedruvoodit, keedukann, plakat poolpalja tüdrukuga ja pisike telekaski. Kolmel voodil on end sisse sättinud kolm mongoli autojuhti, kes siin transiitkaubandust edendavad. Üks küsib kohe alustuseks, kas mul viina on. Igaks juhuks olen ettevaatlik ja ütlen, et ma pole suurem asi viinamees. Mehed mõistavad mind – välismaalased on ju nõrgukesed.

Jätan oma seljakoti meeste valvsa pilgu alla ja lähen oma uue kodukülaga tutvuma.