Nordeaga Gotlandile – saabume Visbysse 2

Pühapäeva õhtul, kui väljas oli juba pime, jõudsime Gotlandi põhjanuki varju. Lebasin sel hetkel veel voodis ega teadnud vähimatki, kus kaugel oleme, ainult sellest, et laine suht äkki muutus, oletasin, et avameri on selja taga. Meri ei korraldanud enam kõrvulukustavaid kärakaid ja õõtsumine muutus korrapärasemaks.

Ajasin ennast püsti ja läksin üles vaatama, mis värk on. Kõht oli jube tühi, juba mitu aega olin koikus külge keerates unistanud, kuidas võtan diivani juurest kausist banaani ja selle nahka pistan. Miskit muud ei suutnud ennast söömas kujutleda. See on vist mingi talupoeglik geneetika, mis pikemalt söömata olles kuklas taguma hakkab – söö, söö, sa pead sööma!!! Natuke nagu nõrk oli olla, banaan tundus aitavat.

Kõndisin üles, uurisin Raulilt kui palju minna on ja vitsutasin kaks banaani üksteise otsa. Jube hea oli tunda, et toit püsib sees.

Panin jope selga ja läksin vaatama, kes vahis on. Vahis oli Jaan ja keegi veel (täielik mälukas, kes ta kõrval istus, ei mäleta! Mait või Veiko?), jäin vähekeseks välja laterdama. Mul on ikka need kalapüügijutud kogu aeg, saan aru küll, et olen sellega igavene tüütus, aga algaja võrgulkäijana tahaks muudkui teada, kuidas teised asju teevad. Eriti tore on teada saada, et teen umbes pooli asju valesti.

Teine teema, millest ma õudselt armastan rääkida, on see, kuidas vanaisa oma kahemastilise purjelaevaga neljakümneneljandal paarsada inimest üle Läänemere päästis, see teema ronis mulle olusid arvestades täitsa ise suhu ja tundus Gotlandile lähenedes ainus õige üldse.

Merehaigusest rääkisime, sellest, et ega Jaanil ka päeval hea olla ei olnud ja et kui meri pöörab sassi, muutub ta suht kasutuks. Et süüa teha või miskit muud paadis toimetada ikka naljalt ei saa. Aga see pidavat üle minema, inimene harjub. Mehed olidki pühapäeval ainult võileibu söönud, suuremat vaaritamist ei hakanud loksutamise pealt ette võtma.

Lobisesin seal kuni tundsin, et ikka vist pole veel päris õige asi, hirm oli uue merehaigusehoo ees ja kiskus külili jälle. Kui Jaanile ütlesin, et ma vist lähen viskan veel väheke pikali, küsis ta kulme kergitades, et kas ikka ei ole veel uni täis? No ei olnud, see oli nagu miski aastatega kogunenud väsimus, mida merele välja magama olin tulnud. Maa peal elamine on ju üks katkematult väsitav asi.

Ajasin ennast uuesti üles siis, kui Visbyni oli sõita umbes paar tundi. Terve selle aja seisingi väljas rooli kõrval ja ajasin meestega juttu. Paat õõtsus nüüd veel ainult üles-alla ega tõmmelnud enam nagu segadusse aetud kompass, see oli juba mõnus õõts. Gotland paistis tulede säras väga lähedal olevat. Tüütasin Markot kõiksugu küsimustega purjetamise teemal, millest ise muhvigi ei jaga (teate küll neid korduvaid küsimusi, et kuidas ikka vastu tuult purjetada saab jne). Taevast langes tähti, vahepeal vahtisingi ainiti taevasse, sest väga äge tähesadu oli. Kui Visbyni oli sõita veel tunnike, pidasin äkki vajalikuks küsida: “Sõnnikuhaisu tunned või?”. Keset merd, kus kaldani mitu miili, võib selline küsimus tunduda eriti tobe, aga jah, tuul kandis Gotlandi pealt merele kõige ehtsamat sõnnikuhaisu. See oli nii koduselt mõnus, et jube kohe.

Kella kahe paiku öösel jõudsime Visby sadamasse. Külalissadam oli alustest täiesti tühi, nii et Nordea võis seal laiutada endale sobivas kohas (loe: seal, kus kai pealt voolu ka sai, igalt poolt ei saanud). Mehed kinnitasid otsad ja algas väike öine söömaaeg suitsuangerja, Rauli küpsetatud leiva, Vilsandi kuuseriisikate ja minu mehe tehtud kohupiimakoogiga. Suitsuangerja oli meestele kaasa pistnud keegi teelesaatja Pirita sadamas.

Vist oli Toonart see, kes ütles, et Ülle peab nüüd kõigile Visby kõrtsis välja käristama, sest komme on selline, et kes esimesena maha läheb, see välja teeb. Tunnistasin otsekoheselt, et olge vakka, mehed, see tasuta reis on mind nagunii juba pooleldi laostanud. Kujutlesin vaimusilmas, kuidas kaheksa suurt meest ühel väikesel naisel, kes pole ei esimene ega küll ka teine eesti mitte, aga mingi pooleteisene võibolla, endale igast head ja paremat ette kanda lasevad ja lootsin, et nad hommikuks unustavad kõik kahtlased kombed. Ette rutates olgu öeldud, et esmaspäeva õhtul sõime hoopiski torti Veiko kulul, kes pidas Nordea peal oma sünnipäeva ja tagantjärele targutades – ühed õlled oleks ma jaksand ikka välja teha küll, kui keegi oleks üldse jaksand esmaspäeva õhtul kõrtsi minna 😉

Päeval pildistatud üksik Eesti alus Visby sadamas.

2 KOMMENTAARI

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *