Olgii kasahhide juures 3

Bayan-Olgii lipp Olgii mošees

Kolme tunniga tõi Aero Mongolia tutikas Fokker mind 1636 km kodule lähemale – Olgiisse. Lendasime üle suure osa Mongoolia Et oli tüüpiline Mongoolia helesinine pilvitu taevas, sai aknast välja vaadates suurepärase ülevaate kogu sest suurest maast – stepp, käänulised jõed, noolsirged teed, helesinised järved, pisikesed aimaagikeskused, erinevat värvi mäed, lõpuks lumiste tippudega mäed. Vahetult enne maandumist hakkas lennuk metsikult loperdama ja hüppama, nii et kolmandik reisijaist (välismaalased) kiljusid. „See on tavaline Altai tuul,“ rahustas mu kõrval istuv kasahhitar Saule mind vene keeles. „Meil on kogu aeg tugev tuul, see puhub suvel laiali mägede liiva ja talvel lund,“ rääkis ta. Saule on põnev naisterahvas. Ta on sündinud Olgiis, pärast keskkooli läks Ulaanbaatarisse, kus õppis lastearstiks. 9 aastat tagasi leidis Jeesuse. Ja nüüd valutab südant oma rahva pärast, kes „on muslimid ja ei tea Jeesusest, meie päästjast, midagi“. Ühesõnaga on ta üks neist kümnetest tuhandetest, kui mitte juba sadadest tuhandetest Mongoolia elanikest, kes  on lasknud end kaasa kutsuda ameerika, korea ja euroopa misjonäridest, kes viimased paar aastakümmet Mongoolias tegutsenud. „Ma olen uhke oma kasahhi rahvuse üle ja islami kultuuri üle, aga pühendan end oma rahva päästmisele,“ kinnitas Saule natuke segaselt. Tema esivanemad tulid Altaisse üle 100 aasta tagasi Hiinast. Saule on nõuka ajal korra ka Kasahstanis käinud, „aga seal oli liiga tugev sotsialism, meil oli siis natuke teistmoodi sotsialism Mongoolias“. Mongoolia kasahhid elavad tema meelest palju vanamoodsamat elu, ka keele on veidi teistsugune, pole nii vene keele moodi läinud nagu Kasahstani kasahhidel. Ta, viie lapse ema, on spetsiaalselt varem pensionile läinud, et saaks nüüd Jeesusele ja kristlikule äratustööle keskenduda. Kogu selle aja, mis me ei vestelnud, luges ta lennukis palveid, nii nagu budistid loevad mantraid.

Olen nüüd Bayan-Olgii aimaagis, mis on Mongoolia läänepoolseim rajoon. On kaks suuremat linna Hovd ja Olgii. Olgiis elab ligi 100 000 inimest, kellest üle 90% on kasahhid, umbes 5% on halka-mongoleid ja natuke veel muid rahvaid, näiteks üks pisike külatäis tuvalasi, natuke urjanhaisid, torguute jt turgi hõime. Aga see ala oli inimeste poolt asutatud juba 40 000 aastat tagasi (tõestuseks kaks koobast Gurvan Tsenheris)

Siin on Altai mäed, teiste hulgas Mongoolia kõrgeim tipp Khuiten Uul (4374 m). Kohalikud ütlevad küll reeglina „Tavan Bogd“ (viis pühakut) ja loevad kõrgeimaks mäeks ühe mäemassiivi kõik viit tippu). Kõik see mägede pull hakkas toimuma ca 20 miljonit aastat tagasi, kui India subkontinent ja Aasia hirmsa hooga teineteise vastu kihutasid. Protsess jätkub tegelikult praegugi, kiirusega 15 cm aastas.

Tegime esmalt tiiru Olgii linnas. Siin elab u 30 000 inimest, linnas on kolm mošeed, 6 kooli muuseum, mälestusmärk mongoli ja nõukogude partisanidele, kes piirkonda 1921 vene valgete (st mh meie „hullu paruni“ Ungern-Sternbergi vägede) eest kaitsesid, haigla, kümmekond karaoke-baari, paar võõrastemaja. Inimesed elavad enamasti kivimajades, suvel on õuedesse püsti pandud ka jurtad (mis erinevad veidi mongoolia geridest). Käisime alustuseks poes, et vett osta. Alkoholiriiulile oli ilus pitsiline lina ette tõmmatud. Arvasin juba, et Savisaare õhtune alkoholikeeld. Aga selgus saabus kohe – „On reede, palvepäev, täna alkoholi ei müüda“ ruttas Saiahmet, mu mõistmatut pilku nähes, seletama. Ostsin siis kommi ja Novosibirskis tehtud „Juubeli“ küpsiseid (suur osa siinsest toidukaubast pilastab üldse vene päritolu olevat).

Vene-Mongoolia sõprus

Mu võõrustajate kodus leppisime kokku edasises tegevuskavas. UAZik Seitahmeti juhtimisel sõidutab mind siin kaks päeva ringi ja viim mind 19. Juuli hommikuks Mongoolia-Vene piirile. Maksan talle 40 000 tugrikut (ehk u 400 krooni) päevas töö eest + bensiiniraha. Hinna sees on ka ööbimine Seitahmeti kodus.

Bayan-Olgii mäed

Seejärel viis Seitahmet mind autoga linnast välja, Hovdi jõe kaldale. Kastsin end oma saatjate suureks rõõmuks jõe karastavasse vette. Mäed on võimsad, aga Roerichi piltide värve veel ei näinud.

Küsisin õhtul Seitahmedilt, kas homme oma teel mõnd poodi ka näeme või peaksime hommikul vett ja leiba linnast kaasa ostma. Seitahmet hakkas naerma, et mis poode mägedes on. Lisas aga kohe, et isegi kui me midagi kaasa ei võta, siis karjused meid nälga ei jäta – liha ja piimaga teed saame igalt poolt.

Käisime Janbotaga õhtul restoranis söömas. Kuigi nägin, et külmutuskapi viimasele riiulile oli paberist katted ette sätitud, küsisin talt igaks juhuks, kas tõesti täna ka restoranis õlut ei müüda. Janbota naeratas malbelt, kutsus kelneri, sosistas talle miskit ja kohe toodi mulle lambaprae kõrvale kann külma Chinggisi õlut. „Mittemuslimid tohivad,“ seletas neiu.

Praegu istume Seitahmeti savimajas perekonna elutoas ja vaatame Kasahstani telekanali pealt mingit seebikat. Kolm teismelist peretütart, masuurikast perepoeg ja ema istuvad vaipadel teleka ees, Seitahmet seisab nende taga ja sätib pidevalt antenni. Kõik on rõõmsad ja arutavad kasahhi keeles, mis parajasti ekraanil toimub. On kena perekondlik idüll.