Nordeaga Gotlandile – kuidas mul pühapäev vahele jäi 14

Pühapäeva hommikul enne kella viit ärkasin selle peale, et paat oli roppu kanti loopima hakanud. Meri läks veits käest ära kohe, kui Hiiumaa nuka tagant välja saime, kuigi see aeg oli tuul vist veel ainult miski 9 m/s. Päeva peale viskas puhanguti kuni 15 m/s. Olin lubanud, et asun koos meestega kella viiest vahti, varajane ärkaja nagu olen. Jõudsin ma jee sinna…

Minu magamiskoht oli kapteni kajutis ja enne veel, kui ennast koikust alla lohistasin, kuulsin, kuidas Toonart tõuseb ja ennast vahti seab. No ma ka ju tahtsin minna, nii et ajasin ennast istukile ja… vaarusin seintele toetudes vetsu ropsima. Toimus, niisiis, esimene mittetäielik maotühjendus, peale mida ma ajasin jalga paksud veekindlad tunked ja üritasin üles tekile jõuda. Kahtlustan, et jopet ma selga ajada ei jõudnudki, tuikusin seintele toetudes trepiotsani ja raporteerisin kaptenile, et minuga on selleks korraks asjad ühel pool. Õõtsuval sammul edasi liikudes mõtlesin veel, et jube hea, et siin nii kitsas on, pole nagu kuhugi kukkudagi – koridor all kajutite juures, seal pontoonide sees, on täpselt nii avar, et laiaõlgsem mees võiks sealt läbi kõndida mõlema õlaga korraga mööda seinu pühkides (no võibolla ainult pisut liialdan). Paat loopis täiega.

Olin ennast varumehena vahti möllinud, nii et minust seal nagunii puudust ei tuntud. Teel tagasi koikusse embasin veel korraks vetsupotti ja üritasin vett juua, sest ees seisis suuremat sorti dehüdreerumine. Küll ma ennast juba tean…

Olin vastu hommikut manustanud ühe ingveriekstraktiga kapsli, et ehk aitab merehaiguse vastu, kuigi teadsin, et tegelt mitte miski ei aita. See esimene tuli mul viie minuti jooksul lahustumata välja, nii et võtsin kohe teise veel. See oli viga. Õudselt vastik on, kui kange ingveriekstrakt kurku kõrvetab. Üritasin kibedat tunnet suus ja kurgus Värskaga alla loputada, aga erilist tolku sest polnud, sest vedelikud liikusid tol hommikul kõik järjekindlalt ainult ühes suunas.

Raul oli eelmine päev öelnud kaks väga ilusat asja – esiteks seda, et Läänemeri on see kõikse hullem ja teiseks, et kui merehaigus peale tuleb, on kõige parem olla pikali. Nii ma siis olingi pikali, kuigi seni, kuni magu veel midagi sisaldas, läikis süda ikka täiega ja liikumist voodi ja vetsu vahel oli tihedalt.

Kell oli vist miski pool kümme hommikul, kui Toonart käis varbast sikutamas, et tule sööma. Kartulite praadimise ja kohvi lõhn hõljus juba ammugi ninas, aga ausalt üteldes ei tekitanud see mingeid emotsioone, kuigi kõht oli mul selleks ajaks mõistagi tühjem kui iial enne. Vedasin ennast ahtritekile, potsatasin laua äärde ja tõstsin omale testimiseks ette kaks tillukest viilu praekartulit, millest surusin omale vägisi sisse miski poolteist vist. Kohvitassi järele ei suutnud ma ise minna, nii et Jaan pidi selle mulle tooma. Kohvi ei julenud ka tassi valada rohkem kui vast viis lonksu ja sellega mu hommikusöök piirduski. Keegi ütles, et istu rooli taha ja vaata silmapiirile, siis hakkab parem. Võtsin tükikese Rauli küpsetatud teraleiba ja kerkisin rooli juurde. Istusin seal, ainsaks lohutuseks aeg-ajalt näkku pritsiv Läänemeri, vaatasin, et kuradi lahedalt laine viskab üle paadi, et mul on ju jope taskus veekindel fotokas, teeks pilti või… Ei suutnud. Fotokat välja võtta ei suutnud, käsi liikus püksitaskusse ainult nii paljuks, et sinna leivaviil poetada. No nii igaks petteks, et hiljem koikus oleks mida näksida. Vanast rasvast elamise võimalikkus ei tulnud hetkel pähe.

Ei mäleta, kas Aivar ka vist see hetk veel ringi kõndis, aga hiljem kuulsin, et tema merelised kannatused kestsid terve päeva.

Vaatasin, et ei toibuta mind silmapiir ega miski ja kulgesin koikusse tagasi. Meestele ütlesin igaks juhuks, et kui ma ennast terve päev näole ei anna, ärgu tehku numbrit, sest pikali on mul olla hää.

Pikali oligi väga hää, nii et magasin sõna otseses mõttes maha terve pühapäeva. Lebasin seal, kuulasin, kuidas laine laksis ja laev naksus ja vahepeal kõrvulukustavalt paukus ja mõtlesin, et väga hea, sellepärast ma tulingi siia. Täpselt seda ma tahtsingi kogeda, et mis asja ta teeb. Kuidas ta laines laulda röögib ja nii. Mu magamiskoht oli vööris, sõna otseses mõttes vee kohal pontoonide vahel ja päris mitmel korral sain tunda, kuidas laine lajatab läbi padja vinge kõrvakiilu või virutab jalaga vastu puusanukki. Mõne suurema laksuga tundsin, et pekki küll, siin võib peapõrutuse saada!

Pikali olles polnud üldse mingit merehaiguse tunnet. Päev veeres õhtusse nii, et umbes pool aega mõtlesin ilusaid mõtteid ja teise poole magasin. Iga kord, kui külge keerasin, mõtlesin, et mõnus-mõnus! Suurepärane puhkus, selleks ma ju tulingi siia!

Mu voodipeatsis oli tilluke uks, kust kaudu pääses Rauli koikusse, seal seinakapis ta magaski. Minu kohal ja Rauli seinakapi laes olid klaasist luugid, Rauli oma oli katteta, uks oli vahelt lahti ja sealt kaudu nägin, kuidas päike liigub, hommikust sai lõuna ja lõunast õhtu… Ja mina muudkui magasin… Terve päev oli kui narkari unenägu, teate seda anekdooti või? Nordea vetsupoti veepumpamise, mis algul tundus ilgem füüsika, sain igatahes vesiselgeks. Mul läheb praegu seda kirjutadeski süda pahaks.

Millalgi keset päeva külge keerates tundsin, et mida paganat, küljealune märg! Mõtlesin, et Värska pudeli kork jäi lahti, aga kui silmad avasin, nägin, kuidas mu kohalt luugi vahelt tuleb sorinal vett alla. Kergitasin ennast veidi ja nägin, et Rauli voodisse pladiseb vesi luugi vahelt sisse jämeda joana, läbi klaasi paistis, kuidas lained laevalael laiavad. Ei jäänud seda imetlema, kuigi vaatepilt oli vinge, vedasin ennast üles ja raporteerisin kaptenile hädaolukorrast. Luugid polnud korralikult kinnitatud ja mehed said seal pisut möllata.

Pildil on need samad luugid väljastpoolt, pildistatud Visby sadamas, tekid-värgid kuivavad reelingul.

Oli, niisiis, jumalik ettehooldus, et olin omale magades jalga jätnud paksud veekindlad püksid ja pikal magamisel sain ka aimu, milleks läheb merel tarvis telefoni veekindlat kotti. Elagu naiselik ettenägelikkus!

Leivatüki, mille hommikusöögilauast püksitaskusse libistasin, tõin poolnäksitult koju. Hoian seda väikses ropsikotikeses, mida keegi naine mulle kraanikausi juurest ulatas tükki neli, kui veel Pirital olles Nordea peale oma asju viimas käisin. Ükskord, kui sellele leivatükile on peale kasvand ajalooiluline mant, ma võin selle annetada näiteks rannarahva muuseumile…

14 KOMMENTAARI

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *