Norskavate metroovagunite linn

Me vaatasime emaga teineteisele otsa ning purskusime naerma. Ma polnud kunagi niimoodi naernud – koos emaga vähemalt – ning möödujad hakkasid meid hinnanguid andvate pilkudega kostitama. On vähe asju, mis neljakümneaastase vanusevahega inimestele samaväärselt nalja suudavad teha. Tokyo metroo on üks nendest.

„Kuhu sa raha pead panema?” küsis ema ja me hakkasime uuesti lõkerdama. Me olime nagu lapsed, kes mänguhoos üksteist järjest jaburamate küsimustega üles kütavad.

Tegelikult ei tahtnud me ju midagi võimatut. Kõigest metrooga sõita, võib-olla kümmekond peatust. See oli aga ootamatult keerukaks kujunenud, sest piletimasin koosnes sõna otseses mõttes paarisajast nupust ning sama paljudest hieroglüüfidest. Ei ainsatki ingliskeelset sõna ega viidet. Miks peakski?

Me suunasime pilgud piletiaparaadi kohal kõrguvale metrookaardile ja seegi koosnes lugematutest kalligraafilistest elementidest: kümned ja kümned metrooliine tähistavad jooned, mis üksteisest läbi põimudes kaootilise sasipuntra moodustasid. Rongiliine on Tokyos ebainimlikult palju. Et asjad veel keerulisemaks ajada, kuuluvad neist osad eraettevõtetele ja ühelt liinilt teisele ümber istumiseks tuleb uus pilet osta. Kui vaid esimesegi ostmine õnnestuks!

Jaapan on kahtlemata huvitav maa. Umbes nii, nagu öeldakse „huvitav” toidu kohta, mis eriti ei maitse, ent mida kehvaks pole ilus kuulutada. Saabusin Tokyosse tohutute ootustega.

Minu japanoloogist vend oli mulle enne reisi ei-tea-mida kokku lubanud: „Unusta New York. Tahad pilvelõhkujaid, siis Tokyos sa need ka lõpuks saad.” Saingi. Ainult et…

Küllap on asi minus, sest ema ning abikaasa, kellega koos tõusva päikese maale reisisin, olid nähtust vaimustuses. Mulle meenutas Tokyo arhitektuur aga omaaegset Teenindusmaja Tallinna kesklinnas. Öistes neoontuledes paistab maailma suurim linn lummav, kuid päevavalguses on Tokyo plass ja väsinud, umbes nagu kaheksakümnendate Ida-Euroopa, ükskõik kui ebaõiglaselt see võrdlus ka ei kõla.

Peale veerandtunnist katsetamist õnnestus mul metroopiletid krüptilisest masinast lõpuks kätte saada ning sisenesime rahvast pungil rongi. Jaapanlased on kirglikud „oma ruumi” fetišistid ja Rein oli meid selle eest hoiatanud. Too oma ruum on mõistagi mõtteline. Metroovagunis loksuvaid jaapanlasi vaadates ei saanud ma lahti mõttest, et igaühte neist ümbritseb nähtamatu skafander. Kui keegi toda skafandrit kogemata riivab, naeratab jaapanlane viisakalt, kuigi on tajutavalt häiritud.

Mu ema oli meie Jaapani reisi ajal ligi kaheksakümneaastane, kuid kohta ei pakkunud talle keegi. Jaapani viisakus on valikuline, umbes nagu vihmavari, mis avatakse üksnes siis, kui vihma sajab. Sajab aga üksnes siis, kui rituaal ette näeb. Ja nad ei näe sind. Vaatavad küll, aga justkui sinust läbi. Justkui seisaks sinu taga nende peegelpilt, mille süsimustad juuksed on hommikul kammimata ununenud.

Jaapanlased on väsinud. Võib-olla kurnavast ajaloost, võib-olla pikast tööpäevast, igatahes kasutavad nad tukkumiseks iga võimalust. Terve vagun norskab unisoonis, sest jaapanlane, kes metroos istekoha leiab, jääb maha potsatades kohe magama. Ning ärkab viivitamatult, kui oma peatuse nime kuuleb. Taoline enesedistsipliin on hämmastav. Jaapan on huvitav maa.

Me jõudsime Akihabara peatusesse ning mu vererõhk tõusis tuntavalt. Akihabaras asuvad Tokyo legendaarsed elektroonika kaubamajad ning suures osas nende pärast ma Jaapanisse üldse lendasingi. Kohe-kohe saan tõelise kultuurišoki. Nii oli Rein mulle lubanud. Aga sellest juba järgmises postituses.

LOE KÕIKI MIHKEL RAUA LUGUSID »

______________________________________________________________________
Foto: oneinchpunch / Shutterstock.com. Tokyo, Jaapan, 6. veebruar 2015. East Japan Railway Company on Jaapani suurim raudteeettevõte ning üks seitsmest Japan Railways Groupi ettevõttest. 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga